Ida ja norra keel

Me kolisime Norrast ära kui Ida oli kolmene ja ilmselt just sel ajal kui talle keel(ed) külge hakkasid. Ma olen püüdnud ikka norra keelt temas säilitada ka Eestis elades ja nii on meil hästi palju norrakeelseid multikaid, mida me vaatame. Mina ise õppisin keele selgeks peamiselt just telekat vaadataes (plussiks oli muidugi see, et olemas olid ka inglise keelsed subtiitrid, aga no ikkagi). Raamatuid loeme ka, aga see on natuke keerulisem, sest Ida sõnavara norra keeles ei ole nii hea ning tal pole kannatlikkust selleks, et ma loeksin norra keeles ja tõlgiksin eesti keelde. Samas pean ma ausalt ütlema, et ma pole väga palju püüdnud ka. Ega mul ka selle kannatlikkusega kiita pole.

Elu läks nii, et me hakkasime suhteliselt kohe peale Eestisse kolimist uuesti Norra vahet pendeldama ja ühel hetkel tundus täiesti loomulik, et võiks Ida panna uuesti ka Norras lasteaeda. Nii et ta ei peaks kogu aeg minuga töökohtumistel kaasas olema, vaid saaks vanade sõpradega uuesti mängida ja samal ajal keelekeskkonnas olla. Ida on hästi krapsakas ja energiline, aga samas ka hästi häbelik. Nüüd oleme me Norras käinud umbes pool aastat vist, nii et ta on iga kuu nädal aega ka Lillehammeris lasteaias ning kuigi ma teadsin, et ta sai keelest üsna hästi aru, siis norra keeles ta ise ei rääkinud enam. Õpetajad lasteaias muidugi ütlesid, et ta teeb end täitsa kenasti arusaadavaks ja nii ma väga ei mõelnud rohkem selle keele asja peale. Muidugi leian ma, et see on nii suur asi kui juba väiksest peale osata mitut keelt, lihtsalt niisama, ilma õppimata, aga eesmärk omaette ei olnud teda keelt panna õppima, vaid ma omas peas kujutasin ette, et kui  ta vanemaks saab ja tahaks keelt õppima hakata, siis on see tal palju lihtsam, sest ajusopis on keel olemas. Kas see ka tõsi on, ma ei tea, ma ei ole lastekasvatuse ega keeleteaduste ekspert, aga nii ma mõtlesin.  Ja see oligi üks peamine eesmärk, miks tal lasta siin lasteaias käia.

Muidugi kui ma nüüd mõtlen tagasi enda peale, siis ma olen tegelikult ka arg. Ma sain norra keele üsna kiiresti selgeks, aga suurema osa ajast olin ma vait. Ma ei julgenud seda kasutada. Nii, et selles mõttes on Ida minusse ja ma saan temast aru.

Minu suureks üllatuseks hakkas aga Ida seekord kui me Lillehammerisse sõitsime minuga norra keeles rääkima. Lihtsalt lambist. Mitte muidugi puhtalt ja soravalt, aga ta hakkas kasutama norrakeelseid lauseid ja ütles mulle, kuidas Pernille ühte või teist sõna ütleb. Peale kuuekuulist vaikust oli see minu jaoks päris üllatav. Nüüd proovib ta sõpradega ka norra keeles end selgeks teha. Sõnavarast jääb küll puudu, aga reedest saati on ta kodus püüdnud end norra keeles selgeks teha. Norra keel on muidugi ka ainus viis, kuidas ta saab tädi Klaudiat endaga mängima kutsuda, sest poola-inglise-eesti segakeel on veel keerulisem. Ja Ida päriselt püüab end norra keeles väljendada. Nii palju kui tal sõnu on. Julgelt. Muudkui küsib sõnu juurde. Kui ma muidu üritasin talle sõnu õpetada, vastas ta mulle alati “kui mina tahan niimoodi öelda, siis mina ütlen niimoodi”, aga nüüd proovib järele korrata. Huvitav, millest selline muutus?

 

4 thoughts on “Ida ja norra keel

  1. Meie 3-aastane oli kuskil 4-5 kuud pigem vaikne vaatleja. Aru hakkas saama üsna ruttu ning kasvatajatel ei olnud probleemi temast aru saamisega, aga mina kuulsin esimesi korralikke norrakeelseid lauseid alles kuskil pool aastat pärast õppeaasta algust. Praegu küsib samamoodi minult aeg-ajalt, mis üks või teine asi tähendab. Jumal tänatud, et olen ise ka kogu see aeg õppinud keelt, nii et suudan igapäevases vestluses hakkama saada 😄 Aga vabalt võib olla, et lapsel kulub mingi aeg endale nö taustsüsteemi loomiseks, mille põhjal ta siis küsimusi esitama hakkab.

    Like

    1. Jah, see võib küll olla, et nad loovad endale mingi taustsüsteemi kõigepealt, nii kummaline on igatahes, et peale vaikust tekkis mingil määral norrakeelne vada. Tore igatahes;)

      Like

  2. Meie elasime Norras, kui laps oli vanuses 6 kuud kuni 3 aastat. Lasteaeda ta ei jõudnud seal minna. Keelt sai õppida nii palju, kui me ise kodus õppimise eesmärgil rääkisime. Nüüd on laps 9aastane ja mõnda aega tagasi küsisin lihtsalt nalja pärast “Hva heter du?” Ja täitsa vastas, mis ta nimi on 🙂 Ei uskunudki, et ta üldse sellest keelest midagi mäletab.

    Liked by 1 person

    1. Eks ikka jääb midagi meelde, endal ju ka tegelikult on nii, et mõnda keelt ei ole kunagi aktiivselt kasutanud, aga üht teist on ikka meeles. Laste puhul on see lihtsalt ekstraarmas ja äge kui midagi külge jääb

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.