Mõtted

Kui ma vananen

Kui ma paar aastat tagasi ühe tuttava Instagrami kontolt nägin pidevalt pilte Voronja galeriist, mõtlesin ma ohates, et vaaaauuu, nii äge koht, tahaks ka sinna minna, aga no liiga kaugel juuu. Eelmisel aastal kui Herling meid saunapaati külastama kutsus sain ma teada, et “liiga kaugel” on umbes 30 kilomeetrit Vasulast. Mitte et ma Eestimaad ei tunneks, tartlasena käisime me alati suvitamas Peipsi ääres, aga lapsena tunduski see kant nii kaugel ning ilmselt mul sealt see “liiga kaugel” meeles oligi.

Peale eelmist aastat teadsin ma, et Varnja külast saab osake minu suvest ja ega ma sel aastal ka ei tahtnud kuidagi leppida, et juba polnud sinna jõudnud, aga tundus, et enne augustit lihtsalt ei jõua. Vaatasin Mesi tare ja Sibulatee ja Voronja galerii postitusi ja ohkasin, et issand, nii minu teetassike. Täna sõitsime Idaga Tartust Vasulasse ning ühtäkki leidsin ma end mõttelt, et aga miks minna Vasulasse otse, kui saab ka ringiga. Meil ei olnud Idaga mingeid plaane ja miski ei takistanud meil teha üht tiiru Varnjalt läbi. Mõeldud-tehtud.

Kui ma Voronjasse olin läbi tuttava instagrami juba ammu armunud olnud, siis eelmisel aastal muutus see armastuseks,aga peale tänast oleks ma tahtnud selle galeriiga abielluda. Ida vist ka. Istusime ja olime ja … lihtsalt olime…nagu osa näitusest. Mitu tundi. Sest see koht on võrrrrrrrratu. Näitus suurepärane. Pererahvas muhe. Vahvlid täpselt sama maitsvad kui eelmisel aastal. Kunst suure tähega igal pool. See on koht, kust ei taha ära minna.

Ehk siis. Kui te ei ole veel Voronjas käinud, siis võtke kohe jalad selga ja minge. Uskuge mind, see on hoopis teine maailm, lausa paradiis.

Aga miks “kui ma vananen”? Sest raamat«Tunnistan liialdamata, et Raul Oreškini lühipalade sari «Kui ma vananen» on olnud viimaste aastate üheks rõõmustavamaks ja ka mõtlemapanevamaks kirjanduslikuks üllatuseks. Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.» Berk Vaher

IMG_0990IMG_0991IMG_0992

IMG_0995IMG_0996IMG_0997IMG_0998IMG_0999IMG_1001IMG_1006IMG_1007IMG_1008IMG_1009IMG_1010IMG_1011

About Eveliis

-Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda. - Ahah. - Minus on liiga palju säilinud renessanssi. - Ahah. Aha-aha-ah.

2 comments on “Kui ma vananen

  1. Minul on Voronjaga sama asi. Lähen korraks ja ära tulen alles mitme tunni pärast. Ja ma olen nats kade ka, millise muinasjutu nad omale sinna loonud on 😉
    Meil Mesi tares natuke teistsugune idüll. Kokku on Varnja väga maagiline koht!
    Ja tahaks kohe hurjutada Murphyt, et külla tulid siis, kui me just ära sõitnud olime 😉

    Like

    • No täpselt. Ma olin ka natsa kade, et selline muinasjutt, tahaks kaa. Samas ongi Varnja külastus nii inspireeriv. Erinevad muinasjutud, mida “lugeda”😍
      Kusjuures me teeristil mõtlesime, et kummale poole enne. Kas teitele või Voronjasse. Mõtlesin, et ah käime ikka kiiruga Voronjas enne ära. Käime kiiruga! Kas saab veel naiivsem olla?
      Ja no me ikka tuleme ühe pärisvisiidi ka veel augustis. Lihtsalt PEAB!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: