Teate, mis mind aegajalt tohutult häirib? Edukultus. Samas võib olla see ei ole päris õige sõna, sest iseenesest ma leian, et olla omal alal edukas ja teha seda hästi, olla oma valikutega rahul, on igati sobilik eesmärk. Võib olla oleks õigem öelda, et mind häirib tohutu võrdlemine ja võistlemine, mis hakkab juba maast madalast peale. Alustame ikka sellest, et lasteaed peaks kohustuslik olema, see teeb lihtsamaks sissesaamise “õigesse” kooli, sealt edasi tuleb “õige” ülikool, “õige” töökoht. Ja.Nii. Edasi. Aga kelle jaoks see kõik õige on? Meie endi või ühiskondlike normide jaoks?
Mulle on sada korda öeldud, et oota oota, kuni Ida kooli läheb, küll sa siis ka hakkad närveldama, et saaks ta ikka parimasse kooli sisse, et tal ikka kõik “viied” oleks, vead teda ühe eraõpetaja juurest teise ja ühest trennist ja tunnist teise, et ta ei oleks teistest kehvem. Jumala eest, ma siiralt loodan, et minust ei tule sellist ema, kuigi ühiskond tõepoolest liigub minu arvates kahjuks sinnapoole, et kui laps “õiges” koolis ei käi ja vanem selle nimel ei pinguta, oledki rongaema ja lapsest tuleb luuser. Ma ei taha, et see nii on. Ma tahaksin, et mu laps saaks käia kodu lähedal koolis, et ta saaks kooli käia jalgsi, rattaga, koolibussiga. Ma tahaksin, et ma ei hakkaks oma last defineerima läbi hinnete ja saavutuste. Ma tahaksin, et mu lapsel püsiks uudishimu ja loovus ning julgus olla tema ise ka peale kooli lõpetamist. Ma tahaksin, et mu lapse koolis oleksid väikesed klassid, kus õpetajal oleks aega individuaalselt läheneda õpilastele.
Võite jälle mulle öelda, et oota oota, kuni ta kooli läheb. Ega ma ei ütlegi, et panen siin, ilma kogemuseta kirja absoluutse tõe. Ma räägin lihtsalt, milline on mu unistus ja mis oleks minu arvates ideaalne kool. Kahjuks aga ei ole selliseid koole palju. Riik ei toeta väikeseid kogukonna koole, lihtsam on need sulgeda, lihtsam on nende asemele ehitada hotellid ja restoranid.Meie maal kipub olema suhtumine, et suurest linnakoolist saab õigema hariduse kui väikesest maakoolist.
Ei ole harv lugeda uudiseid maakoolide sulgemisest, lapevanemate, õpetajate ja õpilaste võitlustest koolide ja õpilaskodude püsimise eest. Argumendiks ikka üks ja see sama – ei ole piisavalt lapsi, ei ole piisavalt hea haridus, ei ole õpetajaid. See on selline nokk kinni – saba lahti teema. Pole kooli – kolivad lastega pered linna, pole elanikke – pole põhjust kooli lahti hoida. Kogu selle “pole piisavalt hea haridus” taustal unustatakse ära üks väga oluline aspekt, mis maakoolide kasuks räägib. Koolitunnistus ei tähenda midagi. Alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on. Väikestes maakoolides õpivad lapsed suhtlema, õpivad teineteisega arvestama. Nad ei saa massi ära kaduda, sest õpetajal on kõigi jaoks silmi. Nad ei saa tunniks õppimata jätta, sest nad on liitklassis ainsad, kes vastata saavadki. Nad saavad kaasa teised väärtused ja teised alustalad elule.
Aga moodsam ja kasulikum on mõelda, et milleks kodukool kui koolis saab käia ka kaugemal kus on suurem ja parem kool. Parem mille suhtes? Millega võrreldes? Ma julgen väita, et vahet ei ole, millises koolis sa käid, kas oled koolis viieline või kolmeline, elus kuhugi jõudmine sõltub vaid meist endist. Ajal kui me kõik istume vaid ninapidi arvutis, ei liigu looduses ja lapsed teavad koduloomigi vaid raamatu ja loomaaia kaudu on mu arvates nii oluline püüda säilitada väikesed koolid maakohtades. Seda enam, et maal elamine on muutunud populaarseks. Inimesed tahavad maale kolida.
Lääne-Nigula valla lehel on kirjas “Tule meile elama! Ootame sind, päriselt!” Koolid ja lasteaiad kenasti ära toodud, sealhulgas ka põhikool, mis asub Nõva männimetsade vahel imekaunis mõisahoones. Ma külastasin seda kooli hiljuti. Ma ei ole ühtegi väikest kooli oma elus külastanud ja osa minust on alati mõelnud, et võib olla ma idealiseerin neid üle, kujutan ette, et elu sellistes koolides on hoopis midagi muud, aga ei…mu sisetunne ei ole mind petnud. See kool oli täpselt kõike seda, mida ma olen arvanud. Looduskaunis asukoht ning armas 9-klassiline kool on viimastel aastatel piirkonda pidevalt toonud uusi peresid, kes tahavad eemale linnakärast ning soovivad oma lastele paremat koolikogemust väikeses stressivabas maakoolis, kus igaüks on märgatud ja toetatud ning kus kõik löövad aktiivselt koolielus kaasa. Loodusõppe kallakuga kool paistab silma mitmekülgse projektitegevuse ja heade akadeemiliste tulemustega. Isver, milline rõõm, et selliseid koole veel leidub!
Oot, kerime tagasi.
Rõõm ei olnud tegelikult see põhjus, miks ma kooliga tutvuma läksin. Nõva kooli ähvardab sulgemine. Kuulates peamisi sündmusi, mis seal juhtunud on, tuli mulle kohe meelde Varstu kooli lugu, lisaks Laupa ja Käru koolide juhtumid ning paratamatult tekib küsimus, kas haldusreformi käigus on kellegi lauale antud juhtnöörid ükskõik kuidas väikesed maakoolid sulgeda. Me kutsume inimesi elama maale, päriselt, ja samal ajal töötame selle vastu, et maaelu säiliks. Ma kuulasin Nõva kogukonna muret kooli pärast ja osa minust tundis rõõmu, et kõik kinnitasid minu arvamust maakoolide plusside kohta ning et on inimesi, kes ei lase endast teerulliga üle sõita, vaid võitlevad, kuid teine osa minust tundis kurbust, et nad koolielu arendamise asemel peavad tegelema sellega, et kool üldsegi püsima jääks.
Kui ma oleksin lapsevanem, oleksin mina (nagu olid ka Nõva kooli laste vanemad) õnnelik, et mu lapsel on võimalus käia sellises koolis. Kui ma oleksin selle valla vanem tunneksin ma uhkust, et minu vald on selline, kus inimesed ei pea muretsema vahemaade pärast kooli ja kodu vahel. Kui ma oleksin Eesti riik, siis ma toetaks väikeste maakohtade elu ja koolide ning lasteaedade säilimist. Ma oleksin nii palju tark, et ma mõistaksin, et kõik ei saa ega peagi käima Tallinna kesklinnas eliitkoolis. Ma oleksin nii palju tark, et ma saaksin aru, mida tähendab võimalus käia väikeses koolis. Ma ei peaks maakooli halvemaks. Ma ei vähendaks nende koolide tähtsust. Ma toetaks neid koole.
Aga ma ei ole Eesti riik. Ma olen lihtsalt üks tavaline inimene, kes hoolib väikestest kohtadest. Kui sina ka hoolid, ja mitte vaid Nõva koolist, vaid tahad aidata luua pretsedenti ka teiste maakoolide tarbeks, et seista maaelu säilitamise eest Eesti Vabariigis pead tõstvate tsentraliseerimise protsesside kiuste, siis ole hea ja aita meil sõna levitada, et rohkem inimesed teaksid ja kuuleksid, millised on maapiirkonna inimeste võitlused. Ja et maakohtades elavate laste vanemad ei taha oma lapsi saata “paremasse” kooli, et saada paremaid hindeid, et saada parem töö, et saada parem elu. Nad teavad, et nende lapsed saavad ise oma soovide, püüdluste ja pingutustega need hinded ja tööd ja elud. Isegi kui nad käivad väikeses maakoolis.
MTÜ Nõva Koolikogukonda aitavad advokaadibüroo Sorainen partnerid Allar Jõks ning Carri Ginter. Esimesed lahingud on edukalt peetud, kuid pikk tee seisab veel ees. Palun aidake meid meie võitluses:
1. Rahalise abi palume kanda:
Saaja: MTÜ Nõva Koolikogukond
Arveldusarve: EE107700771002710261
Viitenumber: 5005
Selgituseks võib märkida: “Annetus Nõva Kooli toetuseks.”
Igasugune abi on teretulnud, sõltumata selle suurusest!
2. Palun levitage meie sõnumit, et aidata meil laiemat üldsust kaasata!
3. Tulge Nõvale elama ja tooge oma lapsed siia lasteaeda ja kooli!
Päästame Nõva Kooli Facebooki lehega saate liituda siin.
Ma saan rääkida ainult enda kogemusest ja ainule ühe väikese maakooliga seoses, aga mina nii roosilise pilguga pärast üheksat aastat neid enam vaadata ei saa. Minu koolis pandi hindeid nt ainult nägude järgi – viielised said ka keskpäraste tööde eest viisi, kolmelised heade tööde eest kolmesid. Või lausa perekondade järgi, kui ikka viieliste või nt külaaktiviside perest tulla, olid endalgi head hinded garanteeritud, tegelikest tulemustest olenemata. Mingit individuaalset lähenemist ei olnud, pool aega ma lihtsalt igavlesin tundides. Õpetajad olid kohati ka allapoole arvestust, pidin neid ikka päris mitu korda parandama – erialane haridus oli vähem kui kolmandikul neist ja enamasti olid nad lihtsalt õpikute materjali enam-vähem selgeks õppinud aastatega, sinna juurde vaid veel natuke elukogemust. Mind õpetasid need üheksa aastat väikest maakooli, et õppida pole vaja, head hinded tulevad niisama. Alles kümnendas klassis ja n-ö eliitkoolis sain aru, mida tegelikult õppimine tähendab, esimene aasta oli ikka väga raske. Aga vähemalt ei kutsutud enam tuupuriks ja pugejaks, kui kontrolltöö viis oli, põhikoolis oli see ikka suur probleem, head hinded ja õppimine nende nimel oli ikka häbiasi.
Ei tasu arvata, et need nö eliitkoolid kuidagi parema kvaliteediga on. Ise ei ole käinud, õppisin väikeses maakoolis, luuser ei ole, töö on hea ja palk on üle Eesti keskmise, aga olen jutte kuulnud ja need päris õudsad. Just samamoodi põhikooli osast, sellest, et hindeid saab selle alusel, kes su issi on ja kui palju kasu koolil temast on. Probleemid on igal pool ühesugused, lihtsalt mastaabid on erinevad.
Kuidas saad siis kommenteerida eliitkooli teemat, kui ise pole käinud? Eliitkooli põhikooli osas näiteks hindeid ei panda (vähemalt mõnes). Neid ei saa kuidagi selle alusel, kes on ema või isa. Hinnete asemel on hinnangud. Üldse on eliitkoolid üsna uuenduslikud. Näiteks lisavaheaeg jne.
Olen ise käinud väikeses maakoolis ja hiljem kesklinna eliitkoolis. Põhikoolis ei pidanud üldse pingutama, kõik nämmutati juba tundide ajal selgeks. Oli aega huviringideks, trennideks. Keskkoolis oli seetõttu väga raske. Mul polnud tekkinud õpiharjumust. Ülikoolis oli juba lihtsam. Omal erialal olen siiski edukas.
Oma last ma selle taustal kindlasti suurde kombinaat-piirkonnakooli ei tahtnud panna. Ta käib eliitkoolis. Ma ei ole seda otsust pidanud kordagi kahetsema.
Maakooli miinused isiklikust kogemusest:õpetajad on nõ leitud (pole vastavat haridust näiteks), liiga palju auru läheb nõrgemata järgi aitamiseks (teised samalajal igavlevad). Maakooli keelte tase oli põhimõtteliselt null, ei teagi, mida me need aastad siis õppisime.
Aga kui on valik kombinaat-piirkonnakool või väike maakool, siis juba pigem väike maakool.
Igaüks võib kommenteerida kui ta soovib. Aga misasi on sinu mõistes eliitkool? Rocca Al Mare? Pirita Majandusgümnaasium? Tallinna Reaalkool? Juba see nimetus, eliitkool, on jõle. Nagu seal õppijad oleks mingi kõrgem klass inimesed, reaalsuses samasugune laps nagu iga teine. See et eliitkoolides ei panda hindeid, on viimase kümnendi areng kahtlemata. Eelmisel aastakümnel pandi ka seal hindeid ja ju on eelneva kommenteerija tuttavate jutud just sellest ajast pärit. Enne hinnangute andmist koolile võiks lapsevanemad oodata, mis nende lapsed 10 aastat peale kooli lõppu koolist arvavad. Mina kiidan oma maakooli ka väga, kõrgetasemelised õpetajad olid. Kahjuks on sellest koolist nüüdseks vaid vare alles jäänud, aga eks elu teeb omad korrektuurid, noored õpetajad maale lihtsalt ei lähe ja vanad saavad liiga vanaks.
P.S. Eestis on kõikides koolides minu teada 4 vaheaega, vähemalt peaks see nii olema 2017 sügisest alates. Pluss vähemalt osades koolides,kus juba aastaid oli lisavaheaeg, käidi lihtsalt suvel lisanädal koolis selle arvelt.
Jaa, ma olen täiesti nõus, et nimetus – eliitkool – on juba jõle, ja veel jõledam on minu arvates see metsik tung, et oma laps sinna sisse saaks. Tean vanemaid, kes on oma lapsi ühe õpetaja juurest teise vedanud, et laps eliitkooli saaks, isegi kui see kool asub kodukohast valgusaastate kaugusel ja maailm on kokku varisenud kui laps eliitkooli sisse ei saanud. Kui see pole väikeses lapses ilmaasjata stressi tekitamine, siis ma ei tea, mis veel on
Lisavaheaeg tuli nõ eliitkoolidest, see on nendes koolides juba rohkem kui 4 aastat. Ma rääkisin uuendusest, mis tasapisi ka teistesse koolidesse edasi liiguvad. See, et koolis tuleb nädal kauem käia, see on loogiline. See miks on vaja lisavaheaega, eks ise näete, kui lapsed koolis.
Pirita ja Rocca al Mare ei ole ju kesklinna, rääkisin kesklinnast.
Mina olen täiesti lisavaheaja poolt. Mäletan ise lapsena, kuidas mingi hetk oli koolist selline väsimus peal, aga vaheaeg oli nii kaugel.
Siit täpselt vastupidine kogemus esimesele kommentaarile. “Eliitkool” oli lapse jaoks niivõrd stressirohke, et tuli midagi inimlikumat leida. Praegu on ta sellegipoolest väga edukas väga prestiižikas ülikoolis väga “kuumal” erialal väga kuulsa õpetaja käe all. Eks inimesed on erinevad, mõnele (eelkõige tüdrukud) sobib tuupimine maast ja madalast alates, mõnele (eelkõige poisid) on vaja lihtsalt normaalset keskkonda normaalseks arenguks.
Absoluutselt n6us!
Mina olin ühes sellises eliitkoolis 10 aastat 6petaja ja oma last sinna ei pannud. Ega ka ühte teise eliitkooli, kuhu ta katsetega ka sisse sai.
Vâga rahul oma otsusega, laps veel enam (l6petas kooli ka kuldmedaliga, mitte et see oluline oleks, aga oma osa oli sel koolist saadud motivatsioonil kindlasti).
Ma täitsa usun, et maakoolides on/võib olla probleem heal tasemel õpetaja leidmisega ja minu arvates siit tegelikult probleem algabki. Selle asemel, et koole kinni panna ja kombinaate asemele ehitada, tuleks panustada sellesse, et maakoolidesse jaguks häid õpetajaid.
Nagu siin kommentaarideski välja tuleb probleeme ja kogemusi on igasuguseid, nii eliitkoolis kui maakoolis, minu jaoks aga tähendab maakoolide, poodide, postkontorite, apteekide sulgemine lihtsalt maakohtade väljasuremist ja mõlema käega olen selle poolt, et elu püsima jääks väiksemates kohtades. Ja ma arvan, et vähemalt algkoolis peaks laps saama käia kodu lähedal koolis.
Probleem pole maakoolides, vaid alati on asi ikka inimestes ja nende isiksustes. Või siis – egos. See on igal poole nii, ka nendes nn eliitkoolides. Ma olen töötanud väikeses erakoolis, näinud erinevate koolide erinevaid tahke. Edusurve kohalikus “eliitkoolis” paneb gümnaasiuminoored lõõgastumiseks alkoholi tarbima…. Ja ka selles individuaalse lähenemisega erakoolis on probleeme küllaga ning samas on tavalises üldhariduskoolis nii lahe, et lase aga olla! Päeva lõpuks taandub kõik inimestele. Inimeseks kasvamine on olulisem kui PISA test ja eksamitulemused. Ah….Ei ole head ega halba, on vaid erinevad inimesed ja nende vaatenurgad ning kogemused. Mina isiklikult pooldan aga igal juhul väikeseid koole, maaelu ja selle jätkumist. Siiralt loodan, et Nõva kool saab jätkata. Võimalus on neil luua oma erakool, aga see võib olla paras kadalipp, olen kogenud 🙂
Ehh…
Mina olen pärit klassikalisest keskmisest kombinaatkoolist, mis oli piisavalt suur ja hea, et saada endale iga aasta gümnaasiumis kolm klassikomplekti õpilasi, aga samas mitte nii hea, et korjata endale neid kõige helgemaid päid. Võin samas julgusega öelda, et meie lennust on vähe neid inimesi, kes tõesti oma eludega mitte midagi ei tee – ka oma elu ISE ära elamine, ISE tööl käimine, ISE raha teenimine on parem kui inimene, kes mitte midagi ei tee. Suurem osa lõpetajatest läks midagigi edasi õppima ja mitte sugugi kõik ülikoolidesse, vaid ka kutse- ja rakenduskõrgkoolidesse.
Inimese edukusel on ikka palju rohkem faktoreid, kui lihtsalt see, kus ta koolis käib. Jah, hea koolikeskkond ning õpilased-õpetajad on olulised. Jah, eeskuju on oluline – statistika ja uuringud väidavad ju ka, et kodus kus loetakse raamatuid, tarbitakse kultuuri, tehakse sporti vms, teevad ka lapsed kõiki neid asju rohkem, sest eeskuju on ees. Aga see pole ju alati nii.
Nn eliitkool (ma vihkan Eesti riigis sõna “eliit” – me oleme nii väikesed, et kui me endid juba eliidiks ja pööbliks ära jagame, siis võime vabalt riigile ja rahvusele aidaa öelda) teeb tegelikult ära varase sortimise. Iga laps on milleski hea ja andekas. Paljud lapsed suudavad lühiajaliselt mällu talletada suure koguse infot. Ja paraku on mingi osa neid, kes lihtsalt ONGI andekamad – juba lapsepõlvest. Leidub neid, kes on lapsepõlves üliandekad ja teismeikka jõudes see andekus ei väljendu enam mitte milleski – ning vastupidi. Eliitkool koorib peamise kihi – nad võtavad sisse need lapsed, kelle andekus on kas naturaalne või kelle vanemad on nendega teinud roppumoodi tööd. Kui sul on rodu lapsi, kelle juba algoskused on tavalistest lastest paremad või kõrgemal tasemel, siis ei pea selliste laste teadmiste taseme tõstmiseks tegema tööd punktist A punktini B, vaid saab minna otse punktini C, D või E. Aga tavakool, piirkonnakool, kodulähedane kool peab nimelt aitama punktini B, C, D, ja E ka selle lapse, kellel pole näiteks düsleksia, aga kes loeb kehvasti; kel puudub näiteks ruumiline mõtlemine, aga kuubikuid-ristkülikuid peab ikka jooniselt oskama eristada ning joonistada jne. Kui juba alustuspunkt on teine, siis ei saagi võrrelda kahte kooli.
Pealegi – pigem tuleks rääkida siiski gümnaasiumitest. Kui paljude tavakoolide lapsed liiguvad gümnaasiumiajaks nn eliitkoolidesse? Praeguse kahaneva laste arvu juures ei tohiks imestada kui varsti ongi alles eliitkoolid, riigigümnaasiumid ja käputäis tavalisi koole. Ja see, kes on kooliajal edukas ei pruugi seda alati olla nn päris elus. Inimesed arvavad, et nende edukus on kõik nende raske töö, higi ja vaeva vili. Ja tihti see nii ka on ning töötamist ja töö tegemist ei tohiks alahinnata. ENT väga suur osa inimesi saab oma edu puhul kaudselt tänada ka õnne, juhust või midagi kolmandat – kas oldi õigel hetkel õiges kohas, tunti õigeid inimesi, või õnnestus õigel hetkel saada õige töö, mis viis kolmanda asjani.
Ma ei tee inimeste saavutusi maha. Aga on oluline mõista, et sa võid olla tulnud eliitkoolist, parimate hinnetega, agaolla inimsuhtluse oskuste poolest täielik 0 ning selle viimase faktori tõttu saavutada oluliselt vähem kui teised, sinust vähem võimekad, aga ohtrate tutvustega inimesed.
Mulle meeldib Soome süsteem. Aga Eestis panevad juba vähegi tuntud inimesed oma lapsed nn eliitkoolidesse, kes võivad omale õpilasi valida (sest ei pea ju põhjendama, miks tihedas konkurentsis valiti üks ja jäeti teine), mis omakorda toidab seda eliitkoolide süsteemi.
Ma olen selle kommentaariga absoluutselt nõus. Tegime selle “eliitkooli” katsetamise sellel aastal läbi. 14-15 last ühele kohale! Ebareaalne. Laps pidi sisuliselt kõike oskama: lugeda, kirjutada, tekstül lahendada, loogika, matemaatika, mälu, silmaring , kell, geomeetria, geograafia ül, keeletestid, psühholoogivestlus jms. Ja sisse said ikka ainult need, kes asjad maksimumi lähedal lahendasid. No ja mis viga nii õpetada, kui klassitäis sellisel tasemel lapsi. Tegime katsed, kuna piirkonnakool on väga vilets ja õnneks oli hea päev. Loodan südamest, et on tore kool (laps lõpuks ise valis). Samas kui meil oleks olnud normaalse tasemega piirkonnakool, ei oleks katsetama läinud. Leian, et hädasti oleks vajalik teiste koolide taset parandada. Nagu näha, siis nõudlus on tohutu.
Ahjaa, ja nii palju ütlen ka veel, et muidugi peab õppima, haritud peab olema, silmaring peab olema lai, asjadest peab teadma, ka neist mittehuvitavatest.
Aga üsna oluline on ka see, et laps, hiljem noor täiskasvanu, TEAB mis tema teha tahab, vähemalt natukenegi. See on on tänapäeval paljude noorte inimeste probleem – nad ei tea, mida nad tahavad teha, või kelleks saada, vähemalt alguseski. Eestis ehk vähem, aga näiteks USAs on küll suur probleem sellega, et paljud selle põlvkonna noored on õppinud mingit eriala ülikoolis, aga tegelikkuses nad ikkagi ei tea, mida endaga teha. Mõni edukas inimene on edukas seetõttu, et tema valikuvabadus on olnud väikene ja tal polegi olnud muud võimalust, kui õppida X asja ning ta on lihtsalt ennast asjas X teinud spetsialistiks, samas kui mõni andekas ja hästi haritud inimene teab, et talle meeldivad asjad A, B, C, aga ei oska nende vahel valida, tegelikkuses need talle ehk ei meeldigi, aga miski kolmas asi ka ei istu.
Olen ise selle mammutvalla elanik ja olen Nõva looga üsna kursis. Selle kooliga on juba nii palju aastaid olnud jama, et ei tea isegi, kus see alguse sai. Aga minu jaoks sai selgeks see, et kui paljud kohalikud lapsed suunduvad näiteks Oru kooli õppima, mis on kahtlemata parim koht Läänemaal, kus põhiharidust omandada, siis on selge, et koolis on miskit mäda. Kool on ammu erinevate huviorbiititide lahinguväli olnud. Suurim lollus oli vast probleemsete noorte sinna õppima kutsumine, millega loodeti õpilaste arvu tõsta ja üldse kooli elus hoida. Tulus see polnud. See raha korjamine aitab vast mingi aeg aga põhiliselt oleks vaja uut ja püsivat pealekasvu, kes oma juuri Nõvale ajaks. Praegu on siin vallas selline ainulaadne olukord, et Nõvale sissekirjutatud beebid saavad 500 eurot sünnitoetust, samas muud piirkonnad saavad 320. Loodus on kaunis, koht on armas, töökohti pole, neid aktiviste, kes ääremaal elada tahaks ja suvel turistidega maadelda soovivad, on vähe. Loodan, et kedagi see 500 eurot toetust motiveerib ja seab juba homme oma elu Nõvale.
Läänemaal maakoolides on üldse probleem, et kesmine õpetaja on kohe pensionieas ja kõike muud kui tore ja vahva inimene. Vene keele, ajaloo, keemia ja füüsika õpetajatega on igal pool mure, neid ei ole saada eriti ja, kui nad on olemas, siis mitte eriti kauaks. Mul õnnestus 6. klassis 3 erineva õpetaja käe all vene keelt õppida. Oma lapse/lapsed plaanin Läänemaal üles kasvatada aga iga kord, kui ma mõtlen, kuhu kooli laps panna, et ta koolitee oleks stabiilsem kui mul, siis jään omadega kimpu. Iga kooli ähvardab siin midagi. Taeblast kaotati just gümnaasiumi osa ära, Risti Põhikooli tahetakse ka iga natukese aja tagant kuidagi kokku tõmmata, teha algkooliks või miskit. Kullamaa Keskkooli tahetakse põhikooliks teha, mis minu arust ei ole ka kõige halvem mõte, sest klassid on nii pisikesed ja see fun, mis keskkoolis olla võiks, on enamasti olemata.
Nii palju teksti ja mõtteid ja nii vähe lahendusi. Aga tulge kõik maale elama!
JAH, JAH, JAH!
Ma olen Sinuga niii nõus kui üldse olla saab, lihtsalt lugesin ja noogutasin mõtteis kaasa. Ma siiralt loodan, et Sinu postitus aitab inimeste mõttemallide muutusele kaasa ja Nõva Kooli päästmine on selle näitlustamiseks esimene samm! 🙂
Ma olen sellega nii nõus, et see edukultus on totakas. Taanis on koolis oluline õppida koostööd, üksteisega arvestamist ja kaasa mõtlemist. Eestis on rõhk pähetuupimisel ja pimesi mingite faktide teadmisel, millel pole päriselus mingit praktilist väärtust. Lapsi ei õpetata mõtlema, arutlema, oma arvamust avaldama. Ja kes ei käi eliitkoolis või ei lähe ülikooli on automaatselt luuser. Ja siis me imestame, et lapsed on depressioonis ja läbipõlenud. :/
Mina olen käinud väikeses maa-algkoolis ning ka gümnaasiumihariduse saanud maal gümnaasiumis käies. Ei ütleks, et mu haridus oleks kehvem kui oleksin saanud linnas gümnaasiumis. 10. klassi astus meil küll seltskond noori, kes arvasid, et “maal” saab keskkoolitunnistuse mitte midagi tegemata kätte aga jõuluvaheajaks oli see seltskond nelja tuule poole kadunud ning alles jäänutega käisime 12. klassi lõpuni. Ja mis puudutab hariduse kvaliteeti siis pea kõik meist asusid õppima soovitud koolides ja soovitud erialadel. On doktor, magistrid, spetsialistid, lihttöölised, koduperenaised…, ikka vastavalt igaühe enda ambitsioonidele.
Pere tausta põhjal erilist vahe tegemist ei olnud. Küll aga tuli kool vastu mõnele, kel pea oli aga mingil hetkel õpimotivatsiooni mitte. Üks selline “koolis hoitu” lõpetas peale keskat ka ülikooli ning töötab ise õpetajana. Ma kahtlustan, et suures linnakoolis oleks see tüüp liiga kiirelt maha kantud.
Olen ise Nõva kooli lõpetanud. Sel ajal olid klasside suurused 3-12 õpilast. Praegu peavad samas koolis osa lapsi esimesed 16 eluaastat ilma klassikaaslasteta läbi ajama. Tõsi, väikese kooli puhul hoiab kogu koolipere tugevamalt kokku ja see aitab ka sotsiaalse suhtluse oskusi siiski arendada.
Kooli teema on kogukonnas kirgi kütnud ja sageli kipuvad käsitlused must-valgeks. Näiteks pole minu teada kunagi tõsiselt juttu olnud kooli sulgemisest, küll aga 6-klassiliseks muutmisest. Sellest on juttu olnud juba üle 10 aasta, sest õpilaste vähenemine on olnud pikaajaline trend. Haldusreform tegi ehk valusa otsuse tegemise otsustajatele lihtsamaks, aga midagi uut selles i olnud. 7.-9. klassi peaks Nõva lapsed läbima tulevikus mõnes lähedal asuvas koolis, lähedal tähendab Nõva puhul ca 30 km. Ei ole mugav, aga pole ületamatu – pool tundi autosõitu. Seda siis mitte eeldusel, et emad-isad peavad taksot tegema, vaid et 3 klassi lapsed mahuvad ilmselt ühe-kahe auto peale ära, mida omavalitsus peaks koolitranspordiks pakkuma. Variku kandi lapsed liiguks ilmselt Oru kooli, Nõva omad ehk hoopis naabermaakonda Harju-Ristile.
Minu meelest oleks sellises hajaasustusega piirkonnas hea lahendus see, kui mitu kooli viidaks ühtse juhtimise alla. Nii oleks direktoril võimalik jagada aineõpetajate töökoormust mitme kooli vahel ja tagada õpetajate olemasolu ning teisalt aitaks see pakkuda õpetajatele täiskoormust. Uusi häid õpetajaid on keeruline leida igalpool. Maakoolides on üheks lisatakistuseks väike töökoormus – täiskoormuse saamiseks peab olema õpetaja valmis võtma 2-3-4 õppeainet või jääma lootma sellele, et saab samaaegselt tööd mitmes lähedalasuvas koolis.
Jälgin huviga, kuidas see teema areneb. Teistpidi on kurbus ka hinges, sest kohalikud kooli eest seisjad on sotsiaal- ja maakonnameedias jäänud silma Nõva kogukonna teisiti mõtlevaid liikmeid halvustava ja sageli ebaviisaka suhtlusstiiliga, vaja oleks aga ühiselt arutada ja kompromisse otsida.
Pingback: Mõtterisu: Edukultus a’la Eesti – Kuidas kasvatada inimest?