Panin hommikul (kodu)riided selga, jõin kohvi, vaatasin multikat, skrollisin Facebookis, avastasin, et Vanamõisa laat on ja läksin Idaga laadale. Samades koduriietes.  Ma nüüd ei teagi, kas ma rikkusin etiketti, aga igatahes eile panin ma need riided kodus selga, et head mugavad kodus diivanil olemiseks, täna avastasin, et sobivad ka laadale minna ja kui laadalt tagasi tulime olin samade riietega kodus edasi.

Aga okei, see selleks.

Ma olen Vanamõisa laadal ikka käinud. Kodu lähedal ja käsitöö mulle meeldib. Mis mind aga alati paneb natuke pead kratsima, on pileti hind. Viis eurot. Miks ma pean maksma pileti eest, et minna laadale?  See on sama absurdne kui Balti jaama turul võtaks keegi sisenemise eest tasu. Okei, sümboolne euro, aga VIIS? Kui palju on vaja sellise laadaga teenida? Ma olen kuulnud, et ka osalustasud ei ole mitte väikesed. Rääkimata siis selleks kui palju raha sellisel laadal kulub isegi kui sa ei plaani midagi osta. Näomaaling viis eurot, batuut viis eurot, miniloomaaed kolm eurot, loetelu jätkuks ja võiks pankroti minna kui lähed laadale lapse/lastega.

Viiskümmend eurot kulub laadal nii, et ei saa arugi. Ja nii, et oled lapsele pidanud ütlema, et ei seda me ei osta, ei seda pole sul vaja, ei seal me juba käisime, ei me ei osta igat mänguasja, õhupalli, kommi, kooki, jooki, nii et sa pole ostnud süüa ja nii, et sa pole ostnud ka käsitööd, mida vaatama tulid. Võrdluseks siis – lapsele kulub sellisel laadal VÄHEMALT 25 eurot paari tunni eest, Lottemaa päevapilet maksab 20 eurot ja Disneylandi päevapilet 70 eurot. Njah.

Aga muidu mulle käsitöölaadad meeldivad. Ma ütlen ausalt, et ma võiksin sellistel laatadel hulluks minna. Nii palju on andekaid inimesi ja ägedaid asju. Midagi uut avastada.

Ma kahjuks unustasin kontakti küsida ja pilti teha, aga näiteks meeldisid mulle täiega ühe vanema meesterahva pakutavad lillepotid. Tavalistele plastikpottidele olid kivid ümber pandud. Väga maalähedased ja maakodulised nägid välja. Kohe natuke kahju on, et ma rohkem ei uurinud, et kust neid soetada saaks ka peale laata. Uusi vahvaid asju jäi silma. Suurte t-särkide austajana tekkis mul huvi nende meriinovillaste särkide vastu. Need olid nii mõnusalt pehmed ja kerged, reisimiseks ilmselt ideaalsed. Või need rahvuslikes mustrites vööd. Te ei kujuta ette kui ilusad olid need tikitud vööd. Muidugi mitte kõige odavamad, aga appi kui ilusad. Ma reaalselt armusin ära.

Ma mäletan, et mingi hetk pidi igal endast lugupidaval blogijal olema kodus Design of Celine pleed, pleedid jätsid mind külmaks, küll aga on armsad nende unenäopüüdjad.  Nunnut salvrätitehnikat olen ma ka alati armastanud. Üks karbike rändas meiega koju ka kaasa. Sobis lihtsalt nii hästi vannituppa ja mul on natukene kõrini olnud, et kõik asjad vannitoas pilla-palla on. Tahaks asju silma alt ära. Kuulge, ja mis lill vannitoas ellu jääb? Mul on sinna ka ühte lille vaja 🌿🌿🌿

Lasteriietest kõndisin ma teadlikult mööda, sest…KIRG! Ma ostaks kõik nunnud kleidid, mütsid, sallid, mantlid, pluusid kokku. Lalavuu on üks selliseid tegijaid, kes mulle viimasel ajal silma on hakanud. Torina fashionist ei olnud ma midagi varem kuulnud, aga vahvaid asju pakkusid nemadki. Üks roosa mantlike, mis 55 euro asemel 20 maksis jäi mulle nats kriipima, aga Idal oli vaja ühtäkki edasi liikuda ja ilma proovimata ning fashionista nõusolekuta asju enam osta ei saa väga. EV100 rukkilillekleidi vastu ei oleks mul ka midagi.

Eesti toidu telk on alati mu lemmmmmmmmmmik koht. Juustud, singid, leivad, kurgid…alati tuleb midagi kaasa osta. Uued ja huvitavad maitsed, mida iga päev ja igalt poolt ei saa. Petersoom kuiv tsillisiider ja Treppoja sahvri mädarõika äkine said samuti uuteks lemmikmaitseteks.

Kui ma ei oleks nii laisk, siis ma oleks Curly Stringi ajaks tagasi sõitnud, aga ma olin. Koju sõites kuulasime Elmari raadiot, mõnikord ma kanaleid klõpsides jään kuulama kui midagi head tuleb. Tuli  Sven Grünbergi “Ball”. See on vist Eesti muusikas minu vaieldamatu lemmikteos. Panin raadio kõvemaks ja ütlesin Idale, et nüüd tuleb emme lemmiklugu. Noh, et võimas värk. Esimeste taktide ajal vaatas Ida mulle otsa ja küsis, kas ma olen hull peast. Võib olla. Aga Sven Grünberg ja “Ball” on hullult hea, kosmiliselt hoomamatu, orkestraalselt võimas ja ajab kananaha ihule ka peale sajandat kuulamist.

No vot. Noored inimesed on täna Weekendil. Vanad Vanamõisa käsitöölaadal. Õhtul joovad kodus käsitöösiidrit, söövad juustu ja puhuvad hiigelmulle. Ma isegi ei teadnud, et neid mullitamise asju osta saab.