Kõik mehed on sead, aga naised?

Kõige ausam on seda postitust alustada endast. Kui ma vaatan tagasi oma suhetele, siis ma pean ausalt ütlema, et kui asi puutub poiss-sõpradesse ja meestesse üleüldse, siis ma olen ilmselt paras sitapea olnud. Ilma liialdamata ei mõelnud ma mitte kunagi meeste tunnetele. Käitusin nagu sitapea –  tegin täpselt seda, mida ma tahtsin, palju ma tahtsin ning pildusin sõnu mõtlemata siia sinna. Mõnes mõttes võiks öelda, et see on ühiskonna süü. Ma olen üles kasvanud ajal kui kogu aeg räägiti, et mehed ei nuta ja et üks õige mees ei näita tundeid välja. Ma kasvasingi teadmisega, et meestel ei ole tundeid. Lisaks veel juurde igasugused naisteajakirjad, kust võib lugeda n+1 lugu sellest, kuidas kõik mehed on sead, petavad, ei hooli ja on sitapead noh. (Võib olla mängib mingit rolli ka see minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, mida te kõik ju teate.)

Muidugi meeste seas on sitapäid ka. Rohkem kui vaja oleks. Aga oleme nüüd ausad, naised on ikka ka parajad bitchid. Mingil kummalisel põhjusel on mulle rohkem kui üks mees armastust avaldanud, rääkinud, et olen eluarmastus ja kuidas elu ilma minuta on mõttetu. Mina olen nendesse avaldustesse suhtunud üleolevalt, eriti siis kui mul endal on olnud suhtest kõrini. Nutvasse või paluvasse mehesse olen suhtunud veelgi rohkem üleolevalt – ole mees, saa üle, elu läheb edasi. Kellegi maha jätmine ja/või petmine on olnud…ma ei tea, ma ei oska seda sõnadesse panna…mäng? Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma ei mõelnud üldse. Mind ennast on ühe korra maha jäetud. Ma nutsin oma silmad peast. Pidin hulluks minema armuvalust. Igavene siga, igavene tõbras, ma talle veel näitan. Aga kui ma ise olen samamoodi käitunud? Miks mind keegi seaks ei ole nimetanud? Ma olen samamoodi teiste tunnetega mänginud. Manipuleerinud, haiget teinud, petnud, maha jätnud. Ahjaa, unustasin, meestel ju ei ole tundeid!

 Miks ma üldse end nendelt mõtetelt leidsin? Vaatasin nädalavahetusel sajas kord filmi “Probleemid Pollyga”. Peategelase naine jäi oma mehele petmisega vahele mesinädalatel.  No mis sa ikka teed kui palja noksiga atleetlik tüüp rannas vastu tuleb ja sukelduma kutsub. Ikka lähed, sukeldud ja pärast seksid, jääd mehele vahele ja ütled, et don´t worry, be happy, elu läheb edasi. Muidugi on tegu vaid filmiga, aga oletame, et selline asi toimuks päriselt. Kui petja on naine, siis mehele öeldaksegi, et ah ära põe, elu läheb edasi, sa saad üle ja ongi kõik. Aga kui petja oleks mees, siis on ta maailma suurim siga. Ja et te ei arvaks, et ma täielik idioot olen, kes filmi põhjal põhjapanevaid järeldusi teeb, siis tegelikult see film oli vaid üks väike osa sellest, mis mind nädalavahetusel mõtlema pani. Ma olen vaadanud kõrvalt oma nooremate, 20ndates aastates, tuttavate suhteid. Väga paljudes nendes suhetes on midagi sarnast, midagi mulle tuttavat. Naised nendes suhetes on manipuleerivad bitchid. Samas kui nii mõneski 50+ suhtes on naised pigem tuhvlid.

Millest selline erinevus?

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.