Alustame algusest, enne kui teksti liiga palju tuleb ja inimesed diagonaalis lugema hakkavad. Ma olen tegelikult arvamusel, et inimese välimus ei ole kõige olulisem asi maailmas ning kindlasti mitte ei valiks ma oma meest ega sõpru välimuse järgi, sama kehtib ka nende kohta. Nad on minuga sõbrad hoolimata sellest, et mul on suured hambad, suured jalad, suur kõht ja võimalik et välimuses veel sada muud viga. Minu jaoks on oluline hoopis teised asjad, kõige olulisem ehk äratundmine, et tegu on minu inimesega. Nii lihtne ongi.
AGA ma ei hakka isegi tagasi ajama, et ma vaatan inimeste välimust ja ka arvustan seda. Ja ma ausõna ei usu neid kommentaare, mis mulle on väitnud, et 1) minu mees (naine?) küll ei hooli sellest, milline ma välja näen, 2) ma ei arvusta kunagi mitte kedagi, 3) need, kes teiste välimust vaatavad, on madalalaubalised ja pinnapealsed.
Ma küsin teilt ühe küsimuse. Kui te vaatate Aivar Riisalu, kes viimasel ajal on tohutult suureks paisunud, siis mis on teie esimene mõte? Kas see on – issand, kui paksuks ta on läinud? Ja te ei mõtle sellega isegi midagi halba, sest nii lihtsalt on. Kui nüüd keegi suvaline mees (näiteks Marek) ütleb, et NAISlaulja/näitleja/meikar/kes iganes (aga kindlasti naissoost!) on kaalus juurde võtnud ja lausa paksuks käinud, on ta madalalaubaline töll, sest õige mees ei vaata naise välimust ja veel vähem julgeb midagi negatiivset öelda. Kui välimus pole oluline, siis milleks meik, juuksur, rasvaimu, botox, kunstküüned, kõrged kontsad, kaunis pesu, trenn, nimekiri võiks jätkuda, aga saate mõttele pihta? Enesetunne ja enesekindlus on kindlasti üks osa, aga ka see, et me tahame paremad välja näha! Me näeme vaeva selle nimel, et parema välimusega olla. Kas te vaidlete vastu?
PS: BonBon Lingerie e-poes on täna kõik kaubad -30%
Meie kodune huumor on üsna must. Mõnikord, tunnistan ausalt, ma ka solvun Mareki väljaütlemiste peale, aga samas saan ma aru, et see on natuke võlts. Kui ma ISE vingun päevast päeva, et olen ülekaaluline, siis miks ma solvun kui seda ütleb keegi teine? Ei, mu mees ei hinda VAID välimust, isegi oma lapselike väljaütlemiste juures, sest kujutate ette kui ma kilkasin talle, et lähen silmalaugude opile ja saan lõpuks silmalaud, küsis ta, et oot, sul on nendel midagi viga või? Kui ma rõõmustasin, et lähen kortse süstima, vaatas ta mulle ükskõikselt otsa ja ütles, et teda pole need kunagi häirinud. Kui mina tunnen end kaunimana kunstripsmetega ja sooviksin hetkel ka juuksepikendusi (sest see soeng, võehhhh!), siis tema ei saa aru, miks ma endale midagi sellist juurde tahan. Need ei anna ju midagi juurde, ütleb ta. Kritiseerime ja arvustame ning näemegi ka teineteise (ilu)vigu, kuid see ei määra meid inimestena. Me hindame teineteise juures hoopis muid omadusi (ega me muidu oma kaklustest hoolimata ikka päeva lõpuks teineteist heldimusega ei vaataks).
Välimus? Me oleme lihtsalt teineteise maitse. Maitse üle vaielda ei saa. Jään ikka kuulma ja lugema kommentaare, et olen kaltsakast keskealine tädi. Marek nagu me nüüd teame lihtsalt üks mõttetu jobu.
