English Mõtted Sayingoutloud

Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta.  “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab. 

//

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”

6 comments on “Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

  1. Jaa! Ma käisin täna samuti Salmes (Klaveriloomi vaatamas) ja mõtlesin samuti, et kui vanemad oma lastele juba maast madalast selgeks ei õpeta, kuidas käitutakse, siis kust lapsed seda õppima peaksid? Nt istus minuga samas reas perekond, mille lastele oli kaasa võetud joogid ja küpsised, nii et terve kontserdiaja käis permanentne söömine ja sebimine. Lapsed, kusjuures, ei olnud imikud, vaid sellises vanuses, kus saaks juba selgeks teha, et kontserdil ollakse tasa, paigal ega sööda. Teine, aga risti vastupidine kogemus oli mul Alan Walkeri kontserdil, mis teatavasti oli vanusepiiranguta. Ma juba kartsin, et ega see head ei tähenda, aga et lapsevanemad nii kohutavad on … ma poleks osanud arvata. Ma nimelt sattusin mingite kuivikute juurde, keda häiris absoluutselt kõik: et ma “trügisin” (läksin korraks vastu), et ma hüppasin, et ma juustega vehkisin jne jne. Ma küll üritasin neile selgeks teha, et tegu on sellise kontserdiga, kus hüpatakse ja tantsitakse, aga ei – kuidas ma ometi julgesin, nad olid ju oma lastega ja omg, lapsed võivad ju pihta saada. Ma hakkasin sellest hetkest vihkama kõiki emmekesi, kes ei saa aru, kuidas kontsertidel käituda.

    Like

  2. Olen õpetaja ja käin tihti lastega võistlustel, sest annan sellist huviringi, mille raames erinevaid võistlusi korraldatakse. Need on tihti pikad (kestavad päev või kaks) ja lastega on koos ka vanemad või teised õpetajad/juhendajad. Ja ma tihti ei jõua ära imestada, kuidas täiskasvanud inimesed üldse ei mõtle, mis eeskuju nad lastele annavad. Tihti on võistlustel korraldatud toitlustus ja kuna lapsi on palju, tekib pikk järjekord. Minu arvates ei ole eetiline ja viisakas trügida vahele stiilis “minu võistkonnakaaslased seisavad kuskil järjekorra keskel, ma lihtsalt lähen nende juurde ja nö trügin märkamatult vahele”, sest teised seisavad viisakalt järjekorras ja ootavad oma korda. Kui lapsed seda teevad, lähen viisakalt juurde ja ütlen, et nii ei ole kena ja mingu ikka järjekorra lõppu. Aga aina rohkem ja rohkem märkan, et seda sama teevad ka lapsevanemad ja õpetajad/juhendajad. Ja no siis olen küll nõutu (ja mis seal salata, veidi pahane), sest ise seisan viisakalt järjekorra lõppu, lastele ütlen, et nii on viisakas ja siis tulevad täiskasvanud ja tõmbavad oma käitumisega sellele vee peale. Rääkimata sellest, kui nt ööbimiseks või muudeks sellisteks olukordadeks on paika pandud kindlad reeglid ja siis mõni õpetaja arvab, et temal (ja tema õpilastel) on rohkem õigusi ja ei pea reeglitest kinni ja mina püüdku siis enda lastele (kes veel üpris pisikesed ja vajavad selgitusi/õpetusi) selgitada, miks peab reeglitest kinni pidama. Oeh.

    Like

    • Mina näen seda kui täiskasvanud halba eeskuju näitavad lihtsalt kui päris elu (ei õigusta sellist käitunist). Päris elus ei olegi kõik viisakad ja laste kasvatamist sellepärast keerukamaks ma ei peaks. Lastele saabki ju selgitada, et alati on inimesi, kes teisi ei märka, on ülbed, ebaviisakas ja mis kõik veel, aga, et teie ju ei taha sellised olla? Vaadake kui halb teil endal on kui keegi niimoodi ebaviisakalt vahele trügib ja te ju ei taha teistele samamoodi teha. Elav näide kohe omast käest võtta…

      Liked by 1 person

  3. … Selliseid lugusid lugedes mõtlen ma alti, et issake, kas ma olen ka selline…? Ma tõsiselt loodan et mitte! (Sest noh, pindu teiste silmas nâed, aga palki endal ju mitte).
    Seisin paar päeva tagasi lastega pikalt arsti järjekorras. Nad siis ronisid ja turnisid ringi, sest neil oli igav! Suuremale ütlesin, et ei tohi jalgadega toolile minna, väiksem on aga alles kõndima õppinud ning temale seda väga selgeks ei tee, ikka ronis… Vanemaga mängisime siis ja naersime natuke kõvemini.
    Ja siis ma jäingi pärast mõtlema, et kas mina olen nüüd ka SELLINE lapsevanem? Lastel oli ju igav! Pidin neid ju lõbustama ning andke andeks, telefoni kasutan ma vaid viimases hädas…

    Like

  4. Ma ei õigusta seda lapsevanemat (olen nõus, et liiga paljude lapsevanemate arvates on just nende laps inglike ja väärimatu), aga korraldaja poolt on see kivi ka nende kapsaaeda, sest kui sa ikka ei taha, et keegi sinna istuks, tuleb sinna panna suur silt või sildid, sest tead – mina vaataks KA, et aga teised ju istuvad (teie Idaga) ja miks tuleb üks (vabandust, aga) suvaline inimene mulle ütlema, et MINA ei või kui nemad istuvad? (jah, te ei istunud ju nii kõrgel, ent siiski)

    Kõige parem on ikkagi ebaviisakate lapsevanematega vaielda siis kui sa tead, et sinu seljatagune on kindlustatud – ehk oleks neil see silt seal üleval olnud, siis poleks lapsevanem kõssugi saanud öelda. Kuna aga korraldaja ise hiljem lubas, siis tundis ka lapsevanem, et “vohh, kus ma talle alles näitasin”.

    Like

    • Jah, su mõttes on point olemas, AGA mina jällegi mõtleks, et mis on põhjus, et keegi seal kõrgemal ei istu (Ida istus ka allpool, mina ÜKSI istusin veel üks iste kõrgemal) ja küsiks, et kas sinna tohib istuda. Ja kui keegi (suvaline) mulle ütleks, et tohi, küsiksin ehk, et miks ja kui saaksin vastuseks, et korraldaja ei luba, siis see olekski piisav vastus mulle. Ei hakkaks ma lamenti lööma.
      Üldse tegu oli väikese lasteetendusega, kus peamised vaatajad lapsevanemad ja perekond, mitte suur massiüritus. Sellistel puhkudel on minu arvates täiesti okei, et keegi omadest nö valvab korda.
      See vanem oli näha, et on selline, kellele poleks isegi see lugenud, kui seal oleks silt olnud, sest “ta ju hoiab lapsel silma peal ja laps tahab näha”.
      Võehhhh

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: