Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

Ma olen endaga siiani rahul olnud. Oma välimusega siis. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati nagu vist kõik naised rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. nüüd ma tunnen, et ma olen paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla panna. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju. Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

//

So far I have been satisfied with myself. That is with how I look. I was not bothered with the comments that I appeared older, because I feel young inside. Sometimes I do think that “holy s**t, I am almost 40” and that means being an adult, but I don’t feel like an adult. You cannot help getting older and in general I don’t care if I look 30+ or 40+ or 50+.

But I must admit I have been very annoyed with the recent comments towards my weight. Doesn’t matter, if Marek or my mother makes fun over me or if it is a random comment in my blog. It has bothered me, because I have a mirror at home and though I joke about my clothes shrinking in the wash, I do know that I am just 10 kilos too heavy. These comments get to me, because they represent the truth. I am fat! Like many women, I have also complaint about being fat before, but that was more like the bulls**t you need to tell since you are a woman. Now I feel I am fat. And that feeling is repulsive.

Horrible feeling and I feel terrible. My clothes don’t fit properly, I feel the fat wobbling on my belly when walking, I can see fat on my back and the only way to look decent enough is to wear trimming underwear. The latter as such is acceptable as there are clothes that won’t look good at all without a trimming corset. My problem is that I have eaten and drank so much that now my belly makes me look pregnant. For example, I wear a dress, the wind is blowing from the wrong angle and straight away you can see my pregnant belly. It’s disgusting, honestly.

I am angry with myself for lacking willpower and not getting this weight gain under control. It was so easy to say it is the antidepressants, but who forbid me to exercise more and eat less? And drink less too. I even feel reluctant towards wine, because that is definitely one of the reasons I have put on weight. I do move around a lot, I have done 12000 steps today already, but that is not exercising, is it? Even if I try to trick and praise myself for being good walker. The fact remains – when I look into the mirror I have one overweight old lady staring back at me.

I understand it is really fashionable to show off and find excuses when you have too many kilos on you – you gave birth, you are depressed, you have tendency to become overweight, bla–bla-bla. Some bigger ladies do look good, I  think being a bit overweight actually suits some people and I don’t think that everyone should be too skinny, but I’m not talking about this anyway. I want to be in normal weight. To be able to sit so that I don’t feel repulsed by my belly, or feel embarrassed when I see my arms. Ida took a photo of me yesterday. Whether it was from the wrong or maybe in fact from the right ankle, but for the first time I couldn’t stand the look of myself.

 

 

35 thoughts on “Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata// For the first time in my life I cannot stand the look of myself

  1. Nii tuttavad tunded… Lisaks sekka ka see, et pole jõudu midagi ette võtta. Ja kui lubad endale, et hakkan tubliks… siis kaob see entusiasm hiljemalt nädala pärast ära…

    Olengi nõrk…ja paks samamoodi!

    Liked by 2 people

    1. Ma nüüd kavatsen end küll käsile võtta, kahju et niikaua venitasin kuni peeglist reaalselt vastik on end vaadata. Ma keeldun paisumast samasuguseks nagu Eurovisiooni uus iidol, et siis saaks ka rääkida kui khuul on paks olla – lausa beautiful creature

      Like

  2. Minu meelest näed sa väga hea välja, piltidelt paistavad saledad sitked jalad ja natuke naiselikku pehmust on armas… kuni see ennast ei häiri. Ülten lohutuseks, et tavaliste vahenditega (menüü jälgimine, ohtram liikumine) ongi tavainimesel, kelle metabolism pole nagu pardil, praktiliselt et võimatu võidelda antidepressantidest ja ka antibeebipillidest tuleneva kaalutõusuga… Ise olen neist loobunud peale väga lühiajalist tarvitamist sest see oli lihtsalt ULME, kuidas antibeebipillid tekitasid mõne nädalaga(!) 5(!) ülekilo(!), antidepressantide tõttu valdas mind pidev nälg… ma olin enne väikesemas deprekas kui pärast, õnneks saatsin pikalt.
    Küsimata mingeid linke ei lisa (ei, tegu pole MMSiga :D), aga see ahastus on mulle tuttav… Hetkel kasutan toidulisandeid millest ühe ostsin alguses hoopiski mehele, talle ei meeldinud ja ma otsustasin äraviskamise asemel ise ära tarbida. Ma ei ootanud kaalu langust, ma ei ootanud midagi, mul oli suhteliselt suva kui aus olla… aga praegu suht ülikooliaegne vorm.

    Like

    1. Natuke naiselikku pehmust mulle meeldib, aga ma olen juba nagu rase part ja see on kole. Antidepressantidega on mul ka nii, et kogu aeg tahaks süüa, hea oleks järgi jätta tablettide söömine, aga ma veel ei julge.
      Aga saada toidulisandi link;)

      Like

      1. Kuidas sa eristad rasedat parti mitterasedast? Pean googeldama… :)) Aga niisiis, tarbin:
        a) väävel (ostetud pulbrina sest nii odavam, peaaegu iga päev, vahel mitu korda, koos c-vitamiiniga (teelusikatäis apelsini või greibimahlas)
        https://ecosh.ee/loodusliku-vaavli-msm-i-7-imelist-tervendavat-moju/
        b) 5-htp tervisepoekesest (väikeste pausidega, sellel omad teaduslikud põhjused, lisaks antidepressantidega koos tarvitamine võib olla eluohtlik)
        https://www.selfhacked.com/blog/5-htp-serotonin-depression-risks-benefits/
        c) lisaks sellele tarvitan ka igapäevaselt B-grupi vitamiine

        Like

  3. Üdini vana teema, naised pole kunagi oma kaaluga rahul. Mitte kunagi!
    Minu meelest on mu õde ilus ja saleda kehaga, ometi ta maadleb dieetidega- üks ei jõua lõppeda, kui teine juba algab.
    Aga nii ta on, pisut liikumist ja rohkem ei ütlemist kookidele ja kreemistele toitudele ei teeks paha, kuid mis elu see on, kui enesele kõike keelata ja muudkui piirata?!

    Like

    1. Kõike jah keelata ei taha, ma ei kujutaks ette, et ei saaks endale lubada toidupatte kui tahtmine tuleb, aga ma usun, et tegelikult kui mõõdukalt süüa ja kõik muidu paigas on, siis ei tee need süsivesikud ja muu nii väga kahju ka

      Liked by 1 person

  4. Aitäh jagamast. Lohuta end sellega et ma olen varsti 35 ning peaksin u 50 kg maha võtma ning ma pole isegi sünnitanud kunagi. Lihtsalt aeglane ainevahetus ning kilpnäärme alatalitlus on teismeeast alates oma töö teinud. Hetkel küll proovin Fitlapiga sina peale saada aga suht raskelt läheb.

    Like

    1. Ma tean veel kilpnäärme alatalitusega kimpus inimesi, aga nad on end päriselt kätte võtnud ja on vääääääga palju alla võtnud ning näevad kobedad välja. Ma lausa imetlen nende tahtejõudu ja motivatsiooni. Samas eks ongi valikute küsimus – nemad ei tahtnud ülekaalulised olla ja siis polegi muud varianti.
      ma loodan, et sa saad ikka fitlapiga sina peale:)

      Like

  5. ma sind isiklikult ei tunne, aga piltide järgi paks või ülekaalus sa küll ei ole 😀 vormist väljas – noh, võib-olla, kui ise end sellisena tunned; kõrvaltvaatajale tundud igatahes igati normaalkaalus ja proportsioonis olema. Aga kui tõesti tunned, et vormi paremaks muuta tahad, soovitaks sul mitte hakata seda tegema kaalukaotuse ja “imedieetide” abil, mis niikuinii pikemas perspektiivis ei toimi, vaid just ikkagi füüsilise trenni ja tervislikuma ja teadlikuma toitumisega. NB! Tervislik ei ole vähe süüa, vaid süüa õigeid asju. Kui jälgida neid megafitnesstsikkide blogisid ja kontosid, siis saab üsna pea selgeks, et a) nad söövad PALJU ja sugugi mitte vaid mingeid kapsalehti (otse vastupidi!), vaid õigeid asju ja õiges tasakaalus ja b) nad ei kaalu vähe! Kaal kui selline ei näita üldse tegelikult mitte midagi adekvaatset – 65 kilone fitnesstsikk näeb kindlasti oluliselt rohkem trimmis välja, kui mõni alla 50 kilone “skinnyfat” treenimata naine.

    Ega siin muud saladust polegi: teha endale selgeks mõned põhilised toitumistõed (eelkõige makrotoitumine ja põhiteadmised kaloraazist), süüa tervislikult ja puhtalt ja end ikkagi füüsiliselt liigutada. Jõusaal ausalt aitab kõige efektiivsemalt.

    Tervislikult toitudes ja fit olla tahtes tulebki paratamatult mõndadest asjadest loobuda – ei saa iga õhtu parmesanipastat ja kreemisaiakesi mugida (aga seda võib aeg-ajalt täiesti vabalt endale lubada, kui muidu toitumine paigas – vahe igast imedieetidega ongi see, et kõik on lubatud, aga mõistlikult, iseasi et kui toitumine paigas, siis ei tekigi kreemisaia isu, sest on nii palju muid mõnusamaid alternatiive ). Kuid ei tasu mõelda, et tervislik toitumine on midagi kohutavat ebamugavat ja et peab nälgima (vastupidi – see on esimene reegel, et seda EI TOHI!). No ja loomulikult piisavas koguses liigutamist ka juurde.

    Like

    1. Minu suurim probleem on ilmselt see, et ma ei söö päeval – ei hommikul ega lõuna ajal, pole tegelikult kunagi söönud, lihtsalt nooremana oli ainevahetus teine ja võisin sellist jama oma kehale korraldada, et tulen õhtul koju ja siis söön valimatult kõike. Ma ei saagi öelda, et ma sööks ebatervislikult, aga ma söön kindlasti valesid asju valel ajal ja noh nagu öeldud ei söö üldse, siis kui peaks sööma.

      Like

    1. Ma NÄEN normaalkaalus välja kui mul on riided seljas, kui ma olen riieteta, siis ma olen vormist väljas täiega ja see tekitabki vastikustunde oma keha vastu.

      Like

    1. Nii armas Sinust, aitäh:) Trimmivast pesust on mu lemmik üks püksversioon, mis on nagu maadluskostüüm/ratturipüksid, sellega ei teki hirmu, et pekid trimmiva alusseeliku alt pressima hakkavad ja kõik ikka saavad aru, et trimmiv pesu seljas. Hästi tugeva kõhuosaga on ka, kõhtu otseselt ära ei kaotagi, aga jätab mulje nagu olekski tavaline naine, kellel ei voha pekid üle püksiääre. Väga mõnus, aga natuke ebamugav wc-s käimiseks;)

      Like

  6. Ma arvan et sina (ja mina!) oledki see nö uus skinny fat. Kui õigeid riideid kanda on kõik ilus aga alasti peegli ees tuleb ahastus peale. Mul pole kunagi kaaluga probleeme olnud kuni siiani… lihtsalt see pehme olek ajas mu täitsa endast välja, pluss seljavalud. Mulle pole kunagi meeldinud trenni teha aga kuskil kuu aega tagasi avastasin sellise api nagu Nike Training. Ja ausalt, see on ainuke, mis toimib! Proovi, äkki aitab sind ka 🙂 null rahakulu ja saab kodust teha. Mingit varustust ka vaja pole 🙂 mul on tunne kohe hoopis teine!
    Ps. Pole blogija ega sponsoreeritud, lihtsalt tõesti kogemata leidsin 🙂

    Like

    1. Jah, sul on ilmselt õigus, täpselt nii ongi, et riietega, st õigete riietega, on kõik ok, aga muidu…
      Vaatan selle Nike Training appi kindlasti üle. Aitäh soovitamast!

      Like

  7. Tean mida Sa tunned 😀 vinnasin täna kapi otsast transioni alla ja praegu teen 1. seanssi. Seljapekid on tõesti öäkk.

    Like

  8. Hakkab pihta see “eiiiiiiii sa oled nii peenike juuuu”, sest kõik on sinuga ilmselgelt koos saunas käinud ja teavad su keha läbi ja lõhki. Isegi mina, kes ma olen 60kg ja 175cm ja pole sünnitanud, olen alatihti hädas oma püsivalt-neljandat-kuud-rase puguga. Kuigi muidu olen täitsa vormis.

    Aga kuna ma ise tegelen inimeste füüsilise tervise parandamisega igapäevaselt, torkavad sellised asjad alati, kui inimesed tunnevad, et nad pole trenni jaoks loodud ja ei saa oma kehaga sina peale. Ma hea meelega võtaks su üks-ühele projektiks ja läheks Kadrioru parki taidlema 😎

    Liked by 2 people

  9. Mu meelest on trennisoovitused täiesti mõttetud. Trenn on tore, aga rasva vastu see küll ei aita. Ainult toitumine on see, mis rolli mängib. Trenni mõju on ikka imepisike. Võid iga päev vihtuda ka 25 000 sammu ja rassida jõusaalis, aga kui toitumine ei muutu, siis ei ole suuri muutusi oodata ka kehakaalus.

    Pane Fitlap käima ja see mõjub. Mõtle, sul on tervelt kuu aega aega, enne kui suvi pihta hakkab. Sellega jõuad 5+ kg ilusti maha raputada, võib-olla rohkemgi. Veel pole hilja.

    Like

    1. Ooot-oot. Päris nii see küll ei ole, et trenni mõju on mõttetu. Inimesed lähevad paksuks sellest, et tarbivad rohkem kaloreid, kui keha ära kasutab. Jah tõepoolest mõjutab ka see, et mida siis konkreetselt süüakse ja et menüü ei ole tasakaalus. Kuid kui selle tasakaalustatud menüü järgi toitudes ikka 4000 kcal päevas sisse vitsutada, pole mingit abi, sest paigal istuv keha seda energiat ära ei kuluta. Ilma liikumiseta on see valesti toituja lihtsalt veel rohkem vormist väljas.

      Eveliisi kõige suurem probleem on mitte söömine. See tähendab, et hommikul ja lõuna ajal ei söö ja see on ausalt kõige lollim asi, mida teha saab. Enamasti süüakse siis õhtuti külmkapis olev koos külmkapiga ära. Sa pead oma toiduajad paika saama ja usu mind, juba see aitab palju kaasa. 😉

      Like

      1. Jap, see mittesöömine on tõesti üks suurimaid vigu, sest ma isegi ei salga, et õhtul sööngi siis külmkapi ka ära. Okei, meil ei ole seal mingit otsest jama, aga kogus mis ma endale sisse ajan on mehine ja peale seda lähen ma pmst magama

        Like

      2. Mõlemal on ju tegelikult õigus. Võti on pigem toitumises kui trennis selle pärast, et keskmine kaalulangetaja kipub ülehindama trennis kulutatud kalorite hulka ja lubab omale selle võrra rohkem sööki, mis mitte ainult ei nulli trenni kasu, vaid võib isegi vastupidise efekti tekitada (inimene võtab juurde). Ega ainult õhtuti söömine ei ole ju iseenesest probleem, ka ainult õhtuti söömisega saab edukalt kaalu langetada. Probleem tekib sellest, et üldjuhul ei suudeta suure näljaga toidukoguseid pidurdada, ehk siis päev läbi väikeste protsjonite kaupa süües on LIHTSAM püsida kalorinormides.

        Samamoodi on jabur vaadata fitnessiga tegelejate toitumisharjumusi, et näe, inimene vitsutab meeletuid toidukoguseid, aga ikka nii trimmis, arvestamata seda, et need inimesed kulutavad iga päev treeningutel meeletult kaloreid. Pool tundi jalutamist ei ole sellega mitte kuidagi võrreldav.

        Kristallkuuliga nõus, et võta kalorite arvestamiseks mingi app, hinda ausalt toidus sisalduvaid kaloreid (pigem panna kirja rohkem kui vähem) ning liikumisel potentsiaalselt kulutatud kaloreid, ja kaal hakkab päriselt langema, st füüsikaseadused päriselt ka toimivad.

        Like

  10. Ma pean vaidlema vastu sellele lauseosale, et “jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada kui äge on paks olla”. Keegi ei tee seda. Ka eurovisiooni võidulaulu laulja ei tee seda.
    Paks, tõeliselt paks (mitte suure kondiga), olla on reeglina ebatervislik, samamoodi on ebatervislik olla liigselt peenike. Keegi ei propageeri seda, et paks on äge olla. Ka paksud inimesed ise mitte.
    Samas. Kehv minapilt, mis paksuks olemisega kaasneb paneb paksud inimesed veelgi enam sööma ja paksenema. Seega, parim viis paksust vähendada on aktsepteerida, kes ja milline sa oled, mitte emotsionaalselt veel rohkem mutta vajuda.

    See, mida muuhulgas ka paksud inimesed, kes emotsionaalselt sinna aktsepteerimise tasemini on hakanud jõudma, propageerivad on minu meelest ühe rebased kuulsad sõnad: “Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.”

    Like

  11. Ma tundsin ka jaanuaris, et üsna vastik oli ennast vaadata ja kohaliku treeneri (ja niisama armsa inimese soovitusel) liitusin BeachBody programmiga ja sellise asjaga nagu 21 Day Fix. Planeerisin oma toidukordasid ja vähemalt 30 minutit trenni iga päev ja 2.5 nädalaga olid tulemused silmaga nähtavad. Ma olin tunduvaltbvähem lödim ja rohkem toonuses. Ainuke probleem oli, et ma arvutasin oma kaloraaži liiga madala (1200-1400 kalorit = pidev nälg!). Siis aga käisin Eestis (jõin oma kehakaalu veinis), langesin ühel nädalavahetusel suurde musta auku (ehk siis paar päeva ei söönud pea midagi ja siis hingasin paar kilo šokolaadi sisse) ning siis hakkas tööl hooaeg pihta (ebaregulaarne graafik varahommikute ja hilisõhtutega ning alkohol) ja lisaks põlvevigastus ning nüüd olen tagasi oma lödis olekus ja nii raske on jälle ree peale saada.
    Aga mul on ka taas vastik ennast vaadata. Ma tean, et ma pole PAKS, aga selline lodisev kõht, mis üle värvli kipub in ikka natuke rõve küll. Aga püüan taas toitumise paika saada. Täna käisin 30-minutilises HIIT trennis. Kusjuures, kui trenni teha, siis ma ei taha tehtud tööd rämpsuga rikkuda ning see motiveerib paremini toituma 🙂

    Like

  12. Ma olen täiesti selle poolt, et kui inimene tunneb end oma kehas halvasti, siis tulebki midagi ette võtta ja on tubli, et seda teadvustad. Hommikune ja päevane mittesöömine on küll aiaiai, olen nõus. Olen ise oma tervise sellega kunagi tuksi keeranud (lisa sinna meeletu tööstress ja ajuvabad pikad tööpäevad) ja mul võttis paar aastat aega, et ennast “korda” saada. Sain ka, aga see oli pikk vaimne ja füüsiline paranemine. Sellest saaks peaaegu et raamatu kirjutada…..
    Täna ei keela ma omale midagi, lihtsalt asi on selles, et ma ei taha neid lohutustoite jms. Enam mitte. Samuti on hulga vähem emotsioonide maandamiseks söömist. Teadlikkus oma emotsioonidest ja endaga toimuvast on tõusnud ja see on suureks abiks. Trenni osas – minu ainus trenn on kaks korda nädalas 2h korraga intensiivset rahvatantsutrenni ja jalutamine. See kõik on kehale, aga eelkõige ka meelele. Ma ei viitsi end aeroobikasaalis piinata, aga ma armastan tantsimist ja hulkumist.
    Ja kui ka juhtub, et teen endale liiga ühel päeval, siis keha annab märku ja tõmban pidurit. Abiks on ka, kui saab kellegagi sellest rääkida, arutada, analüüsida. Ehk ma tean, mida sa tunned. Been there, done that ja pöidlad püsti. Ole endaga hea!

    Like

  13. Ma nii samastun sinuga. Mul on kaks last ja koguaeg vaatasin ennast peeglist ja vihkasin oma peegelpilti. Ma olen õnneks suht pikk,aga ikkagi 80 kg puhast pekki on ikka masendav,kaks last või mitte. Kuu aega tagasi umbes võtsin ennast kokku ja hakkasin treenima ja jälgima,mida ma söön. Neli korda nädalas võtan oma lapse kaasa,viin ta lastehoidu ja rühin jõusaalis. Õnneks mulle väga meeldib joosta ja harjutusi teha,nii et tõesti naudin seda aega. See on ka ainuke “minu aeg” ,mis mulle töö ja laste kõrvalt jääb. Enda kaalumise lõpetasin ära,sest see ainult masendab ja jõutrenni tehes ei pruugi see kaal ka just langeda. Olen enda toonides ja kehas muutusi märganud ja see on see,mis loeb ja annab motivatsiooni. Kuna ma käin öösiti tööl,siis see väsimus on kõige raskem selle kõige juures,sest keha nõuab toitu. Asendasin snäkid pähklite,puuviljadega ja joon palju vett. Ei tea,kas see on tõsi aga kui liiga vähe nt süüa (alla 1200 kalori vist) siis keha lõpuks läheb nö nälja režiimile ja ei põleta enam rasva? Igal juhul-mina söön kõike,mille isu on,aga lihtsalt mõistlikult. Ei usu enda tohutusse piiramisse ja mingite ainete väljajätmisesse (kui see just suhkur nt pole). Igal juhul edu ja jaksu!

    Like

  14. Soovitan sinul ja kõikidel teistel naistel, kes sama murega kimpus on, otsida Facebookis üles naisterahvas nimega Kerly Saarkoppel ja temaga kontakteeruda. Ta on välja töötanud programmi nimega Awaken the Goddess, mis hõlmab endast nii toitumise kui ka treeningkavasid ja mõttemaailma korrigeerivaid harjutusi(NLP). Mina kaotasin selles programmis osaledes 8 nädalaga 10kg ning lisaks sellele muutus ka kogu mu senine pilt iseendast, maailmast üldiselt ja sellest, kes või mis ma olen/olla tahan jne.
    Tegemist pole mingi imedieediga vaid imelise kogemusega, mis muudab su elu.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.