Hmm, aga kuidas oli sellega, et õige inimene ei kommenteeri teiste välimust? Kui mina räägin välimusest, olen ma pinnapealne, aga kui mind kommenteeritakse, siis see on…Mis? Abi? Sõbralik soovitus? Lihtsalt tõde? Mu meelest on nii kahepalgeline see “isssake, mis inimene see on, kes teiste välimust arvustab”. Vt tagasi küsimust Aivar Riisalu kohta. Aga on ta välimus oluline? Mina teda ei tunne, ent võib olla on sisemiselt ilus inimene?
See välimuse mitte kommenteerimine on umbes sama nagu “ei, mina küll Kroonikat ei loe”, samal ajal kui endal on salaja aastatellimus olemas.
Mul pole muud öelda kui “great people talk about ideas, average people talk about things, small people talk about other people”. Pole märganud, et Riisalu on juurde võtnud, kuigi olen üsna suur poliitikahuviline. Nagu noh, who cares? 😀 Nagu öeldud, siis olen POLIITIKAhuviline ja see, millised võõrad inimesed välja näevad, palju neil raha on või mis nad hommikuks söövad- pole asju, mis mind veel vähem huvitaks.
Aga võib olla sul on aeg prillid muretseda või su meelest ongi nii, et kui ÜKS asi huvitab, siis muude asjade suhtes tuleb pime olla? Nagu klapid peas?
Postitusele ei saanud sa ilmselt ka pihta. Aga selgita mulle, lihtsalt humor me, miks 100kg inimene läheb trenni ja paneb siis kui kaalub lõpuks 63 kg, selga liibuva kleidi? Me KÕIK hoolime välimusest. Ja point pole selles, kas see teeb meist parema või halvema inimese, point on selles, et me häbeneme seda välja öelda, sest muidu äkki olemegi pinnapealsed😂
Ma tegelikult pean ütlema, et ma mõtlesin täpselt sama. Miks ma oleks Riisalu vaadates pidanud mõtlema, et ta on paksuks läinud? Kas ta pole alati täpselt samasugune olnud? Mumst küll on. Lärmakas ja ärplev. Ausalt ja siiralt – mu mõtted ei liigu neid radu mööda. Ja see on vist üsna elementaarne ka, et kõigi inimeste mõtted ei liigu samu radu pidi, aga see tees, et KÕIK inimesed arvustavad teiste välimust ja vastupidine on joga… ei pea paika. Minu puhul tõesti ei pea. VÄLJA ARVATUD siis kui keegi on erakordselt vastik, õel, ülekohtune, valelik, rumal… siis hakkab välimus õudselt häirima. 🙂
Kas Riisalu pani liibuva kleidi selga? Krt, ma olen kõik lõbusad uudised maha maganud.
Kui vaadata kuidas sellised teemad oma elu elama hakkavad, siis jah, ma usun,et varsti võib kusagilt tõesti lugeda, et Riisalu pani kleidi selga
Mul näiteks on prillid täitsa olemas. Igapäevaselt üsna seotud poliitika jms. Aga tõesti – mitte kordagi, nagu reaalselt, kor-da-gi ei ole märganud A. Riisalu paisumist. Minu jaoks on ta üks tervik. Ja tõesti, ei ole vaadanud, osanud märgata, et ta on varasemast suurem. Nii, et kui Sinuga sama ei nähta, pole vaja kohe turtsuma hakata, eksole! 🙂
Inimene teeb trenni eelkõige enda heaolu pärast. Vähemalt peaks. Nii minagi. Mida minust arvab keegi teine või kolmas – kuidas peaks see mind huvitama, kui ma end ise hästi ja enesekindlalt tunnen? Liibuva kleidi saab selga panna ka suurem inimene, tuleb lihtsalt suurem number osta. Selline, mis on seljas mugav.
Minu elukaaslane on üpris suur, Sinu silmis ilmselt paks nagu Riisalu. Jah, tõsi – tema välimus on minu jaoks oluline! Põhjusel, et kui tema end hästi tunneb, tunnen ka mina! Minu jaoks on ta inimene tervikuna. Mul on isiklikust seisukohast kama, kas ta kaalub 120kg nagu hetkel või 85kg. Kui tema on rahul, olen ka mina. Kehakaal ei tee inimesest inimest!
Minu parim sõbranna on “paks nagu Riisalu”. Ja mis siis? Ta on armsaim inimene, keda mul on au teada!
Olen pinnapealne nüüd sinu silmis? Sest et “häbeneme seda välja öelda, et hoolime välimusest”.
Räägi palun enda eest. eks!
Ma ei saanud aru, miks Marek jobu on, aga siis tuli häguselt meelde, et mingi postitus oli paar päeva tagasi tema kohta. Mis seal kirjas oli, enam ei mäletanud, läksin uuesti meenutama ja mida ma näen – 101 kommentaari?! Mes juhtus??
Enda praeguse ja eelmise elukaaslase põhjal võin öelda, et oiiii kus mehed hindavad naisi, nii võõraid kui tuttavaid. Ainult kriteeriumid erinevad.
Aga loed kommentaare ja näed, et ikka vaid väga madalad inimesed teevad seda, mehed vaata et üldse mitte ei hinda naiste välimust:)
Riisalu juures huvitab MIND tõesti ainult ÜKS asi 😀 Ja muud ebaolised asjad (kas ta on ehk mõne juuksekarva kaotanud, mõni korts juurde tulnud, võib jätkata lõputult seda nimekirja), isegi kui ma neid märkaksin- pean targemaks selliseid asju mitte salvestada. Ja isegi kui selline pahn peaks mingi ime läbi salvestuma, ma ei hakkaks enda või teiste kallist aega sellise mõttetu infoga raiskama. Mis see annab? Kuhu viib? Ma hoolin endast, kogu komplektist – olen alati hoolinud, aga palju sina või Riisalu kaalute või kas teist kumbki millalgi mingi kleidi selga paneb – ma ei tea, ei tahagi teada 🙂 Samas psühholoogia ja antropoloogia on minu jaoks poliitika kõrval teised kaks hobi (ja see blogi on analüüsi mõttes kullaauk). Inimesed ongi erinevad- sinu jaoks on ilmselt need huvid ja teemad pahn. Mis seal ikka 🙂
Absoluutselt nõus.
Kroonika aastatellimust mul ei ole ja Riisalu osas mõtlesin, et ta on vanemaks jäänud, sest polnud teda paar aastat näinud. Otseselt välimust ei fikseerinud, sest ei vaata inimesi sellise pilguga.
Ma olen viimasel ajal üsna tolerantseks muutunud. Mis tähendab, et ma tõsiselt saan aru, et on inimesi, kes arvavad, et Krimmi ei okupeeritud. Ja arvamuse ja selle tausta kujunemise osas on meie nägemustel võrdne kaal. Mis ei tähenda, et ma selle teise seisukohaga iial nõustuks. Me elame erinevas kultuuriruumis.
Eveliis, ma vannun Sulle, et on väga suur hulk inimesi, kellele pole ei enda ega teiste välimus oluline. Ja need inimesed ei ole tihti ei koledad ega hoolitsemata. Nad lihtsalt mõtlevad teistmoodi kui Sina, sest nad elavad teises taustsüsteemis. See tähendab, et Sina ei pea sellega leppima, et on fakt, et osadele inimestele pole välimus oluline. Nagu mõnele pole teater, ajalehed, toit vms. oluline.
Ah jaa, ja inimesele, kes kaalub 100 kilo ja peale trenne liibuva kleidi selga paneb, on välimus oluline. Mis ei tähenda, et seda väidet kogu inimkonnale laiendada saab😊.
Kindlasti mitte. See oligi VAID ÜKS näide, aga on rumal väita, et inimesi (peale minu) ei huvita välimus absoluutselt. Mu sõbranna tõi välja hea pointi – kui talle lööb klubis külge mees, kas see mees valis ta välja sisemise või välimise ilu järgi?
Vabalt võib sisemise ilu järgi valida klubis naist. Naine, kes hüppab, tantsib, naerab koos sõpradega ja laseb end vabaks, või pealaest jalatallani timmitud mimm, kes pahura näoga nurgas seisab ja inimesi vaatleb… Kannatab valida küll. Ma ise vaataks mehi samade parameetrite järgi. MUIDUGI enesele hook-upi valides valiks ikkagi atraktiivsema, aga sageli on öösel ikkagi kõik kassid hallid ja vabalt võib juhtuda, et hakkab meeldima keegi, kes võib-olla pole jube kaunis, aga teeb õudselt hästi pulli!
Miiu! Kes ütles, et pahura näoga pealaest jalatallani timmitud mimm on see KAUNIM valik? 😀 Sinu näites ei ole ju ühtegi, keda välise ilu järgi hinnata. Mimmid pole ju iluideaal, eriti kui pahura näoga.
Lapsik ja kummaline on arvata, et kui rääkida suvalistest inimestest telekas, siis peaks olukorda igal juhul võrdlema lihaturuga ööklubis.
Kui käia kuskil regulaarselt lantimas ja alati teha otsus vaid selle põhjal, kes on noorem, pringib ja nõtkemalt liigub, siis võibki vabalt hinnata ainult välimust.
Aga ei peaks pahandama, kui öeldakse, et enamik mehi ja naisi on natuke sisukamad inimesed ja ei hinda teisi inimesi ennekõike selle põhjal. Samuti ei peaks ööklubist rääkima siis, kui oled toonud näiteks Riisalu ja küsinud, et eks ole esimene mõte, et näe, paksuks läinud? Ei ole ei esimene ega teine mõte ja ei tule üldse pähe. Riisalu ei ole inimene, kellest ei ole mitte midagi arvata ega mõelda, räägime siis sellest, et milline ta välja näeb.
Kas su mees otsib aktiivselt võimalusi külge lüüa? Või uut abikaasat? Midagi muud? Kui ei, siis miks tema sisekõne võõraste naiste teemal üldse sinuni jõuab?
Viimase lõigu küsimustest ei saanud aru, päriselt olen piisavalt juhm. Kas ma saan õigesti aru, et suhtes ei tohiks teistest inimestest rääkida. Et kui ta ütleb, et vau Elina Pähklimägi ja Liis Lass on kenad naised, siis ma peaksin end ohustatuna tundma? Või et kui mina panen tähele mõne mehe kena välimust, siis peaks mures olema? Ma ei tea, ilmselt on Ebapärlikarbil õigus, et ma elan oma Keila metsas mingis infosulus ega tea, kuidas ning millest on õige ja ilus suhtes oleva inimesena rääkida
Õige on see, mida kaks inimest tahavad. Aga sa paistad olevat väga hämmastunud, et teised suhtes olevad inimesed selliseid asju ei tee, ja peavad tölliks meest, kes teeb?
Ma olen natuke hämmastunud jah, et mitte keegi ei kommenteeri ega vaata kunagi teiste välimust, ausalt olen. Mõtlen, et kui mitte keegi ei tee seda, siis kuidas kurat toimib näiteks selline sõbralik foorum nagu perekool? Ühesõnaga, sain jälle läbi blogi targemaks. Mina olen loll, kes uudistest ei tea midagi ja loeb vaid kollast ajakirjandust ning mu mees on töll. Ma ei oskagi selle peale midagi öelda enam. Olen lihtsalt hämmastunud edasi.
SInd hämmastab selline järeldus, kuigi kirjeldasid, kuidas su abikaasa mõnitab telekast nähtud naist ja ka sind ennast välimuse pärast? Kuigi tegid teema sellest, et Riisalu nähes on esimene mõte tema välimus?
Või kirjutasid tegelikult ka midagi sügavmõttelist, sisukat, analüüsivat poliitikast, ühiskondlikest protsessidest ja me ei pannud tähele?
Perekool ei istu küll kodus minu kõrval diivanil ja ei räägi labast juttu võõraste ja oma naise teemal.
Selge. Las jääb, mulle tundub et see teema hakkab lappama minema. Hoolimata paksemaks läinud naiste arvustamisest on mul kodus mees, kel on sellised omadused, mida nii naljalt ei leiagi. Plussid ja miinused:)
Lugesin seda postitust ja jäin mõtlema. Kuidas saavad paljudest lastest koolikiusajad, nn tõe näkku ütlejad. Hiljem kandub selline käitumine täiskasvanuikka. Eks ikka omast kodust saadud eeskuju kujundab neid. Kui Sul midagi ilusat öelda ei ole, ära parem ütle midagi.
Kallis Marge, no mida sa ometi räägid? Kuidas sa saad arvata, et see on alge koolikiusamisele? Kas sa tõesti arvad, et me õpetame oma lapsele, et on okei teiste üle naerda või kedagi kiusata? Ida on viie-aastane ja tal on hästi palju küsimusi, sh on ta küsinud ka liikumispuuetega inimeste, teise nahavärviga inimeste jne jne jne kohta. Meie asi vanematena on lapsele selgitada, et inimesed on erinevad ja keegi pole parem/halvem oma välimuse vms tõttu. AGA see ei tähenda, et ma ei võiks inimeste välimust tähele panna ja see ei tee minust ei halba inimest, koolikiusajat ega mida kõike veel.
https://www.babygaga.com/15-things-a-parent-does-that-turns-their-kid-into-a-bully/ Punkt 11
Ma ausalt isegi ei viitsi teile enam selgitada, kuidas ma oma last kasvatan ja mida talle õpetan. Niikuinii kõik teavad paremini, kuidas me lapsest kiusajat kasvatame. Ma kutsuks kõik need inimesed meile koju ja aeda luurama, et te näeks, mis meie majas TEGELIKULT toimub, siis ei peaks spekuleerima ja kartma meie (ja lapse) tuleviku pärast
Ütlen omast kogemusest: ainuke inimene, kes minu tutvusringkonnas teiste inimeste välimust pidevalt (ja negatiivselt) kommenteerib, on minu ema. Kusjuures ükski tema ütlemine ei ole mu mäletamist mööda käinud minu pihta. Ja mina saan väga aru, kui halvasti on see mõjutanud minu enesekindlust ja suhtumist oma ja teiste välimusesse. Praegu saan aru, 51-aastaselt. Sama ütleb mu õde. Me röögatame praegu ühest suust: “Lõpeta ära!”, kui praegu mingi selline arvamuseavaldus tema poolt tuleb. Nii et see üks asi võib last mõjutada täiesti hoolimata kogu muust kasvatusest, kui laps seda pealt kuuleb.
Täiesti tõenäoline stsenaarium: 1. Ida kuuleb Mareki monoloogi paksusest. 2. Järgmine kord kui Ida näeb kedagi paksu näiteks lasteaias, ütleb ta talle kõik Mareki head soovid edasi. Sest lastel ei ole ju seda filtrit, mis saab aru, millist juttu sobib rääkida koduseinte vahel ja millist inimesele näkku öelda.
Minu arust vägagi tõenäoline juhtum. Välja arvatud see, et ma arvan seda konkreetset juttu Ida pealt ei kuulnud, sest ilmselt olite sõpradega ja laps magas ning tundsite end vabamalt. Aga mõni teine kord jällegi võib Ida seda kuulda ja kõrva taha panna. Ja ma arvan, et selle üle ei peagi väga halvasti enda tundma, sest absoluutselt IGA lapsevanem räägib või näitab välja midagi, mida ta ei tahaks lapsele õpetada. Aga nõme on seda tagasi ajada, et teie seda kindlasti ei tee ja õpetate Idale ainult head. Kindlasti õpivad lapsed oma vanematelt kõike, nii head kui halba.
