Ida kutsuti täna mingile pildistamisele ja jumala eest ma vandusin end sajal erineval põhjusel maapõhja, et ma nõus olin. Mu närvid ei kannata varsti välja kusagil Idaga käimist. Küsin, kas sa tahad pildistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Need kolm on ta viimase aja stampvastused. Küsin, kas sa tahad plaati lindistama minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Istume pool ajast garderoobis. Vähe sellest, et sellele eelnes kodus MA EI TAHA laule selgeks õppida. Küsin, kas sa tahad Magnuse/Fredriku/Kaisa/Liisa sünnipäevale minna. “Jaaaaaaaaaaa!” vastab tema. Ja me läheme. Jõuame kohale ja Ida ütleb, et ta ei taha/ei julge/on unine. Klammerdub mu külge, ei suhtle, ei liiguta ja nutab, et ei taha. Ma olen viimasel ajal nii palju lubanud, et ei lähe temaga enam kuhugi, aga ikka ma lähen, sest…no tegelikult ma tean, et ta ju naudib kõiki neid asju, aga tal on iga asjaga vaja alguses jonnida. Miks? See ajab mu närvid täiesti krussi.
Teine asi, mis mind ajab hulluks on “ei taha”. Ei taha neid riideid, ei taha seda sööki, ei taha istuda, ei taha juukseid kammida, ei taha, ei taha magada. Ükskõik, mida ma ütlen, on vastuseks “ei taha”. Käsin/palun midagi, aga kui Idale see parasjagu ei meeldi, siis ta lihtsalt ignoreerib. Mõnikord näiteks ei ole tal “tere” ütlemise tuju. Läheme külla. Ida nii tahab. Jõuame kohale ja Ida peitub minu selja taha, “tere” ei ütle ja kui inimesed püüavad temaga suhelda, vaatab ta neile vihaselt otsa ja ütleb “äkäää, ma ei taha”. Pole siis ime, et arvatakse, et Ida on ebaviisakas, kasvatamatu. Sundida ega ära osta teda ka ei saa. Mõttetu. Kui ta ei taha, siis ta ei tee. Ei allu dressuurile absoluutselt. “Ida, sa ei tohi kääre võtta ja juukseid minna lõikama!” ütlen ma. “Ei, ma ainult…” vastab Ida ja läheb. “Ei, ma ainult…” on ta vastus ka IGALE keelule.
“Ida, sa ei tohi siin rattaga sõita!”
“Ei, ma ainult…”
Minu asemel võib olla ka ükskõik, kes teine, kes teda keelab. Kui Ida ei taha, siis Ida ei tee. Võib mürki võtta, et kui talle öelda, et tee seda või teist, teeb ta midagi TÄPSELT risti vastupidist. Ma lähen hulluks, sest ta lihtsalt ei kuula sõna. Paneb käed risti puusa, vaatab mulle vihaselt otsa ja ütleb, et ei taha. Kõik.
Ja siis ma karjun ta peale. Kõikide kuuldes. Inimesed vaatavad, et ma olen närvihaige. Olen muidugi ka, aga see ajab mu hauda, et ma pean kõike sada korda kordama ja lõpuks, et asi tehtud saaks või ta kuulaks, pean ma karjuma. Nagu effing tõrksa taltsutamine. Mul varsti saab mõistus otsa. Asi ei ole ka kannatlikkuses. Me selgitame Idale asju IGA KORD alguses rahulikult ja viisakalt, miks midagi tohib/ei tohi/peab. Kui talle vastus ei sobi, siis ta lihtsalt ei kuula seda ja ajab oma joru. Nii kaua kuni ma karjuma hakkan. Nagu närvihaige.
Nagu tänase pildistamise ajal. Näeb välja nagu väike ingel, aga sees on sihuke väike saatan. Kaval, jonnakas ja jäärapäine. *
* Samas ei taha ma kuidagi jätta muljet, et Ida on mingi väike monster. Ta on tegelikult superhooliv, hella südamega, loov, leidlik, lõbus ja vaimukas, üüüüüberarmas ja hea laps. Aga kõike seda siis kui TA ISE TAHAB ja tal selleks tuju on.
Ida was invited to a photo shoot today and I swear to god, I was regretting very much to have agreed to it. Soon my nervs will not put up with going anywhere with her. I ask if she wants to go to a photo shoot. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. These three are the most common answers from her. I ask, if she wants to go to record a CD. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, and Ida says she doesn’t want/dare/is sleepy. We sit half of the time in the wardrobe. If that was not enough, before going to the studio, we had an episode of I DON’T WANT TO learn the songs at home. I ask if she wants to go to Magnus’/Frederik’s/Kaisa’s/Liisa’s birthday. “Yeeeeeeees!” is her answer. So we go. And we arrive, when suddenly she says she doesn’t want/dare/is sleepy. She will cling on to me, will not communicate, won’t move and only cries, that she doesn’t want. Recently I have told her so many times that I will not take her anywhere, but we are still going, because … I know that she enjoys all these things, but she just needs to do her little act first. Why? It eats my nervs out.
Another thing that drives me mad, is “I don’t want”. I don’t want these clothes, I don’t want this dish, I don’t want to sit, I don’t want to comb my hair, I don’t, I don’t want to sleep. Doesn’t matter what I say, the answer is still ”I don’t want”. I ask/tell her something, but if Ida is not in the mood at that moment, she will just ignore me. For example, sometimes she is not in the mood to say “hello”. We go to visit somebody. Ida is very exited. We arrive and she will hide behind my back, will not say “hello” and if people try to talk to her, she will look at them angrily and say “nope, I don’t want.” No wonder people think that Ida is rude and impolite. You cannot make or bribe her either. There is no point. If she doesn’t want, she doesn’t want. She will not listen to me at all. I tell her “Ida, you cannot take the scissors and cut your hair!” And her answer to EVERY restraint is always the same, “no, I am only…”
“Ida, you cannot ride the bike here!”
“No, I am only…”
There can be anybody instead of me trying to tell her off. If Ida doesn’t want, Ida will not do it. I am 100% certain, that if you ask her to do something, she will do the exact opposite. I am loosing my mind, because she just won’t listen. Crosses her hands, looks at me with mad eyes and says she doesn’t want. That’s it.
And then I yell at her. In front of everybody. People look at me, like I’m a lunatic. Of course I am, but it kills me that first I have to repeat everything hundred times, but to get things done or her to listen to me, I have to yell at her. She’s like a proper diva I say. I am running out of options how to handle this. This is not about patience. We explain everything to her calmly at first, why some things should/shouldn’t/must. If that is not acceptable for her, she will not listen and ignores. Until I start yelling. Like a lunatic.
Like today during the photo shoot. She looks like a little angel, but inside she’s a little devil. Smart and stubborn. *
* The same time I don’t want Ida to seem like a little monster. Actually she is very caring, tender in heart, creative, inventive, funny and hilarious, really cute and good child. But only, if SHE WANTS IT and she is in the mood for it.
Mina lahendaks sellised situatsioonid (nagu see pildistamine, sünnipäev, lindistamine jne), et “ah ei taha? no selge, läheme koju!”- ja konkreetselt käest kinni ja kojuminek! Ja las karjub või kriiskab või mida iganes- ma kasvõi lohistaks ta koju. Küll siis üsna kiiresti lõppeb see diivatsemine, mida ta tegelikult praegu sul teeb..
Ma olen seda öelnud ja ka koju läinud muide, sest ta on vastanud, et tahabki koju. Alles hiljuti külas olles katsetasin, et davai, kas tahad koju minna. Vastas jah, et tahabki. Läksime. Kodus ütles, et ta ei tea, mis juhtus, et tegelikult ta tahab tagasi.
Aga jah, ilmselt tuleb tabada need hetked kui ta tegelikult väga tahab seal olla ja lihtsalt põhimõtteliselt diivatseb, et sellele lõpp teha.
Võibolla on tal lihtsalt raske uute olukordadega kohaneda ja “ei julge” on ju täiesti adekvaatne vastus ( ei taha ja olen unine väljendavad pmst sama asja), mitte jonn. Kui ma saaks, klammerduksin nt mingi poolvõõraste inimeste peole või fotosessioonile sattudes samamoodi kellegi seelikusabasse :). Kõigi tähelepanu koondub sulle- uuele inimesele, lisaks pead veel kõiki teretama ja viisakalt naeratama – irmus ju!
Võiks proovida, kas tunnete peegeldamisest on abi: ma saan aru, et sa oled natuke ehmunud? Sa vajad veidi aega enne mängima minemist ? Jne
Jaa, ma olen nõus, et need kolm kõik on tegelikult väga adekvaatsed vastused ja mina ka kardaks kui peaks kohe kuhugi võõrasse seltskonda imbuma, aga ainuke aga on minu jaoks see, et Ida on tegelikult oma loomult äärmiselt seltsiv ja julge, viimasel ajal on tal tekkinud mingi (kutsume seda) jonn(iks), et ta ei taha teha seda, mida ta peaks/mida tal palutakse.
Aga peegeldamist tasub muidugi proovida. Paha see ei tee:)
Oma karjumise kombest peaksid igatahes üle saama. Kui laps on kõikumatu, siis tuleb sul samaga – rahulikkusega – vastata. See sinu kisendamine maksab kunagi tohutu valusalt kätte nii talle kui sulle.
Absoluutselt nõus. Karjumine ei ole lahendus. Kuid tead, sellega on nii, et ma PÄRISELT püüan, kohe no nii PÄRISELT, aga siis tuleb situatsioon.
“Ida, lähme hambaid pesema!”
“Ma ei taha!”
“Ida, me jääme hiljaks!”
“Ma tahan multikat vaadata!”
“Ida, peseme hambad ära!”
“Peseme ruttu ära ja vaatad edasi!”
“Ma EI TAHA, ma TAHAN issit!”
“Issi ei saa praegu.”
“Ma EI TAHA SINUGA pesta.”
Järgneb karjatus/röögatus “Ida, MARSS HAMBAID PESEMA!”
Ida läheb hambaid pesema.
Hambapesu asemel võib panna ükskõik, mis muu tegevuse. Ida PEAB vastu vaidlema. Ja tunnistan ausalt, et minu kannatus katkeb tihti. Ei ole õige, muidugi ei ole, aga seepärast ma siin kuulan ja loengi huviga kommentaare, et targemaks saada, mida veel teha saab (peale karjumise)
Tere,
Ma olen tegelikult täiesti asjatundmatu, aga ka ema ühele sellises eas ja sarnase iseloomu/käitumisomadustega lapsele. Tal on samuti kombeks tegeleda miljoni muu ebavajaliku tegevusega, et ainult ei peaks seda üht kindlat asja tegema. Käsklused ei toimi, eirab teadlikult. Pean kordama end pidevalt. Tulemus on see, et mina ka karjun. Üldse ei taha nii tea, aga mõistus oli mingil hetkel väga otsas juba. Nüüd sain lasteaiaõpetajatega suheldes mõningaid näpunäiteid, arutasime pikalt lapsest ja sellest, miks ta nii käituda võib. Seega endast nö lapsekasvatuses haritumate, targemate või kogenumate inimestega suhtlemine võib aidata. Ma olen koguaeg mõelnud, et küll läheb ise üle, aga tegelikult on see olukord juba pikalt kestnud. Ilmselt ta kunagi lähebki üle, aga see selleks. Ühesõnaga mis nippe ma sain enda jaoks: seada kindlad piirid lapsele. Isegi ajalises mõttes. See tähendab, kui on vaja nt riidesse panna või süüa ja ta venitab, siis tuua mängu mingisugune taimer, mis ütleb lapsele, et vot nüüd on kõik ja ta ei jõudnud õigeks ajaks. Sellel järgneb midagi, mis lapsele ei meeldi. Ta peab õppima, et igal asjal, mis ta teeb või ei tee, on omad tagajärjed. Minul on see toiminud nüüd. Lisaks halva käitumise eest kasutan nö pahade tegude nurka. Ja mis puutub pidevasse korrutamisse, a la pese hambad ära jne, siis tuleb anda konkreetne selge käsk, nt Aksel, peseme hambad ära! Ja teha sellega seoses nt kolme korra reegel. Üks kord ütled, teine kord kordad ja kui peab juba kolmandat korda ütlema, siis sellele järgneb nüüd lapsega kokkuleppel mingi ebameeldiv asi lapse jaoks. Meil on selleks kokkulepe, et lapsevanem võib valida endale ühe lapse mänguasja nö päriseks endale. Ma ei tea, kas kõlab liiga karmilt, aga meil on need reeglid/kokkulepped natuke paremaks teinud igapäevaelu .
Jõudu ja jaksu.
N
Sel hetkel, kui sa hakkad karjuma, kaotad sa oma mõjuvõimu lapse üle, kaotad sa autoriteedi tema silmis. Üks mõte ongi, et ta tahab sind ärritada ja näha su reaktsiooni – selline piiride katsetamine ju, et näha kuidas emme reageerib. Kordamine on lapsele ainult tarkuse ema, nii et iga kord proovib jälle ja jälle. Põnev on jälgida ema reaktsiooni ja seda siis (kahjuks nii ta on) selgeks õppida ja ise kasutusse võtta.
Kindlasti tuleb jääda rahulikuks. Ma tean, et se eon raske, sest ma ise olen ka paras pröökaja, Nagu mu enda emagi. Aga käitumismustrit saame muuta ainult me ise ja lapsed on selles osas head õpetajad. Rahulikuks jääda, rahulikuks jääda, rahulikuks jääda. Täna ei õnnestunud rahulikuks jääda, aga homme on jälle päev selle harjutamiseks! Rahulikuks jääda!
Sellisele jäärapäisele inimesele, nagu Idat kirjeldad, ei saa asju ja käitumismustreid peale sundida. Aga on ju võimalus teda nendeks meelitada, talle need atraktiivseks teha. Ja ehk vahel ka lihtsalt lasta tal rahulikult olukorraga harjuda – tõepoolest, sotsiaalsed situatsioonid võivad olla hirmutavad, kuigi neid on pikalt ette oodatud ja soovitud.
Keeldude/käskude asemel on hea pigem välja pakkuda atraktiivne alternatiiv. “Tule siia, siin on nii äge rattaga sõita”; “Ahaa, sul on käärid – no näita, kas oskad sellest paberist siin pilve/nuku/saiapätsi välja lõigata.”
Jap, ma tean. Ma teoorias olen megarahulik ja suht lähedale ideaalsele vanemale, aga praktika on midagi muud. Nagu ma ka teistele vastasin, siis Ida tegelikult ei ole ei arg ega häbelik, kuid sul on õigus, et peaks proovima asju atraktiivseks teha. Keelitamine/meelitamine pole mõjunud, aga vbla mõni atraktiivne alternatiiv tõesti. Ma ei tea…
Ma tean, et Ida tegelikult ongi selline, et teda sundida ei saa, siis ta läheb trotsi täis ja temaga peab oskama suhelda rahulikult, ent jah…praktika vs teooria…
Aga mõtle näiteks sellises võtmes, et SINA oled laeva kapten (kes me tegelikult lapsevanematena peaksimegi olema). Hea laeva kapten on väga hea ja rahulik juht. Merel ei saa minna närvi, sest see võib kogu laeva põhja viia. Kapten arvestab saja erineva detailiga, et oma otsuseid langetada – tuule suund, lainete kõrgus, madruste magamatus, laevameeskonna ettepanekud, teiste laevade asukoht merel, ootamatud karid jne (need kõik on justkui su lapse tujud ja situatsiooni detailid veel otsa)- ja langetab nende põhjal otsuseid. Hea kapten arvestab kõigega, aga lõppkokkuvõttes otsustab siiski kapten, mismoodi laev sõidab.
Keegi ei usalda kaptenit, kes kaptenisillal pröökab ja kel pole enesevalitsust. Siis viiakse kapten suhkruvee klaas näpus koikule pikutama ja keegi teine võtab tema asemel laeva juhtimise üle (kuigi ta on siiski veel väike ja ei oska kõikide detailidega arvestada).
Ahjaa, see varem kirjutatud ettepanek pakkuda atraktiivseid alternatiive muidugi ei toimi, kui laps saab aru, et proovid teda pättuse tegemisest kõrvale meelitada. Tegevus peab ikka olema sama äge nagu pättus või paremgi – koera ju ka ei kutsu väikese maiusega hakklihakausi juurest ära :).
Selles vanuses ei pruugi laps aru saada, milline emotsioon tal paasjagu peal on, aga ta saab aru, milline tegevus selle emotsiooni ära võtaks – ära minemine. Võib eeldada, et tal on tegelikult mingit laadi hirm – uus olukord/inimesed tekitasid selle tunde. Või ärevus, jällegi uuest situatsioonist. Et kui ta ütleb: “tahan ära minna”, siis see tähendab, et ma põen/olen hirmul või ärevuses ja tahaks mitte põdeda. Kui keegi täiskasvanu hakkab selle peale sundima, et ärme mine ära, vaata kui lõbus/tore/huvitav siin on, siis tema arvates on tegemist rumala inimesega, sest tema parasjagu hoopis kardab või on ärevuses ja tore see tunne kindlasti pole ja huvitav ka mitte. Kui ta lähebki enne proovimist ära, siis läheb too ärevus ka ära ja ta ei tea, miks ta ära tahtis, kui ta ju tegelikult tahtis seda uut asja, aga ei suutnud.
Ehk täiskasvanu peaks suutma välja mõelda MIKS ta ära tahab ja oma last nii palju tundma, et teada kuidas laps ärevusest üle saaks. Sõimatasaamine küll kellegi ärevust ei vähenda, pigem suurendab hirmu järgmiste samasuguste olukordade ees, kus tema kardab uut asja ja ema ikka sunnib seda tegema ja läheb endast välja, kui laps pole nõus.
Aga TEGELIKULT ta ei taha ära ja keegi ei hakka teda kohe nö sõimama, vaid esimese hooga ma küsingi, miks ta ei taha/kardab/on väsinud/jne, aga mingi hetk saab ka kõige kannatlikuma vanema jõud otsa, sest ta lihtsalt ignoreerib kõike, mida räägitakse, sest ta ei taha kuulata. Tegu ei ole oma loomult argliku lapsega ja see ei taha/kardan/olen unine võib juhtuda ka tuttavate inimeste, mitte vaid nö võõrastega.
Muidugi ei sunni keegi teda midagi vastu tahtmist tegema, aga olles tuttavate (sh lasteaia õpetajatega) rääkides, siis ei tohi jätta minemata/tegemata, sest just nimelt, TEGELIKULT me teame, et talle meeldib ja peale sünnipäevi/külastusi/pildistamisi/laulutunde on ta äärmiselt positiivne. Iga kord. Aga mingi probleem siiski on ja hetkel ei ole mina suutnud aru saada, mis see täpselt on
Võibolla siis ei peaks küsima, et “kas sa tahad”, vaid lihtsalt ütlema, et päevaplaan selline, valikus need ja need asjad. Sealjuures seletama, et miks mingi tegevus on oluline. Palju meie kui täiskasvanud inimesed teeme asju, mida me teha tahame? Üldjuhul teeme seda mida vaja teha. Seega kas küsimus peaks seisnema tahtmises (kas tahad?), versus siis et kuidas me neid asju teeme, mida nende teostamiseks vaja on? … ehk siis NIISAMA MÕTTED
Proovida tasub kõike. Ma sellepärast ka selle postituse tegin, et teiste mõtteid kuulda, kuidas ja mida võiks katsetada.
Postituse mõte ei ole ju kindalsti see, et öelda, et oomaigaad, mul on kohutav laps, vaid leida lahendus, kuidas mitte olla kohutav vanem;)
ole nüüd, sa sul veel palju teed käia “kohvutava vanema” tiitli pälvimise nimel 🙂 mulle on jäänud ikka väga vastupidine mulje 😀
minu mõte teises kastmes, et äkki saab lapsele mingit asja (olukorda, tegevust) esitada nii, et temalt saaks teise, palju informatiivsema reaktsiooni. kui kelleltki küsida et “mida te arvate põranda pühkimisest”, vastataks suure tõenäosusega u et “kuidas te suhtute harja kirurgilisse eemaldamisse oma seedetrakti kõige alumisest otsast”.
kui välja jätta see, et igal negatiivsel hoiakul on mingi põhjus mida ka täiskasvanud ei oska alati sõnastada või kodurahu huvides jätavad mainimata, siis võibolla mitte küsida arvamust tegevuste kohta, mis on vältimatud. see loob juba ette pingest ja negatiivse eelhäälestusest koosneva surnud ringi, et jälle see teema, jälle need samad emotsioonid ja draama.
sünnipäeva näitel siis küsima peaks mitte et “kas tahad minna” vaid nt et kaua seal olla, arvestades et ka lastel on arvestades koole ja huviringe vähe aega enda jaoks, meeldivaid inimesi peol ka äkki vähe ja et kellelgi ongi lihtsalt uni või pole tema närvikava selline, et peaks sotsiaalsele pingele vastu.
usun et saate hakkama 🙂
mina pole kunagi oskanud nii konkreetne lapsevanem olla, et vot nii on, võta või jäta. kuid lapselt üle küsimine, et kas sa oled närvis või kardad, ei tööta ka, ta ju ei tea. isegi täiskasvanute puhul ei tööta küsimine, suured inimesed ei saa ise ka tihti aru, kui nad kardavad ja varjavad seda erinevate meetoditega enda ja teiste eest. kuid inimene elu jooksul õpib, kuidas oma ärevusega hakkama saada. mõni ei õpi ka ja lihtsalt väldib võõraid olukordi ja kui vältida ei õnnestu, siis käitub nii imelikult, et endal on ka pärast halb sellele mõelda. lmselt neil polnud vanemaid, kes neid oleks osanud lapsena õigesti maha rahustada.
kui sa tead, kuidas sa enda ärevusega võõrastes olukordades hakkama saad, saad neid samu võtteid lapse peal proovida. tähelepanu mujale juhtimine on näiteks üks võte; võõrast olukorrast tuttavlike asjade leidmine, mis kindlust annavad; enda kõrvale rahuliku ja enesekindla inimese leidmine; söömine (päris halbade tagajärgedega, aga laialt kasutatav ärevuse maandamise vahend).
Ma ei oska paraku nõu anda ega lohutada, pigem kõlab mu jutt pigem hirmutusena (mis pole ka eesmärk), kuid ma olen ligi 30, ent nii sotsiaalselt ebaküps, et mul on ka praeguses vanuses neid “tahan minna aga kohale jõudes jonnin, et tahan koju” tuure. Nii et ma arvan, et mida rohkem sa teda ignoreerid sellistel hetkedel ja lased asjadel omasoodu kujuneda (sest ta ju ilmselt mingi aja pärast lepib ning naudib sündmust), seda parem. Mina ka mõne aja pärast naudin kõike, kuid alguses on lihtsalt nii hirmus, palju inimesi ja peab suhtlema ja…. Oleks ma lapsepõlves selle hirmu üle elanud, oleks täna võib-olla palju lihtsam.
Mul on samasugune laps ja minu käitumismuster sarnaneb sinu omaga, et lõpuks mu kannatus katkeb ja ma tõstan häält ja tehtud saab… Ka mina tunnen, et tegelikult ma käitun nii valesti ja olen püüdnud küll selgitada, peegeldada, püüda rahulikuks jääda, no ei ole tulemust. Hiljem, kui püüan küsida, miks ta niimoodi jälle käitus, on tihti vastuseks, et ei tea. Õpime edasi olema paremad lapsevanemad, mul on 7-aastane poiss.
+1
Ma tänan nende abistavate kommentaaride eest, aga vahepeal tekib mul tunne, et selliseid rahulikkust juurutavaid lapsekasvatusalaseid raamatuid kirjutab lapsevanem, kes tegelikult pole “Idalaadseid” lapsi isegi kaugelt näinud:)))
Annan valida – ma ei taha kumbagi. Ja valikud pole kehvad – ärge öelge, et peaksin näitetundi minema, et enda müügitööd lihvima…
Ma absoluutselt ei tolereeri käratamist, pidevat suunamist, ega muud sellist – aga praktika pole raamat – see pidev kauplemine, kokkulepete tegemine, olukordade selgitamine jne – ma õhtuks langen koos lapsega magama, sest ma olen sellest rahulikuks jäämisest väsinud!
Äkki see läheb siiski ka kergemaks? Sest see endaga sõjajalal olemine kurnab, nõustun sellega.
Ükspäev muutub karjumine Ida jaoks niii tavaliseks, et tal on sellest täiesti kamakaks.
Kuna mulle endale ei meeldi, kui minu peale karjutakse, siis ei tõsta ma ka häält laste peale. Vahel väga harva on juhtunud ja pärast tunnen ennast kohe eriti sandilt. Kui ikka väga halb tuju on ja jonn peale tuleb, siis ongi normaalne, kui laps saab ennast välja nutta ja kõige parem koht selleks on enda tuba. Pärast kallistada ja asja üle koos arutleda.
Head lapsed need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm:) Aga mul on muidugi hea targutada, sest olen täieliku jackpoti elus lastenäol saanud. Kuigi mulle meeldib endale mõelda, et oma osa on selles ka kasvatustööl.
Kindlasti on laste puhul oluline nii kasvatus kui ka iseloom (nii lapse kui vanema). Mis mulle aga meie tülide puhul meeldib ongi see osa, et me alati lepime pärast kallistamisega ära ja räägime, miks midagi tegime. St kui mina vihastan, siis ma pärast seletan rahulikult, miks ja ka Ida tuleb lepitust otsima kui on paha olnud. Ühesõnaga…eks see kõik ongi üks suur kombo ja keegi pole öelnudki, et lapsekasvatamine peab imelihtne olema, see on ikka töö;)
Minu jaoks on see osa situatsioonist väga tuttav, et laps klammerdub mu külge kui jõuame üritusele, kuhu ta VÄGA tahtis tulla. Mu üks laps ongi häbelik ja umbusklik, st naljalt võõrastega ei suhtle, teine aga võib vabalt liftis võõraga vestlust alustada. Ja mõlemal on algul rahvarohkesse kohta sattudes kramp peal. Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama 🙂 Kuidas ma teen? Lepime kokku, et alguses lihtsalt vaatleb, istub minu süles vms. Ei sunni teda kuhugi minema – läheb siis kui tunneb, et on valmis. Sellistele üritustele, kus lapselt oodatakse mingit tegevust, läheksin ilmselt veidi varem, et tal oleks kohanemisaega. Samuti olen tähele pannud, et kui ma ise olen närvis, sest on kiire ja juba kodus kiirustan takka, siis laps muutub ka närviliseks. Mind ajasid nt hulluks sellised situatsioonid kui olime mandrile sõitmas ja kui kohe välja ei sõida, siis jääme praamist maha ja siis üks tegelane lihtsalt ulub paljalt voodi peal ja teatab, et ta ei oska riietuda (ta muidu vahetab 7x päevas riideid). Ja siis järgmisel korral seisab see tegelane 2h varem ukse juures, seljakott seljas, et lähme juba, jääme praamist maha. Mis oli olukordade vahe? Ma ei tuisanud mööda maja ringi, ise pakkides ja teisi utsitades. Tal oli rahulikult aega end valmis seada. Siit minu soovitus – varu aega, kui ei kiirusta, olete mõlemad rahulikumad (ma tean, et teil on väga kiire elu ja seda on tegelikult väga raske teostada).
Sõnakuulmatuse osas – puhtalt siinse blogipostituse kirjelduse põhjal mulle tundub, et te keelate liiga palju 🙂 Ma ei tea muidugi päris situatsiooni aga ehk tasub enne keelamist mõelda, kas asi on keelamist väärt. Mu suurem laps tegi mulle kunagi märkuse – miks sa mulle varem ei öelnud, et nii ei sobi? See käis mingi märkuse kohta, mis ma talle kõikide kuuldes tegin ja puudutas mingit viisakuse aspekti, st ei olnud iseenesest ohtlik kellelegi. Ta oli väga haavunud, et ma teda selle märkusega kõigi ees häbistasin. Panin kõrva taha, et peaksime kodus viisakuse teemasid niisama ka käsitlema, mitte ainult märkuste korras. Ma miskipärast arvasin, et kui olen ise eeskuju, siis nad teavad iseenesest, kuidas käituma peab 🙂 Aga tuleb välja, et tegelikult võiks neid reegleid eelnevalt läi arutada. Ja mitte peale valestikäitumist, sest see tekitab kohe kaitsepositsiooni, vaid siis kui olukord on möödas ja tunded rahunenud või siis ideaalsel juhul enne kui üldse keegi valesti käitub.
Sundimise osas – ma vihkan sellist olukorda, kus mind sunnitakse midagi tegema. Isegi kui see on mulle hea ja kasulik, siis nii kui ma tundsin sundi, siis ajasin sõrad vastu. Terve mu lapsepõlv möödus jõuvõtmise tähe all – kumb on kangem, mina või ema. Usu mind, see on väga väsitav, eriti kui laps on teismeline 🙁 Ja see mõjutab ema-lapse suhteid terve elu (ma praegu ka ärritun kui vähegi tajun, et ema mu elus jälle midagi “planeerinud” on, isegi kui see on pisiasi ja ei ole väärt ärritumist). Mulle oleks meeldinud kui mu ema oleks mulle vabamad käed andnud ja mind rohkem usaldanud, sest muidu ma olin mõistlik laps ja sain põhjendustest aru. No et söön küll selle porgandi ära, aga mitte siis kui sa käsid vaid siis kui mul isu on 🙂 Ja isu ei tule kui kästakse.
Ja kui laps ei julge “tere” öelda, siis ma leian, et ta ei ole kasvatamatu, vaid häbelik ja ei soovi endale tähelepanu tõmmata. See on vanatädikeste suhtumine, et sellised lapsed on “kasvatamatud”. Kui ütleb, siis on hästi, kui ei, siis ma ei sunni ja ei löö lamenti, et miks sa ei ütle (jah, aegajalt teen märkusi aga üritan mitte survestada). Näitan eeskuju ja kui viisakuskommetest räägime, siis seletan ära, et miks me ütleme jne. Ja ootan, et nad küpsevad ja hakkavad ka nii käituma 🙂
P.S. ma täitsa mõistan seda tunnet, kus närv on lõpuks nii pingul, et hakkad karjuma.
Selle keelamise koha pealt oli meil hiljuti huvitav vaidlus. Mina ja paar teist inimest olime arvamusel, et Ida ei ütle meile, et tal oli ilus lapsepõlv, sest talle jääbki meelde kui palju teda keelatud on ja ilmselt ka täiesti arusaamatult, sest noh me oleme sellised üsna keelajad tüübid küll. Samas teatud asjades lubame me tal teha nii nagu ta ise tahab. Tead küll, porilombid, söögitegemine, tehku mis tahab. Aga saiapuru või kineetilise liiva pudistamine vaibale – täielik ei, ajab meid hulluks ja keelama. Marek jällegi arvas, et talle jääb meelde ilus lapsepõlv, sest ta on saanud reisida jne jne jne. Me jäimegi eriarvamusele, eks kunagi saame teada, aga see arutelu igatahes pani mind mõtlema.
Kiirustamist meil majas peaaegu ei ole, välja aravtud hommikud kui Marek peab Ida lasteaeda viima ja ALATI “hakkab KOHE hiljaks jääma, sest me venitame nii kaua”, muidu on alati nii, et Ida pakib oma asjad kenasti ise valmis, siis vaatame üle asjad ja kõik toimib täiesti rahulikult. See kiirustamine ja ise närvis olek muidugi ajab lapse ka närvi.
Aga hea mõte lapsega varem kohale minna, et tal oleks aega kohaneda, sest peale ca 30 minutit on ta täiega hoos, aga kohe “pea ees vette visates” läheb ta krampi, kuigi võib veel minut enne olla täielikus elevuses.
Aga kas oled proovinud, et kui kuhugi minemas olete, siis sa tee peal räägid talle mis umbes teid seal ees ootab. Siis saad ta ette valmistada olukorraks ja kohale jõudes ta juba teab ning oskab end ehk kiiremini häälestada. Näiteks kui sõidate pildistamisele, siis autos räägidki, et läheme nüüd a’la raamatupoodi ja seal on veel teisi lapsi, kes sinuga koos pildi peale tulevad. Veel on üks naine fotoaparaadiga, kes teist pilti teeb ja üks teine naine, kes teile riideid selga proovib ja sul natukene soengut sätib. Ma ise olen näiteks see, kellele ei meeldi üllatused, sest see vastik tunne, mis teadmatusest tekib ei kaalu üles seda üllatusega kaasnevat positiivset poolt. Seega ma ise eelistaksin Ida asemel sellist olukorra tutvustamist, et mul oleks aega seedida. Mul on abikaasa see, kes mind samamoodi peab utsima uusi asju proovima ja tegema nagu sina Idat utsitad ja täpselt sama tulemus, et enamus kordadest ma olen lõpuks õnnelik 😀 aga vanemad mind kindlasti lapsepõlves sedasi ei julgustanud, vast oleks pidanud. Ja ma siiani ei oska iga kord adekvaatselt oma paha tuju põhjust sõnades väljendada. Abikaasa on aga aastatega nii targaks saanud, et kui mul paha tuju on ja ma selle tema peale välja valan, siis ta küsibki, et mis see TEGELIK põhjus on, miks ma kuri olen. See paneb mu siis analüüsima ja tulebki enamasti välja, et tegelt ei aja mind närvi need maha visatud sokid, vaid miski muu. Aga see enese väljendamise oskus tulebki ainult harjutades.
Ja selle kolm korda käskimise ja lõpuks käratamise kohta oskaks paralleeli tuua koertega- koerale ei ole mõtet ühte käsklust mitu korda öelda, sest ta lõpuks saabki aru, et järelikult esimese korra peale ei pea regeerima. Kui koerale üks kord annad käskluse “siia” ja ta ei tule, siis tuleb minna rahulikult (kindlasti, mitte vihaselt), võtta kaelarihmast kinni ja tuua koer sinna, kuhu sa ta enne kutsisid. See annab kindla signaali, et sinu käsk on seaduseks ja “siia” tähendabki SIIA, aga mitte poole tunni pärast ega homme, vaid KOHE. Koerte ja laste kasvatamine on teadupärast üllatavalt sarnane. Edu! 🙂
Jah, minnes me alati seletame, mis teda ees ootab, teisti ei oleks mõeldavgi. Näiteks plaadi lindistamisele minnes seletasin kenasti juba päev varem, mis seal ees ootab ja miks me sinna läheme.
Mis maha visatud sokkidesse puutub, siis mind ajavad ikka täitsa asualt pahaseks maha visatud sokid, mitte miski muu. Mul on oma kiiks teatud asjadega;)
Sarnasust koera ja lapse kasvatamisel olen ka tähele pannud, Hugo on tunduvalt kuulekam, aga sama kaval kui Ida. Võib olla nad õpetavad teineteist Ida alles ütles, et oskab loomade keelt, no mõni asi see siis Hugoga vestelda pole
Pärast seda, kui korraga koertekoolis käima hakkasime, olen ka ise sealseid tarkusi laste puhul kasutanud.
Kaks korda ütled, kolmas kord paned koera tegema jõuga. Laste puhul küll jõu asemel järgneb konkreetne karistus : sõidame ära, telekakeeld nädalaks vms. asi mis lapsele parasjagu oluline on. Üldiselt loksusid asjad paika nii koera kui lastega 🙂
Kõik saavad aru, et pole mõtet minuga nalja teha, kuri ema. Piiride paika panemine on päris raske, hale hakkab ka, samas kui seda mitte teha, on laps hiljem koolis hädas.
Halb või mitte aga vähemalt mitte poh…st Mina tõstan ka lapse peale häält kui 2. kord ilusat kõnelust, korraldust jääb märkamata. Aga vot mis mind veel rohkem häirib on sellised “ta on ju laps” suhtumisega vanemad. N: tantustrenn vanemad vahel passivad uksel, vahel jutustavad ja imetlevad lapsi. Aga kui SEE OMA laps pool trenni lihtsalt oma joru ajab, siis sellele ei pöörata mitte mingit tähelepanu, ikka vaid oi kallike nii tubli. Aga laps oli saatn nende laste jaoks, kes TAHTSID trenni teha ja ka õpetaja jaoks, kel kulus lapse korrale kutsumiseks pool ajast. Kui mina näen, et lapsel pole motivatsiooni, siis kutsungi kõrvale ja ütlen, et lähema koju, ei ole mõtet enda ja õpetaja aega raisata-võtnud siiani end kokku. Mis öelda tahtsin, et vähemalt sa märkad ja püüad last õigele teele juhtida, mitte a la ah ära siis pese hambaid, pole hullu. p.s olen sageli õpetaja pilgus näinud, et palun aita, selgita lapsele, et ta ei taha ka konflikti, et lapse ukse taha viskab, aga neil vanematel jätkub veel omavahel juttu, et õpetaja on karm.
Siin on tegelikult kaks probleemi ja neid peab eraldi vaatama. Et ei tule hambaid pesema jm, no pole last, kes vastu ei punniks vahel. Sellest kasvab välja, pole ka suurt vahet et vahel karjud – püha viha 🙂 on abiks. Las peab ju tegelikult nägema, et emotsioonid on ok, mulle see koolkond meeldib rohkem sellest, et muudkui suru hambad risti ja neela viha alla – mis sõnumi saadab see lapsele?
Aga teine asi, kui läheb ärevasse olukorda ma teeks nii: kui uksel ütleb, et ei taha, ma ei hakkaks küsima miks – see ajab närvi ja teeb teistpidi trotsi – kui juba ölenud, et on unine, ss ta ei taha seda enam tagasi võtta (mu poisiga oli vähemalt nii). Ma otsustaks ise, mis põhjusel ta ei taha – sest tegelikult ema teab – kardab, on ärevil vms. Siis kui ta on selgelt ärevil, kükitaks ta juurde ja ütleks, ma tean küll, et sa oled ärevil, ma ka veits olen, võtame riided ära ja vaatame kusagil vaikselt, mis siin toimub. Võtaks lapse sülle ja vaataksi alguses eemalt. Annaks aega ärevusest üle saada. Sest ega me ise ka ju ei saa niimoodi, et keegi hakkkab ütlema, mis sa kardada, pole hull ju üldse, ise tahtsid – siuke jutt ajab väga närvi ja tahaks kõik kuupeale saata :).
Aitäh selle postituse eest! Mul sarnase iseloomuga tüdruk kodus kasvamas. Olen proovinud valdava osa siin kõlanud nõuannetest. Tulemus on see, et kui on nelja aastasel on tuju siis toimib kõik, kui ei ole tuju ei aita seletamine, peegeldamine, konkreertsus, karistuseks asjade ära võtmine, stopperi panek ja miski muu. Ostsin poest Angela Jakobsoni “Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid”. Oleme neid kaarte korduvalt ja korduvalt lapse hea tujuga läbi teinud, laps selatab nii ilusti kuidas ta käitub kui erinevates olukordades, mis tunded tal on, kuid kui kriis käes siis pigem kasutan neid ise rohkem kui laps. Samas kui on kiire ja olen väsinud, siis lähen samuti liiga tihti karjumise teed ja nagu üks lapsevanem kirjutas, laps lihtsalt ignoreerib ka seda. Loodan, et ühel päeval tuleb selle kange tüdruku iseloom talle kasuks, seni soovin, et närvid vastu peaksid.
ole mureta- kõige selle vaidlemise/meelitamise/kompromisside tegemise peale viskab enamusel emadel vahest kaane pealt 🙂 kuna ma olen teisel ringil siis ma suudan end juba talitseda aga ossa juudas kui ma teen üle pika aja kõvemat häält siis jooksevad kõik nii nagu ma käsen- mees ka 🙂
loodame ja palvetame, et kunagi muutub kergemaks, lootus sureb viimasena 😀