Everyday

Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

Ma olen oma elus päris palju koosolekutel ja läbirääkimistel käinud, aga see ei tähenda, et mõnel olulisemal jalg võdisema ei hakkaks ja isegi kui oled endale kõik asjad selgeks teinud on tunne, et appikene, kuidas ma hakkama saan. Eriti kui on uues kohas esimene üksinda vette hüppamine, pole kedagi, kelle peale loota kui midagi peaks pekki minema, peale iseenda.

Igatahes kõndisin ma hommikul prežtiisikas Oslo kvartalis asuva ärihoone uksest  sisse ja mõtlesin, et this is it, teeme ära, muidugi teeme ja kogu see muu pep talk, mis enesemotivatsiooniks vajalik oli. Algus läks hästi. Kui Norras algab koosolek sellega, et sind kutsutakse lõunale, siis on see hea märk. Minu üks edukamaid koosolekuid algas  kunagi juustuvõileibade söömisega. Pandi lauale karbike juustu, leiva, või ja singiga ning öeldi “Velbekomme”.  Seekord oli karbike puudu, aga kutse lõunale oli olemas. Hea märk. Ma olin powerit täis. Kõndisime modernses majas koosolekuruumi poole, mööda ühest ja teisest ja jõudsime lõpuks koosolekuruumini, mille uksel oli kirjas “SUUR koosolekuruum” – aknast oli näha, et see oli rahvast täis. Mida värki. Ma teadsin, et meid on koosolekul vaid kaks? Aga seal oli neid kakskümmend (okei, vähemalt kaheksa). Ma tundsin nagu oleksin uuesti Marju Lauristini loengusse sattunud ja pean suure auditooriumi ees esinema. Jakobi tänava hoone (olid vist osad loengud seal?) auditoorium oli ikka üüratu suur. Mul oli täpselt sama tunne. Ma tundsin, kuidas ma täiega higistama hakkasin. Täiega! Kui higistamisest on midagi rõvedamat, siis on see higistav naine ja sel hetkel olin mina see rõve higistav naine.

Feil oli muidugi see, et ma ei pannud SUURE ruumi kõrval tähele VÄIKEST ruumi, kuhu meie suundusime, nii et kogu mu higistamine ja hirm rahvamassi ees oli täiesti mõttetu, aga higistamist ei saa tagasi võtta, tegematuks teha. Ma tänasin jumalat, et olin värvilise kleidi asemel pannud selga valge pluusi ja PONCHO, mille sain endale ümber mähkida. Isver kui kohutavalt piinlik oleks olnud olla kui mul ei oleks kaitsvat ponchot seljas olnud…

Kui häbiväärne seik kõrvale jätta, siis koosolek ise läks muidugi hästi, aga no ausalt…täiesti veider, kuidas inimene saab nii lambist ennast ise ära hirmutada. Täiesti ilmaasjata.

PS: Tasuta müüginipp. Ma tean, et paljud soovivad kohtumisi saada kohe juhi ja/või omanikuga, sest kes see teine majas ikka otsustab. Teate, aastal 2004 võis see nii ka olla, aga mitte enam. Kui ajate taga vaid juhti, saate suure tõenäosusega vastuseks “ei”, sest neil pole aega. Vaja on leida see õige inimene, kes ukse avaks ja teie eest kostaks. Sotsiaalmeedia ei ole vaid mõttetu meelelahutus, kus aega suruks lüüa, vaid kanal, kust selliste inimesteni jõuda. Unustage külmad müügikõned ja ukselt uksele “Piibli müük”;) 

About Eveliis

-Ma olen väga õnnetu inimene. Ma olen hea inimene. Erudeeritud inimene. Aga kahjuks liiga hingeline. Ja seepärast arvatavasti ei sobi ma antud keskkonda. - Ahah. - Minus on liiga palju säilinud renessanssi. - Ahah. Aha-aha-ah.

0 comments on “Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: