Kodutöödeta kool

Minu gümnaasiumi lõpetamisest on möödas 20 aastat. See on pikk aeg ja palju asju on selle aja jooksul muutunud, see on loomulik – aeg läheb edasi ja asjad arenevad. Ometi on asju, mis ikka on vanasse aega kinni jäänud ja minu arvates ajale ka jalgu jäänud.

Paar nädalat tagasi olin ma koos sõbrannadega, kes rääkisid, kuidas lapsel oli kodustööks vaja midagi heegeldada/kududa/õmmelda. Laps ise ei osanud, emad guugeldasid ja tuletasid meelde 20 aastat tagasi õpitut. Nendel lastel on vedanud, nende emad on üsna teravad pliiatsid ja saavad oma last sellistes asjades aidata, aga minule tuli hirm peale.  Kui minu laps vajaks abi, siis minult ta seda ei saaks. Ma ei oska. Ma ei tahagi osata. Mul ei ole huvi. (Ühiskondliku survena) aga peab olema, sest mis lapsevanem ma muidu olen.

Ma ei suutnud uskuda, et aastal 2018 istuvad lapsed ikka veel kohustuslikult käsitöötunnis ja õpivad sokikudumist. Ärge saage minust valesti aru, ma ei ütle, et need oskused ei ole vajalikud, aga teha need asjad kohustuslikuks ja eeldada, et kõikidel lastel on huvi heegeldamise vastu kõlab absurdsena. Minule ei meeldinud käsitöö, ma pole kunagi tahtnud seda isegi õppida, aga pidin. Õnneks vedas ka mul, vanaema ja tädi tegid kõik minu eest ära. Aga mis kasu ma sellest sain? Võib olla oleks mina pidanud heegeldamise asemel puidust esmaabi kappe nikerdama? Ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette küll, et laps peab nädalavahetusel kampsunit kuduma kodutööna.

Eile vaatasin poole silmaga “Radarit”, kus räägiti jälle kodutööde vabast koolist. See teema on aastaid kirgi kütnud ja võib olla tundus mulle ka esimese hooga arusaamatu, aga kui mõtlema hakata, siis mis on kodutööde eesmärk?

Paari aasta eest läbi viidud kodutööde uuringus nimetasid õpetajad kodutööde eesmärkidena kordamist, harjutamist, konkreetse oskuse õppimist ja tunnis poolelijäänu lõpetamist. Huvi ja uudishimu tõstmist ei peeta nii oluliseks ega julgeta anda õpilastele vabadust ise tegutseda. Kuigi just neid oskusi peaksime õpilastes arendama.

Nii ongi uuringu andmeil õpilaste põhiemotsioonid kodutööde tegemisel väsimus ja igavus. Mis seal imestada, kui kolmandik teise klassi lastest ei mõistnud kodutööde eesmärki! Kuigi ligi pool õpetajaist väitis, et selgitavad eesmärki ja arutavad juhised koos läbi, näitas vaatlus, et nii tehti vaid 18% tundides. Alla poole õpetajaist ütles, et individualiseerivad ülesandeid.

(Õpetajateleht)

Mu meelest on lausa kummaline, et koolid ja koolitunnid on muutumas, aga kodutöid antakse ikka nii nagu vanasti. Nii nagu ollakse harjunud. Nii on kogu aeg tehtud ja muutus tundub hirmu. Nii palju kui ma olen kuulnud, siis laste koolipäevad on pikad, peale seda on (ühiskondliku survena) laulu-ja tantsuringid, keeletunnid, eraõpetajad, trennid. Koju jõutakse hilistel tundidel ning siis on vaja hakata tegema kodutöid. See on ju meeletu koormus, pole siis ime, et lapsed on stressis ja väsinud. Õpilased veedavad terved päevad akadeemilises keskkonnas, ma olen kindel, et koolis saab kõik õpitud. Õhtune aeg peaks ikka jääma lapsele ja tema perele sisustamiseks.

Mina olen terve oma kooliaja tuupinud. Tuupinud pähe kuivi fakte ja asju, millest ma ei saanud aru või mis mind ei huvitanud. Mu hinded olid küll kõik väga head, ent analüüsivõimet ja loovust ning iseseisvat mõtlemist see ei arendanud. Targemaks ka ei teinud. Pähetuubitud asjad olid peale kontrolltööd sealt kadunud. Kui aga kodus tuupimise asemel koos mõelda, arutada, analüüsida, jäävad asjad palju paremini meelde. Ja selleks piisabki koolis oldud ajast.

Aina enam töötajaid keelab ületöö tegemise, et töötajad oleks motiveeritud ja puhanud ning saaksid veeta aega oma perekonnaga, et mitte läbi põleda. Miks on õpilased teistsugused? Ma küll tahaks näha, et kodutööde asemel oleks rohkem grupitöid ja vabadust. Ma ei usu, et lapsed selle tagajärjel rumalamaks jääksid. Pigem usun ma, et ka kõige halvema õpilase hinded võivad hoopis paraneda ja tuleviku mõttes on grupitööd ja muu loov lähenemine palju kasulikum kui kodus arutu tuupimine.

40 thoughts on “Kodutöödeta kool

  1. Eile käis telekast läbi selline mõte, et kui laps saab “kahe”, siis ta tunneb end alaväärsena (“kaks” ei ole ju kunagi selle eest, et õppimata või vähe tööd teinud vmt, eks? ).

    Minu laps käib 8.klassis (poiss). Ta oli siin just hiljaaegu pea 6 nädalat jalaluumurruga koduõppel. Nüüd kenasti juba koolis tagasi. Aga selle 6 nädala jooksul (ok, üks nädal oli vaheaeg ka) tegeles ta koolitöödega kokku päeva jooksul palju vähem ja pmst üheski aines oluliselt maha ei jäänud (raskemate asjade puhul aitasime ise ka usinalt teema selgeks teha – suudame ilmselt gümnaasiumi lõpuni enam-vähem ära katta).

    Ütleme nii, et ideid juba tekkis, kuidas lapsel koolistressi vähendada ja teha perega neid asju, mis tavaliselt koolist sõltuvad. Näiteks kuuks-paariks perega välismaale minna ja ise sealt ka ise kaugtööd teha vmt. Meil “lastetud” kasutavad kaugtööd usinalt.

    Like

    1. See on vaid tore kui koolistressi leevendada osatakse ja sellele ka mõeldakse. Mitte et see oleks nüüd ka ülim tõde, aga jube on kuulata tuttavate jutte, kes räägivad 4.klaasi õpilastest, kes kodutööde mahu all murduvad.

      Like

  2. Teise nurga pealt. Kui sul on keeletunnis 20+ õpilast, nende hulgas mõned üpris jõrgad ja mõned loodrid ja klassinarrid, kelle tähelepanu vajaduseganpeab pidevalt tegelema ning disiplineerima, ning tund kestab vaid 45 minutit ja on 3 korda nädalas, siis on esiteks üpris raske õppekava täita ja teiseks veenduda enne hindelist tööd/eksamit ilm kodutöödeta, kas tunnis räägitud üldse kellelegi kohale jõudis. (Ja antud situatsioon on minu enda kogemus noore õpetajana.)
    Ma ei ole kodutööde pooldaja, kuid antud süsteemi juures tundub, et need on möödapääsmatud. On imelisi õpetajaid, kes seda suudavad juba nüüd ning müts maha nende ees – need imehinged onnpõhjus, miks mina pärast aastat loobusin. Kõik ei ole õpetajaks loodud. Aga üldiselt mulle ka ei meeldinud see süsteem, kus pidevalt oli kiire, et edasi minna ja teistest parem olla. Kool oligi õpilaste jaoks igav, tüütu ja elukauge.
    Ma arvan, et lihtsalt kodutöödest loobumise asemel peaks üleüldiselt liikuma lapsesõbralikuma süsteemi poole, sest aina vähematele lastele sobib hetkel kehtiv vana.

    Liked by 1 person

    1. Njaa, su jutus on point olemas ja võib olla ei ole 100% kodutöödest loobumine lahendus, ent see on küll puhas tõde (enda kogemusel ütlen), et kool on elukauge. Tüütu ja igav ei olnud, sest ma olin paras nohik/paljude õpetajate lemmik, ja õppida meeldis mulle tegelikult ka, aga tuupimise asemel oleks ma siiski eelistanud veidi lapsesõbralikumat süsteemi. Kehtiv vana ei sobi küll jah.

      Like

  3. Tere, kooliõde. See käsitööjutt on natuke naljakas, kuna meil oli ilmselt sama käsitööõpetaja ja minu puhul sai ta küll aru, kui vanaema oli soki valmis kudunud… Mis siis, et mina käsitööd teha armastan, Laiscus Condites oli ikka kallal. Mina pooldan tegelikult kõigile lastele võimalikult mitmekesiste käsitöötehnikate õpetamist, aga paljudes koolides jääb see asi ka tänapäeval vist korralduslike küsimuste taha.
    Mina ei mäleta, et oleksin kodus – ja küllap meil olid peale käsitööõpetaja muudki õpetajad samad – tuupinud, aga arvatavasti nii mõnigi teine tundis selleks vajadust. Erandiks muidugi keemia, aga selle jaoks ma tuupisin vahetult enne tundi koridori peal, keemiliste elementide nimed on siiamaani meeles (“Kuidas te lähete mehele, hakkate süüa tegema, aga ei tea äädikhappe valemit….?”)

    Aga kolme kooliealise lapse vanemana mina kodutöödes probleemi ei näe, sest minu laste puhul tundub see ennast õigustavat. Ega neid üle mõistuse palju ka ei anta, vanim on kuuendas klassis ja õpib kodus igapäevaselt maksimaalselt pool tundi. Tunnis enda väitel kuulab ja mõtleb kaasa, hinded on väga head. Tegelikult ei ole andekas laps, lihtsalt hetkel veel tahab tubli olla. Arvatavasti on kodutööde maht kooliti erinev, aga kasutegur üsna ühesugune, olgu neid palju või vähe. Keegi lapsevanem kirjutas sel teemal, et tema jaoks on kodutööd hea võimalus teada saada, mida lapsed koolis üldse õpivad. Mulle tundub ka nii. tahaksin lapsevanemana küll rohkem läbipaistvust ja ühtlasemat süsteemi, samuti aru saada, mille jaoks ühe või teise asja tegemine hea on. Näiteks vihkan ma plakatite tegemist, mida meie õpetajad tunduvad armastavat, ma ei saa aru, mida laps sellise töö käigus õpib, isegi ise koostatud referaat on minu meelest mõttekam ja arendavam. Ühel päeval võtan ma selle aja ja küsin mõnelt kolleegilt, miks plakatid…

    Like

    1. No vot, võib olla siin võib kehtida see sama asi, mis ma ühes kommentaaris tõin, et ma olin paljude õpetajate lemmik ja vbla vaadati mu asjadele läbi näppude, samas on loogilisem, et ma olin nii hea valetaja. Käsi südamel, ma pole ühtegi käsitöö asja ISE teinud, küll aga õpetasid vanaema ja tädi mulle vajalikud võtted selgeks, et saaksin tunnis teeselda ja õpetajale näidata, et oskan. (Ok, kui järgi mõelda, siis tegelikult tikkinud ja pilutanud ma siiski vist olen, see oli täitsa okei).
      Ma olen mingil määral nõus, et ka käsitööd tuleks õpetada, sest muidu varsti ei oska keegi enam midagi, aga kas see peaks nüüd just nii kohustuslik olema, et PEAB kampsuni valmis kuduma, see on iseasi küsimus. Ma arvan, et ei saa eeldada, et kõikidel on huvi ja annet käsitöö peale.

      Kindlasti on kodutööde hulk kooliti erinev, aga mulle tundub, et ikka jube palju on seda arutut õppimist. Jah, kindlasti palju asju arendab lihtsalt loogilist mõtlemist, ruumilist mõtlemist, loovust, aga pigem mulle tundub, et see on just see osa, mida kodutööd ei tee. Kodutööd tehakse tihti kiiruga ja kaasa mõtlemata, et saaks kaelast ära. Tundub mõttetu.

      Referaatide poolt olen mina ka, aga kui teada saad, miks plakatite tegemine hea on, siis anna mulle ka teada. Tundub nii sürreaalne.

      Like

  4. Meie laps käib Emili Koolis, mis ka saatest läbi käis. Lapsed õpivad esimeses klassis asju, mida mina nt õppisin alles 7-8das klassis. Nt juba õpitaks, kes on Picasso, Da Vinci ja Monet ning mis iseloomustab nende stiili. Esimesest klassist peale intensiivselt inglise keel õppekavas sees jne. Ja kodutöid pole, kodus peavad ainult enda valitud raamatut lugema. Lugemisel on oluline roll. Olenemata kodutööde puudumisest suudavad nad õppekava omandada.
    Päev kestab 9-14 ja selle aja sees on 1-2 pikka õuetundi/õuevahetundi.
    Koolis olid just lastega arenguvestlused ning 100% lastest ütles, et lähevad kooli alati rõõmuga. Meie laps absoluutselt ootab kooli ja on päris kurb kui tal mingil põhjusel vaba päev on. Kool on tema jaoks täiesti fun ja äge koht ja no tõepoolest – minu kooliajast erineb see ikka kapitaalselt!

    Liked by 1 person

    1. Ma loodan, et selleks ajaks kui Ida kooli läheb, on mõni selline kool (sellise õppekavaga kool) ka siin kandis, aga samas tundub vist utoopia nats, sest ega tal koolini ikka palju aega enam polegi. See Emili kool tundub väga äge, käisin nende kodukal ka natuke uudistamas.

      Like

      1. Emili kooli käiakse väga kaugelt. Meie käime Laagrist, aga seal on lapsi, kes käivad nt Kehrast, Keilast, Sakust, Aegviidust jne. Me ka kõigepealt otsisime kooli ja siis püüdsime võimalikult lähedale kolida. No päris lähedale ei õnnestunud, aga pole hullu, it’s all worth it! 🙂

        Liked by 2 people

  5. Hollandis on nii et põhikoolis, st. 4 – 12 eluaastani kodutöid reeglina üldse ei anta. Kõik tehakse koolitundide ajast ära. Kodutööd saab kaasa ainult juhul, kui tõesti miskis asjas ollakse teistest liiga palju maas, aga see on harv erand. Kodutööd tulevad alles keskastmes, mis on 12 eluaastast ülespoole. Minu lapse koolipäevad on E, T, N, R poole 9 kella poole kolmeni ja kolmapäeval poole üheni. Kuni 7 eluaastani on reedene päev kella 12ni. Ülejäänud aeg on siis kas lastehoiu pikapäevarühmas, vanavanemate, hoidja juures või kodus, olenevalt sellest, kuidas vanematel see töövärk on sätitud.

    Liked by 1 person

    1. Yundub väga mõistlik. Ma saan ühtepidi aru, mis on kodutööde eesmärk – kasvõi distsipliin ja kohusetunne, aga samas mulle tundub, et seda saab õpetada ka kuidagi teisiti.

      Like

      1. Tahtsin just kommenteerida, et kodutööd õpetavad minu arust ka kohusetunnet. Üks asi on see, kui laps jätab nt oma toa koristamata ja ei saa seetõttu tahvlit kasutada; hoopis teine asi (ja mu meelest samuti oluline) on kohusetunde arendamine koolis. Rühmatöö on hea näide. Ofc ma ise vihkasin neid kooliajal, aga ikkagi ei tahtnud olla keegi see, kes kogu gruppi alt veab.

        Like

  6. Oh jah, ja käsitööd ei õpetata üldse. Kui miskit meisterdamise ja joonistamisega seotud asju mitte arvestada

    Like

    1. Õpetatakse ju ikka. Mul kõikide tuttavate lapsed koovad ja heegeldavad tunnis. Ma ei ütle ka, et ei peaks õpetama, aga ma ei arva, et see peaks kohustuslik olema, eriti veel kodus koolitööna kudumine või õmblemine, kui seda soolikat ikka üldse ei ole. On loogiline, et õpetatakse lapsi niiti ja nõela kasutama, aga paljud asjad võiks olla vabatahtlikud.

      Like

  7. Mida lähemale jõuab esiklapse kooliaeg, seda rohkem mõtlen sellele teemale. Meie valitud väikekool Nõval ilmselt langeb ära vallajuhtide käpardluse tõttu ja selleks et ärihuvid ilusa hoone osas kardetavasti kaaluvad üles kohalike laste huvi kodu lähedal koolis käia.
    Keila kooli kohta on kuulda palju konveierkooli juttu, see hirmutab. Keila Waldorfkool oleks variant, aga sinna on hirmus raske kohta saada.
    Oma vanasse kooli… mina läksin sinna gümnaasiumis ja no kohe kuidagi ei avane suu keelama joonistada siniseid ja lillasid porgandeid, et mitte lapse loovust nullida, kuidas ma veel teda siis mõne eliitkooli katseteks dresseerima peaks?
    Koduõpe ka ei lähe, ise olen laisk ja lisaks liiga vaene guvernandi majja toomiseks.
    Ma ei taha, et minu omalaadne juntsu surutaks juba esimeses-teises klassis kuhugi teistega identsesse vormi. Ma mäletan omast käest, et minuga juhtus see teises klassis. Tagantjärele saab sellest aru, et just ühesuguseks vormimise hetk oli, siis tundus lihtsalt ebaõiglase hetkena.
    Igatahes. Keeruline.

    Like

    1. Minu mõtted panid kirja. Nõva kool on ainuke, mis mind selles mõttes ei kõneta, et kodust liiga kaugel ja poleks valik (aga olen ka selle teema kohta nii üht-teist kuulnud ja mitte positiivset), kuid muidu mõtlen täpselt sama, mis sina.
      Keeruline jah.

      Like

  8. Minu jaoks ammendas selline süsteem end juba minu gümnaasiumi aeg (lõpetasin 2010). Kaks viimast aastat ma praktiliselt ei käinudki koolis, sest ei pidanud reaalset kohal käimist lihtsalt vajalikuks (puudumiste osas oli kõik ikka põhjendatud) ning kuna hinded olid korras, ei näinud ka vanemad põhjust mind sinna minema sundida. Ja nüüd näen enda noorema õe ja venna pealt kui palju mõttetuid asju nad peavad ikka veel kuivalt pähe tuupima. Enamus on lihtsalt teooria ning reaalset praktilist õpet on nii vähe kus neid teadmisi saaks ka eluks kasutada ja see ongi minu meelest üks koolisüsteemi suurim kala.

    Liked by 1 person

    1. Jaa, olen sinuga täiesti nõus, et teooriat on liiga palju ja seda, mida elus oleks vaja kasutada, liiga vähe. Ma näiteks ei osanud ülikooli esimesel kursusel põhimõtteliselt teksti sisu analüüsida, mis ometi peale gümnaasiumi peaks olema elementaarne (ja ei ole ma kõige suurem puupea maailmas). Samuti mõtlen ma, et ma armastan kunstiajalugu ja see on nii põnev, aga meie kunstiajaloo tund (või pigem see osa kunstiõpetusest) oli nii igav ja kuiv ja vaid mõttetud aastaarvud. Pole siis ime, et kui küsida noortelt, mis nad Monet´st arvavad, vastavad nad, et sry mul pole HBO-d ja pole näinud seda.

      Like

      1. Meie koolis oli umbes nii muusikaajalooga. Antakse pea 40(!!!) lugu, mida pead umbes 10 sekundilisest lõigust teadma lugu ennast, esitajat ja kellegi lehma vanaema nime. Ning sedasi vaat et kord kvartalis. Mõni lugu oli lausa 10 minutit ja enam. Ainus positiivne asi oli kontsertidel käimine, aga ka siis pidid esitama üksikasjaliku referaafi ehket terve kontsert ma alati kirjutasin ning otseselt nautida ei saanud midagi. Ja nüüd tänaseks päevaks palju mul sellest tuupimisest meeles on? Praktikas mul pole vaja enam igapäevaelus ära arvata mis lugu nüüd raadiost tuleb.

        Like

      1. A huvutav, miks see hea on, et peaks kümne sekundiga ära tundma mingi muusikateose? Kas ei oleks loogilisem lihtsalt õpetada tuntud klassikalisi teoseid, neid analüüsida, neid põnevaks teha, huvi tekitada sellise muusika vastu? Ma arvan, et sellisest tuupimisest tekib pigem vastumeelsus. Ei?

        Liked by 1 person

      2. Tekibki vastumeelsus. Ja selle tuupimise tulemus on see, et meeles ja äratuntavad on vaid need mis olid ka enne nagunii teada. Heaküll, eks ma alati leidsin ka mõne tõesti hea uue teose, aga 1-2 neljakümnest…
        Samas kunstiajaloos tehti samal põhimõttel töid, et saad hunnikus teoseid, õpetaja näitab siis pilti ja kuku aga kirjutama. Aga ikka teine tera helitoeste meelde jätmine (tihti 4-5 lugu on veel teatud kohtadel sarnased ja kunagi ei tea mis osa õpetaja mängis ette) võrreldes siis erinevate piltide meelde jätmisega. Kunsti ma tõesti nautisin, aga muusika, millega olen terve elu seotud olnud, kiskus küll gümnaasiumi lõpuks kergelt eluisu ära.
        Kõige hullem oligi tegelikult see, et iga aineõpetaja andis niiiii metsikult materjali, mis oli vaja kas siis kodutööna ära lahendada või arvestuseks pähe saada. Eks muidugi leidus ka õpetajaid kes tegid loogiliselt asjad selgeks. Paraku suurem osa siiski ei arvestanud teiste koduste töödega ning seetõttu ma ka gümnaasiumi viimastes klassides loobusin aja raiskamisest koolis istudes. Kodus sain stressivabamalt asju teha.

        Liked by 1 person

      3. Mul samuti jäi enda kooliajast halb maik suhu ja seetõttu tahan kõik teha, et minu lapsed ei peaks seda jama kannatama. Meil oli laps esialgu minu kunagise kooli nimekirjas (elukohajärgne) ja sealt helistati ning kutsuti meid lapsevanemate koosolekule. Ihukarvad tõusid püsti!
        Enda õdede pealt näen, et midagi pole muutunud, meetodid on samad ja isegi mõned õpikud on vaid kordustrükk, aga muidu samad.

        Liked by 1 person

  9. Olles ise koolist juba ammu väljas (seega ei tea ma tänapäeva koolide hingeelu ega probleeme väga lähedalt), julgen ma kaasa rääkida vaid paaris asjas.

    Esiteks – kuidas leida tasakaal laste koolirõõmu ja akadeemilise edukuse vahel? Mina julgeks öelda, et Soome süsteem on hea, milleks leiutada ratast? Aga Soome süsteemi jaoks pole meil raha ja Eestis kiputakse neid süsteeme või protsesse iga uue haridusministriga (või noh, kord 5 aasta jooksul) jälle ümber tegema. Me teame, et tuupimine ja sund üksi ei pea tagama akadeemilist edukust, ometi on Eesti (klassikalises) koolis ikka repetition-memorisation-presentation aukohal.
    Teisalt ei tahaks paljud lapsevanemad ka seda, et laps mitte midagi koolis ei pea tegema – klassikalised näited on sellest, et USA kooliõpilased on julged projektides osalema, tunnis kaasa rääkima ja asjade üle arutlema, aga nende akadeemiline edukus on kohati allapoole arvestust. Soome süsteemi boonuseks on ka see, et (erinevalt Eestist) paljud noored lähevad kutsekoolidesse, ca 60%, ja gümnaasiumis jätkavad need ülejäänud. Ehk – kui nüüd natuke karmimalt küsida – kas äkki saabki Soomes võtta koolis asjadele lähenemist lõdvemalt, sest neil läheb nii kui nii suurem osa lapsi kutsekoolidesse? Samas tuleks arvesse võtta ka seda, et Eestis on aastaid räägitud kutsekoolidesse minevate noorte arvude suurendamisest, aga inimeste emotsionaalsed sidemed “gümnaasium hea, kutsekool halb” ja “gümnaasium = ülikool = hea elu” on siiski visad kaduma. Ehk selleks, et Soome süsteem ka meil toimiks, peaks ka selle lõpp-punkt olema sama – koolirõõm ja akadeemiline edukus põhikoolis, ja sealt edasi ainult need, kes lähevad ülikooli, lähevad edasi gümnaasiumitesse. Aga Eestis see ei töötaks, sest kui Eestis tekiks olukord, et näiteks 40% lastest läheks gümnaasiumitesse ja need gümnaasiumid oleksid juhuslikult enamasti nö. eliitkoolid, siis… noh, eks võid ise arvata, mis siis juhtub.

    Teiseks – waldorfkoolid ja muud teistsuguse õppemetoodikaga koolid on toredad küll, aga nende kahjuks mängib see, et nad on 1) enamasti väikesed, õppemaksudega erakoolid, kus arvatavasti keskmine lapsevanem niigi panustab oma lapse haridusse rohkem, ja seega ei tegele näiteks nende lastega, kelle vanematel on ilusalt öeldes täiesti ükskõik, mis nende laste haridusest saab; ja 2) ükskõik milline hea metoodika sealt ka ei tule, selle jõudmine riiklikusse süsteemi võtab aega AASTAID…. kui see üldse sinna jõuab.

    Mina isiklikult eelistaks, et igasuguseid projekti ja käelisi tegevusi oleks tundides rohkem. Jah, täielikult fakte vms ära kaotada ei saa, ja paraku on alati neid lapsi, kellele jäävad faktid vms paremini pähe kui teistele, aga minu arust näitab see lihtsalt seda, et Eesti süsteem peab muutuma paindlikumaks ja õpilasekesksemaks – kellele sobib faktipõhine õpe, see saab õppida fakte, ja kellele näiteks jutustav, see peaks saama seda. Eesmärgi täitmine peaks olema lõpp-punkt, mitte viis, kuidas eesmärk täidetakse. Ja mulle meeldiks ka see, kui õpe oleks rohkem teemade kaupa nagu Inglismaal, see aga jällegi eeldab, et õpetajad teevad koostööd ja et mitte ei toimeta iga klass omaette ja üksi, vaid terve üks nö. lend on üks seltskond õpilasi. Ja see tähendab jällegi suuremaid muudatusi.

    Like

  10. Kodutööd üldisemalt on keerulisem teema ja ei pea end pädevaks kommenteerima hetkel, kuid see käsitöö tunni küsimus ikka sütitas mind kaasa rääkima. Ma olen 100% nõus, et see on ülinõme, et tüdrukud peavad tegema käsitööd ja poistel on tööõpetus. See on täiesti selge sooline diskrimineerimine ja peaks kindlasti olema lapse enda valik kumba ta soovib teha. Olen aru saanud, et paljudes koolides ongi, kuid siiski valdavalt mitte. See on minu meelest suur probleem.
    Aga üldjoontes öelda, et käsitöö või tööõpetus ei pruugi kõiki huvitada või ei meeldi või ei ole vajalikud jne…huvitav. Sama võib ju väita ükskõik millise õppeaine kohta.
    Ja kusjuures enamasti nii ongi, et 90% kooliainetest ei huvita sind ega ole ka tulevikus sulle oluliselt vajalikud, kuid me siiski ei saa panna alaealisi lapsi otsustama, mis on neile eluks vajalik. Kätte tuleb ikkagi anda tööriistad, nende kasutamise oskus ja seejärel nad nö metsa saata ja vaadata mida ja kuidas keegi peab vajalikuks kasutada, et ellu jääda.
    St sa ei saa teada kas sulle meeldib füüsika kui sa sellest midagi ei tea…Ja kui ka ei meeldi ja ei kasuta tulevikus, siis silmaringi mõttes ja loogika arengu mõttes on see loomulikult kasuks.

    Liked by 1 person

  11. Selline uitmõte tekkis, et meil on küll mitmeid väikesi erakoole Waldorf jm põhimõttel kuid kas on ka selliseid kus on väikesed klassid aga neis tegeletakse intensiivselt õppimisega ja just seetõttu ei anta ka kodus palju õppida (va mõned iseseisvad projektid, raamatulugemised jms on loomulik) – ehk siis valitud on sellised õpihuvilised helgemad (sorry)pead ja kuna väike klass saab õpetaja tõepoolest teadmiste edastamisele keskenduda, mitte massi haldamisele ja mammutklassides sellele tavaliselt suur võhm läheb, eriti kui väga eritähelepanu vajavaid lapsi klassis on, kasvõi paar või isegi üks – ja see kõik tuleb ju nende arvelt kes tahaksid keskenduda tunni sisule. Sellist nö tarkpeade väikekooli (just väike, mitte 25 õpilasega klassis, vaid pigem 10) – ega ju ei ole…? Turuvõimalus 😀

    Like

  12. Mina olen mõelnud, et kuna meil on riik muutumas jäjest rohkem e-maks, siis miks ei õpetata selliseid asju nagu:
    1) tuludek tegemine ja selle sisu – olin esimene kord sellega päris hädas. Nyyd on jah asi suhteliet lihtsaks tehtud.
    2) e-riik ja selle kõik võimalused
    3) digilugu
    4) ja yldse igast muud toredad veebilehed, kus saab palju kasulikku teha

    Digulugu on kyll uus asi, aga ma ei olegi päris täpselt kursis, et kas teisi asju nt yhiskonnaõpetuse tunnis õpetatakse?

    Like

    1. Need on ikka arvutiõpetuse tunni teemad ju. Miks need ühiskonnaõpetuses olema peaks? Ühiskonnaõpetuse tund on ühiskonna toimise ja analüüsivõime õpetamiseks, seda on küll hädasti vaja õpetada. Nagu on tarvis õpetada ka internetiturvalisust, majandust ja muid igapäevaeluks vajalikke asju.

      Aga kui teemasse minna, siis minu arust on ikka suhteliselt imelik öelda, et käsitööd pole vaja õpetada 21. sajandil. Miks ei ole? Käsitöö arendab käelist tegevust ja on igal juhul kasulik. Ja kui ei huvita, siis ei huvita, aga elus ei saa niikuinii tegeleda ainult nende asjadega, mis huvitavad. Minul oli kooliajal koguaeg see mõte, et mis pagana pärast pean ma seda keemiat õppima…See ei meeldi mulle, see ei huvita mind, ma ei hakka sellega mitte kunagi tegelema. Aga vot käsitööga tegelen ma koguaeg, see mulle meeldis. Muusika- ja kunstiajalugu, ühiskonnaõpetus, ajalugu jne meeldisid ka, aga vot keemiast, füüsikast ja matemaatikast oli oksendamiseni. Lihtsalt oli vaja õppida ja kannatasin ära.

      Kodutööd on minu hinnangul ka selletõttu vajalikud, et klassid on koolides suured. Õpetaja ei tule toime sellega, et kogu üheks tunniks ette nähtud materjal läbi saaks võetud, sest klassis on väga erineva tasemega õpilased ja väga erineva motiveerituse tasemega samuti. See ongi see tsiviliseeritud ühiskonnas elamise võlu vist, tegelikult on kett ikka sama tugev, kui on selle nõrgimad lülid.

      Liked by 1 person

      1. Ühiskonnaõpetust on küll hädasti vaja, niigi vaatad ümberingi ja näed kui palju on ümberringi inimesi, kes ühiskonnast ikka midagi ei tea, mis siis veel ilma ühiskonnaõpetuseta oleks?

        Käsitöö õpetamisega ma selles osas olen nõus, et seda võiks õpetada, aga kas selle eest hindeid panema peaks ja seda ka kohustuslikult koduseks tööks jätta on iseasi küsimus. Isegi kui meeldi, siis pajalappide õmblemisega saab katsetamise ja õppimise käigus hakkama, aga seeliku või pluusi? Mõttekoht lihtsalt selle käsitöö koha pealt. Võib olla peaks see tund olema natuke laiem – hõlmamagi poiste töö-õpetust, söögitegemist jms? Et tüdruk õpiks ka vajadusel kruvikeerajat käes hoidma ja poiss oskaks nõela ja niiti kasutada? Mitte selline soorollidesse toppimine, et iga naine peab oskama sokki kududa. Ei pea.

        Kodutöödega on jah nii ja naa, mingil määral ma saan aru, et need on vajalikud, ent siiski kipun arvama, et ega need kodutööd kedagi targemaks ka ei tee. Helgemad pead teevad ikka ära, nõrgemad lülid vehivad kelleltki maha ja venitavad end koolist läbi. Ei õpi nad kodutööd tehes rohkem kui nad tunnis tahaksid.

        Liked by 1 person

      2. A ma siis ütlen kohe vastu, et mina ei saa kunagi aru, miks inimesed keemia, mata ja füüsika pärast undavad 🙂 need on ju eluliselt olulised ained. Koolis on see jah kuiv teooria ning ei osata väga neid aineid pärismaailmaga seostada, et see ja too on võimalik kuna keemiline element X ja füüsikaline nähtus Y. Kui poleks keemiat, matat ja füssi ei hoiaks te keegi nutikaid käes 😀

        Liked by 1 person

      3. Ma ju rääkisin sellest, et minul 15 aastat tagasi oli neist ainetest siiber, mulle ei meeldinud. Ei meeldi siiani ja ma ei kasuta peale mõningase matemaatika neid igapäevaelus absoluutselt. Samas nutitelefoni ei pane mina ise kokku ja ausalt öelda on mulle oluline vaid see, et ta töötab, mitte see kuidas ta tehtud on. Sama kehtib ehitusinseneeria puhul. Igaüht huvitavad erinevad asjad. Aga samas on kõikide asjade õppimine, mis kooliprogrammis, arendavad. Seetõttu ma ütlengi, et ka käsitöö üle undamine on mõttetu nagu ka keemia ja füüsika. Päris mööda külgi maha ei jookse miski.

        Liked by 1 person

  13. Eks igaüks saab rääkida vaid oma kogemusest. Minu lapsed käivad tavakoolis, kus andeainetes (kehka, muusika ja kunst) on ainult kujundav hindamine, teistes ainetes hinded JA kujundav hindamine. See tähendab, et õppeprotsess on mõtestatd nii vanema kui lapse enda jaoks. Tehakse väga palju paaris- ja grupitööd, mis on väga hea, sest inimene peaks minu hinnangul oskama teistega koos tegutseda, aga seda tuleb eraldi harjutada. Tööõpetuses ja kunstis tehakse igasuguseid asju nagu meiegi ajal. Ühest küljest need peaksid arendama käelist osavust, teisest küljest õpetama juhendi järgi töötama ja kolmas asi on ilmselt mingite konkreetsete oskuste ja teadmiste saamine. Teadmised siis näiteks kunstist ja oskused puhtpraktilised (algklassilaps peaks oskama võileiba teha, nööpi ette õmmelda jne.) Poisid ja tüdrukud õpivad esimesel aastal tööõpetust koos, st ka poisid õmblemist ja tüdrukud puutööd. See on meie koolis katsefaasis, aga lastele meeldib.
    Kodused tööd on mõeldud õpitava kinnistamiseks ja ka tööharjumuse kujundamiseks. Lisaks on võimed erinevad – mõni ei pea kodus eriti midagi tegema ja teine teeb pool päeva. Kui see teine kodus ka ei töötaks, siis tal ei olekski mingist piirist edasi enam võimalik klasse lõpetada, sest ta lihtsalt ei jõua tavaprogrammiga sammu pidada. Leian, et koduste tööde mõtet ja vajalikkust tuleb ikka vanematel lastele selgitada. Kui suhtumine on see, et midagi tuleb ülejala visata, siis ei ole motivatsiooni ja tegelikult pole siis ka eriti mõtet. Paramatult on ka nii, et kui kellelegi on koolis mõni aine keskmisest palju raskem, siis vanem peab tagama selle, et laps jõuaks järele. Loomulikult saab seda teha koostöös kooliga, aga sellesse ma ei usu, et kool on teenindusasutus, mis annab lapse näol tagasi standardse valmistoote. Õpiharjumuse peab andma kodune toetus.
    Mind üllatab ühest küljest, et õppeprogramm on juba kolmandas-neljandas klassis üsna tihe. Teisalt üllatab, et programm on vägagi eluline. Väga palju räägitakse nii ühiskonnast, keskkonnast kui ka lihtsalt olmest. Näiteks teises või kolmandas klassis pidi mu laps tegema perekonnale ühe päeva menüü koos maksumusega. Ma aitasin seda teha ja see oli väga äge ülesanne. Mõelda tervislikule söögile, kogustele, vaheldusrikkusele, rahakotile ja siis lõpuks kõik kokku panna. Tänapäeva e-poodide abil saab ilusti ka hinnad kohe kodus kätte oma mängumenüüsse.
    Tuludeklari tegemise õpetamisel ei ole eriti mõtet. Mõte on digioskuste õpetamisel üldiselt ja see on õppekavas täiesti sees. Kui üldoskused on olemas ja neid pidevalt arendatakse, siis ei tohiks ka raske olla selgeks õppida konkreetse lehe või programmi kasutamist. Tuludeklari täitmisel on keeruline ikkagi see, kui mingit “vähem levinud” asja ei oska õigesse lahtrisse panna või ei tea üldse, kas seda peab deklareerima. See aga muutub ju aastate lõikes ning selle selgitamiseks on MTA infotelefon.

    Liked by 1 person

  14. Olen õpetaja. Õpetan väikeklassi, st nelja poissi (4. ja 5. kl – liitklass), kel erinevad õpiraskused. Ma ei jäta kodutöid, negatiivseid hindeid ei pane ning luban üsna suures osas lastel otsustada, mida nad õppida tahavad. Toimib. Üks poistest puudus enne minu klassi tulekut väga palju põhjuseta, hilines pidevalt jne. Ta on praeguseks esimene kes hommikuti kooli tuleb. Mitte üks neist ei tule kooli paha tujuga ega virise, sest kool on tore, lihtne ning arusaadav 🙂
    Nad teavad, et õpikus on asju, mida peab selgeks saama ning asju, mida võiks selgeks saada ja palju sellist, millest tulevikus mingit kasu pole. Ütlevad pidevalt, et küll on hea, et nad väikeklassis käivad. Et teised õpivad mingit jama ja nemad õpivad elu. 😀 Päris nii see pole, et teised jama õpivad, aga … peaaegu. Liiga palju on õpetajaid, kes on kinni vanades normides ning teevad oma tööd rutiinselt aastakümneid. Tänapäeva lapsed aga nende vanade harjumustega enam ei klapi ja ongi kõik õnnetud.
    Hädasti oleks vaja mingisugust koolireformi, sest õpik-töövihik tunnid ei toida juba ammu.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.