Mõtted

Mul on nii kiire…mitte millegi tegemisega

Eestlasena saan ma aru, miks me armastame rääkida sellest kui kiire meil on. See on meile sisse kodeeritud, me peame oluliseks rõhutada seda, kui palju meil tööl teha on, kuidas meil puhkuseks aega pole ja kuidas aeg läheb nii kiiresti, sest nii palju on teha. Kui me ei ole tööga rakkes, siis me tunneme end kasutuna, vähem olulise ja  vähem tähtsamana, aga kes see ikka tahaks olla vähem tähtsam ja vähem  olulisem kui naabri-Mari ja naabri-Jaan.

Mõnikord ma siis jään kuulama, kuidas inimesed kurdavad, et kiire on kogu aeg, päev otsa pidi tuli takus ringi jooksma, söömisekski polnud aega ja “issssand kui väsinud ma õhtuks olin, tahtsin vaid diivanil lebada, aga siis need lapsed tahtsid tähelepanu ja mees süüa“. Mitte alati, aga väga tihti paneb mind muigama see, mille pärast siis kiire oli, kui palju oli teha. Juuksuris oli vaja käia, sest juuksed olid välja kasvanud, küünetehniku juurde oli vaja minna, sest küüs oli murdunud, pildistamas oli vaja käia (ma ei pea silmas fotograafiks olemist, vaid enda pildistamist), sõbrannaga kokku saada, sest sada aastat polnud näinud ja tal oli just täna vaba päev ning… Ehk siis inimestel on tihti kiire mitte midagi tegemistega. Õhtuti ei ole ka aega, sest …see kulub seriaalide vaatamisele, aga vähemalt saab öelda, et aeg läks nii kiiresti käest, et üheks või teiseks asjaks ei olnud aega. Njah.

Teine äärmus inimesi on need, kes tööl alati ja igal võimalikul hetkel peavad ära mainima, kuidas nad on hõivatud, ülekoormatud ja kuidas neil ei ole mitte millegi jaoks aega. Töö kasvab üle pea. Kas teile tuleb üllatusena, et väga tihti on sellised “ülekoormatud inimesed” lihtsalt tatraveskid. Siblivad, sagivad ja teevad nägu nagu teeksid tööd, väga olulist tööd ja palju. Ma tean inimest, kes ilma igasugu müügikogemuseta sai müügijuhiks, olla ambitsioonikas ja sellest piisas. Müüke ta ei teinud, sest “issand, siin on nii palju asju enne korda ajada, mul ei ole üldse aega” rõhutas ta igal võimalikul hetkel, et oma puudulikke oskusi välja vabandada. Ma muigasin omaette ja mõtlesin, et kindlasti on talle varsti vaja müügiassistenti, sest müüke on ju ka vaja. Täpselt nii ka läks. Mõni kuu hiljem liikus ta edasi turundusse, ilma turunduskogemuseta, sest tal oli ambitsiooni. Turundusjuhiks. Kas tuleb üllatusena, et tal on olemas alluvad, kes kõik töö ära teevad, nii et tema saab ikka ringi lehvida ja rääkida, et “issand, siin on nii palju asju enne korda ajada, mul ei ole üldse aega” . Kõige klassikalisem mulliajaja, kes midagi ei oska oskab teeselda, et teab, mida teeb. Kas tuleb üllatusena, et sellised “mul on nii kiire”- inimesed on esimesed teiste “vigu” märkama?

Mina olen see õnnetu inimene, et ei saa üldse kiidelda, et mul kiire oleks. Ma lihtsalt teen oma asjad ära, käin oma käigud ära, ajan oma asjad ära. Aasta lõpp on hästi tiheda graafikuga  – mitmete messide ja seminaride vahele peavad mahtuma ka igasugu muud asjad. See tähendas vaid natuke planeerimist ja üllataval kombel sai graafikusse mahutatud veel laugude operatsioon (millega ma mõned nädalad ei ole kõige kaubanduslikuma välimusega), Ida Norra lasteaed, sõbrannadega spaatamine (sellest, kuidas plaan muutus, räägin ma kunagi hiljem eraldi, see on naljakas), kohtumised klientidega Taanis ja Rootsis. Sellegi poolest ei saa ma öelda, et mul oleks kiire. Ei ole. Mu meelest see, et päevad on täis tegemisi (olgu see siis kasvõi juuksur või küünetehnik) on lihtsalt tavaline elu. Kui tegemisi poleks, siis selle nimi oleks ju lihtsalt olemine? Kui sisutud need ülejäänud päevad siis on, kui küünetehniku ja juuksuri juures käimine, poeskäik ja söögitegemine muudab elu nii kiireks? Saate ehk aru, et kõige kiirem on ikka neil, kes 9st 5ni tööl ei käi?

Ainuke, mida ma ei suutnud viitsinud jaksanud hetkel graafikusse panna on Ida Kaunite Kunstide näitering. Sellest on mul küll paganama kahju, aga 90 km sõitu kaks korda nädalas ja töölt varem ära minek ei tundunud hetkel kui palju on teha, lihtsalt aus. Kui Norrast tagasi tuleme, pean selle ülesande Marekile delegeerima, sest kui laps ei saa käia huviringis, mis talle meeldib, sest vanematel “on kiire”, siis see ei ole lapse suhtes aus.

 

 

4 comments on “Mul on nii kiire…mitte millegi tegemisega

  1. See on suhtumise küsimus. Mina olen õhtune inimene, st et hommikul asjad ei edene, venivad ning siis on kõik plaanid ja alustatud asjad mingi hetk kuhjas ning siis ma teen hoogsalt aga vahepeal tulevad segajad ning siis tekibki see tunne, et jube kiire on… juuksuris käin harva (kui tundub, et ei jõua, siis lasen emal lõigata – pikkade juuste pluss), kui värvin, siis mitte püsivalt ja ise (sest ma ei viitsi end värvimisorjusesse panna), kosmeetikut külastasin kunagi eelmisel aastatuhandel viimati, küüned on isiklikud ja eriti ei viitsi lakkida jne. Millele ma raatsin aega ja raha panna on massaažid ja mingid jooga-pilatese tüüpi või siis tantsutrennid, ma tunnen et sealt saan nii palju endale. Samas jälle kui mu lõunaste massaažidega juhtus see, et pidin alailma tormama, et jõuda, sest tööl mingid koosolekud venisid vms, siis jätsin ära – miks tekitada endale mõnusa asja ja naudingu asemel stressi?
    Aega on täpselt nii palju kui me võtame ja kui mul on tööaeg ja ma suudan end motiveerida sel ajal töötama ning ka end kehtestada, mitte 100 erineva asjaga teglema, nii et saan töö ajal oma tööülesanded nii tehtud, et kellestki üle ei sõida ja ka teised mulle sisse ei sõida, siis on aega ka muude tegevuste jaoks. Aga kui ma ise kogu aeg mõtlene, et nii kiire ja üldse ei jõua jne, siis polegi seda aega. Mida rohkem põgeneda, seda vähem aega on.

    Like

    • Kõik ongi tegelikult suhtumise küsimus, aega on täpselt nii palju kui me ise võtame endale, aga millegi pärast on nii popp rääkida kui kiire meil on.

      Like

  2. See on minu jaoks väga tuttav teema. Kui mul on nii palju teha ja mul on nii kiire, siis mul ei ole aega kurta, et mul on niiiiiiii kiire ja üldse aega pole. Ma lihtsalt teen need kiired asjad ära, et enam poleks nii palju teha ja poleks nii kiire. See on viinud olukorrani, et mõni kolleeg on hakanud arvama, et mul on liiga vähe tööd ja ma võiksin teisi aidata, sest “Aga ta ju üldse ei kurda ja teisted kõik nutavad ja ägisevad töökoormuse all”. REaalsus on see, et mul on tõenäoliselt rohkemgi tööd, kui teistel, aga ma lihtsalt ei kuluta aega ega energiat selle üle vingumisele. Üldjuhul töölt ära minnes saadakse lõpuks aru, kui palju ma tegin, sest järsku pole enam seda inimest, kes seda kõike tegi.

    Like

    • Jah, see on tegelikult traagiline. Ma olen ise töötanud ettevõttes, kus kõik peale minu olid nii hõivatud ja kõigil oli nii palju teha, ometi jagus neil aega VÄGA pikkadeks kohvipausideks ja nö koosolekuteks, mis tegelikult olid lihtsalt puhas klatš. Kui mina julgesin mõnikord veerand tundi varem ära minna või ei jäänud peale tööaega midagi tegema, eeldati et mul on liiga vähe teha ja hakati kontrollima, mida ma oma ajaga teen. Oh seda õudu kui mind paar korda Facebookist leiti -. “näete, ma ju ütlesin, ta ei tee tööd!”

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: