Everyday

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska.  Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana tuttava  töökaaslase sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks.  Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

41547323_1904775149561020_6794643824254648320_n

 

Advertisements

8 comments on “Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

  1. Ilus ilm, päike tuli välja. Sõidan Peipsi poole Sibulateele. Möödaminnes põikan läbi ka Paunvere Väljanäituselt. Tee on mingeid hulle täis, pole ka ime, Palamusele tullakse kokku kogu Eestist. Tunne on nagu ralli MM etapil. Sõidetakse mööda ja ette ja eeskirju eirates, aga mind see närvi ei aja. Käisin hiljuti ühel koolitusel ja sain teada, et kui keegi ajab sind närvi, pole põhjus temas, vaid sinus endas. Niisiis naeratan ja lehvitan kõigile. Muide, Peipsi äärde tasub minna ka järgmisel nädalavahetusel, kui toimub sügislaat.
    Õhtul vaatan arvutist AK-d, sest televiisorit pole mul hoopiski. Raha eest reklaamide vahtimine tundub nii mõttetu.
    Sul on ikka hull kalender. Minul näiteks pole seal ühtegi märget. Aga noh, kes palju teeb, see palju jõuab.
    Jõudu Sulle ettevõtmistes!

    Like

    • Mulle üks kolleeg ütles hiljuti, et teda aitab see kui mõtleb, et “ahah, sul on kiire, mine mööda, minul on aega” ehk et ülemus ei karju, naine/mees ei karju, lennukile hiljaks pole jäämas. Olen proovinud ja nii tobe kui see nipp ka ei tundu, siis toimib ka. Lasen kiirustajad ette ja kulgen. Kuigi tihti jõuame järgmise valgusfoori alla ikka samal ajal.

      Mul ka ei olnud varem kalendris ühtegi märget, sest isegi kui oli päris palju tegemisi, siis need püsisid peas. Nüüd pidin üles märkima, sest jube lihtne oli öelda, et jaa, saame 7.11 kokku ja siis tuli ootamatult meelde, et ups mind pole sel ajal Eestiski. Mulle meeldib kui on palju sebimist. Paigalolemine ajab mind hulluks.

      Like

  2. Sa lähed/tuled oktoobris Kölni? Ma pole just suurem asi kohalik, AGA kui peaksid mingeid näpunäiteid vajama või poolkohalikuga tahtma kohtuda või mida iganes, siis ma olen täitsa kättesaadaval (kui just Brüsselis ei ole).

    Like

    • Lähen/tulen jah Kölni, kui nii saab öelda, pigem sealsesse messikeskusesse, kus päeris pikad päevad. AGA kui peaks juhtuma, et peale messipäevi päris laip ei ole, siis ma suurima hea meelega kohtuks poolkohalikuga. Nii vahva, kuidas maailm mõnikord nii väikeseks läheb;) Hoiame ühendust ja ehk siis kohtume oktoobri teisel poolel!

      Liked by 1 person

  3. Mis mess? See messikeskus on mu kodust kahe rongipeatuse (10 min) kaugusel.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: