Eile oli Bryan Adamsi kontsert. Kuigi reisiväsimus, lörriläinud päev ja väike hirm, et võib olla olen ma 20 aastat hiljaks jäänud panid mind mõtlema, et jätaks vahele, aga piletid olid olemas ja samas ikkagi minu noorusaja lemmiklaulja. Mõned tema hitid on mul siiani lemmikud ja autos kuulan ta CDsid ka ikka aegajalt, pealegi IGA kord kui ta on Eestis esinenud, pole ma saanud minna. Ma mäletan kui ta esimest korda 1996.aastal Tallinnasse esinema tuli, siis ma olin ikka päris fänn ja tahtsin täiega kontserdile minna. Aga ei saanud. Ma sõitsin ära Norrasse. Järgmine kord kui ta 1999.aastal esinemas käis, kirjutasime me samal või järgmisel päeval lõpukirjandit. Jälle jäi minemata. Ja need ülejäänud korrad kui ta on käinud, on mul samamoodi midagi ees olnud, nii et seekord peksin oma vanad kondid kokku ja läksin.

Üks põhjus, miks ma natuke kõhklesin, kas tahtsin minna, oli seesama, et ta on nii palju kordi Eestis käinud ja hiilgeajad jäid mu meelest ikka sinna 20 aasta tagusesse aega. Ma ei tahtnud, et mu nooruse lemmiklaulja jääks mulle meelde mingi tudiseva vanamehepässina. Vana päss laulmas armastuslaule…not my cup of tea. Ja nagu ma olin selle ära kirjutanud, pean ma tunnistama, et üks mu teisi lemmikuid on Joe Cocker.

Aga tagasi Adamsi ja kontserdi juurde. Ma ei jäänud 20 aastat hiljaks. Aga ma tundsin küll, kuidas ma ise jäin 20 aastat vanemaks. Mitte halvas mõttes. Ma ei oska seda isegi seletada, aga mulle jõudis kohale, et kuigi ma ei ole enam 18 ja kindlasti olen paljude arvates ka juba jube vana (kammoon, ma olen põhimõtteliselt 40 ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma veel 25aastaselt mõtlesin, et 40aastased on ikka muldvanad!), siis keegi ei keela mul olla selline nagu ma olen – hingelt 18 ´til I die.

Ma ei pea silmas seda, et peaksin hakkama käituma nagu puberteet ja mitte vastutama oma tegude eest – ei, mitte seda. Eeskätt olen ma siiski täiskasvanud naine, ema ja abikaasa, aga saate aru, vanus on vaid number. Vaatad laval 58aastast Adamsit, kes kaugelt meenutas täiega Tanel Padarit oma olekuga ja saad ta laulu sõnadest hoopis teisiti aru kui 20 aastat tagasi. Kuulasin “Summer of 69” sõnu –  those were the best days of my life, back in the summer of sixty-nine ja mõtlesin tagasi 10-20 aastat tagusele ajale. Isegi kaugemale. Võiksin ka juba laulda, et need olid mu elu parimad aastad ja see on nii khuul.  Et ma olen elanud. Ja tahan elada veel nii, et saaksin järgmise kahekümne aasta pärast vaadata tagasi tänasesse päeva ja ikka laulda those were the best days of my life.  Sama hea tahaks ka tema vanuses välja näha. Kas see on enam võimalik? Kui ma end nii käest ära olen lasknud? Või on sel üldse vahet, milline ma välja näen?

Hea kontsert oli.

Ei olnud Bryan Adams vanaks läinud. Kui tuleb uuesti ja on võimalus, lähen jälle. Mõnus nostalgialaks, aga (minu arvates) mitte selline piinlik retrolaks nagu igasugu retropeod, mis kuidagi aina popimaks lähevad. Huvitav, kuna ma olen nii vana, et tunnen, et tahaks nendele pidudele minna? Kas siis kui ma lootuses noorem välja näha olen oma pea plaatinablondiks värvinud, huuled punaseks võõbanud ja nahktagi ning miniseeliku selga tõmmanud, saamata aru, et tegelikult näen ma välja nagu Marju Länik?