Ma sattusin poolkogemata ühe ettevõtte suvepäevadele. Meeste seltskond, aga naised-lapsed tohtis ka kaasa võtta ja nii oli seltskonnas ka paar perekonda. Toredad inimesed. Väga meeldiv seltskond oli. Päeval. Õhtul digimuutus üks tore ja seltskondlik naine kurjaks naiseks. Uskuge mind, kui ma ütlen kurjaks, siis ma ei mõtle enda moodi kurjaks, vaid nii kurjaks, et isegi mul tuli hirm peale. Mis mõttes, ei läinud mees koos perega magama, vaid otsustas koos töökaaslastega peole minna? Milline jultumus! Pilk, mis naise silmist paistis, oleks võinud tappa. “Tule ka kaasa!” ütles mees ja sai sõimata, et kuhu ma siis sinu arvates lapsed jätan. Njah, eks ma ka ei jätaks lapsi üksinda ja eks ta natuke ehk on ebaaus, et naine peab lastega jääma, aga kui on mehe töökoha suvepäevad, siis tundub mulle, et on okei, et mees on see, kes peole edasi läheb.
Kiiruga (see lihtsalt nõuab eraldi postitust) ütlen ma, et mul ei ole nii lõbusat pidu koos oma mehega olnud ilmselt Malluka pulmast alates ja see pulm oli ikka väga pikka aega tagasi. Meie seltskond läks peoruumi, tantsis end ribadeks ja jõi gin’i kokteile nagu puberteedid. Välja arvatud üks mees. See, kelle kuri naine koju jäi. Ta oli väljas, rääkis inimestega juttu, ei joonud nii nagu teised, vaid lürpis ühte kokteili terve õhtu. Oli ilmselt kogu saare peal kõige adekvaatsem inimene üldse. Ontlik ja korralik. Kui ma küsisin, miks ta naine nii kuri on, rääkis ta naisest vaid head, kuigi ma lõõpisin ja norisin, ikka ei tulnud sealt naise kohta ühtegi halba sõna. Samas oli näha, et mehel oli hea meel, et ta sai korraks lõõgastuda. Ma panin seda õhtul/öösel tähele, aga sain sellest paremini aru alles hommikul. Põhjustest ka.
Kell neli varahommikul jõudsime me ööbimiskohta tagasi. Pugesime igaüks oma urgu ja ärkasime hommikul alles siis kui oli vaja paadi peale jõuda. Kõigil oli lõbus tuju. Välja arvatud kurjal naisel ja ta mehel. Naine oli veel kurjem. Kuri nagu herilane. Sest mis mõttes mees ikkagi keelust üle astus ja peole läks. Koju jõudes pakkigu asjad ja koligu välja.
Kallis kuri naine, ma pean sulle nüüd midagi ütlema. Esiteks ütlen ma sulle, et see on ebanormaalne, et oma ebakindluses seod sa mehe enda külge kinni ja keelad teda nagu väikest last. See on piinlik. Ma saan aru, et võib olla on minevikus mees su usaldust kuritarvitanud, aga elu lõpuni ei saa vihaseks ja kahtlustavaks jääda. See ei tee midagi paremaks. Kui ei suuda lahti lasta ja andeks anda, siis tuleb lahku minna. Kui lahku minna ei taha, tuleb elada ja lasta elada. Inimestel ON vaja oma aega, hingamisruumi. Oma sõpru. Võimalust sõpradega koos käia ilma, et keegi kogu aeg kontrolliks ja keelaks ja käsiks.
Teiseks ütlen ma sulle, et ma tean küll, mis mängu sa mängid. “Paki asjad ja koli välja!” mängu. Sa tead, et su mees ei lähe kuhugi, sa ootad et ta anuks ja paluks, põlvili andeks paluks, et ta on valesti käitunud (jap, jap,sest see oli ju vale käitumine?!) ja sulle haiget teinud, sinu tunnetest mitte hoolinud. Sa oled sellega harjunud. Sa tead! Kui ma saaks su mehele nõu anda, siis ma ütleks talle, et ole mees ja pakigi oma asjad. Seda sa ju ei ootaks? Sa kardad temast nii ilma jääda, et sa püüad teda nii maha trampida, et tal ei oleks endasse ei usku ega ka jugust. Ära pillu selliseid sõnu, kui sa neid ei mõtle. Ühel hetkel saabki su mehel kopp ette või ühel hetkel ta kuulabki minusuguse kohutava inimese nõu ja astubki minema. Siis oled sina üksi ja kibestunud. Ära alanda oma meest. Hinda teda hoopiski kui head meest, isa ja töötajat. Veelkord, lase vabaks, ela ja lase elada!
Kolmandaks on mul sulle üks lihtne nõuanne: Sa ei ole oma mehele ema. Ole talle naine! Tee proovi. Ja kui ta läheb töökaaslastega välja, siis ära istu öö otsa üleval taignarull käes, vaid küsi hommikul oma mehelt, kas tal oli tore. Kuna sa viimati oma mehe ja tema soovide peale mõtlesid?
Ma tean, et ei ole ilus niimoodi kellestki blogida, aga ma ei saanud vaiki olla. Ma olen küllalt neid kurja naise nalju kuulnud, kuid ma arvasin, et SELLISE kurja naise olemasolu on müüt, linnalegend. Ma ei ole ideaalne naine, kaugel sellest, aga pagan noh, ma ikka tunnen kaasa kõikidele meestele, kel sellised naised, kes oma meest lõa otsas hoiavad, kodus on. Mis elu see on?
Väga libe tee on selline suhtumine. Äkki mees vahel kukub ootamatult jooma ja kipub täis peaga petma/kaklema/asju maha jooma (tean peret, kus isa müüs lõpuks täis peaga isegi laste margialbumid maha, sest kõik muu oli juba müüdud). Äkki jäi millegagi vahele neljapäeval, reedel jagas veel suuri lubadusi ja laupäeval juba selgus, et kõik oli soe õhk. Jah, muidugi, sellises olukorras ei peaks naine sõimama, vaid peaks lihtsalt välja kolima, aga elame Eestis, kus “vaesus on üksikema nägu”, nii et juba rahalistel põhjustel üritatakse lappida viimase hetkeni. No ja siis mees jagab lubadusi, lõpuks läheb ikkagi välja (lubades kaineks jääda) ja mingi lits hakkab ikka talle vahuveini jootma.
Teine versioon, realistlikum. Mehel suvepäevad, kutsub naise-lapsed kaasa. Naine kõhkleb, sest “meil pole seal ju midagi teha, me ei tunnegi seal kedagi, jään parem lastega linna ja lähme Mallega randa”. Mees ütleb, et “ole nüüd, ma olen ju kogu aeg teiega koos, tule ikka, seal on lõbus” – ja üritusel teeb hoopis “ok, ma lähen nüüd teistega baari, hoolitse laste eest, k thx bye”. Ma oleks ka vihane (kuigi avalikult draamat ei teeks), sest no nahhui, mul oleks võinud linnas lõbus olla ja nüüd istun selle tainapea pärast siin kolkas ja pean lapsi valvama, kes kodus üldse valvamist ei vajakski.
Tead, ma ei oleks seda postitust kirjutanud kui ma natuke rohkem ei teaks. Kõike blogisse kirja ei pane, ei oleks aus ega ilus. Ja no utleme nii, et kui iga vahuveini pakkuvat litsi (?????) kartma peab, siis pole see ka õige suhe!
Kas sa oled tõesti nii naiivne, et arvad, et kuna sa mehega rääkisid, siis sa tead tõde? Et mees näiteks ütleks ausalt, et “ah, ma jäin eelmisel nädalal neljandat korda petmisega vahele, selle pärast on ta nii vihane”?
Kas ma olen seda öelnud, et tegin oma järelduse vaid mehe jutust?
Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on üldse võimalik, et sul oleks kellegi pereelust täpne ülevaade, kui nendega koos ei ela (või vähemalt kõrvalkorteris). Vabalt võib olla, et mees ongi ideaalne ja naine on psühhopaat, äkki on rohud võtmata, äkki on lihtsalt tohutult ebakindel, äkki plaanib mõrva. Aga kuni meil on ainult he said / she said / keegi kolmas said, me ju tegelikult ei tea. Kui just naine ise ei tunnistanud, et “on tõesti ideaalne mees, ma lihtsalt veits vaimuhaige”.
Ma võibolla nooremana oleks samamoodi paugutanud, et on ikka nõme naine, aga nüüd ma arvan ka, et tegelikult sa ei pruugi üldse teada, mis inimeste vahel toimub, nagu Rents mõned võimalikud näited tõi. Inimesed ei pruugi alati koduseinte vahel olla need, kes nad väljas paistavad. Natuke libe tee tundub selline mehe nõmedast naisest lahedama tädi mängimine ja teise inimese jooma õhutamine. Umbes nagu domineeriv ämm, kes demonstratiivselt lapsele kommi suhu topib, kui ema keelas (jah, ma olen teadlik, et mees pole laps ning mehe ja naise suhe pole ema ja lapse oma, see oli lihtsalt piltlik näide). Abielupaar võiks sellised küsimused omavahel lahendada ilma kolmandate isikute intrigeerimiseta. Muide ka see on mingi märk, et mees ise oma naisest halvasti ei rääkinud, võibolla ei ole see lugu nii ühepoolne.
P.S. Ma ei ole ise mingi fuuria, kui keegi nüüd seda peaks arvama.
Ma ilmselgelt pean oma sõnastust blogis muutma, sest tundub et nali ei mõju sama naljana väljaspool päris situatsiooni. Keegi EI ÕHUTANUD kedagi jooma, ma juba ka kirjutasin et ei ole enam see iga kus kedagi SUNNIKS PÄRISELT JOOMA, et oleks lahedam.
Minu point on, et on ajuvaba kui naine käitub emana. Kui mees/naine tahab, siis võimaluse leiab alati. Kurb on kui niimoodi keelatakse, vahet pole kas meest või naist, see ei vii kuhugi ja ei ole terve suhe!
A mina olen kuri naine. Kui kell saab 23 ja palutud viisakalt kodinad kokku panna ja lahkuda ja nad ei lahku..siis olen ikka karm. Kui soov mujal pidutseda siis andku minna. Aga kodu ja heanaaberlikud suhted on olulised, seega siit kadugu k6ik kui kell kukub.
See ei ole ju sama!
Kui sa mind kell 23.30 pröökamas näeks siis hakkaks sul ka hirmus 😀
Mul tekib kohe soov katsetada. Kes ei riski see šampust ei joo 😂
Üks nõmedamaid asju on sundida inimest jooma, kui ta on otsustanud ilma selleta olla. Selline “onuheinolik” suhtumine. Tahtsid rohkem draamat? Ei muidugi mitte, tahtsid hea ja toreda naisena lasta mehel lihtsalt lõõgastuda:)
Omg, see oli ju naljaga kirjutatud. Keegi ei sundinud päriselt. Täiskasvanud inimesed ja ammu sellest east väljas, et “peab jooma, muidu oled nōme”. Issssssand inimesed, võtke vabamalt! Varsti ei julge midagi kirjutadagi😂 a kui tahad DETAILSELT JA PÄRISELT teada, siis mees ütles et autos on vahuvein, mina küsisin, kas tahad teeme lahti ja tema ütles jah. Nii ma SUNDISINGI.
Ma vihkan VIHKAN seda jooma õhutamist. Ma ei salli alkoholi, ma ei taha alkoholi, mulle hakkab alkoholi joomine vastu. Iga pidu mehe ja ta sõpradega on üks minu jooma õhutamine. Võta ikka, no proovi siidrit, oled sa kindel et ei taha, aga no proovi seda, kuidas sa mahla peal oled, proovi seda, mul on sulle seda anda jne jne jne.
Eelmine kord võõras seltskonnas peeti mind alaealiseks, sest ma näen piisavalt noor välja ja istusin kogu kambast AINSANA terve nv ainult vee- või mahlapudel näpus. Teadjamate poolt kaasnes ikka järjepidev pakkumine.
See on nõme ja üldse mitte täiskasvanulik.
Veelkord keegi EI ÕHUTANUD kedagi, ma ei teadnud, et tuleb sõnu nii valida siin blogis, et fookus minu küsimuselt ja teemalt ära ei läheks.
Ma olen 463742 kommentaaris kirjutanud juba, et ammu enam ei ole see khuul, et PEAB jooma, need ajad on möödas.
Aga miks sa õhutasid ja lõõpisid mehe kallal? Ja veel imestasid, et mees räägib naisest ainult head. Nagu kas sa siis lootsid, et sinu õhutamise peale tõesti mees hakkab rääkima, et tal on tõesti nõme abikaasa ja oleks jah parem laste ema maha jätta ning teiega lõbusalt käpp maha panna? Kas sul oleks sellest siis päriselt hea hakanud? On ütlus, et õnnetud inimesed tahavad, et teised oleksid ka õnnetud. Mees toimis adekvaatselt ja ma ei saa aru, miks peab halvustavalt või kaastundlikult kirjutama seda, et ta jõi õhtu peale 1 kokteili 😀 Kui mõni naine Marekit niimoodi üles ässitaks, siis saaksid küll aru, miks Marek siis rahulikuks ja kaineks jääks (sest ta on nii normaalne mees).
Kui tolle kurja naise käitumisele võib veel leida teabmis põhjuseid, siis antud hetkel sinu käitumine oli ainus, mis selles postituses täiesti arusaamatuks jäi.
Okei, fain, tahtsin mehele plusspunkte anda kui naine peaks seda blogi lugema, aga krt ennast ei lase ka tümitama hakata. Mees tegelikult rääkis, et ei tohi kusagil käia ja oli ōnnetu. Ei lōõpinud ma, vaid TEGELIKULT KUULASIN. Ja mitte üksi, st ei pea arvama, et tolle mehega üksi olin, vaid seltskonnas.
Arvasin et see osa selles loos on ebaoluline, aga tundub et mitte. Kui sa nüüd tõde tead, milline su kommentaar nüüd oleks?
Tsiteerin: “Nädalavahetusel olid meil ettevõtte suvepäevad ühel väikesaarel. Paaril töökaaslasel olid naised ka kaasas. Päeval oli kõik tore, aga õhtuks võttis üks naistest ennast liiga täis. Jõi enda meelest ennast ilusaks, lällas, rippus šampuseklaas käes ühe mehe kaelas (mitte purjus naise enda abikaasa). Mehe enda naine oli lõpuks päris pahane juba. Mees on meil teada-tuntud pehmeke selline, ei osanud konkreetselt olukorda lahendada. Vastik tunne jäi toredast üritusest sisse, sest piinlik oli seda etendust vaadata.”
Ei saa aru, mida sa tsiteerid? Vōi kuidas see teemasse läheb?
Perekoolist tsitaat Sinu pihta nagu ma aru saan.
Hahaaaa! No keegi on püüdnud vaimukas olla. Päris leidlik.
Nojah, seltskonnas olid kuri naine, mina ja mu sõbrannad – tea, kes meist siis midagi sellist võis näha ja kirjutada😂
Samas, isver kui ajuvaba kirjutis. Kui see minust peaks olema🙄
Väga õige postitus. Nii ongi. Ebakindel naine oma hirmude küüsis. Võimalik, et mees on ka kunagi pōhjust andnud, et usaldust on veelgi vähem, aga see ei ole oluline tegelikult, sest ebakindel naine on ebakindel endas, mitte teise pärast. Räägin, sest tean. Olin see kuri naine aastaid. Teadsin, et see on vale. Aga selle taga oligi minu ebakindlus ja mehe pettev käitumine. Minu süü oli see, et ma jäin, mitte asju ei pakkinud. Aga arvasin, et ma pole piisavalt hea, et uut leida vôi äkki siiski mees muutub, sest ta ju lubas? Korduvalt, ja veel, ja veel…
Aga ma olin kuri, sest ma tahtsingi teda mutta tampida ja allutada, sest see oli mu ainus vôimalus tagasi teha selle valu eest, mis ta mulle oli pôhjustanyd. Teadsin siis, tean eriti tagantjärele, et see oli vale, ometigi tegin.
Ilmselt pole taust neil samasugune, aga soovitus kurjale naisele on 100% õige: kui mees sellisena ei sobi, mine lahku. Kui ei taha, lase hingata.
Jah, inimesed näevad asju ikka oma mätta otsast…
Kui väike olin, oli minu isa selline, kes alkoholi tarbides muutus täiesti teiseks inimeseks. See “teine inimene” tuli muidugi välja alles kodus, mitte seltskonnas.
Peol ja väljaspool kodu teadsid isa kõik lõbusa seltskonnahingena, kes lõbusalt viina viskas, kõiki naisi tantsitas, nalja tegi ja kõigiga semu oli.
Kodus olid asjad teised… Kodus hakkas ALATI purjus isa naaksuma ema kallal, alandas teda vaimselt, sõimas ema, sõimas ema perekonda, süüdistas ema ei tea milles, rääkis sellest, kuidas ema tuleks seina äärde panna ja talle kuul pähe lasta. Kui isa väga närvi läks, sai ema peksa ja pidi kodust põgenema.
Ja ma mäletan ka, et kui oli mingi pidu, siis ema oli juba enne seda närvis ja ei tahtnud kunagi ühtegi pidu… Ja peol ta põhimõtteliselt luges isa poolt joodud pitsitäisi ja juba kujutas ette, mis kodus toimuma hakkab… Ja muutuski kurjaks. Ta üritas isa joomist keelata ja vähendada, ta üritas teda varem koju saada, ta üritas isa saada peolt ära sellega, et mainis, et laste eest on vaja hoolitseda, kõike proovis ja kõik oli asjatu, sest seda ei juhtunud iial, et isa lahkus enne, kui TEMA tahtis. Teised külalised vaatasid ka ema tihti selle näoga, et mis sellel eidel viga on, et kas on vaja siis niimoodi oma meest ahistada ja miks ta ei lase mehel lihtsalt vabalt pidutseda.
Selline lugu.
Tere! Jah mina olengi see kuri naine, mitte küll konkreetselt see naine kellest postituses räägid aga kõlab minulikult.
Minu mees ei oska juua, ta pöörab täiesti ära, ei saa mingil hetkel aru kus ja kellega ta on, kipub rändama, juhtuvad õnnetused ning kisub riidu kõigiga kes seltskonnas on. Kainena on ta ideaalne mees.
Mina ei keela mehel juua, AGA olen vastu kui ma pean seda pealt vaatama. Meil on kokkulepe ,et kui tahab mind endaga kaasa kuskile, siis ta alkoholi ei tarbi. Tahab minna jooma, siis läheb ise ja tuleb ise ja soovitavalt kainena.
Ma nägin terve oma lapsepõlve purjus isa ja minu lapsed ei pea seda iial nägema. Ma võin vanduda,et ma olen valmis oma mehest lahutama kui ta kokkuleppest pidevalt üle astuks ja mind meelega kannatama paneks.
Ta saab minust aru ja on leppinud sellega. 9 aastase kooselu jooksul on ta näinud kuidas see joomine mind(ja mitte teda) sisemiselt tapab. Ma ise tarbin lahjat alkoholi üliharva .
PS! Kui minu mees on juba end täis tõmmanud, siis oskab ka ta ennast korraliku märtri teha-et temal ei lasta kunagi juua ega midagi, samas kaine peaga ta ise ütleb ,et alkohol rikub kõik ilusa ära aga täpselt sinusugused õhutajad suruvadki oma nina sinna kuhu pole vaja. ilmselt see mees võttis ka shampuse lõpuks vastu ,et sa tema surumise ära lõpetaks.
Ära muretse, keegi EI SUNDINUD kedagi millekski. Ag kui teemasse, siis ma jään siiski arvamusele, et keelata minna ja oma meest mitte usaldada (nagu ma oma silmaga nägin, ei teinud ta MITTE MIDAGI, et ei võiks usaldada!) on pehmelt öeldes veider. Ja okei, kui ta oleks koju tagasi laekunud maani täis, siis ma saan aru, et saab vihane olla põhjusega. Aga kui mees laekub normaalsena, siis milleks draama? Võib olla on ka mees arenenud?
Igaks juhuks ütlen, et muidugi on voimalus, et ta jõi end enne tuppa tulekut lõviks või saatis mingeid vägitegusid korda, aga ma kahtlen. Ma ise lihtsalt läksin peolt saabudes magama, koos OMA MEHEGA (mitte ei ripu võõrastel kaelas ega õhuta kedagi nagu siin keegi vaimukas püüab olla) ja ei tea, kes ja mida siis tarbis.
Ka mina nägin terve lapsepõlve purjus inimesi ja usu või mitte ma vihkan joomist ja kardan purjus inimesi, aga minu lapsepõlve hirm ei ole põhjus oma meest keelata. Milles tema süüdi on?
Ohohoo juttu lugedes ei oodanud kuidagi et see kirjutajale endale sellise vastulöögi annab 🙂 Kus nüüd sai puid alla 🙂
Ma olen ka küll neid “kurjasi naisi” näinud. Olen ka ise mingi perioodi (kui minu mees natuke ebakindlam oli ja pidude ajal ennast lõviks jooma hakkas) muutunud vanasti lõbusast seltskonna inimesest – mehe pitse lugevaks kurjaks naiseks. Seda nimetatakse kaassõltuvuseks. Lõpuks tegin endake selgeks et see mida minu mees teeb ei ole minu isikuga seotud. Ja need pilgud teiste poolt et issand mis su mees teeb, miks sa teda ei taltsuta – ma pole tema ema ja ta ise teab mis teeb. Üritasin ka suhet lõpetada, siis ilmnes jah et mehele hoopis suhe tähtsam ja tõmbas joomisega tagasi. Pole mõtet enam tagasi vaadata – nüüd oleme mõlemad jälle “toredad seltskonna inimesed”. Kumbki ei tekita pingeid ja huvitaval kombel kõik sujub nii palju paremini ja meil on jälle koos tore. Point on see et selline avalik ving ja kogu ürituse oma kurja olekuga pingestamine on nõme. Keegi ei soovi oma lõbusal üritusel teiste draamat vahtida. Proovida tuleb siis lapsehoidja leida, et mõlemad saaks lõdvaks lasta (tean et ka see on keeruline vahest).
Ja tõesti kui suhe ikka üldse ei toimi ja midagi koos teha ei saa, on ju lõpuks nii naine, mees kui ka lapsed õnnelikumad draamavabas maailmas eraldi.
Eks oli arvata, et hagu hakkan saama sellise postituse eest, sellega olin ma arvestanud. Mulle endale meeldis väga see nö vastulause, et “no ise olid purjus meie seltskonnas ja ahistasid meest/mehi” – inimeste fantaasia on tore.
Aga jaa, minu mõte ongi ka see, et äärmiselt nõme on kogu üritust pingestada, ma ei olnud ju ainuke, kes aru ei saanud, miks naine kuri oli.
Mina leidsin Idale lapsehoidja, sest ma teadsin, et tahan mehega koos aega veeta. Kui oleksin olnud lapsega, oleks üks meist lapsega koju jäänud ilma probleemita, peole oleks läinud see, kes oleks rohkem tahtnud. Ja pole probleemi. Tuleb lihtsalt endale selgeks teha, mida tahetakse.
See on veel see kõige kurvem osa, et tihtipeale jäävad teised selles kõiges kuidagi süüdi, et üks paarike kogu peo nahka pani. Teised kes “õhutasid” ja teised kes “kaelas rippusid”. Kahjuks see kõik enne ei muutu, kui iga üks õpib vastutama et tema ise on oma käitumise ja eluviisi valinud või siis otsustanud sel moel elada (või siis lihtsal sel õhtul käitus tema ise nii, sest ise ikka valitakse). Kurjade naiste mehed on ka poetanud, et nad olid aastaid korralikud….aga kui iga päev millegi eest riielda saad ja sind milleski süüdistatakse – siis lõpuks justkui tundub et võiks siis asja eest juba….
Jah see on muidugi raske kui mees on juba petnud jne. Siis on hoopis suuremad mured, aga keegi vist pidevat avalikku draamat tehes sellest õnnelikumaks ei saa. Tekitab ainult seda et kõik tuttavad juba suunavad suhte poole energiat stiilis ” Issand millal nad ükskord saavad aru et võiks lahku minna, oleks kõik õnnelikumad”
Sellega olen ma 100% nõus. IDEAALIS on muidugi nii, et ära kontrolli inimest, mine lihtsalt minema, kui ei meeldi. Aga isegi mina lastetuna saan aru, et kui juba lapsed (eriti kui kõige väiksem pole veel lasteaias või on seal alles lühikest aega käinud või tihti haige), siis inimesed üritavad päris lahkuminekut võimalikult kaua edasi lükata, kuni endal kindlalt jalad all jne. Siis surudki hambad risti (või karjud üritustel) ja üritad veel aastakese jagu välja kannatada seda, kuidas mees sõpradele selgitab, et müüs teleka ära, sest see on lihtsalt ajaröövel, kuigi tegelikult tead, et ta jõi selle raha lihtsalt maha.
Peaaegu nagu äratundmine oma lähedaste pealt.
Mees lapsepõlve sõber meie tutvuskonnas. Kolisivad ára, meest näeb aastas korra ûhel vanakese sünnipäeval.
Hiljuti helistasime, et kamoon noh, saame kokku ja “chillime”.
Ja see üks öhtu ûle 10 aastq oli tore! Vaene mees oksendas jàrgmine pàev, kuigi aru ei saa miks, oli teine terve ôhtu nagu kaine.
Tegi hommikul kõik pere ürirused kassa, vaatamata sellele et aeg ajalt pidi sisikonda tühjendama.
Naine nii kuri “lase veel mees välja…” Ma olin nagu 😳😳😳😳😳😳 ise káib reisidel, kodumaal olles oma pere juures, sôbrannadega jne jne…. Nûûd kui mees ûle 10 a oma sõpradega ûhe ôhtu veetis, on keele peal? wtf 😳
Kûsisin tol ôhtul sama- miks sa mees elad naise “kâskude” järgi? Vastust ei mäleta, aga enamvähem harjunud, tema pere, laste ema ja mida veel…
Me kõik oleme lapsevanemad! Aga leiame ikka aega, et saaks sôprade ja söbrannadega aega veeta, kas siis koos vôi eraldi oma kaaslasega.
Saaks aru, laps on haige vms et nôme kui teine pool peab pidu olulisemaks vms… vôi ongi et minu suvepäevad/ sünnip ja teine pool láheb vàlja 😀 aga no ilmselgelt pole see naine lastest palju eemale saanud, et nônda mûrki täis on?
Mina oleksin ka kuri kui mees veab mind kuhugi enda üritusele kaasa, et nagu pereüritus ja siis jätab mu lastega omapead. Samas mind üldse ei häiri kui ta nt ettevõtte suvepäevadel või peale jõulupidu oma seltskonnaga kuhugi edasi liigub ja seal joovad nagu pubekad. Ma ei viitsiks seal ise olla ja tahan ju ise ka vahel ilma meheta pead tuulutada, miks siis tema ei peaks tohtima.
Aga sedasi kaaslane ühel hetkel maha raputada on päris ebaviisakas. Ma oleks ka selle naise asemel solvunud ja kuri. Kui see juhtuks mitu korda, siis paluks ka mehel välja kolida.
Ka mul on juhtunud, et olen see kuri naine.
Aga põhjus pole minu enda enesekindluse puudumises vaid kui kodus on räägitud, et lähme koos välja ja teeme koos ja kindlasti tuleme koos koju ja siis järsku keset pidu otsustab mees, et tema ei tule.
Okei, ükskord, elame üle aga kui seda on palju (minevikus, kui me alles väga noored olime ja pidu oli üks väga oluline osa elust), siis viskab kopsu üle maksa küll.
Jajah, proovisin ka seda, et pidutsen temaga koos, aga ükskõik kui palju ma ei pingutanud, ka järgmise päevani koos pidutseda, siis ikka keeldus samal ajal ära tulemast kui mina.
Oleks siis nii palju julgust, et öelda kohe, mina enne homset koju ei tule, arvesta siis sellega, siis ei ole mulle antud lubadust ju ka rikutud ja pole nagu ka mille kallal viriseda. Vanus teeb ka oma töö ja õnneks meil seda probleemi enam pole.
Ja ma julgen tunnistada, et mina olen kade-kuri naine. Ehk kui mul on igavam kui mehel, siis ma tahan egoistlikult, et temal oleks koos minuga igav :).
Mis tähendab, et see võib ka pisut kurjaks teha.
Kas seda said teada, palju mees lapsi hoiab ja naine kuskil väljas käia saab? Või on naine alati lapsehoidja rollis? Või oli see naine just seda tüüpi, kes elab ainult koduelu ja eeldab, et teised võiks ka.
Pole siiani sellest Jaan Tätte naisest aru saanud, kui mees lõbutseb 1-1,5 aastat kuskil merereisul ja mina peaks üksi kuskil mingit saarekest valvama. Kui mina saaks ka kuskil aasta reisida, siis oleks kõik okei. Kõik ikka võrdselt 🙂
Ma sooviksin nüüd järgmist postitust, millel pealkirjaks “Kiri juhmile mehele”.
Kuidas saab üks mees sellieses situatsioonis teha ettepanekut “tule ka kaasa”, kui ta näeb ju selgelt, et lapsi üksi jätta ei saa. Kas ta ei tea laste kasvatamisest midagi? Kas tal pole mingit vastutustunnet oma laste ees?
Samuti, igasugused suvepäevad, klassikokkutulekud ja muud pere üritused… kui need on korraldatud pere üritusena on nende puhul oluline jälgida, et su perel on tore, kogueag tore. Mitte ainult päeval vaid ka öösel. Kui on mehe seltskond, sisi tema vastutab, et tema kaasa toodud kaaslastel oleks tore, aga ta ei võtnud endale seda vastutust.
Muidugi veel võimalus, et oli halvasti korraldatud üritus kas siis kogu üritus või ainult selle pere seisukohalt. Kui pere üritus, siis peakski juba korraldamisel arvestama pere üritusena (vajadusel siis lapsehoidjad palgata hotellitubades magavaid lapsi valvama, kui tahetakse öösel täiskasvanutega edasi pidutseda). Või oleks see pere (mees) ise pidanud vaatama, et perel seal ikka tore olema ei saa ja parem ei tulegi sellele üritusele või siis leiavad lapsehoidja, nagu tegid mõned teised…. Sellel viimasel juhul on jällegi tegemist juhmi mehega, kes ei taibanud, mis oleks ta kaasale tore ja lastele turvaline.
Ja muidugi saab see juhm mees oma naise kohta ainult head rääkida, sest vaatamata sellele, et ta naine on pika vihaga (ei suutnud hommikukski enda üksi jäämist andestada) ega pelga ka mehe kolleegide ees seda välja näidata, siis seisab ta naine ikka kahe jalaga maa peal ja teab oma laste vajadusi (hooiltsus, turvalisus) märksa paremini kui nende isa.
Tead Eveliis, sina ei ole küll inimene, kellegi teise suhet oma avalikus blogis lahkama. See on piinlik ja täiesti ebakorrektne käitumine.
Mis tunne sul endal oleks kui mingi keskeakriisis naiska Mareki kaelas ripuks ja sinust mõnitavalt juttu teeks? Ja siis pärast loed, et oi näe internetis kogu jutt üleval nii et sinust on tehtud selline fuuria et hoia ja keela.
Sina ei tea ka seda mis järgneb joomingule. Äkki tsükkel? Ja püüa siis seda tsüklit kõrvalt vaadata ja kuidagi asja lõpetada.
Vastik vastik vastik!
Kas sinu enda suhe on nii imeline, et võid kellegi teise naist monitada? Üldse kas naised ei peaks kõik kokku hoidma ja solidaarsusest juba feministid olema, nõme.
Kas keegi rippus kellelgi kaelas??? Kust selline jutt tuleb nüüd???
Mimu arvates teeb selle postituse või teema magedaks just see ” muks sul bii kuri naine on?” Või siis “tahad, mul on autos pudel shampust?”
Selline enda upitamine teiste arvelt, sorry. Samas, vastukaaluks on sul teinekord jällegi erakordselt ülihäid ja ilusaid postitusi.
No ma jään endale endiselt kindlaks, et selleks on üks kindel põhjus, aga ma ei hakka kordama, ma tean, et sa vaidled sellele ägedalt vastu:)
Tead ma ütlen ausalt, et minul ei ole ennast vaja kellegi arvelt upitada ega kellelegi muljet avaldada ega kellestki parem olla. Minu jaoks on oluline vaid minu enda mees ja talle meeldimine/mitte meeldimine.
PS: TUHANDES KORD ütlen, et keegi ei sundinud kedagi jooma ega õhutanud kedagi.
1. Ma pole väitnudki, et sulle poleks oluline vaid sinu mees. Ma usun seda.
2. Samuti ei näe ma lauset ” mul on autos pudel shampust” jooma sundimise või õhutamise aspektist.
See läheb ikka sinna ” miks sul nii kuri naine on?” rubriiki.
Olen nõus, et kontrollimine ja draamatsemine ei vii kuhugi. Samas leian, et ei tasu oma nina toppida teiste asjadesse. Kas sulle meeldiks kui sa oleks oma mehega tülis ja keegi teine kasutaks seda ära, et justkui rõhutada, milline rahulik ja lahe naine ta ise on(sest selline mulje praegu jääb). Sa ei tea nende elu, varasemaid kokkuleppeid jnejne.
Mina kindlasti ei taha/tahtnud endast lahedat naist teha, pigem olen ma oma loomult väga kuri naine ja nagu just ka kirjutasin, siis mul ei ole vaja kellelegi muljet avaldada või ennast lahedamaks või toredamaks muuta.
Jõuamegi sinna, et sa oled ise ka mõnikord “kuri naine”. Eriti kui sa vahepeal ei võtnud antidepressante ja oled blogis kirjutanud, et sel ajal karjusid hirmsasti kodus? Loomulikult ei olnud sinu röökimise põhjus siis selles, et Marek tahtis peole minna, aga midagi sul oli – igaühel on midagi, mis võib ta “kurjaks naiseks” teha.
Kui keegi oleks sinu deprekahoo ajal lapse või mehe peale karjumist kõrvalt näinud – siis oleks ka olnud kerge tal öelda, et küll Eveliis on kuri naine ja miks ta oma pere rahule ei jäta, Marekil oleks palju lõbusam ilma temata jne.
Enda näitel saad ju aru, et kui karjusid või olid ebaadekvaatselt deprekas, siis olid sellel sügavamad põhjused ja pole kellegi teise asi kobiseda, miks sa lihtsalt niisama lõbusaks ei hakanud.
Aga keegi oleks võinud öelda! See oleks mind varem ehk mõtlema pannud, millega ma tegelikult riskisin kui karjusin ebaadekvaatselt oma mehe peale. Hästi läks. Mees oli kannatlik ja mina sain lõpuks aru, kus probleem.
Well that escalated quickly 😀 Ajas silmad suureks küll, kui nägin, et uuel postitusel juba 40 kommentaari. Arvasin, et kõik kiidavad takka, et issand mis jube naine või issand kui vaene mees, aga ohoo-ohoo, kus on madin alles.
Mina ise tundsin enda ema ära ning olen ka ise kuri naine olnud. Mida suurem on armastus, seda kannatlikum muidugi olen purjus mehega olnud ja mida jahedam on üldine olemine, seda kurjem ka mina. Põhjusel, et ei talu ENDA meeste purjakil käitumist. Piinlik on. See kaelas rippumine ja tähelepanivajadus ja ülevoolav emotsionaalsus ja tundlikkus. Ja alati on see olnud seotud millegi muuga kui konkreetse süütu lõbusa olekuga. Üldiselt sisisen ja plärtsun sel juhul nelja silma all, teiste ees piirdub see ohtra silmade pööritamise ja omg-kui-purjus-ta-on korrutamisega. Näen ennast sel hetkel kõrvalt ja jube nõme on, pole üldse enda moodi, aga no persse mehi näen ka kõrvalt ja mõned oskavad ennast lihtsalt lolliks juua 🙊
Mina ka ei talu enda meeste purjakil olekut, just sp et piinlik. Samas kui teised kõik korrutavad, et ei ole juu. Üldiselt ma sellepärast lasengi mehel üksi pidutseda kui ta ikka pidutseda tahab, siis ma ei pea ei silmi pööritama ega korrutama, et omg kui nõme ta on:)
Selle koha pealt olen nõus, et osad mehed oskavad end ikka väga nõmedaks juua. Ja tegelikult on see palju hullem kui üks kuri naine:)
Tean NAIST, kes joob (väga harva, ehk kord aastas) end nii kapsaks, et teda ei saa muud moodi koju, kui nii, et ta mees viskab ta vägisi üle õla ja tassib ta minema. Ja naine karjub täiest kõrist politseid ja et ta ei tunne seda meest ja et teda röövitakse jne. Peaksin vist kirjutama oma blogis kirja kurjale mehele, kes ei raiska aega isegi naise peale karjumisele, vaid viib lihtsalt vägisi koju ära. 😀 Tõele au andes pole seda vist mitu aastat enam juhtunud, sest nüüd neil väike laps.
ma arvan, et selles peres oli “pott leidnud omale kaane” 🙂 ju neil oli juba enne kodus mingi kamm olnud ja see eskaleerus, kui mees otsustas “nui neljaks aga mina küll magama ei lähe” ja naisel viskas kaane pealt
Ütle sellele mehele, et koligugi välja, siis naine edaspidi enam niisama sõnu ei loobi 😉
Mina toetan postitust. Jah, tõepoolest ma lugejana ei tea, mis selle pere koduukse taga toimub. Aga loo autor on korduvalt viidanud, et ta teab veidi rohkem kui siia postitusse jõudis. Seega ilmselt ei ole päris “tühja koha pealt” teema võetud.
Olen ka ise kõrvalt näinud-kuulnud neid kurje-kibestunud naisi.
Tavapäraselt ei ole see stsenaarium selline, et mees ise naist suvepäevadele vm üritusele ekstra kaasa tulema keelitab. Pigem pressivad need naised ise ennast kaasa (kas siis suurest kodusistumise igavusest, kontrollivajadusest, usaldamatusest või misiganes põhjusel).
Aga üritusel kohapeal niisuguse käitumisega rikub naine ju ka kõigi teiste suvepäevaliste tuju ja olemise. Misiganes nende kahe omavahelises suhtes koduukse taga toimub, ei anna see õigust kogu ettevõtte suvepäevi oma draamatsemisega rikkuma tulla. Kodused probleemid lahendatakse kodus. Hoolimata suvepäevade vabamast õhkkonnast on tegemist siiski tööalase üritusega.
Mina mõtlen selle peale, et kas te kujutate ette vastupidist olukorda NAISE suvepäevadel, kus naine mõlemast soost kolleegidega edasi jooma läheks ja mees jääks lastega telki, sest no “keegi peab ju lastega jääma”. Siis leiaksid kõik, et issand mis jube naine ja et mees on täielik tallaalune.
Pigem võiks normaalses peres enne kokku leppida, kas a) leitakse lastele hoidja või b) kumbki ei lähe õhtul hilja välja. Ja noh, kui on enne kokku lepitud, et b, siis ma vihastaks ka end siniseks.
Ma mõtlesin, et teen mõne aja pärast uue (väljamõeldud) postituse just sarnasest olukorrast nagu kirjeldad. ma olen KINDEL, et vastused oleks hoopis, et mis mõttes mees keelas NAIST. Sooline võrdõiguslikkus, täiskasvanud inimesed ja blaablaaa. Ma võin mürki võtta!
Ma leian küll, et mõlemal osapoolel peab olema piisavalt vabadust. Tutvusringkonnast näen kahjuks ikka veel rohkem seda, et pärast laste saamist käib mees näiteks trennis edasi, naine jääb õhtuti koduseks, hea kui korra kuus sõbrannadega välja saab esimesed kolm aastat. ÜHTE peret tean, kus kohe algusest peale lepiti kokku, et igal nädalal on mõlemal kaks oma õhtut, kus teine hoiab last, kaks õhtut, kus lähtutakse sellest, milleks tuju on, ja üks õhtu, mis kindlasti veedetakse koos (ideaalis nii, et laps on hoidjaga, et oleks ka ainult kahekesi olemise aega ja väga emmeks-issiks ära ei läheks, aga esimesed paar kuud pole see üldiselt väga realistlik). St isad on üsna tublid, aga ikka “aitavad lapsega”, mitte ei pea seda igapäevast jagamist normaalseks, kui mõned õnnelikud erandid välja arvata. Aga ma olen üldsee nii egoistlik, et ei kujuta kolme last ettegi. 😀
Antud olukord oli selles mõttes lihtsalt erandlik, et tegu kohaga, kus üks osapool kedagi ei tunne. Mina jääks pigem üldse koju.
Ma olen hämmingus, kommentaariumist. Variante, mis tegelikult loo taga on, on lugematu.. aga äkki ongi nii nagu Eveliis räägib, see on nagu välistatud? 😀 Selliseid naisi on küll ja veel, kes käituvad nagu jääkuningannad ja elavad enda haiglast ebakindlust , nagu kirjeldatud, välja. Põhjuseid on miljon: petisest/alkohoolikust/valetajast mees, liiga vara täiskasvanuks saamine ja puberteeti kinni jäämine, hormonaalne tasakaalutus, vanematelt päritud muster.. neid võikski üles lugema jääda.Fakt on aga see, et täiskasvanud inimesed, pea kaela otsas ja mõtlemisvõime olemas, võiks osata asju normaalselt klaarida vaatamata taustale, ehk siis – olen nõus, nõme kuri naine! Aga väga huvitav, et see lugu nii paljusid käima tõmbas… mind käivitasid rohkem need vastulaused.
Ma olen samavõrra üllatunud. Mina soovitaks sellel naisel abi otsida, sest see eeskuju, mida ta oma lastele näitab küll positiivne ei ole. Selline käitumine on ikkagi üsna haiglaslik. Mul lastetul muidugi on seda hea öelda, aga ise on selline mees valitud, temaga lapsed saadud, kui tõesti on selline tänitamine ja draamatsemine mehe käitumisest tingitud ja seei ei sobi, paki asjad ja astu ära. Räägib inimene, kes on kogu oma täiskasvanu elu leidnud, et tema vanemad oleksid pidanud lahku minema, sest see eeskuju, mis sealt nähtud, oli kohutav. Või siis on võimalus, et naine ongi ebakindel ja oma elu ning valikutega rahulolematu ning elab seda sel kombel välja. Aga veelkord ainult iga inimene ise vastutab oma elu eest. See on küll klišee, aga igaüks ise on tõepoolest oma õnne sepp.
Muide olen kuulnud isegi suvepäevadest, mis ainult sel põhjusel on peredega korraldatud, et ühel või paaril töötajal just Eveliisi kirjeldatud teine pool kodus on.
mu ülemusel oli ka naine suvepäevadel jne alati kaasas – haiglane kontrollivajadus aga noh, ta vähemalt ei seganud muud rahvast.
aga ma jään ikkagi oma soovituse juurde – mees pakkigugi asjad, siis naine peab otsustama kas muudab midagi või ei. vähemalt ei lahmi enam niisama.
mul on eneseväärikus, nii et kui mu elukaaslane ütleks, et paki õige asjad, sa oled nõme… siis pakiksingi ja koliksin minema.
lapsed teevad asja keerulisemaks, siis võiks öelda, et ma ei koli aga lähme teraapiasse (Imago, paarinõustamine, Gordoni perekool jne jne jne).
Minul isiklikult on kõrini kogu aeg arvestamisest. Ärge seda shampat siin nüüd küll lahti tehke, muidu Ülo näeb ja kukub tsüklisse või Alo hakkab norima ja naist peksma. Ärge sinna järve äärde küll minge, Mihkel ei oska ilma õlleta istuda ja läheb veel vette hakkab uppuma. Ärge vanalinna jalutama minge, teate ju, et Akslil on probleem, näeb kasiinot, kohe mängib pere raha maha.
Aga mina? Mina tahaks pokaali shampat, järve ääres varbad vette panna ja hiljem läbi vanalinna koju jalutada. Sõpru saab valida aga töökaaslasi sageli mitte. Kui inimest ei saa ilma järelvalveta kuhugi lasta, siis ta pole ju täisealine või täiemõistuslik.
😀 hea kommentaar
Mu meelest ka. Pani sellele loole õige punkti.