English Mõtted

Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?// How to comfort a child that did not get invited to a birthday party?

Kui ma Idale täna lasteaeda järgi läksin, küsis ta minult, kas lähme ühe tema rühma tüdruku sünnipäevale. Vastasin, et ma ei usu, et sellel tüdrukul sünnipäev täna on ja vaevalt keegi esmaspäeva õhtul sünnipäeva peab. Idale nimelt meeldib sünnipäeva mängida ja nii ma arvasin esialgu, et tegu on mänguga. Ida jäi endale kindlaks, et tüdruk olla teda sünnipäevale kutsunud, ühte mängutuppa ja palus mind, et ma teda lubaksin. “Palun, emmmmme, paluuuuuun!” Sai selgeks. et tüdrukul oli tõepoolest sünnipäev täna. Mingi päev olid osad lapsed rühmas kutsed saanud, tüdruk oli rühmas jaganud. Kas kõik peale Ida said või kes said, ei teadnud mina ega õpetaja. Asi polegi tegelikult selles.

Mina olen veendumusel, et lasteaiarühmas tuleb kutsuda kõik lapsed, seda lihtsalt põhjusel, et minu arvates ei saa lapsed veel täpselt aru ei ajast ega sellest, kes parasjagu sõbrad on. Üks päev üks ja teine päev teine. Mina lapsevanemana ka ei tea, kes sõber on, lihtsam, nii et keegi ei tunneks end kõrvale jäetuna, on minu jaoks kutsuda kõik. Ma rõhutan, et kõikide laste kutsumine on MINU jaoks loogiline. Ma ei taha öelda, et kõik vanemad peavad kõik lapsed kutsuma. Küll aga tahan ma öelda, et lapsed tuleb kutsuda nii, et keegi ei tunneks end kõrvaletõrjutuna.

Niisiis tagasi Ida juurde. Laps palub mind pisarsilmil, et ta võiks tüdruku sünnipäevale minna. Nutab hüsteeriliselt, et aga tüdruk ütles, et tal on täna sünnipäev ja seal mängutoas. Ma selgitan, et kui kutset ei ole saanud, siis me ei saa lihtsalt sünnipäevale minna. Laps nutab ja nutab ega saa aru. Õpetaja selgitab, et alati pole kõik kutsutud ja võib olla on tüdrukul sünnipäev oma sugulastega. Tuleb teisi sünnipäevi, teiste laste omasid. Pole hullu. Aga lapse jaoks on hullu. Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?

On minu kui lapsevanema kohus last lohutada ja talle õpetada, kuidas asjad käivad. Ma ei olnud selleks nii ootamatult valmis. Murtud südamega laps teeb iga lapsevanema õnnetuks ja minusuguse kogenematu vanema ka kohmetuks, ma lähen segadusse. Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna. Üks osa minust tahab endast välja minna. Mina ei ole ju süüdi. Teine osa tuletab meelde, et “sa pead jääma rahulikuks, sa pead jääma rahulikuks, kallista oma last”. Tema ei ole ju süüdi. Koju jõudes on laps maha rahunenud, ei saa veel ikka täpselt aru, miks kõik ei ole kutsutud. Ta ei peagi aru saama, ta on laps.

Aga aru peaksid saama vanemad, kes lasteaeda sünnipäeva kutsed kaasa annavad ja lasevad neid niimoodi jagada. Mulle tuli kohe silme ette klassikaline noortekomöödia, kus kisakooritüdrukud valivad, keda peole kutsutakse. Kallis lapsevanem, mõtle selle peale. Täna on sinu laps võib olla see kisakooritüdruk, kes rõõmsalt kutseid jagab. Homme võib ta olla see laps, kes kutset ei saa. Kas sa tahaksid siis, et kutse saanud lapsed tema nina all lehvitaksid? Lapsed võtavad asju palju rohkem hinge. Nende jaoks võib tühine sünnipäeva kutse tähendada maailma kokku varisemist. Isegi kui omavahel polda parimad sõbrad. Kallis lapsevanem, mõtle erinevate olukordade peale. Pane end laste kingadesse!  Poeta kutse kappi! Saada kutse meili teel! Kallis lapsevanem, seda ei ole ju nii palju palutud, et sa teiste laste tunnetega arvestaksid?

//

When I went to pick up Ida today from the nursery, she asked if we were going to one girl’s birthday. I doubted as I didn’t think the girl had birthday today and no one really celebrates their birthday on Monday. And that is how I explained it to her. The thing is, Ida likes playing birthday, so I assumed at first that she was playing again. But she was determined, that the girl invited her to the party, to a soft play room, and begged me to let her go. “Please, mummy, pleeeease!” It turned out the girl really had birthday today. Few days back, some of the children had received an invitation when she was handing them out. Did everyone receive it beside Ida or who did, I didn’t know. Nor did the teacher. This is not the point though.

I’m convinced that while in nursery you should invite everyone to your part, only because children at that age don’t understand the concept of time and friendship. They are friends with one child today, and tomorrow with somebody else. I, as a parent, am not sure who is a friend at this particular moment. Therefore it would be easier for me to invite everybody so no one was left out. I need to stress here, that inviting everybody seems logical TO ME. I am not saying that every parent should do the same, but I do think children should be invited so as not make anyone feeling left out.

Now, back to Ida. She is begging me with tears in her eyes, that she could go to the party. She is getting hysterical, because the girl said she has birthday today in this play room. I am trying to explain that if you didn’t get an invitation, you cannot just show up. She keeps crying and doesn’t understand. The teacher explains that not always everyone is invited and maybe she is celebrating with her family this time. There will be other parties for other children. It’s not the end of the world. How do you comfort a child who didn’t get invited to a birthday party?

It is my duty as a parent to comfort my child and teacher her how things work. I wasn’t prepared for it. A child with a broken heart makes any parent sad and an inexperienced parent like myself, also feeling awkward, I get confused. The child is screaming at me and beating, because I’m not letting her go to that party. One part of me wants to get pissed off. This is not my fault. Other part reminds me to stay calm, to hug her. This is not her fault. By the time we arrived home, she had calmed down, but still didn’t understand why everyone is not invited. She doesn’t have to, she is only a child.

But the parents, who send the invitations to the nursery for handing out, should understand. For some reason, an image of a classical comedy where cheerleaders are choosing whom to invite to a party, pops into my head. Dear parent, think about it. Today, your child is the cheerleader handing out the invitations. But tomorrow she might not get invited. Would you want other children with the invitations rub it under her nose? Children take things into heart so much harder. For them, not getting a simple invitation might mean the end of the world. Even if they are not the best friends. Dear parent, please think of different situations. Put yourself into their shoes! Put the invitation into locker. Send it via email. Dear parent, it is not a lot to ask to be more considerate with other children’s feelings.

 

83 comments on “Kuidas lohutada last, kes ei saanud sünnipäevakutset?// How to comfort a child that did not get invited to a birthday party?

  1. Oleme meie ka pidanud nii pidusid, et kõiki rühmakaaslasi ei kutsu. On olnud pidusid, kuhu minu laps pole kutsutud. On olnud pidusid, kuhu kutse saame aga pole läinud- kui ühes kuus on viis sünnipäeva, siis rahaliselt kõikidele ei jõua minna. Olen lapsele selgitanud ja pole nutmist ja pettumust.

    Like

  2. Lasteaias, kui lapsevanemate meile polnud, said kutsed poetatud kappi. Koolis olen meilide peale üle läinud. Lasteaias pigem püüdsime kutsuda kõiki, sest esiteks mängutoas vahet pole, palju neid on ja teiseks, ega kõik ei saanud tulla anyway. Lisaks samad mõtted, et nii väikesed elavad selles hetkes ja sel hetkel on see maailma kõige parem sõber ja kõige tähtsam pidu ja kõige suurem draama. Mis siis, et järgmisel päeval lubavad teineteisega enam mitte kunagi sõbrad olla. Samas jagub koolis ka neid draamasid. Tüdrukutel vist rohkem, sest poistega ma ei mäleta eriti selliseid teemasid. Väga raske on selgeks teha, et tihti need algklassides olevad klassikaaslased ei ole püsivaim sõbramaterjal. Ikka on nii, et sel hetkel on maailma lõpp kohe käes. Oh, seda elu elukest 🙂

    Like

  3. Kätlin

    Ma olen nii nõus sellega, et selles vanuses võiks olla kõik lapsed sünnipäevale kutsutud. Meie pliks sai sel aastal viieseks ja jube hästi oli näha, kuidas erinevatel päevadel kutustute nimekiri muutus. Rühmas õpetajagi soovitas, et kui kõiki ei kutsu, siis võiks kutsed õpetaja kätte anda, kes need siis õigesse kappi poetab, sest nuttu ja kurvastust pidi palju olema. Meie kutsusimegi kõik ja ma usun, et teeme nii ka järgmisel aastal.

    Like

  4. Mul on suured lapsed, sellepärast ma ei oskagi seisukohta võtta. Ma arvan, et kõige õigem ongi saata kutse meili teel, kui kõiki ei kutsuta, nii väikeste laste puhul on kutsumine ju nagunii vaja vanemaga kooskõlastada. Mu poeg omal ajal ei kutsunud kõiki, aga ma enam ei mäleta, kuidas kutse saadeti/edastati. AGA tahtsin jagada hoopis teistsugust olukorda, juhtunud päriselt poja lasteaias, umbes 15 aastat tagasi. Nende rühmas oli “üks õudsalt vastik tüdruk” , tegelikult oligi ebameeldiv laps ja vahet polnud, mida ta tegi või tegemata jättis, kohe oli isa lasteaias ja kõik teised olid süüdi. Nii, ja siis tuli tüdrukul sünnipäev. Kutsuti mingi hulk rühmakaaslasi, nende hulgas ka paar poissi. Poisid ei tahtnud minna ja andsid tüdrukule kutsed tagasi. Selle peale saabus lasteaeda tüdruku isa, kutsus poisid ükshaaval eraldi kõrvale, mis seal räägiti, pole teada, aga väidetavalt ähvardiati peksa anda jne. Poisid võtsid kutsed vastu, aga peole ikka ei läinud. Mis te arvate sellisest loost? MInu poega seekord õnneks ei kutsutud. Mina selle tütarlapse vanemana oleks ikkagi vist peeglisse vaadanud ja küsinud endalt kas oleks saanud kasvatusküsimustes kuidagi teisiti käituda.

    Like

  5. Ma uuriksin siit vahele hoopis, kuidas Norras lasteaedade ja sünnipäevadega on? Vabandust, kui oled juba kirjutanud! Kas kutsutakse samamoodi terve rühm või pigem eraldi?

    Siin näiteks kõige pisemas kooliastmes eriti ei kutsutagi pereväliselt külalisi ja KUI, siis ainult paar kõige paremat sõpra. Sellised rühmasünnipäevad on üsna tundmatu territoorium. Isegi, kui me kutsusime kolm Eileeni sõbrannat, siis nendest kahe vanemad ütlesid, et esimest korda kuulevad-näevad, et niiviisi kutsutakse “võõraid” inimesi. Aga olid rõõmsad ja lapsed ikka tulid. Üks jättis kutsele küll vastamata (mis on juba omaette teema minu meelest..).

    Kutsed oleme üle andnud otse vanematele ja lastest eraldi. Siin on muidugi see lihtsam ka, sest vanemad ei tilgu ühekaupa lastele järgi vaid kõik peavad kindlal kellaajal tulema. Siis olengi värava taga kutsed andnud enne seda, kui värav lahti tehakse ja kõik oma lapsed kätte saavad.

    Eks paistab kuidas edaspidi olema hakkab. 🙂

    Like

  6. Kui ma eelajaloolisel ajal Taanis lapsehoidja olin, siis seal oli ka alglassis reegel – kas kogu klass või mitte keegi. Ju Skandinaavia riigid on sarnased.

    Liked by 1 person

  7. Absoluutselt ma ei mõista, miks peaks kutsuma kõik lapsed. Ei pea! Laps kutsub neid, keda ta tahab. Sinu loogika järgi peaks laps kutsuma ka sellise rühmakaaslase, kes on kiuslik. Sest muidu on ta äkki õnnetu.
    Lapsed peavadki õppima igasugustes olukordades olemist. Ka sellistes, mis teevad nad õnnetuks ja pisarateni kurvaks.

    Like

    • Et siis terve rühma kutsud ja nö kiuslikku last ainsana ei kutsu? Tead sa tegelikult, kas see laps on kiuslik? Tead sa tegelikult, miks ta on kiuslik? Võib olla sellepärast, et teda ei kutsuta kuhugi, teda ei kaasata. Mustmiljon varianti on. Mina jah kutsuksin ka kiusliku lapse, st selgitaksin lapsele, miks KÕIK tuleb kutsuda.
      Muidugi peavad lapsed õppima igasugu olukordi, aga kindlasti mitte ei pea nad elu õppetunde hakkama saama kohe lasteaias.

      Liked by 1 person

      • Reelika

        Word!
        Nii paha kohe lugeda sellist arvamust lapsevanemalt. Kõik algab kodust, empaatia, heatahtlikkus, soov kaasata ja olla ümbritsevate inimeste suhtes tolerantne.
        Tavaliselt ma mõtlen emmedest nagu ühe pundina no, et armsad nunnutajad, kes kõik on lastega hästi head 🙂 ja siis loen sellist arvamust, et a’la 5-aaatane peabki “elu õppima” ja meenub, et iga emme on tegelt lihtsalt eraldiseisev inimene ja teps mitte igaüks ei ole oma kodust eelpoolnimetatud näiliselt elementaarseid suhteoskusi kaasa saanud 😦
        Ma ütleks nii palju veel selle teema kohta, aga kogemus näitab, et ükski argument ei ole piisav…..kellele pole antud, pole lihtsalt antud.

        Liked by 1 person

      • No täpselt. Ma olen ka ikka arvanud, et emad on punt nunnutajaid, kes lastega megahead ja leebed ja mida kõike iganes, et ma olen ainus kuri ema kõikide heade emade keskel ja nüüd loen neid kommentaare, kuidas viieaastased peavad elu õppima ning mul hakkab nii kurb.
        Kohe päriselt hakkabki kurb!
        Ma mõtlen tagasi oma kooliajale, lasteaeda ei mäleta väga enam, aga ikka oli klassis lapsi, ked kunagi ei kutsutud sünnipäevale. Praegu mõtlen kui kohutav see võis olla, olla tõrjutud. Ma ei saa öelda, et ma koolis saaksin sundida oma last kõigiga läbi saama, aga ma siiralt loodan, et ma suudan talle selgeks teha, et isegi kui kõik ei ole ühesugused, siis neid tuleb kaasata ja olla tolerantne. Võtame näiteks sõbrapäeva kaartide tegemise vms üritused, kuhu kõik saab kaasata.
        Ma loodan, et ma olen piisavalt arukas vanem, et lapsele sellised elementaarsed asjad selgeks õpetada.

        Liked by 1 person

  8. Minu meelest on kaks varianti – kas terve rühm või siis väike grupp neid, kellega tõesti ollakse sõber. Tõeliselt inetu on ainult see, kui kutsutakse näiteks 18 last ja 2 jääb kutsumata. No kõige halvem muidugi, kui ainult üks jääb kõrvale. Olen kuulnud sellisest reeglist, et kui kutse ei ole kõigile, siis peab kutsututele edastama kutse diskreetselt (näiteks meili teel).
    Eks seda tuleb ka muidugi õpetada lapsele, et ei ole viisakas rääkida sünnipäevapeost lasteaias, kui kõiki sinna ei kutsunud. Teisalt muidugi peab õpetama lapsele pettumusega toimetulekut.
    Aga lapse lohutamisega tulid ju kokkuvõttes edukalt toime. Laps sai kurbuse välja nutta, sina jäid rahulikuks.

    Liked by 1 person

    • Oota. Millal siis õpitakse, et kutsuda võib ainult sõpru? Mis vanuses? Või tuleb ka terve töökollektiiv täiskasvanuna kutsuda? Miks ei tohi rühmas oma peost rääkida? Kas töö juures kolleegidele võib hiljem rääkida?
      Dziisas, mis reeglid on viimase 7 aastaga tekkinud. Mul nimelt viimastel aastatel lasteaiaealisi lapsi pole ja nüüdset etiketti vist ei tunne

      Like

      • Peost rääkida ei ole vaja, sest sellega luuaksegi need pinged, et tema kutsuti, teda ei kutsutud. See oleks ka töökollektiivis pigem imelik, et pooli kolleege ei kutsu pulma, aga kutsutud poolega arutad mittekutsutute juuresolekul pidu. Taktitu.
        Ka see oleks taktitu, et kümnest kolleegist üheksa kutsud, kümnendat ei. Neli täditütart on sobivad, aga viies ja viimane ei. Keegi ei saa sellist lähenemist keelata, aga ilus see ei ole.

        Like

      • Mis etiketist sa lasteaia laste puhul räägid? Nad on veel väikesed ja ei saa maailmast päris samamoodi aru nagu juba suuremad inimesed. Paistab, et sul ei ole ka täiskasvanuna empaatiavõimega eriti hästi. See pole mingi etikett vaid lihtne loogika, et sa ei tee teadlikult ühele väikesele lapsele haiget sellega, et annad talle teada, et tema ei ole oodatud sünnipäevale samal ajal kui paljud teised lapsed tema rühmast on kutsutud. Asju saab ajada diskreetselt ja kellelegi südamevalu põhjustamata. Seda eriti siis kui tegemist on väikeste lastega. Ja vot see on juba etikett – sa ei haava lapse tundeid. Ei enda lapse ega kellegi teise lapse. Küll need lapsed kasvavad suuremaks ja hakkavad asjadest aru saama.

        Liked by 1 person

      • Amen to that! Rohkem nõus ei saaks olla

        Like

      • Etiketist saavad aru lapse vanemad. On ju reeglid täitsa olemas: kutsuja otsustab, keda soovib kutsuda, ise ei saa end kutsuda, avalikult üle keeda ei sobi (kui ei saanud kutset või kui kingitus ei meeldi). Vanemad peaksid neid reegleid tundma ja õpetama lastele ning enamasti seda tehakse.
        Ma olen seda meelt, et kutsumata ei tohiks jätta ainult üht või paari last, kuid mitte keegi pole KOHUSTATUD kutsuma kogu rühma. On siiski jabur väita, et kutsutakse kõik või mitte kedagi.
        Mitte üheski vanuses ei peaks inimene tundma, et teise inimese soovid on tema sünnipäeval (pulmapäeval, sõpruse sõlmimisel) tähtsamad kui see, mida tema soovib. Terve enesehinnanguga inimest ei saa guilt trippida omaenda tunnetest ja soovidest üle sõitma. Ka lastele ei peaks õpetama, et nii on normaalne.
        Kui nüüd väga mustvalgelt küsida: kas selle kirjeldatud lasteaialapse soovid oma sünnipäeva suhtes on ka olulised? Või on selles osas kõige olulisemad Ida (või mõne teise lapse) tahtmised?

        Like

      • Kui mustvalgelt vastata, siis ma kirjutasin, et mina pooldan kõikide laste kutsumist,aga ei saa eeldada, et kōik seda teevad. Asi ei ole ju Idas, vaid väikeste laste tunnetes. Kes tahab kutseid jagada, kes tahab saada. Et kõik oleksid rahul, saavad vanemad ette mōelda ja kutsed kappi panna vms välja mõelda. Selles oli point!
        Mina ei arva, et 4-5 on vanus, kus on viimane hetk õppida “ elu pettumustega” hakkama saama.
        Pettumus oli suur siinkohal Idal just seepärast, et nii sünnipäevalaps kui teised kutsusid Idat õhtul sünnipäevale. Ja laps ei saanud aru, miks siis mina vanemana keelan, kui ometi kutsuti. Oli siis laps ümber mõelnud, keda kutsuda voi oli kommunikatsiooniviga, see polegi nii oluline. Oluline on, et vanemad oskaksid end laste kingadesse panna.

        Like

      • Kas siinkohal ei võinud olla variant, et kutse läks kuhugi rändama???
        Mina olen paaril korral avastanud, et laps on justkui kutsutud (ühel juhul olid kutsutud KÕIK lapsed ja teisel juhul olla kutse kappi pandud), aga mina ei ole sellest teadlik. Sel juhul olen vanemaga kontakteerunud ja uurinud. Jah, on võimalus, et kutse saadeti selle peale viisakusest. Aga pigem ma seda ei usu. Mõlemal juhul oli tegemist lapse sõbraga. Minu lastel on lasteaias juba välja kujunenud üsna selged sõbrad, kellega toimetatakse koos.

        Like

    • Mina pooldan kõikide laste kutsumist, aga just nimelt kui kõiki ei kutsuta, siis saab seda diskreetselt teha. Seda ei ole üldse palju palutud. Pettumustega toimetulekut tuleb õpetada – nõus, aga lapsed selles vanuses on palju hellemad ja võtavad asju palju suurema draamana kui see seda väärt on, ja selliseid südamete purunemisi saab lihtsalt vältida.

      Liked by 1 person

    • Kui sünnipäevalaps ise Idat kutsus, siis ilmselt on tegu kommunikatsiooniveaga. Võibolla läks näiteks kutse meilis kaduma. Kas ei olnud võimalik üle küsida selle lapse vanematelt, kas olete oodatud sünnipäevale, sest saite suulise kutse, aga kirjalikku mitte?
      Kui aga sünnipäevalaps EI TAHA kutsuda osasid lapsi misiganes põhjusel, siis ei saa kutsumata jäänud lapse vanem päris kindlasti hakata rääkima sellest, et “asi on väikese lapse tunnetes”. Sünnipäevalapsel on ikka ka tunded. Selline jutt on ehe manipuleerimine nii sünnipäevalapsega (kes on KA väike laps!) kui tema vanematega. Sinu laps on kõige tähtsam laps ainult oma sünnipäeval ja nii on ka kõigi teistega.
      Me täiskasvanutena ju ei lähe solvatult küsima, et miks meid pulma ei kutsutud? Me ei lähe seda tegema, sest nii lihtsalt ei tehta. Selle õppimine, et tuleb leppida sellega, kas kutsuti või ei kutsutud, algab küll varasest lapsepõlvest. Sellega peab leppima isegi siis, kui ollaksegi ainus laps, keda ei kutsutud – kuigi sel juhul lõhnab kiusamise või väga suure konflikti järele ja seda peaks lähemalt uurima, et teada saada, miks suhted on sellised.
      Pettumused on elu lahutamatu osa. Kindlasti tahab Ida mõnikord ka mõnda mänguasja, mida sa ei taha või ei pea vajalikuks osta, tahab magamamineku asemel edasi mängida või kauem telekat vaadata. Siis sa ju ei ütle, et ta on liiga väike, et õppida pettumusega leppima ja teadma, et alati ei ole kõik nii, nagu talle meeldiks?

      Like

      • Me võime sellel teemal arutlema jäädagi. Mina ei ütle, kuidas teised vanemad peavad oma lapse sünnipäeva pidama. Nii kaua kuni Ida tahab kogu rühma kutsuda, saab kogu rühm kutsutud. Ma olen oma arvamuse välja öelnud ja enam ei viitsi.
        Selgitasin kodus lapsele, et iga kord ei kutsuta kõiki ja see on okei, sellega tuleb leppida. Rääkisin paari lapsevanemaga ja võtame sünnipäevakutsete jagamise teema koosolekul üles. Nii et minu jaoks on case closed. lahendus on olemas.
        Ja nagu näed kommentaaridest, siis see teema ei ole vaid mingi “minu solvumine” või oma lapse “lumehelbekeseks kasvatamine”, vaid ongi teema, millele lapsevanemad peavad mõtlema. Ma ei olnud valmis selliseks olukorraks. Järgmine kord tean paremini, kuidas käituda. Kasvõi tõesti helistan teisele vanemale üle, et uurida . loomulikult MITTE nii, et miks minu last ei kutsutud, aga küsin üle kui lapsed omavahel räägivad et kõik lähevad peole, aga mina ei tea midagi, et kas on eksitus või mida iganes.
        Kõik.

        Like

  9. Iseenesest võiks ju seda kutsete jagamise teemat arutada lastevanemate koosolekul või meili teel. Meie rühmast on üks kord sünnipäevale kutsutud (eelmine aasta), minu laps koos kahe teise lapsega pidas ühise peo lasteaias (millest tuli ka suur draama) ja vähemalt ühe korra ei ole “me” kutsutute seas olnud. Seda aga laps vist ise ei teagi, nii et mingit sellist eputamist lasteaias ei olnud selle sünnaga. Kuidas ülejäänud 15 last sünnipäeva on pidanud, ma ei tea. 10 neist on poisid ja ma arvan, et pigem on nad teisi poisse sünnipäevale kutsunud. See aasta on nad muidugi suuremad ja eks paistab, mis saab. Mingit sellist teemat on küll olnud, et tüdruk A ütleb tüdrukule B, et too ei kutsuks tüdrukut C oma sünnipäevale (kuigi sünnipäev on veel kuude kaugusel), nii et eks seda naiselikku õelust hakkab ikka välja juba lööma.

    Like

    • Jah, ma ütlesin õpetajale ka, et kutsete teema võiks koosolekul läbi arutada. Meie jaoks on see väike asi, aga lastele nii oluline oluline, et hea on kui sellistes olukordades oskaksime nende kingadesse end panna

      Like

  10. Meil oli küll nii, et lapsel olid oma kindlad mängukaaslased ja need said ka kutsutud. Rühmas oli ka kiuslikke lapsi, kelle vanemad ei saanud aru, et laps ei oska käituda. No milleks ise topeltviisakas olla ja oma lapse sünnipäev ära rikkuda? Miks suruda talle kellegi, kes tal igapäevaselt olemise põrguks teeb, kutsumist oma sünnale peale?
    Olen täiesti nõus, et paar last kutsumata jätta on nõme, aga paremad mängukaaslased, kelle kohta igal õhtul kodus kuuled, mida toredat tehti, võib sünnaks küll välja valida. Mul laps oli ka kogu aeg arusaaja. Nii selles suhtes, kui teda ei kutsutud (kõike sai rahumeelselt selgitatud, mis ei tähenda, et pettumust polnud) kui ka selles suhtes, keda ise kutsud. Ja pealegi, miks kutsuda kedagi, kelle vanemad on silmatorkavalt ülbed ja üleolevad ning kes minu last pole kutse vääriliseks pidanud? Selliste vanemate lapsed käitusid ka tavaliselt nii, et neile peab kõik lubatud olema.

    Like

    • Ma ei tea, mis lasteaias sinu laps käib, aga millised on need lapsed, kes teiste laste elu põrguks teevad igapäevaselt? Sikutavad patsist? Ja kuidas see rikub sünnipäeva? Mida see “kiuslik” laps seal sünnipäeval teeb? Mõlema lapse vanemad saavad ju last korrale kutsuda? Või tahad öelda, et ei saa nelja-viieaastastest jagu? No palju õnne sellisel juhul.
      Ja mis mõttes sa vaatad vanemate järgi, millist last kutsuda? Püha jeesus, ma ei tuleks selle pealegi, et vanemate järgi valima hakata.

      Like

      • Eisaaaru

        Aga kas sa oma sünnipäevale oled kutsunud alati ikka kogu töökollektiivi, isegi need, keļlega pole häid suhteid.

        Like

      • Mõtle nüüd ise, sa oled lasteaiaealine laps. Sul ei ole nii palju elukogemust, et ebameeldivatest inimestest end mitte häirida lasta. Ja neis oludes oled sa sunnitud terve päeva veetma kaaslasega, kes pidevalt lööb, kiusab, provotseerib, karjub. Ja nüüd Sa küsid, kuidas selline kaaslane sünnipäeva rikub? On üsna ilmne, et käitumismustrid sünnipäevapeo ajaks ei muutu. Mina ei ole kindlasti see inimene, kes võõrast last käskima ja keelama hakkab. Milleks üldse kedagi kutsuda, keda pidevalt käskida ja keelata? Mul ei ole plaaniski võõra lapsega võimuvõitlusi pidada. Küsimus ei ole üldse selles, kes peale jääks😊.
        Ja kui Sa mu kommentaari täpsemalt loeks, siis külalisi valib ikka laps. Aga ei kutsutud muuhulgas neid lapsi, kelle hoiak oli, et neile peab olema kõik lubatud. Ilmselt on laste selline mentaliteet tingitud üleolevatest vanematest. Nii palju siis tolerantsist. Alustaks ikka endast (ma ei pea siinkohal silmas Sind, vaid neid spetsiifilisi vanemaid) ja siis ootaks sallivust teistelt.

        Liked by 1 person

  11. Minus tekitavad võõristust pigem sellised terve rühma või klassiga peod. Olen ka lasteaias kuulnud, kuidas laps ütleb, et mängutoas pole vahet, palju külalisi on, aga kinke saab rohkem. Pigem pole ma oma last sellistele sünnipäevadele viinudki, kui tegu pole lapse sõbraga, sest minu silmis on see üsna devalveeritud pidu.
    Ja hämmastust tekitas üks aastatetagune juhtum, kus kutsutud lapse isa võttis täiesti lambist ühe teise lapse kaasa.Siiamaani mõtlen, milleks siis üldse kutsed, kui mingi suvaline isa otsustab, kelle ta minu koju minu lapse sünnipäevale toob.
    Aga selles olen ma sama meelt, et kutsed tuleks edastada diskreetselt, ise olen alati kutse meili teel teistele vanematele saatnud.

    Liked by 1 person

    • Inimesi on muidugi ilmselt igasuguseid, aga ma ei tuleks selle pealegi, et kutsume rohkem külalisi, saab rohkem kinke. Kui laps kinke ei ootaks, siis ma ütleks, et palun tulge üldse ilma kingita, sest ei ole veel vaja koju hunnikutes asju.
      Samuti ei tuleks ma selle peale, et öelda lapsele, et sry, Heleni sünnale ei lähe, mis sellest, et kutse said, aga ma ei ole kuulnud, et sa temast rääkinud oleksid varem. Ida näiteks räägib 99% ajast vaid ühest poisist kodus – sinu loogika järgi siis kutsun vaid selle lapse Ida sünnipäevale ja lasen Ida vaid tema sünnipäevale?

      Like

      • Loomulikult küsin ma lapse käest, kas ta soovib sünnipäevale minna, aga ju siis minu laps ongi teistsugune, sest reeglina ei taha ta sellistele rühmasünnipäevadele minna. Ütlemegi lihtsalt viisakalt ära.
        Täiskasvanutega on ju täpselt samamoodi, mõni on eluaeg sünnipäevi suurelt tähistanud ja teisel on pisike sõpruskond, millest talle piisab ja suured peod tekitavad pigem võõristust. Ei maksa kõike nii oma mätta otsast võtta. Sinu laps on ilmselgelt seltskondlik ekstravert, minu laps seevastu vaikne introvert. Üks tahab suuri sünnipäevi, teine kolme lähedast sõpra.
        Ja mulle meeldib väga kusagilt loetud pedagoogiline nõuanne, et lapse sünnipäevale võiks kutsuda nii palju lapsi, kui vanaks ta ise saab. Sest üle selle ei jõua üks laps sünnipäeval nagunii suhelda ja siis ongi nii, et on külalised, kellega suheldakse ja teised, kes lihtsalt mängivad mängutoas.

        Like

    • Mul on täpselt samad tunded. Kogu klassi ja lasteaia rühmapeod tunduvad sellised suvalisemad. Polegi vbl selle lapsega sõber aga saad kutse. Ma ei hinda seda kõrgelt, et mu lapsed saavad käia rohkem sünnipäevadel. Pigem eelistaks vähem pidusid aga oma päris sõpradega.
      Suuremad lapsed juba ise loobuvad sellistest pidudest kus kutsujaks pole tegelikult sõber.
      Meie kohe 5 aastane lasteaialaps on ka jäänud ilma kutsest ja kurb olnud aga ikkagi ei kutsuks ma tervet rühma tema peole kui ta just ise ei nõua.
      Kutsed olen ka saatnud vanematele meili teel.

      Like

  12. Soomes ei kutsuta ka tervet rühma sünnipäevale ja kutsed pannakse laste kappidesse. Suuremat kära sünnipäevade puhul ei tehta ja pole ka kuulnud, et keegi hiljem kelgib, et tal on sünnipäev olnud ning kes seal on vōi ei ole käinud

    Liked by 1 person

    • Mul on tunne, et Skandinaavias võetaksegi sünnipäevi tunduvalt argisemalt ja rahulikumalt kui meil. Meil peavad olema tuled ja viled ja ponid ja pipid, mängutoad, vahukooretordid, lookas lauad

      Like

      • Allegra

        See on küll midagi niisugust, mis on alles viimase ehk 10 aasta jooksul tekkinud.
        Enne oli siiski rahulikum ja pingevabam see laste kasvatamine, mulle tundub.
        Nüüd tuleb iga pagana vidina ostmiseks tundide kaupa eeltööd ja v6rdlevat analüüsi teha.

        Like

  13. Marmelaad

    Meie laps ei käinud enam ammu selles lasteaia rühmas, ent kutse tuli ikkagi. Väga kummaline oli lugeda kutset Richardi sünnipäevale kui isegi ei tea kes ta on 😁
    Aga jah, olen absoluutselt kogu rühma kutsumusele vastu. Minu arvates täiesti arusaamatu nõue. Aga me ei pea iga kord pidu ka mängutubades muidugi. Viimati käisime tuttava peol, kuhu kogu rühm oli kutsutud ja lapsed ei tervita ukse peal üksteist ega midagi. Täiesti suva, et Mari ja Ants tulid, Maril ja Antsul on ka sünnipäevalapsest suva, laske meid aga mängutuppa hullama. Milleks siis seda ruumitäidet kutsuda?
    Muidugi on mul kahju, et Ida seda nii üle elas. Eks oma last on muidugi raske sellisena näha. Järgmine kord oskad sa ka kohe sellele reageerida ja ka laps saab kiiremini üle.

    Like

    • Ma arvan, et see on ikka pigem erand, et lapsed ikka üldse ei tereta ja ei soovi õnne ja tormavad sünnipäevalapsest mööda.
      Ja asi polegi niivõrd palju selles, kuidas Ida seda üle elas, aga ei ole ju okei anda viieaastasele lapsele kätte kutsed, et jaga sõpradele ning seda tehakse siis teiste ees, nii et osa ei saa kutset? Ma ei mõista sellist asja? lapsevanemad ju peaks oskama natuke ette näha asju?

      Like

      • Teised peaksid sellist olukorda ette nägema,aga sina mitte? Äkki nad on samamoodi kogenematud vanemad,nagu sina? Ükskõik millest sa teema teed,sa oled alati nii silmakirjalik. Teiste silmas pindu…

        Like

      • Milles ma täpselt silmakirjalik olen praegu?

        Like

  14. Altius

    mina ei saa aru nõudest, kutsuda kohale terve rühm või siis üldse mitte kedagi. Sünnipäevale kutsutakse need, kes on sõbrad või keda tahetakse kutsuda, mitte need, keda peab. Rühmas võib olla kiuslikke tüüpe, neid, kes tekitavad sünnipäeval probleeme, neid, kes tuuakse üle ukse ja siis peoperenaine peab teda seal kantseldama. Milleks ometi? pealegi pole mängutoad kummist ja päris mitmes kohas on laste arv piiratud, käepaelad jne. Meil on ka oma sõprade lapsed, trennikaaslased, sugulased….lasteaia rühmas on 24 last- kuhu need kõik mahuvad? Kõik ei peagi sünnipäeva mängutoas, vaid kodus, kus on hoopis piiratum seltskond- ma küll ei soovi tervet lasteaiarühma endale koju kutsuda. Kutsed oleme alati pannud kappidesse, ei tuleks selle pealegi, et lapse kätte anda, kes need siis edasi laiali jagab. 5-aastane laps peab juba aru saama, et alati ei kutsuta teda sünnipäevale , et elu ongi selline, vahest ebaõiglane. Ja kui ei saa, siis viimane aeg seda õpetada. Pealegi, lasteaias ju tähistatakse nagunii koos sünnipäeva, viiakse kommi, mõni viib isegi tordi, lauldakse, aga peole kutsutakse ikka need kõige armsamad kaaslased. Kui mulle öeldakse lasteaias, et meil on selline reegel, kas kutsud kõik või mitte kedagi, siis ma kas otsin uue lasteaia või ignoreerin sellist reeglit.

    Like

    • Issand, ma ei tea, ma arvasin, et mina olen karm lapsevanem, aga tundub et ikka mitte. On viimane aeg õpetada, et elu on vahel ebaõiglane? Viieaastasele? Tal on terve elu ees, et saada hakkama igasugu pettumuste ja katsumustega, viieaastane pole kindlasti VIIMANE AEG. Ja ma ei pea siin silmas, et lapsi tuleb vati sees kasvatada ja nunnutada, plutiplutitada.
      Minu meelest kogu rühma kutsumine õpetab lastele teistega arvestamist ja see ei ole sugugi vähe oluline.

      Like

  15. Kui teil muidu on kombeks teha terve rühmaga sünnipäevad, siis võibolla see lapsevanem ei teadnud, et teie olete ka sel päeval Eestist Norra käimas. Näiteks kui kutsed valmistati a la eelmisel nädalal või millalgi, kui teie olite Eestis.

    Like

    • Ma ei saanud nüüd täpselt sellest kommentaarist aru? Et kui last pole kutsete jagamise ajal rühmas (on haige, teeb popipäeva, puhkusel vanematega, mida iganes) siis kutset ei saa? Et oma mure, et puudus lasteaiast nö õigel päeval?

      Like

      • Mitte kutsete jagamise päeval, sest loomulikult saab kutse anda üle ka järgmistel päevadel, aga sünnipäeval endal. Kui sünna on 10.sept ja teid pole Norras olnud 2 nädalat, aga 10.sept ilmute lasteaeda ja kõik teised lapsed räägivad õhinal homsest sünnipäevast, siis lapsevanemad ju ei teadnud eelmised 2 nädalat ette, et te tulete Norra just 10.septembriks.

        Like

      • See pole üldse teema. Ja tegelikult on Ida vaid näide minu arvates probleemist. Teiste laste näitel ma ju kirjutada ei saa

        Like

  16. Anonüümne

    Mina ei saa ka aru sellest, miks terve rühma peaks kutsuma. Oma iva on selles, et ehk ei peaks siis nende kutsetega niimoodi eputama kui kõiki ei kutsuta.
    Natuke eelkommenteerija G-ga nõus. Millal siis veel õppida, et sünnipäevale kutsutakse ikkagi ainult sõpru? Mingil hetkel on vaja lapsel õppida ka pettumustega toime tulema. Parem kui seda õpitakse juba lasteaias, siis on edaspidises elus lihtsam.
    Jah, mõni kogemus on kurb ja valus ja paneb kibedaid pisaraid valama. Aga see on eluks vajalik kogemus.
    Sest nagu G eespool mainis, siis ka täiskasvanuna ju ka tervet töökollektiivi ei kutsu. Ja ei peagi. Aga selles töökollektiivis hakkamasaamiseks laotakse vundament just lasteaias.
    Mina olen näiteks ca 10 aastat tagasi töötanud kohas, kus mina olin mingis olukorras see nö “väljajäetu.” Kollektiivis oli samal korrusel 4-5 naist, kes aegajalt “naistekaid” ja kokkusaamisi korraldasid, mind ei kutsutud. Kui teada sain, siis suuremat ei solvunud, korraks oli veidi väljajäetu tunne. Samas sain ka kohe kainelt mõeldes aru, et ega ma reaalselt nende seltskonda ei oleks sobinud ka. Ja noh, neil oli ka õigus valida, keda oma punti kutsuda ja mina siis ei “klikkinud” nendega. Vastupidi ka.
    Kui mul oleks olnud see praeguste lasteaialaste “vati sees hoidmise kasvatus”, siis ma ilmselt oleks marssinud juhtkonna juurde “võrdsust ja õigust” nõudma ja ei-tea-kuhu kaevanud.
    Las need lapsed nutavad ja hüsteeritsevad lasteaias need olukorrad ära ja täiskasvanuna on normaalsed. Vastupidine variant on kordades hullem.

    Like

  17. Kõigil lapsevanemail, kes leiavad, et kogu rühma kutsumine on tobe ja ebanormaalne, soovitan tutvuda kiusamisest vaba lasteaia programmiga. Kui minu tütre rühm selle programmiga kunagi liitus, pöötitasime ka meie kogu rühma kutsumise peale silmi. Kuid tegelikult kasvatabki selline asi tolerantsust ja sallivust. Just selles õrnas eas on võimalik seda kergelt teha ja seeläbi ka meie suurt probleemi, koolikiusamist ja vägivalda, pehmendada. Lasevanem, kes sa küsid , kas peab kutsuma ka selle kiusliku lapse. Sa oled seda lauset küsides ise sama kiuslik, ometigi nimetad ennast täiskasvanud inimeseks. Mul oleks piinlik. Ei tohi otsida probleeme, vaid lahendusi. Ilusat uut õppeaastat kõigile 😉

    Liked by 3 people

    • olen sinuga nii nõus, et piinlik on kui lapsevanem ütleb, et ta ei saa aru, miks on vaja “kiuslik” laps ka kutsuda, või “kiusliku lapse kiuslikud vanemad”. Tolerantsust ja sallivust tuleb just lasteaias õpetama hakata, hiljem on seda raske õpetama hakata.

      Liked by 1 person

      • Ma ei arva, et elus peaks kõige ja kõigi suhtes tolerantne olema. Ma ei ole tolerantne, kui keegi oma jalgu bussis istmel hoiab, kuhu teised reisijad järgmises peatuses peale istuvad. Ma ei ole tolerantne, kui prügi maha visatakse Ma ei ole tolerantne, kui üks laps teisi pidevalt lööb. Ja ma ei ole tolerantne inimeste suhtes, kes ennast teistest paremaks peavad (loe: nt. lapsevanemad, kes oma lapsele mõttetutes asjades erikohtlemist nõuavad). Üldiselt seda loetelu võiks jätkata. Elan Saksamaal ja näen igapäevaselt, kuhu see piiritu tolerantsus viib.

        Liked by 1 person

    • Vastupidi. Ma ei tolereeri kiusamist ja ei soovi, et minu laps peaks kiusajate suhtes ülimat tolerantsi üles näitama ning et ta oleks sunnitud seepärast valimatult kõiki oma sünnipäevale kutsuma.

      Liked by 1 person

  18. arvaja

    no milleks kõiki kutsuda? kuskil kuueselt hakkas minu laps uurima kas kutsutud on kogu rühm. kui jah, siis ta minna ei tahtnud. “sest siis on sama nagu lasteaiapäev”. “ega ta mind tegelikult ei kutsunud. tal on ükskõik, kes tuleb”. “lihtsalt nad kõik jooksevad seal ringi”.
    mingi hetkel eelistavad lapsed ikkagi isiklikumat suhtlemist, mitte arutut massis jooksmist.
    massipeod tähendavad seda, et üldse pole vahet, kes kokku tuleb.
    jah, keegi jäetakse kõrvale, aga selline elu ongi. või siis kutsuda kõik tüdrukud või kõik poisid.

    Liked by 1 person

    • Vastan sulle Kätu kommentaariga: Kõigil lapsevanemail, kes leiavad, et kogu rühma kutsumine on tobe ja ebanormaalne, soovitan tutvuda kiusamisest vaba lasteaia programmiga. Kui minu tütre rühm selle programmiga kunagi liitus, pöötitasime ka meie kogu rühma kutsumise peale silmi. Kuid tegelikult kasvatabki selline asi tolerantsust ja sallivust. Just selles õrnas eas on võimalik seda kergelt teha ja seeläbi ka meie suurt probleemi, koolikiusamist ja vägivalda, pehmendada. Lasevanem, kes sa küsid , kas peab kutsuma ka selle kiusliku lapse. Sa oled seda lauset küsides ise sama kiuslik, ometigi nimetad ennast täiskasvanud inimeseks. Mul oleks piinlik. Ei tohi otsida probleeme, vaid lahendusi. Ilusat uut õppeaastat kõigile 😉

      Liked by 1 person

      • arvaja

        meie lasteaias oli see programm. kutsuda soovitatigi näiteks samast soost lapsed kui kõiki ei taha.
        aga minu laps ei tahtnud minna 24 sünnipäevale. see on ju ka kiusamine kui sa ei lähe teise peole, eks?
        ja see on ka kiusamine kui mu laps vastumeelselt kuhugi minema peab?
        kiusliku lapse jutt tuli minu postituse vastuseks lambist. meie rühmas polnud mitte ühtegi kiuslikku last ega veidrat vanemat. oli väga tore seltskond.
        neid lapsi oli lihtsalt liiga palju.

        Liked by 1 person

    • Mul on ka kogemus lasteaia ja kooliga, kus on kiusamisest vabaks programm, aga seal küll ei räägita, et peab kutsuma kogu rühma. Ammugi koolis ei kutsu peaaegu keegi kogu klasdo.
      Mulle siiski tundub, et kõige olulisem on õpetada inimesi maast madalast normaalselt suhtlems. Igaüks tohib ise valida, kellega tahab sõber olla või sünnale kutsuda, aga ka nendega, kellega ei ole lähedane, peab olema viisakas ja lugupidav. Teisalt peab ka leppima, et kõik teised ei taha meiega sõbrad olema. Murdeeas tulevad õnnetud armastused, need tuleb ka läbi teha.

      Like

      • Oi need murdeea õnnetud armastused, issand, ma ei taha mõeldagi….

        Like

      • Murdeiga ei tee vist miski lihtsaks. Inimsuhetes võib aidata arusaam, et kõik ei kliki kõigiga, aga see, kui mind mingis olukorras ei taheta (sünnipäevale, tüdruksõbraks), ei tähenda, et mul on midagi viga või et ma olen kuidagi vale. Süsteemne kiusamine on teine asi, sellega tuleb muidugi tegelda, aga see, et ei taheta sama mis teine (sõber olla, käima hakata, külla kutsuda), pole kiusamine. Mu meelest teeb selline mõtlemine kõik natuke kergemaks.

        Like

      • Aamen!

        Like

  19. Oi kui palju vigu tuli, vabandust.

    Like

  20. Minu arust see teema läheb ikka natuke sinna lumehelbekeste kasvatamise hulka……..
    Sünnipäevale mitte kutsumine tekitab lausa “murtud südame”? No kuulge… Minu laps tuli pidevalt lasteaiast koju ja kurtis, et küll Mia ei mänginud temaga üldse või Liis ütles, et ei ole tema sõber või et Sander ütles, et ei kutsu teda oma sünnipäevale või mis iganes… Igapäevane laste elu, mitte murtud südamed… Vanematel on kohustus need asjad lapsega läbi rääkida, et laps saaks aru, mis toimub, miks keegi nii käitub või mingeid asju ütleb…

    Arvan, et lapsel on õigus valida, keda ta oma sünnipäevale kutsub. See on tema sünnipäev ja ta EI PEA kutsuma seda, kes talle iga päev lasteaias lööb (reaalne näide elust: minu väga diplomaatiline , viisakas ja heatahtlik laps PALUS mind, et ta ei taha seda sünnipäevale, kes teda iga päev lööb). Kiusaja osas rääkisime igapäevaselt, kuidas temaga lasteaias käituda ja julgustasin last ikka temaga mängima, et ehk kiusajal ongi tähelepanupuudus ja tahab ka sõpru ja sellepärast kiusab, Ja laps tõesti on püüdnud… Aga kui laps ikka palub kiuslikku last mitte oma sünnipäevale kutsuda, siis ma ei saa talle öelda, et sorry, KÕIKI PEAB kutsuma ja lihtsalt deal with it. Jah, lasteaias peab kõikidega mängima ja hästi läbi saama, aga mingid valikud elus võib ju ikka ka ise teha, eriti sünnipäeva osas…

    Samamoodi see kutsete edastamise teema (juhul, kui ei kutsuta kõiki)… Vanemad ja õpetajad võivad kuitahes delikaatselt neid kutseid edastada, lõpuks on ikka nii, et lapsed ju räägivad üksteisega, räägivad, keda nad kutsuvad ja keda ei kutsu ja pärast pidu ju ka räägitakse. Või tuleb siis lastel keelata oma sünnipäevast muljetada nii enne seda kui ka pärast seda, sest äkki keegi solvub? Või vanemad otsutavad ilma lapseta, keda kutsuda ja saadavad ise delikaatselt kutsed, vältimaks seda, et laps jumala eest lasteaiast rääkima ei hakka enna sünnipäeva, et keda ta kutsub ja keda mitte?

    Päris elu on selline, et inimesed (=lapsed) valivad endale ise sõpru ja kutsuvad neid, keda nemad tahavad, oma sünnipäevale, pulma, külla, kinno jne. Lapsed peaks sellest samamoodi aru saama, et nii need asjad käivadki ja tuleb õppida (vanemate abiga) oma emotsioonidega hakkama saada.

    Olen alati püüdnud oma lapse sünnipäevad teha sellised, kuhu on kutsutud tema pärissõbrad. Ja kuna pärissõpru ei ole ju 30, siis on ka peod olnud privaatsemad ja erilisemad ja laps on tõesti tundnud ennast nagu sünnipäevalaps, mitte see suvakas, kes mängutuppa kutsub… Mulle tundub, et tihti on ka asi selles, et ei solvuta mitte sellepärast, et ei kutsuta sünnipäevale, vaid et ei saa minna mängutuppa, sest kes lastest ei tahaks, eks……..

    Like

    • Aga mis saab siis kui ma ei pea sünnipäeva mängutoas? See eraldab terad sõkaldest? Lapsed tahavad sünnipäevale, isegi kui see “vaid” kodus toimub😂

      Like

      • Ma ei saa aru, mis siin nii naljakat oli… Aga ok… Kirjutasin ju ka, et tihti on see nii, mitte et lapsed tahavad ainult mängutuppa, aga mitte sünnipäevale, mis on “vaid” kodus….
        Tänapäeva sünnipäevd on lihtsalt nii vinged ka “vaid kodus” (vahepeal kodus võimeldakse isegi rohkem, et lapsi lõbustada, a la aardejahid jne), et ikka tahetakse minna… Ehk siis lastel on kahju meelelahutusest ilma jääda… Sama hästi kui neil on kahju ilma jääda mõnest lasteaiaüritusest…

        Like

      • Eisaaaru

        Kas sünnipäev on meelelahutus või armsa inimese olulise päeva tähistamine ja püüd talle seda päeva veel erilisemaks teha? Tänapäeval paistab,. et. meelelahutus on esikohal…et külalistel oleks ..FUN! onju

        Like

    • Kodus on ilmselt eriti vinged sünnipäevad, sest need on haruldased, aga sinna ei kutsuta ammugi kogu rühma.

      Like

  21. “Laps karjub minu peale, peksab mind kätega, et miks ma ei luba tal sünnipäevale minna.” – äkki teeb teiste lastega ka nii…??

    Like

    • Jah just, haara kinni sellest ühest lausest. Aga tead, meil on täitsa adekvaatsed õpetajad lasteaias, kes vanematega suhtlevad🤔

      Like

      • No see üks lause on suht korduv situatsioon Sinu lapsekasvatamisemaailmas, on olnud lugeda….

        Like

      • Et kui kassi kallal enam ei saa võtta, siis läheme lapse kallale?

        Like

  22. Mu enda laps käib pisikeses hoius, kus peame synnat ryhmas koos, kõigi lastega. Eraldi peole või kojukutsumist pole.
    Aga linnalaste synnipäevade kohta olen selliseid asju kuulnud, et lapsevanemad lykkavad oma maimukesed yle ukse ja tulevad järgi siis, kui pidu läbi. Ehk siis synnipäevalapse vanemad peavad mängima kasvatajat… Sellisel juhul mina kyll tervet ryhma ei tahaks kutsuda.

    Like

  23. Põnev teema ja tunnen Idale kaasa. Tõesti tobe olukord.

    Minul on ka see Skandinaavia kogemus nii Soomest kui Rootsist. Üks läbiv mõte on tõesti, et sünnipäevale peaks kutsuma kogu grupi, aga teine mõte on ka see, et lasteaiaealine laps suudab paaritunnise peo jooksu lävida vaid vanus+1 hulga lastega.
    Ise olen ma korraldanud neid “kutsun kogu grupi” sünnipäevasid ja kutseid oleme jaganud avalikult lasteaias kõigile. Pabeil kõigi riidenagi juurde kutse ja muidugi ka kontaktid, et lapsevanemad saaksid oma tulekust /mitte tulekust teatada paar päeva enne pidu paika pandud kindlaks kuupäevaks. See on muidugi rusikareegel kutsetel, et teatatekse oma tulekust ette.
    Esimene sünnipäev oli lapsel, kui ta sai 4-aastaseks. Õnneks käis ta sel ajal suhteliselt väikeses lasteaias ja osad lapsed jäid tulemata ka, nii et peol oligi vaid 5 külalist.
    Kui laps sai 6 oli sünnipäev see-eest suurejoonieline. 14 külalist meie oma kodus. Trall ja mängud ja jooksmine ja uuuuhhhh. Peab ikka olema erilise iseloomuga inimene, et see ära korraldad… Aga ka need 3 tundi saavad ükskord mööda.. ja veel pea aasta hiljem teatab mulle üks lapse grupikaaslane, et ta pole kunagi varem nii ägedal sünnipäeval käinud (kusjuures seda poissi peetakse justnimelt veidi “kiuslikuks”). Endal oli mul terve peojärgne pärastlõuna meeletu peavalu ja süda paha.

    Minu kogemus teiste pidudest ja kutsetest on see, et lasteaia-ealistel lastel neid sõprade pidusid eriti ei peetagi. Esimene sünnipäev ehk ongi 5-aastasel kui siiski. On olnud paar kogu grupi sünnipäeva ja siis on kutsed olnud (ja kord isegi stendil olev suur kuulutus) lasteaias kõigile näha. Ja kui kutsutakse väiksem grupp, siis otsib lapsevanem lasteaia kaudu või otse küsides (lasteaed küsib ka üle, et kas tohib jagada) teise lapse vanema kontakti ja siis saadetakse telefonisse sõnum (tavalisem) või e-mail. Oelme saanud ka paberkutset postkasti. Ja tegelikult on tulnud ka laps kutsega lasteaiast, aga siis on olnud see väga tagasihoidlik ümbrik, mis ei viita absoluudselt mingile sünnipäevapeo-sisule. Kutseid saadetakse alati miinimum 2 nädalat enne pidu koos kuupäevaga, mis ajaks peaks oma tulekust teatada.
    Aga üldkokkuvõte tõesti, kui kõiki kutsuda ei taha, siis ära üldse pidu pea või kutsu salaja vanemate kaudu nii, et laps ei oskagi enne pidu lasteaias rääkida, et ta kellegi sünnipäevale kutsustud on.

    Ja teine kokkuvõte on ka, et lasteaialastel pole tegelikutl olemas “päris sõpru”. Justnimelt, üks päev mängitakse ühega, teine päev teisega, kahe nädala pärast ollakse selle teisega nii tülis, et näkku ka ei vaadata, ja kolm päeva hiljem on jälle parimad sõbrad. Kuidsas sa siis oskad valikut teha? Mu tütar on küll “sõpru” vahetanud nagu sokke. Muidugi, osadel lastel klikib omavahel paremini, aga kas saab siis võtta ära võimaluse mõne teisega ka see ühisosa leida. Lapsed, nende oskused, teadmised, sümpaatiad muutuvad ju ka nii kiiresti selles vanuses – ei saa võrrelda täiskasvanutega, kes ühe kollegi suhtes 3 aastat vimma võivad pidada.

    Liked by 1 person

  24. Meil siin on pigem nii nagu Britt kirjutas Prantsusmaa kohta. Sünnipäevale kutsutakse ikka need lapsed, kellega on päris sõprussuhe. Sellises vanuses lapsed juba moodustavad oma sõpruskondi.

    Jah, hea mõte on küll vanemate poolt see, et kutsed diskreetselt anda või siis meilile jätta, aga kas keegi sellele ka mõtleb, et kutsete tegemine ja üleandmine on lastele tähtis tegevus? Minu laps nt planeerib nädalaid ette, kellele milline kutse teha jne.

    Like

  25. Mirtzuke

    Meie pere on ka oma nahal tunda saanud seda kutsete jagamist ja veel sellise lisandiga (see tuli välja küll hiljem), noor daam saabus lasteaeda, kus on rühmas 24 last 5 kutsega ja siis ta jagas neid seal ümber, tule ära tule jne. Tütarlaps oli minu plika parim sõbranna, aga kutsete jagamise päeval ilmselt läks mingiks puude ja maade jagamiseks… Sel sünnipäeva päeval oli meil palju pisaraid, vahelduva eduga terve päev. Türuk oli mul siis 5 ja nüüd 7, aga see on tal endiselt meeles, et ta parim sõber teda ei kutsunud… See teeb haiget. Mina olen ikka löhtunud sellest, et käitu nii nagu sa soovid et sinuga käitutakse. Kui sünnipäevapidu peetakse mängutoas, siis sinn amahub terve rühm täitsa vabalt ( nagunii kõik kohale ei tule). Need lapsed saava dneid eluõppetunde igalt poolt mujaltki piisavalt, ei pea kohe lasteaias alustama minu meelest 🙂

    Like

  26. arvaja

    Kõik ei pea ju mängutoas. Need ammendavad paari aastaga kui käia kõigi lasteaiakaaslaste ja trennikaaslaste ja naabrite ja vanemate sõprade laste sünnipäevadel. See teeb umbes sünnipäev per nädalavahetus. Kui sul on paar/kolm last, siis korruta nüüd ja kui selle kõik läbi teed, siis suhtumine sünnipäevadesse muutub. Pühapäevahommikune pidu (kell 10:00) Viimsis (elad Nõmmel), tööpäeva õhtul kell 18 Ülemistes (elad Tabasalus). Sõida ja vea siis. Ja õhtust õhtusse, ja hommikust õhtuni trallib see sama lasteaiagrupp. Usu, lastel saab ka kõrini.
    Nii peetaksegi ka muuseumides, keraamikatöökodades ning sinna mahub maksimaalselt kümmekond last.
    Selge, et oma lapse kurvastus teeb haiget, aga see sünnipäevatamine ei ole nii vahva kui Pipi raamatus lugeda võib.

    Like

  27. Kuidas lohutada last…. Postituse mõte on pigem, kuidas lohutada sind!

    Like

    • Ärge tehke nalja! Päriselt. Mul on nii kopp ees, et inimesed mu postitusest tahavad midagi muud lugeda välja, et siis saaks minna Perekooli lõugu lõksutama. Tead, ma ei ole ausalt nii õudne inimene kui te tahate ette kujutada.
      Mina vajan ka jah aegajalt lohutust, AGA SIIS MA KIRJUTAN JA ÜTLEN SELLE OTSE VÄLJA ja siis ma loodan, et tuled mind lohutama!

      Like

  28. Kui sa ise töötaksid mõnes suures asutuses (ministeerium, suur tehas vmt), kus töötab sadu või lausa tuhandeid inimesi, kas sa siis kutsuksid KÕIK need inimesed oma sünnipäevale või pulma vaid sellepärast, et äkki mõni muidu solvub?
    Mina pole mitte iial kutsunud oma lapse sünnipäevale tervet lasteaiarühma (üle 20 lapse!) või tervet klassi (algklassides 32, hiljem 38 õpilast), sest meil polnud see lihtsalt majanduslikult võimalik. Lasteaaia-ajal pidasime sünnipäevad kodus, sünnipäev oli talvisel ajal ja tollal õnneks veel mängutubasid eriti polnudki.
    Sa kujutaksid ette paneelmaja korteris sünnipäeva koos 24 lasteailapse+ nende vanemate+ sugulastega? Mina ei kujutanud. Ja sellepärast kutsus lasteaiatst oma sünnipäevale vaid paar last, kes elasid nagunii meie lähedal, kellega ta nagunii titest peale hoovis koos mänginud ning kelle vanematega me ka ise sõbrad olime. Kui laps kooli läks, hakkasid tekkima juba esimesed mängutoad ja laserlahingute toad. Suurim kutsutute arv klassist oli 8 poissi, 5.klassis. Kõiki 38-t klassikaaslast poleks iial kutsuda suutnud, sest sellistes kohtades käis tasumine külaliste arvu pealt. No andke andeks, aga käia ühe õhtu eest välja rohkem kui kuupalk, on ikka kergelt öeldes lollus.
    Võibolla sina oled miljonär, kes oma lapse sünnipäevale kutsuks lahkelt kõik, kellega kokku puutud, aga paraku enamikule inimestele paneb majanduslik seis külaliste arvule piirid ette.

    Like

    • Sa võrdled suure tehase ja ministeeriumi töölisi lasteaialastega?!?

      Uskumatu kui üle võlli võib üks lasteaialapsi puudutav teema inimesi viia!

      Like

    • Vabandust, aga see on üks naljakamaid kommentaare siin. Ilmselgelt on mingi okas hinges seoses sellega, et majanduslik seis pole päris selline nagu sooviks.

      Üldse jäi mulje, et funktsionaalne mõtlemisoskus on puudu inimestele kohati. Ei ole asjad nii must-valged, absoluutselt iga kord ju oleneb olukorrast, kõike ei saagi ühe puuga lüüa.

      Aga ei poolda mina ka seda, et 5-aastane peab selgeks juba saama, kui julm maailm ikka on. Isiklikult teeks ka sünnipäeva kogu rühmale, vaatamata sellele, et ma pole miljonär. 🙂

      Like

      • Ma just linkisin kommentaarides ka ühe Norra sünnipäeva. Kogu rühm oli kutsutud. lapsed olid õues, möllasid lumes, grillisid. Peo lõpus oli tort.
        Sellise peo kulu on minimaalne. Sest näed grillimiseks pole ISEGI vorste vaja. Populaarne pinnebrød jaoks on vaja puupulki, øli, vett, jahu ja küpsetuspulbrid. Grillvorstide ja lompede valik on piisav, et iga inimene leiab oma rahakotile sobiva.
        Tort oli ema enda tehtud.
        Lapsesünnipäev pidamiseks ei pea olema miljonär, vaid leidlik, lapsemeelne ja variante on igasuguseid.

        Like

  29. Mina olin lapsena aastaid selles olukorras, kus olin sunnitud oma sünnipäevale kutsuma kiuslikku naabritüdrukut. Tol ajal, 15-20 aastat tagasi, ei olnud seda kõigi kutsumise tava ja seega juhul kui pidanuks kutsuma kõik, ei pruukinuks see mind ka sel viisil morjendada, aga olukorras, kus sain kutsuda sõbrad-sõbrannad, keda soovisin ja PIDIN kutsuma ka tüdruku X, tundsin alati, et minu soovidest sõidetakse mu sünnipäeval lihtsalt üle ja tehakse mulle sellega liiga. Tegu oli kõrvalkorteris elava lapsega, meie emad suhtlesid tihedalt ja said hiljem ka töökaaslasteks, käisime samas klassis. Mäletan hommikuid kui püüdsin oodata kodulähedases metsatukas tema möödumist, et ainult ei peaks temaga koos kooli minema sattuma. Koolist tulemisest oli keerulisem ära nihverdada ja siis manipuleeris ta mind alati endale külla tulema. Mina ei tahtnud minna, aga kui lõpuks siiski “natukeseks” nõus olin, siis leidsin end pea iga kord olukorras, kus sõbranna mind enam oma korterist välja ei lasknud, jooksis ukse juurde ette ja telefoni vahet, et ma ometi oma emale tööle ei helistaks (tol ajal olid lauatelefonid, mobiilidest ei teadnud me midagi). Kui helistasingi või kurtsin emale, sain umbes täpselt sellise suhtumise, et “Ah, laste asi, ta on ju meil naaber ja ikka su hea sõbranna, eksju?!”. Kuna olin toona laps, ei oska ma tõesti enam täpselt välja tuua või veel enam niiviisi siin kirjalikult ratsionaalselt ära põhjendada, mis täpselt need tegevused olid, mis minu jaoks tollest tüdrukust kiusaja tegid ja põhjuseks olid, miks tema seltskonnast igal võimalikul moel eemale hoida proovisin, aga reaalset muret ja lohutamatust olukorras, kus isegi mu ema minu soovi ebameeldiva kaaslasega mitte mängida tõsiselt ei võta, mäletan selgesti. Täiskasvanuna saan võib-olla natuke isegi aru… oleks minu väga heal sõbrannal laps, kes minu omaga sama vana ja elaks kõrvalkorteris… ma ehk ei peaks ka viisakaks tema kutsumatajätmist, aga samas olen endale lubanud, et sellist terrorit mina oma lastele teha ei taha, nagu mina selle peale sunnitud “sõprusega” tunda sain. Siit ka põhjus, miks arvan, et laps peaks saama ise otsustada keda ta oma sünnipäevale kutsub,

    Like

  30. Ei ole kindlasti normaalne arvata,et kõik lapsed peaks kutsuma. Milleks ? Minul oli täpselt see olukord täna lasteaias. Minu tütar saab neli ja esimest korda tahab oma sünnipäeva pidada. Meil on sugulastel ainult kaks last,keda kutsuda ja üks naabripoiss. Lasteaias on tal sõbranna,kellega ta alati mängib ja kes on tema parim sõbranna. Küsisin tütrel,keda ta kutsuda tahab ja ta ütles veel kaks nime lasteaiast. Mina teen ka nii,et räägin lasteaia õpetajaga üle,kes mu lapse lähedasemad mängukaaslased on ja kutsun nemad-olgu neid siis kaks või 5. Kõiki 20t last ei kustuks eales,see tähendab ju pealekauba nende vanemaid ka. Milleks selline väljaminek ja kulu lihtsalt selle pärast,et keegi ei solvuks? Pigem tahan,et seal on tõesti tema sõbrad ja hea söök/jook, mitte kari võõraid. Minul ei ole küll ausalt öeldes sooja ega külma,kas keegi nüüd solvub või ei. Minu tütar on ainult ühe lapse sünnipäeval lasteaiast käinud ja ma ei ole küll kunagi mõelnud,et ülejäänud 19 peret on mingid jobud,et teda ei kutsu 😀 Veel vähem on mu laps mind selle eest nüpeldanud ja lisanud.Ja kahjuks lapsevanemana ongi see sinu kohustus seda lapsele selgitada,oled sa valmis või mitte.
    * Kui minu laps oleks kutsutud sünnipäevale viisakusest,lapse poolt,kellega koos tegelt ei mängita,siis mina lihtsalt ei läheks. Ausalt ka.

    Like

  31. Sipelgas

    Kui mina olin väke,siis mul oli sünnipäeva oma sõpradega kuhu oli kutsutud sõbrad väljaspool lasteaeda ja pärast oli pidu lasteaias.Sain kaks korda torti või kooki süüa,kõik said sünnipäevast rõõmu tunda.See oli muidugi 90. ndatel aga idee on ju OK.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: