English Mõtted

Kas laupäevaõhtused külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema?//Saturday nights and Peter Rabbits

Mingi aeg tagasi kirjutas Marimell, et neil on sõpradega nii vedanud, et kõikidele meeldib Hedoniga mängida ja aega veeta, et kui on külalised, siis ei ole vahet, kes temaga parasjagu tegeleb. See väide tekitas minus vastakaid tundeid. Meil on ka vedanud, et meie sõpradele meeldib Idaga tegeleda, kuigi olgem ausad, ma ei suudaks ka väga sõber olla inimestega, kellele mu laps ei meeldiks, ja milline sõber üldse ütleks, et kuule ma tuleks küll külla, aga su laps käib mulle ilgelt närvidele.

Ida on ainus laps ja  mina see halb vanem, kes piisavalt temaga ei meisterda ja ei mängi, nii et on täiesti arusaadav, et ta muutub hüperaktiivseks, edvistavaks ja tahab tähelepanu kui keegi külla tuleb. Kõige hullemaks muutub ta koos Jaagupi, Klaudia ja mu õega. Mitte halvas mõttes tegelikult, ta lihtsalt fännab neid ja ootab neid külla, et kui nad lõpuks kohale jõuavad, siis ripub ta neil seljas ja kaelas, tahab nendega mängida, nendele kõiki oma asju näidata.

img_7572

img_8019.jpg

Üks osa minust tahab Idat kogu aeg keelata, sest ma ei taha, et ta need inimesed surmani ära tüütab. Teine osa minust mõtleb, et nad on ju suured inimesed ja oskavad ise su lahti teha ning öelda kui nad enam ei viitsi. Kolmas osa minust kahtleb, et aga äkki nad ei julge. Neljas osa minust muutub mugavaks ja naudib seda, et ma ei pea ise jooksma iga Ida soovi peale. Viies osa minust muutub ülbeks ja ütleb Idale, et mine, las Klaudia/Jaagup/Marian aitab sind. Kuues osa minust on tüdinenud, et kõik mu täiskasvanud sõprade külaskäigud keerlevad ümber lapse. Ma saan aru, et kui üks ainus laps on täiskasvanute seltskonnas, siis paratamatult läheb suur osa tähelepanust lapsele, aga püha jeesus see on ju nii tüütu. Jällegi, mitte otseselt halvas mõttes, aga…Ma ei oska seda isegi seletada, toon ühe näite.

Meil olid eile külalised. Loomulikult tähendas see seda, et Ida edvistas ja eputas ning tahtis nende tähelepanu, me rääkisime lasteaiast, trennidest, laste iseloomudest, Ida naljadest, mina sain rahulikumalt istuda ja veini juua, samal ajal kui mu õde pidi trepist üles ja alla jooksma, sest Ida tahtis talle 789364982 asja näidata. Ei saa ju tegelikult pahaks panna ja tegelikult oli ju väga tore. Ausalt, mul ei ole midagi selle vastu, et laupäeva õhtul plastiliinist kooki süüa ja “Peeter Pikk-kõrva” vaadata, kõik me vaatasime seda hea meelega (hea, et mu sõbrad-tuttavad-pere on laias laastus sama lapsemeelne kui mina, kes multikaid ja koguperefilme naudib), kuid osake minust tunneb puudust sellest ajast kui laupäevaõhtu ei keerelnud vaid ümber lapse ja multikate. Muidugi on siin kindlasti oluline osa sellel, et me laseme Idal sellistes situatsioonides füürer olla (issand, ärge hakkake mind siin selle sõna kasutuse pärast kasvatama), aga ma ÜHE lapse vanemana mõistan Idat.  Muidugi on tal üksinda igav, muidugi ta tahab tähelepanu.  Ma peaks rohkem lastega sõpradel-tuttavatel paluma külas käia, sest ma olen tõesti ise kehv mängija ning teengi sellega endale karuteene kui täiskasvanud sõbrad külla tulevad, aga ega siin metsas elamisel on ka oma miinused. Kes see viitsib tund aega sõita? Meie ühed parimad (samavanuse lapsega) sõbrad elavad Meriväljal. No reaalselt kaugemale enam ei saaks ju sõita külla! Ja ega need Tallinnas elavad sõbrad ka liiga lähedal ei ole. Muidugi, puhas laiskus minu poolt, aga teate kui ma pool oma ajast veedan reisides (eriti tihedad tulevad nüüd järgnevad kuud), siis ma tahan kodus olla. OMA kodus.

No vot. Nii tekibki olukord, et kui tulevad külalised, keerleb 70% ajast ümber Ida. Ega ma ei taha see kanaema olla, kes vaid lapsest räägib ja ega ma ei taha oma tuttavaid-sõpru ära tüüdata lapsega, aga üksiku lapse sündroom + laisa/mugava vanema sündroom löövad välja. Kas nüüd ongi nii, et kuna on üks laps, siis külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema? Kui ma ennast ei muuda?

//

A little while back one blogger wrote how they are very lucky to have friends who enjoy spending time and playing with their son Hedon and when they have guests, it doesn’t matter who is occupied with him at any particular moment. This statement gave me mixed emotions. We are lucky too to have friends who love spending time with Ida, but let’s be honest, I can’t really be friends with a person who didn’t like my child. What sort of friend would say anyway that “he would gladly come over, but my kid is really annoying?”

Ida is an only child and I am that bad parent, who doesn’t do different DYI projects with her or play different games, so it is understandable that she becomes hyperactive, starts to show off and seeks for attention when we have guests over. She gets the worse with Jaagup, Klaudia and my sister. Not in a bad way, but she is a really big fan of them and cannot wait for their visit so when they do finally arrive, she is glued to them, wants to play with them the whole time and show every single thing she has.

One part of me wants to restrain her all the time, because I don’t want her to get on people’s nerves. But then I think we are talking about adults and they are capable of opening their mouth and say when they have had enough. Another part of me wonders if they dare to say anything, but I must admit, I do enjoy when I don’t have to run for every single wish she has. A part of me becomes arrogant and tells her to go Jaagub/Klaudi/ Marian to get help. And then I become fed up with the fact that all my adult friends are buzzing around her when they come for a visit. I can understand that as an only child surrounded by adults, she will get the majority of attention, but my god … HOW annoying is that? Again, not in a bad way, but … I cannot even explain, I’ll describe a situation.

We had guests last weekend. Of course it meant Ida showing off and looking for their attention. We spoke about nursery, afterschool activities, children’s characters, Ida’s jokes. I was able to sit and have a glass of wine while my sister was running up and down the stairs, because Ida had something to show her all the time. You can’t really blame her and all in all the evening turned out really well. Honestly, I have nothing against eating playdough cake and watch cartoons on Saturday evening, we all enjoyed “Peter the Rabbit” (I’m glad my friends still have their inner child with them), but a part of me misses the times when Saturday evenings wasn’t about the child and her cartoons. If I’m honest, then it is mostly because we let her act like a fyrir (please don’t start to educate me about using this word), but as a parent of ONE child I understand Ida. Of course she is bored on her own, of course she seeks for attention. I should really invite over friends with kids more often, because I really am bad when it comes to game time with Ida and it doesn’t help having grown ups here playing with her either. It’s not all fun and games when you live in the middle of a forest you know. Who can be bothered spending one hour to visit us? One of our best friends (who have a child same age as Ida), live on the other side of Tallinn. Seriously, it can’t be any further than that! And the friends living in Tallinn are not that close after all. Of course, this is mostly my laziness talking here, but if I spend half of my time travelling (especially the next few months), then I want to be home. In MY home.

So there you go, this is why we have end up in a situation, where having somebody visiting us means spending 70% of the time with Ida. I don’t want to be that mum, who only speaks about her child and I don’t want to bore my friends out with Ida, but the combo of being an only child and being a lazy/convenient parent is the reason for this all. Will Saturday evenings always be about the child from now on? If I don’t change myself?

9 comments on “Kas laupäevaõhtused külaskäigud jäävadki lapse ümber keerlema?//Saturday nights and Peter Rabbits

  1. Mina olen oma sugulase lastega hädas, kuna lapsed jumaldavad mind ja mina mingi piirini neid ka. Kui ma aga lähen sõprade/sõbrannadega kokku saama, siis ma tõesti ei taha olla see, kes peab terve õhtu lapsega tema toas veetma, tema asju vaatama ja temaga mängima. Ma ei tulnud ju selleks kodunt välja. Nendes olukordades mina tõesti eeldan, et lapsevanem peab oma lapsele seda seletama ja rääkima, et ta peab suutma ise ennast lõbustada, kuna täna ei ole tema õhtu, vaid on meie kui täiskasvanute õhtu.

    Like

    • Mina olen ka sõbrannade lastega nende toas nende asju vaadanud, sest eks ma mäletan oma lapsepõlvest, et tegelikult õudselt meeldis kui täiskasvanud huvitusid/teesklesid huvi, aga ma olen ka viisakalt mingi hetk öelnud, et nüüd ma lähen tagasi täiskasvanute juurde. Muidugi nad suuremad ka kui viieaastased:)

      Like

  2. Ei jää külaskäigud ümber lapse tiirlema. Praegu on Ida lihtsalt nii väike veel. Ja see loomulik, et laps oma kodus tahab küllatulnud lähedastega suhelda. Aga varsti ta kasvab, huvid muutuvad ja tekib oma seltskond, kellega suhelda.

    Like

  3. Lastega on alati tore natuke mängida! Nad ju nii vahetud ja uusi ideid täis. Aga see punkt, et olen piisavalt täiskasvanu ja oskan ise lapsele öelda, et enam ei viitsi.. sellega päris nõus ei ole. Lastetutel inimestel pole harjumust nendega suhelda pluss mina ei taha oma sõprade tundeid haavata, et enam ei viitisi. Ja nii mängingi…. kuigi enam ei taha ja tahaks oma täiskasvanud sõrbaga hoopis aega veeta. Seega leian, et selle piiri seadmine peaks ikka lapsevanema teha olema. Kes tahab võõrast last nutma ajada öeldes et aitab mulle sinust küll selleks korraks 🙂 !

    Liked by 1 person

  4. Ei nõustu sinuga .Külalistel (eriti veel lastetutel) on ikka väga raske lapsi kõrvale lükata ,eriti veel harva külas olles .
    Mina olen lastele vasakult õpetanud et külalisi ei tüüta .Täpselt samamoodi ei tüüta mina neid ,kui neil on sõbrannad külas .
    Loomulikult võivad nad külas olles täiskasvanutega süüa ,rääkida jne aga et keegi mu täiskasvanutest külalistest peaks trepist üles alla jooksma mu lapsega 2846102 korda ei tuleks kõne allagi (kui nad just ise ei kutsu neid) . Meil funkab see hästi .Lapsed ise peale teatud aega ei viitsi täiskasvanute jora kuulata ja lähevad oma tegevustele üle .Samas vb mängib rolli siin ka see et mu lastel endil on üsna kirju vabaaeg . Väikesest saati juba trenni ja huviringe neid vedanud ja tihti on neil ka sõbrad külas (elame ka ”metsas” ja tihti olen mina see kes linnast neid siia toob ja viib) .
    Seega kui meil külalised siis tunnen et kui 70 % ajast me pühendume lastele ja nende vajadustele /huvidele siis mõni päev on ka päev kus endile tuleks mõelda .
    Usun et lapded peavaks austama inimesi ja mitte lihtsalt nõudma tähelepanu .Viiene on kindlasti juba nii suur et saaks sellest aru .
    Olude sunnil on mul lapsed vahel tööl kaasas .90% kolleegidest teretavad ja pakuvad neile midagi head ,lobisevad mingi hetk ja thats all .Aga kaks kolleegi on mega lastesõbralikud ja muudkui tüütavad mu lapsi .Lapsed ei viitsi lõpuks joosta ja mängida nendega 😂 ütlevad viisakalt et büüd nad tahavad rahus joonistada .

    Like

  5. Anonüümne

    Mõtlesin tükk aega, kas postitada oma kommentaari või mitte.
    Püüdes ennast asetada lapsevanema kingadesse, saan sinust isegi aru. Kõik need põhjused on ju kenasti postituses välja toodud.
    Oma mätta otsast vaadates jälle olen mina see vastik inimene, kes sünnipäevadele ja koosviibimistele enamasti minemata jätab kui selgub, et üritusel on oht lapsekeskseks kujuneda.
    Ja usu mind, VÄGA raske on lapsevanematele ausalt öelda, et “tead, mulle lapsed väga ei meeldi ja eelistan laupäevaõhtut/sünnipäeva/väljasõitu ilma nendeta.” Seda enam, et mingil põhjusel kipun mina enamasti lastele meeldima. Ja olen eespool kommenteerinud Kadriga nõus, et tegelikult on raske ka lapsele ei öelda,eriti kui lapsevanemad veel lapse sinu juurde suunavad (ja ilmselgelt on lapse ootused üles kruvinud “oota, varsti tuleb onu/tädi ja siis mängib / teeb / jutustab sinuga”). Kuidas sa siis ütled lapsele ära?
    Nagu sa ka ise ütlesid, ei kujuta sa ette sõber olemist kellegagi, kellele sinu laps ei meeldi. Niipea kui julged ausalt vastata küsimusele “Ega sind ei häiri, et laps ka meiega on?” oled kantud lapsevihkajate musta nimekirja.
    Niisiis ma ka aeg-ajalt surun ennast alla ja pingutan, sotsiaalsete suhete säilimise nimel, ja elan mõned lastega üritused üle. Istun ja kuulan, kuidas 70% ajast lapsevanemad õndsalt ennast lapsekesksetel teemadel heietama unustavad ja tunnen ennast lihtsalt halva inimesena kuna mulle see tsirkus ei istu.
    Minu tutvusringkonnas on kusjuures ainult üks lapsevanem, kes on suutnud oma mudilast nii kasvatada, et ta külaliste ilmudes väga teisi ei tüütaks. Ka ainuke laps muidu.

    Like

    • See on täiesti adekvaatne kommentaar ja täiskasvanu seisukohast kui ei vaata end lapsevanemana olen sinuga täiesti nõus.
      Kuna meie sõpradel on kõikidel lapsed, siis 90% juhtudest pole küsimustki, kas lapsed võivad tulla/kaasas olla, küll aga on meil ka üritusi, kus ongi öeldud, et oleks hea kui lapsed jääks koju. See on samuti täiesti normaalne ja keegi ei solvu ega vihasta ega mõtlema, et issand milline lapsevihkaja.
      Inimesed on erinevad, lapsed erinevad, aga mina arvan, et on täiesti okei kui lapsele öelda, st see ütöleb, keda laps “ahistab”, et nüüd ma olen sinuga küllalt tegelenud, ma tahaks natuke su ema ja isaga suhelda.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: