Mõtted

Must ja valge või geenid?

Legend räägib, et minu ema ja isa läksid lahku lolli tüli pärast. No et ema oli tahtnud minna linna ja isa ütles, et kui nüüd lähed, siis tagasi ära tule. Ema läks ja kui tagasi tuli, oligi põhimõtteliselt ta kohver pakitud ning emal võttis kohvri ja minu näpuotsa ning kõndis minema. Mingi aja pärast läks isa vabandama. Käis kaks korda. Ema oli uhke pruut ja ei andnud andeks, mõtles, et okei, kui kolmas kord tuleb, siis annan andeks. Isa mõtles samal ajal, et pekki küll, kolmas kord ka enam ei lähe. Ja nii nad lahku läksidki. Uhkus, jonnakus ja jäärapäisus to the max.

Mida aasta edasi, seda rohkem avastan ma, et ma olen muutunud samasuguseks. Ma olen nii uhke, et kui keegi mind solvab, nii et ma päriselt solvun, võin ma püsti tõusta ja minema astuda. Tagasi vaatamata. Kaks korda kannatan näiteks ära kui mulle idioot öeldakse, kolmas kord aga tunnen, et ma ei pea seda taluma ja astun minema. Ma olen tegelikult päris kerge solvuja, aga ei näita seda tihti välja ja natuke olen ma õppinud ka, et iga solvangut ei tasu tõsiselt võtta, aga siis on asju, mida ma võtan hinge ja ei andesta. Ma olen viimase paari aasta jooksul lõpetanud mitmed suhted, sest ma olen hingepõhjani solvunud ja/või mul on kõrini saanud.

Ma olen jonnakas. Ma tahan asju teha omamoodi, nii nagu mina õigeks pean. Mõnikord tasub see ära, mõnikord mitte, aga ega ma enne ei jäta kui olen proovinud. Ja kui mind keelata, tekib mul kohe vastupidine reakstioon. Ma tahan siis just nimelt proovida. Kui me Marekiga tutvusime, siis oli ta üsna armukade tüüp. Mõnikord tekkis meil tüli sellest, et mina tahtsin töökaaslastega välja minna. Marek keelas, aga mina läksin põhimõtteliselt – mis mõttes sa mind keelad. Mulle ei sobi absoluutselt sellised keelud. Õnneks on 11 kooselatud aastaga see armukadeduse probleem lahenenud. Me oleme avastanud, et me mõlemad vajame aegajalt oma aega ja ei kannata keeldusid ja käske. Ka üleüldiselt. Kui mul kästakse midagi teha, hakkan ma jonnima. Sama on Marekiga. Käsin tal põrandaliistud ära panna, läheb kümme aastat, sest talle ei meeldi kui teda survestatakse. Käsib Marek mul oma veiniklaasid ise ära pesta, läheb mul kaks nädalat või annab Marek enne alla ja peseb ise, sest mulle ka ei meeldi kui mind käsutatakse.

Jäärapäisusest ei jää mul samuti puudu. Vaatasin üks õhtu mingit saadet ja tundsin täiega, kuidas ma olen samasugune nagu mu isa. Täpselt sama jäärapäine. Võtan midagi pähe ja ei anna alla. Ühtepidi hea – kõik asjad saavad ühel või teisel moel tehtud, teistpidi halb – mõnikord oleks lihtsam alla anda. Ja kui Marekiga mõnikord tülitseme ja ma jälle alla ei anna, ütleb ta mulle: “Ära ole nii Ülle (mu ema)!” Ma ei tea, kas see on hea või halb.

A muide nii umbes 25. eluaastani ei julgenud ma kunagi oma arvamust avaldada, ma tahtsin kõikidele meeldida ja püüdsin alati kõike teha nii nagu on õige, siis aga käis mingi klikk ära ja mõtlesin, et pagan…kaua ma olen mingi lüka-tõmba. Ma ei ole kunagi pooldanud päris must-valget suhtumist asjadesse, kuid viimastel aastatel olen aru saanud, et sellel on oma eelised. Nagu ka jäikusel ja konkreetsusel. Jäärapäisusel ka.

Idal kipuvad samad geenid olema. Ma näen tema jonnakuses ja jäärapäisuses nii palju iseennast. See ajab hulluks;)

Advertisements

About Eveliis

I still don't know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.

4 comments on “Must ja valge või geenid?

  1. ritsik

    No missa survestad meest: küll mees teeb, mis mees on lubanud, ei pea talle seda iga poole aasta järel meelde tuletama :)! Meil sai esikupeegel seina kuus aastat peale kolimist..
    Hea on teada, millised käitumismustrid oleme vanematelt kaasa saanud, sest alati need pole ju positiivsed. Sihikindlus- väga hea, mõttetu jäärapäisus- milleks?

    Like

    • Mõttetu jäärapäisus, nõus et mõttetu, aga minu jäärapäisus on tihti põhjustatud põhimõtetest. No ja aegajalt ikka kahjuks ka jonnist/iseloomu eripärast.

      Like

  2. See on huvitav – mul on toimunud vastupidine tendents. Varem olin ma nii jäärapäine (olen ka kõige puhtamat tõugu kits+jäär), et ma vist oleks võinud millegi või kellegi nimme ära ka surra, et oma poindiga peale jääda. Viimastel aastatel olen ma hakanud tagasi astuma ja vait olema – kas valima oma võitluseid hoolikamalt või on asi hoopis sõralises, kellega ma koos elan. Ma tunnen, et ma ei jaksa jaurata sellisega lihtsalt, sest see viis nutmiste, solvumiste, jonnimiste ja asjade lõhkumiseni. Olen lõpetan põhimõtte tagaajamise ja annan järgi, kui just minust üle ei taheta sõita. Siis tõmban ikka sarved välja. Muul ajal – “me armastame üksteist, see pole oluline”

    Like

  3. Katriinu

    you talkin’ about me…? no täpselt mina. Mul veel see omadus, et näen igal asjal sada erinevat vaatenurka – siis mõtlen küll, et miks ma ei võiks küll see olla, kes lihtsalt mingi asja kohta lajatab “niii nõmeee…. on korteris elada/spordihullust abikaasa/kui vetsupaberirull käib alt/kui ollakse abielus/ei olda abielus/koosolekul alati vait olla/Indiasse reisida/spas käia/petnud mehega ära leppida “. Ei, mul automaatselt ajus see, kuidas kümme erinevat inimest võivad asja näha. Fuc*ing tolerant 😀 Aga võiks ju ainult oma arvamus olla. No mõnikordki, et näen ainult oma mätta otsast ja silmaklappidega. Ja las siis teised seletavad, et aga mõnele teisele ju sobib ja meeldib nii… (sest tavaliselt olen ma see seletaja). Nii hea ja vaba oleks.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: