Ratas, millel on lugu rääkida

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670

Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.

 

 

4 thoughts on “Ratas, millel on lugu rääkida

  1. Just eile tahtsin küsida, et kas oled juba oma esimesed tiirud ära teinud või ikka seisab, seekord siis mitte keldris, vaid kiviaia ääres, kuhu me ta tõime.
    Aga nagu näen, on Marek talle elu sisse puhunud ja üks õnnelik naine on rattal 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.