Mõtted

Mina. Roolijoodik.

Loen uudiseid. Palju on liiklusest tabatud joobes juhte ja olen sõnatu. Ma  ei saa aru, mis toimub inimese peas, kes on õhtul pidutsenud ja istub hommikul autorooli. Iga loll saab ju aru, kas ta on kaine või mitte. Või jääknähtudega. Ei suuda nii kaugele mõelda, et võid kellegi vigaseks või surnuks sõita. Aga nii kaugele ju suudad mõelda, et näiteks jaanipäevale järgneval päeval on teada, et politsei paneb puhuma. Minul õnnestus sel aastal kolme kilomeetri jooksul kolm korda puhuda. Aga ei – 60+ inimest ei suuda mõelda ja jäävad vahele. Ma ei taha isegi mõelda kui palju tegelikult oli roolis joobes juhte, kes vahele ei jäänud.

Ma püüan roolijoodiku mõttekäigust aru saada. See on tegelikult keerulisem kui ma arvasin, sest väga suure häbitundega tunnistan ma üles, et ma olen (ilmselt) jääknähtudega rooli istunud üks kord. Me jõime õhtul ära paar pudelit veini, hommikul oli vaja tööle minna ja ARK-ist läbi minna, et uuendatud load kätte saada. Jah, ma tean kui irooniliselt see kõlab.  200 meetrit enne ARKi jõudmist oli lauspuhumine. Minu kord. Ma tundsin, et mul võivad veel jääknähud olla, aga midagi ei olnud ka teha. Keerasin akna alla. Olin valmis puhuma. Ja jääma lubadest ilma paar minutit enne seda kui olin uutele lubadele järgi minemas. Mingil põhjusel aga otsustas politseinik peatada kinni teise auto, mis vastassuunast tuli. Ma ei tea, mis see põhjus oli, aga ta jättis minuga tegelemise pooleli ja palus mul edasi sõita. Ma sõitsin (ilmselt) jääknähtudega ARKi ja sain load. Muidugi ei tea ma 100% kas mul olid jääknähud, aga sellel polegi tegelikult vahet. Ma istusin autorooli teadmata, kas… Mõtlemata.

Saa siis aru, mida roolijoodik oma peas mõtleb.  Nagu ma enda käitumise järgi saan öelda, siis ilmselt ei mõtlegi. On lihtsalt puhas idioot kui istub purjuspäi või jääknähtudega autorooli. Ei ole lihtne ennast avalikult idioodiks tunnistada, aga muud selgitust ei saa olla. Muidugi on minu häbiväärsest eksimusest 10+ aastat möödas, kuid ka see ei muuda mu tookordset otsust vähem häbiväärseks. Peale seda juhust võtsin ma vastu väga lihtsa otsuse. Kui on teada, et on vaja istuda autorooli, hoian ma alkoholist eemale. Milleks võtta tobedaid riske. Eeldada. Ja poleks ju vahet kui juhtuks õnnetus maani täis peaga või jääknähtudega. Roolijoodik oleks ikkagi. Liiklushuligaan. Heal juhul jääks vaid see maine. Halvimal juhul võiks juurde saada veel tiitli “mõrtsukas”.

Ma olen olnud ühel peol, kus purjus isa istus rooli ja tahtis koos pisikese lapsega koju sõita. “No mis ikka juhtuda saab, siinsamas elan ju!” Sõbrad tirisid ta autost välja ja panid takso peale. Juhtuda saab niiii palju. Vahet ei ole kas sõita on 200 meetrit või kakskümmend kilomeetrit. Millise osaga ajust inimene tunneb, et on adekvaatne juhtima autot alkoholijoobes?

Jube raske on tänitada kui ise oled ka eksinud, aga statistika teeb nii kurvaks. Kuidas panna inimesed mõtlema? Ja mõtlema enne kui oma vigadest.

(Igaks juhuks ütlen, et ma EI OLE KUNAGI purjus peaga autorooli istunud ega sellist mõtet isegi kaalunud. Ennetan. Võib olla mõni sõbralik kommentaator jääb mõtlema, et kas ma ikka olin kaine kui avarii tegin neli aastat tagasi.)

Advertisements

0 comments on “Mina. Roolijoodik.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: