English Mõtted

Lugu sellest, kuidas trööstiplaastrid mulle tunneli lõpus valgust hakkasid näitama//A story about how Cuddlings Plasters started to shine light to me on the other end of the tunnel

Et ennast mitte väga palju korrata ütlen ma vaid, et paar aastat tagasi olin ma omadega mustas augus. Nii mustas, et kõik tundus mulle lootusetu. Kuigi tegelikult enam ei olnud lootusetu. Võrreldes selle ajaga kui mul tegelikult ka ei olnud raha, et süüa osta. Selle ajaga võrreldes oli kõik juba nii lilleline, et patt oleks olnud kurta ja hädaldada. Ega ma otseselt enam ei hädaldanudki, krõbistasin oma antidepressante ja tegin oma asju, kuid sisimas tundsin ma end ikka veel kasutuna ja katki. Tunneli lõpus ei paistnud mingit valgust.

See oli aeg kui Ida oli lõpetamas oma Lillehammeris lasteaias käimist. See tegi mind ka kurvaks. Ma nägin, kuidas laps oli alles leidnud endale esimesed päris sõbrad, kuidas ta lõpuks hakkas aru saama, kus keskkonnas me elame ja mis keelt räägime, kui me olime jälle kõik pea peale keeramas ja Eestisse tagasi kolimas. Ka Eestisse kolimine tekitas minus hirmu. Ma tundsin Norras olles küll oma kodust ja sõpradest puudust, kuid osakene minust tundis end mingil määral rohkem norraka kui eestlasena. Ma olin segaduses. Ma ei teadnud, kuhu ma kuulun, kes ma olen, mida ma tegema hakkan.

Oli meie viimane õhtu Lillehammeris. Ida mängis naljakate, armsate, karvaste plaastritega, mis Pernille oli talle lahkumiseks kinkinud.

img_5481.jpg

Ausõna, mul ei olnud Eestisse tagasi tulles mitte mingit tahtmist ega julgust  oma asja ajama hakata, ent midagi sundis mind trööstiplaastritele kirjutama. Ma ei oodanud, et nad vastaks, aga nad vastasid suhteliselt kohe ja olid nii positiivsed. Ma olin hämmingus ja üllatunud. Viimased aastad ei olnud toonud kuigi palju häid uudiseid. Umbes kuu aega hiljem kohtusin ma Stockholmis Ann-Sofie ja Shamaga. Nende kahe naise suhtumine minusse oli selline, et sealt kohtumiselt lahkudes oli mul nutt kurgus. Miks need inimesed uskusid minusse? Miks nad olid nõus minuga koostööd tegema? Nad ei tundnud ju mind, nad teadsid mind vaid kahe e-maili ja ühe kohtumise põhjal. Lisaks, et mul ei olnud mingitki algkapitali ega ei olnud ma valmis tegema suuri tellimusi. Nad lihtsalt uskusid minusse. Nad uskusid ja usaldasid võõrast inimest. Niimoodi oli varem mind samamoodi usaldanud vaid Satu, kes usaldades oma kõhutunnet avas mulle (ja mu perele) oma kodu ja südame.

Ma mõtlen sellele Stockholmi kohtumisele tihti tagasi. See oli suur murdepunkt minu elus. Andis mulle uuesti mõtte ja lootuse. Kuigi ma pean tunnistama, et kahe aasta jooksul kui ma sain ühe eitava vastuse teise järel, tundsin ma kordi, et peaks alla andma ja lõpetama. Lõpetama enda ja teiste petmise, lootmise ja uskumise. Ann-Sofie ja Shama aga ei lõpetanud minuga koostööd, nemad uskusid minusse rohkem kui ma ise. Endale teadmata olid nad mulle kõige raskemal ajal oma kannatlikkusega toeks, ma tundsin, et ma ei ole “keskealine läbikukkuja”, vaid et lootus sureb viimasena ja kõik on veel ees, kõik on veel võimalik.

Sel aastal saabus lõpuks läbimurre. Ma allkirjastasin kaks müügi-ja turunduslepingut. Osake minust kartis ja tahtis enne lepingute allkirjastamist loobuda, mul ei olnud ju vaba raha tellimuste täitmiseks. Teine osake minust tundis, et ma pean proovima, ma pean leidma selle julguse, ma pean.. Ja ma allkirjastasin need lepingud, julgemata tegelikult isegi mõelda, mida see endaga kaasa võib tuua. Ma usun, et see hirm võib tunduda paljudele naeruväärne, aga olukorras, kus ma olin alles hiljuti kaotanud peaaegu et kõik ning olin alles põlvedelt tolmu pühkinud ning taastanud eneseusu ja – väärikuseraasukesed, tundus iga väiksemgi summa, mida mul tegelikult tagataskus olemas ei olnud ja mis tuli pere arvelt, totaalse ruletimänguga. Õnnemängudes ei ole mul aga kunagi vedanud.

Võib olla ma hõiskan enne õhtut, sest kõik need lepingud ja kohustused tekitavad minus stressi ja pinget (võib-olla sellest ka minu kaklused Marekiga), hirmu, aga ka põnevust ja elevust. Hetkel saan ma öelda, et peale kahte aastat pingutusi, lootusetust ja soovi loobuda, on Trööstiplaastrid saadaval nii Apotheka apteekides kui kohe ka Südameapteegis. See ei oleks võimalik ilma nende 1317 jälgija ja toetajata, kes on Facebookis trööstiplaastrite lehele “laik” pannud.  Ma olen nii tänulik, et ei oska seda isegi sõnadesse panna. Ma ei oska oma tundeid väljendada. Siin on mul Shamalt ja Ann-Sofielt palju õppida. Ma loodan, et nad õpetavad mind veel ja veel. Ma tahaksin kasvada paremaks ja suuremaks. Suuremaks hingelt. Suuremaks tegudelt.

//

No to repeat myself too much, I am only saying that couple of years ago I was in a deep black hole. It was so black, that everything seemed hopeless. Though it wasn’t that hopeless anymore if you compare to the time when I literally had no money to buy food. Compared to that everything so quite good and it would have seemed really wrong to complain. And I wasn’t really complaining anymore either, I was swallowing my “happy bills” and doing my own thing, but deep inside I still felt useless and broken. There was no light in the end of the tunnel.

 

It was the time when Ida was going to her Lillehammer nursery for the final times, which made me sad. I saw how she had just made some friends and finally started to understand the environment we were in and the language we speak, when we were about to move back to Estonia and turn everything upside down. Again. Moving back to Estonia made me scared. I did miss my friends and family when we were in Norway, but part of me felt more being a Norwegian rather than Estonian. I was confused. I didn’t know where do I belong, who I am or what I will be doing. It was our last night in Lillerhammer. Ida was playing with funny, cute and fluffy plasters that Pernille had giver her as a farewell present.

 

Honestly, I had no intention or confidence to start doing my own thing again once we return back to Estonia, but something pushed me to write to Cuddly Plasters. I wasn’t expecting a reply, but they answered to me quite quickly and were very positive. I was stunned and surprised. Until that point last couple of years had not bring the best news to me. About a month later I met Ann-Sofie and Shama in Stockholm. The attitude these two women had towards me gave me tears by the end of our meeting. Why did they believe in me? Why did they agree to cooperate with me? They didn’t know me, they had only received two emails from me and we had had one meeting. On top of it, I had no finances and wasn’t able to place big orders. They just believed in me. The believed and trusted a stranger. Before them, only Satu had trusted me the same way when she went by her gut feeling and opened her heart and home to me (and my family).

 

I think back to that meeting in Stockholm quite often. That was a big breaking point in my life. It brought back the hope, though I must admit after received decline after a decline for nearly two years, I wanted to stop and give  many times. Stop fooling myself and others, stop hoping and believing. Ann-Sofie and Shama didn not end our cooperation, they believed in me more that I did myself. Without realizing it, with their patience they were my support on the hardest time. They made me feel that I am not yet a “middle-aged failure”  but if there is hope, anything s possible.

 

This year, the breakthrough finally came I signed two sale and marketing contracts. Part of me was scared and didn’t want to sign the papers as I didn’t have any spare money for the orders. But the other part felt that I need to try, I need to find the courage, I need to. And I signed those contracts not even daring to think what does this all actually mean. I believe, that fear might seem ridiculous to so many people, but not so long ago, I had almost lost everything and had only just stood up again and rebuilt my self-esteem. In that situation, even the smallest amount of money, that I didn’t have and came from the family budget, felt like a total roulette. I have never had luck in gambling.

 

Maybe I am being too positive too early, because all these contracts and obligations make me feel stressed, under pressure (maybe that is why we are constantly nagging with Marek recently) and scared, but the same time exited too. At the minute I can say that after two years of trying, hoping and wanting to quit, you can find Cuddly Plasters in every Apotheka branch and soon in SüdameApteek as well. This would have not been possible without all of the 1317 followers and supporters in Cuddly Plasters’ Facebook page and put “like” to it. I am so grateful that I even can’t put it in words. I am not good in expressing my feelings and here I have a lot to learn from Ann-Sofie and Shama. I hope they will teach me even more. I would like to grow bigger and better. Bigger inside. Bigger on my achievements.

 

 

2 comments on “Lugu sellest, kuidas trööstiplaastrid mulle tunneli lõpus valgust hakkasid näitama//A story about how Cuddlings Plasters started to shine light to me on the other end of the tunnel

  1. Umbes sarnases segases olukorras. Suur suur aitäh, et selle loo kirjutasid.

    Like

  2. Mul on nii hea meel!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: