Ma olen aru saanud, et ükskõik, mida ma teen või ütlen, siis on mingi grupp inimesi, kes ei jõua postitust lõpunigi lugeda enne kui kusagil on jutt lahti. Jutu võib erinevates variatsioonides kokku võtta kolme võimaliku variandiga: ebasümpaatne ja loll, kibestunud ja kole, sellest ka tema kohutav välimus, et ta on kogu aeg eluga rahulolematu või vaimselt haige, sest sööb ikkagi ju antidepressante. Ma ei viitsi enam tuuleveskitega võidelda. Las sellele grupile inimestele jääb nende arvamus.

Kui ma kirjutaksin blogis, et teate, kallid sõbrad, ma olen tegelikult eluga rahul selles punktis, kus ma olen ja tänu nendele õppetundidele, mis ma olen saanud, siis kubiseks see blogi ja mõned foorumid kommentaaridest, et mida sa valetad, ära kujuta endale ette. Kui see grupp inimesi teaks minu kiindumust Ibsenisse, siis nad karjuks mulle “Eluvale, eluvale, eluvale!” Sest kuidas ometi saab olla eluga rahul, kui nii palju on läbikukkumisi, ebaõnnestumisi. Mis õppetunnid. Karma, puhas karma! Selle eest, et oled õel ja vastik inimene, kade, kibestunud ja elus pettunud. Lõpeta meile ja endale valetamine ning tunnista endale, et sa oled läbikukkuja. Kole pealekauba. Vana ja väsinud. Närtsinud. Karma, karma, karma. Mis sellest, et ma karmasse ei usu.

Ja sellepärast ma ei kirjutagi oma tegeliku mina leidmisest. Õppetundidest. Teekonnast. Muutumistest.  Sest minu suust kõlab see valena. Ebausutavana. Keegi ei usu, et mina, kes ma olen elu aastaid hinnanud läbi asjade, ennast defineerinud läbi edu (olgu see siis enda või tuttavate oma), olen elus õppinud üle kõige hindama asju, mis on tasuta. Muidugi ei usuks keegi ka seda, et mind huvitavad asjad, mida teaduslikult ei saa selgitada. Asjad, mida ma oma mõttejõuga suunata saan. Näiteks on mul paar nippi rahaga suhtlemiseks. Mu sõbranna õpetas mulle seda aastaid tagasi, aga ma ei räägi teile seda, sest mida tean mina, rott, rahaga suhtlemisest. Ma ei räägi sellest, et kui mul on raske, saan ma tuge oma vanatädiga rääkides. Ma olen veendunud, et ta on mu kaitseingel. Aga ma ei räägi sellest, sest minusugusel inimesel ei saa ju ometi kaitseingleid olla. Kaitseinglid on vaid headel inimestel.

Ma võiksin olla popp ja rääkida sellest, et olge õnnelikud sellisena nagu te olete ja sellena, kes te olete ning kus te olete. Aga ma ei saa. Miks? Sest ma ise ei usu sellesse. Kui inimene ei ole rahul oma tööga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma abikaasaga, tuleb midagi ette võtta. Kui inimene ei ole rahul oma välimusega, tuleb midagi ette võtta. See kõik on normaalne. Seda ei pea varjama, et me oleme teatud asjadega rahulolematud. Me ei pea endale valetama, et oleme rahul sellisena nagu me oleme. Make peace with yourself and your body busslhit ja muu. Jajah.  Ma ei räägi sellest, ma ei veena ennast, ma ei taha end veenda, sest ma ei ole rahul ei ülekaalu ega kortsudega. See muide ei tähenda, et ma ennast vihkaksin. Sellel on suur vahe. Ma olen kõigele vaatamata väga enesekindel, sest mul on ka muid omadusi, aga ma ei hakka kunagi armastama ei oma kõhupekki ega oma raskeid laugusid. Miks ma pean neid armastama? Ja kuna ma sellisest sügavast armastusest ei räägi, siis olen ma kibe, kade, katki, kole. kohutavalt ebasümpaatne.

Ma saan aru, et inimesed koogutavad kaasa blogijatele, kes räägivad vaimsest ärkamisest ja endaga rahu tegemisest, ümbritsevast mitte end häirida laskmisest ja harmooniast. Nii on nii zen. Materiaalsed asjad neid ei huvita, vaid piirideta armastus, sisemine ärkamine ja sisemine ilu. Nad teavad täpselt, et iga inimene on ilus, kõik väärivad ühtemoodi armastust ja mõistmist. Nad teavad täpselt kui oluline on rahulolu ilma asjadeta. Nad teevad endast ilusaid pilte ja panevad ilusaid sõnu ritta. Nad on nii zen. Nende küüsi katab laitmatu geellakiga maniküür, nende juukseid kaunistavad kuldsed kunstjuuksed, nende nägu on laitmatu meigi all, nende kodus on vaid uuemad ja ilusamad asjad, sest vanad, paar kuud tagasi soetatud asjad, on nii mõttetud, saastavad liialt keskkonda. Nemad on need inimesed, kellele me vaatame alt üles, sest nad oskavad olla nii nemad ise. Nad on rahul sellega, mis elu nendele andnud on. Nad ei taha midagi rohkemat. Ma mõistan.

Mina tahan ka nii zen olla. Võib olla ma juba lähiajal muudan midagi enda juures. Võib olla võtan ma ära kunstripsmed, aga võib olla lasen ma midagi juurde panna. Kes teab. Aga siis ma saan ka hakata ennast armastama. Sellisena nagu ma olen. Ja teie kõik, kes te mind vihkate, ka teie hakkate mind armastama, sest ma olen nii ilus.

Posted by:Eveliis

-Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda. - Ahah. - Minus on liiga palju säilinud renessanssi. - Ahah. Aha-aha-ah.

17 replies on “Ma ei hooli üldse asjadest, ma hakkasin spirituaalseks. Note to self: vajan uut diivanit, pane juuksuriaeg kinni!

  1. Mulle tundub, et heade blogide eduvalem on, et esiteks ollakse ausad ja vahetud ning teiseks ollakse piisavalt paksu nahaga. Mul oleks üliraske näidata pilte oma perest ja kodust, sest ikkagi privaatsus ja nii. Aga kui see poleks probleem, siis mind kohe üldse ei huvitaks, mida keegi minust ja minu elust mõtleks. Lihtsalt mina olen mina. Ja nii on! Kirjuta julgelt edasi!

    Like

    1. Aastatega tuleb tõesti piisavalt paks nahk, kuid sellest hoolimata ei saa ka kõige paksema nahaga inimene alati igasugu kriitika ja tagasisidega hakkama. Mõtled, et aga miks nii? ja siis järgmisel hetkel mõtled, aga mis siis.

      Like

  2. Kallis Eveliis! Me ei vihka, vaid armastame Sind. Sa oled nii kena ja naiselik, Sul on hea mees, tore laps ja ilus kodu. Sa oled stiilne riietuja ja osav sõnaseadja. Ära võta südamesse, mida Su kohta öeldakse. On ka palju teistsuguseid inimesi ja arvamusi. Nemad lihtsalt enamasti ei kipu seda välja ütlema, kuigi vahel võiks. Ilusat sügist!

    Like

  3. Jälgitakse/loetakse kõige rohkem ikka neid, kellega samastutakse või kelle moodi tahetakse olla. Seega ongi valida, kas ajad oma asja ja pole nii popp või kuulud massi. Ma valiks selle esimese 😁

    Like

  4. Interneti võlu ja valu on see. Liiga sageli on minu meelest nii et loetakse mingit infokillukest ühe või teise inimese kohta, loetakse veel mõned ja siis pannakse enda peakeses kokku mingi pilt ja siis pannakse silt. Mis kõige lahedam seda silti saab siis hakata internetis hoolega levitama! Eveliis on nii närtsinud ja kortsus ja kole, sest ta on vingus ja tigeda olemisega ja üldse õel inimene. Pealekauba oled sa muidugi vähemalt sama suur majanduskurjategija kui Allan Kiil ja Ain Kaljurand. Ja sellest ma ei hakka isegi rääkima, et mingid kodanikud Mareki pedofiiliks tembeldasid. Ja seda kõike vaid selle alusel, mida nad siit blogist lugedes oma ajuga suutsid kokku genereerida. See ei näita mitte midagi selle kohta, kes oled sina, aga näitab palju selle kohta, kes on nemad. Ainult nende inimeste arvamus on oluline, kes sind päriselt tunnevad ja kelle arvamus on sinule oluline! Teised…nemad olgu omaette!

    Isegi minu kohta, kes ma tegelikult ühe rohkem üritan internetist tagasi tõmmata, on tehtud järeldusi, mille peale tahaks pead vastu seina peksta ja mõtlen, et TE JU EI TEA, mis või kes ma olen, kammoooon! Vahepeal kihvatab, lajatan vastu, aga see ei muuda midagi. Nende teadjate arvamus ei ole oluline, las minna! Nagu üks erudeeritud härra mulle kord ütles – ega ma prostituut ole, et kõigile meeldima peaks. 😀

    Mina olen üliõnnelik ja rahul, et ma sind tunnen ja et sa oledki nii heaks sõbrannaks saanud! Ja minu arust oled sa ilus inimene! Kõigi oma heade ja pahadega. 🙂

    Liked by 1 person

    1. Selleks pole internetti vajagi, et teised sulle silte külge paneks ja mitte millestki midagi aretaks. Oi, milliseid seebioopereid mõne peakesed kokku suudavad mõelda 😀 Been there, done that. Ja sellest tulenevalt. Iga kord kui hinnanguid kipun jälle jagama, mõtlen enne hoolega järele, isegi kui ma neid hinnanguid vaid oma peas jagan. Sest kunagi ei tea.

      Like

    2. Mõnikord ma ikka mõtlen, et see on nii naljakas, et me sõbrannadeks saime. Sarnased küll, aga samas ikka nii megaerinevad (mis sellest, et me kommentaarides jääb ju mulje, et me oleme alati kõiges ühel nõul:D). Aga mulle meeldib! Hea meel, et nii läks ja üks tore ja intelligentne inimene sõpruskonnas jälle juures.

      Like

  5. Hommik.
    Kui su blogi oleks nii zen, nagu need, millest siin rääkisid, ausalt, ma ei viitsiks lugeda. Ma loen sind sellepärast, et tunnen sarnasust, samastumist. Sul on kõhupekk, mida sa ei armasta, mul ka! Sa feilid aegajalt, mina ka! Ja sul tundub olema selline iroonilis-sarkastiline tumedavõitu huumorisoon, millega suudad iseendagi üle vahel naerda…. Mina ka!
    #ärazeniksmuutumuidupolemulmidagilugeda 😁😁😁

    Like

  6. Minu jaoks( ma pole muidugi mingi arvamusliider) oled sa üks parim blogija.
    Ühtegi roosamanna blogi ei loe.
    Meeldib, et oled aus ja vahetu ning vahest sarkastiline. Super. Ainult postitusi võiks rohkem olla 😦

    Like

  7. “Ma ei hakka kunagi armastama ei oma kõhupekki ega oma raskeid laugusid. Miks ma pean neid armastama?”

    Nagu sõnad minu suust 😀

    Like

      1. Mina ei saa aru, miks peaks täie mõistuse juures olev inimene muudkui õppima armastama talle ebameeldivaid asju? Aktsepteerima – see on teine jutt. Mulle ei maitse heeringas, ma kohe üldse ei armasta seda, aga ma aktsepteerin, et teistele maitseb ja panen ka vahel lauale. Ma ei armasta sotsialismi, aga ma armastan demokraatiat, seega ma aktsepteerin sotse (isegi EKRElasi püüan aktsepteerida, kuigi nendega on ikka juba täitsa keeruline :P). Ma ei armasta oma verekoera silmalauge ja pekipäästerõngast oma piha ümber (ma ei armasta üldse koledaid asju, ilusaid asju on palju lihtsam armastada ju…), aga ma aktsepteerin neid, sest, noh… nad on minu küljes. See ei takista mind õnnelik olemast – mu rahulolu ei sõltu sellest, millised minu küljes olevad pisut inetud pisidetailid välja näevad. Õudselt kahju tegelikult inimestest, kelle oma sõltub. 🙂

        Liked by 1 person

      2. Nüüd on vastupidi: nagu mina ise oleks kirjutanud selle kommentaari. Ma muide ei armasta ka varbaid, üleüldiselt, aga ma aktsepteerin neid neid enda küljes ja kui nad on lakitud, siis on isegi täitsa nunnud teinekord, aga nii laias laastus varbad kui sellised mulle ei meeldi.
        Aga muidu ma mõtlengi, et miks ma pean vaeva nägema sellega, et kõike armastama hakata. ma ei taha. Ma elan nende asjadega koos ja me saame hakkama, kuid see päev kui toimub minu ja pekikõhu lahutus teen ma šampuse lahti ja tähistan!

        Liked by 2 people

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.