Ma käisin täna üle pika aja trennis. Trenniks on seda võib olla natukene liig nimetada, sest 50 minutit pikutasin ma roosa pleedi all, aga siiski. Mu EMS treenigutes käimist mäletate? Sügisel jätsin ma selle pooleli, sest ma olin rohkem ajast Norras ja absoluutselt ei tundunud mõtekas käia kord kolme nädala tagan trennis. Nüüd aga tuli soov mul uuesti alustada. Mõtlesin ja kaalusin diivanil, et kuna oma suur tagumik trenni vedada kui Enely ilmselt luges mu mõtteid ja kutsus mind katsetama nende uut salendavat lihastoonusprogrammi.

Väga lihtsalt selgitades on see nagu EMS trenn, kui välja arvata see, et sa ei tee ise MITTE MIDAGI. Lebad pleedi all ja lased programmil toimetada. Väidetavalt on võimalik keskkohast kaotada tervelt neli (kuni kümme) sentimeetrit pekki. Ma ennast seekord ei mõõtnud, aga esmaspäeval kui uuesti minek, kavatsen ma end enne ja pärast ka üle mõõta.  Muidugi ei usu ma, et tegu on mingi imeriistaga, et laman vaid ja salenen, küll aga usun ma, et kui seda teha 1-2 korda nädalas, kombineerida EMS-i või jumpinguga (või jumala eest üks kõik millise trenniga) ning jälgida toitumist, on tulemused ilmselt üsna kiired tulema. Kui ma EMS trennis käisin, siis ma ei jälginud absoluutselt toitumist ja ajasin endale sisse ka veini ja antidepressante (tean, tean, ei tohi, aga palju asju ei tohi), ometigi tekkisid mulle kõhulihased.  Nüüd ma olen talvega need kenasti jälle peitu söönud, aga mul on uus eesmärk sel aastal – tervislikum ja tervem mina, nii et vaatame, kas ja kui kiiresti need kõhulihased tagasi tulevad.

Mis puudutab veel uut salendavat programmi, siis “surakaid” kartma ei pea, impulsid keeratakse peale nii tugevad kui ise tunned, et tahad. Mina lasin alguses üsna nõrgad impulsid keerata, ent peale 10 minuti möödumist, keerasime impulsse julgelt juurde.  Eks see ongi natuke katsetamise asi, et oma keha tunnetada. Praegu on programmil ka soodushind – 29 eurot (lisaks klubiga liitumine tasuta). Teate ju küll, suvi on tulekul, aeg on end peenikeseks saada. Nii nagu igal kevadel. Aga ok, nali naljaks, minge proovige järele. Nii põnev oleks teada, kas ja kuidas teil programm toimib?

Veider samas. Pool oma elu olen ma unistanud trennist, mida saaks teha diivanil pikali olles. Nüüd on see võimalus olemas.

Trennis käidud suundusin ma Kriss Sooniku stuudiosse. Oli asja. Minu kirg pesu vastu ilmselt ei üllata kedagi, aga Kriss Sooniku stuudios läksin ma hulluks. Mida jätta, mida võtta. Nii palju ilusaid musti asju. Ometigi juhtus nii, et koju tulid minuga kaasa värvilised asjad. Kimonot olin ma piltidelt vaadanud ja mõelnud, et nii cool, enda seljas samas ma seda ette ei kujutanud. Mingil põhjusel proovisin siiski selga ja rohkem polnudki sõnu vaja. Wings pusa tuli ka koju kaasa. Kuna ma kiirustasin töövestlusele, siis unustasin ma maha oma täieliku lemmiku – Jo glitter seeliku. Ma nägin seda nende blogis Lilit Kirsil seljas ja teadsin kohe, et täpselt see asi peab ka minu garderoobi saama. Et ma saaksin seda samamoodi kanda.

Pesumaailm ja Eesti käsitöö on minu täielik kirg! Ja kui see on öeldud, sukeldusin ma tööintervjuusse hoopis teises valdkonnas. Valdkonnas, mis veidral kombel samamoodi on mulle hästi südamelähedane. Istusin vestlusel ja sain kaasa noogutada, et jah, sellega olen ma koos töötanud, seda tean ma hästi, see probleem on mulle tuttav, seda tean ka. Üldiselt olen ma iga töökohaga pea ees tundmatusse vette hüpanud ja seepärast oligi see vestlus nii veider. Ma tundsin end nii kogenuna. Sõelale ongi jäänud minusugused kogemusega ja noored entusiastlikud. Naljakas oli see, et kuigi inimene, kellega ma vestlesin, tunnistas ausalt, et ta kutsus mind vestlusele eelarvamusega, sest naine, ent ometi lähen ma teisipäeval uuesti nendega vestlema. Mis mulle meeldis oli (minu jaoks Eestis) ennekuulmatu töökorraldus – ületunde ei tee, keskendu töövälisel ajal perele ja üldse reedel mine kell 12 kontorist ära, leia aega iseendale. See oli nii värskendav. Isegi kui see töökoht ei saa minu omaks, siis oli tore kuulda ja näha, et selliseid ettevõtteid, kes Skandinaavia töökultuuri hakkavad üle võtma, ikka on.

Ma pole umbes viis aastat “päristööl” käinud. Rongiga koju sõites mõtlesin, et aga tegelikult täitsa tahaks tööl käia. Ja tegeleda selle valdkonnaga, et teadmised rooste ei läheks.