Eriti naljakas oleks, kui selle telekast nähtud isikuga peaksite Idaga kokku puutuma järgmisel töökohtumisel. No näiteks oli jutuks Luisa Värk ja lähed siis Idaga mingil põhjusel koosolekule, kus ka Luisa istub ja püüad ülimalt koostööaldis olla, aga Ida ütleb talle: “Issi ütles, et sa oled nii paks!” Ja lisaks lapselikult juurde: “Mina ei taha tädi kõrval istuda, sest issi ütles, et ta on paks” vms. Haha, aga ma saan aru, et see stsenaarium ka hetkel ei päde, sest telekast vaatasite Mallukat. 😀
Ma pean silmas, et teadlikult me hoiame lapse kuuldes suu rohkem koomal ja kui ta on küsinud, miks ta ei tohi nii öelda kui ütles tumedanahalise kohta “must” jms siis me puuame seletada, nii palju kui oskame. Eriti viieaastase keeles. Meil on hetkel üks lemmikfilme kodus “Seltsimees laps”, Ida ütleb, et venelane paha, me püüame selgitada, miks keegi tolles ajas paha oli, mitte ei kiida takka.
Seda et lapsed räägivad ja kuulevad rohkem kui vanemad tahaks, seda olen ma omal nahal juba tunda saanud. Esimene “pirn” oliNorras kui möödusime tuttavateg veinipoest ja Ida hüüatas, et see on tema emme pood. Kodu peegel, eks;)
Ma ei saa ka välistada, et ta kellelegi midagi ütleb (meie eeskujul? Meilt kuulduna?), aga reaalselt me püüame talle ikka seletada asju, nii et tast tuleks hea inimene.
Pea nüüd palun natuke hoogu ja ära võta isiklikult. Minu kommentaar ei olnud sihitud konkreetselt sinu pihta, vaid ma soovisin pöörata tähelepanu sellele, et lapsed on jube varmad vanematelt just seda, mida ei tohiks, omaks võtma. Kas või teleka ees, oma pere keskel, öeldud kommentaar talletatakse ajju. Ja siis selgitatakse lapsele, et ei ole ilus nii teiste kohta öelda jne. Ebaselged signaalid lapsele. Ma ei pea ei sind ega ka kedagi teist inimest, keda ma isiklikult ei tunne halvaks, koolikiusajaks või kellekski muuks. Blogipostituste põhjal inimeste kohta järeldusi ma ei tee. Minu kommentaari viimane lause on pigem minu moto, mille järgi elan ise ja soovitan teistelegi 🙂
mina ka märkan, kui keegi paksuks läheb. mitte paksemaks, aga ütleme siis nii, et päris käest laseb. ühest piirist muutub see tõesti inetuks.
minu arvates enda kehakaalu käest laskmine on elukaaslase suhtes samamoodi lugupidamatus. ja ma ei räägi siin 10 kilost, ma pean siinkohal ikka silmas kehajaalu märkimisväärsemat tõusu.
mu eelmises kahes suhtes võtsid mõlemad mehed meie kooselus juurde umbkaudu 25 kg. mul ei tekkinud kordagi mõtet meest ainuüksi kaalu pärast maha jätta, aga häiris küll, palju rohkem tegelikult, kui endale tunnsitada tahtsin.
aga võib-olla on ka nii, et kui suhtes on ikka ideaalne klapp, siis ei häiri ka see 25 kg, ma ei tea. see kogemus mul puudub.
Kas küsimus ei ole siin mitte selles, et märkab tõenäoliselt igaüks (või siis vähemalt paljud), aga suurem osa inimesi ei ole piisavalt matsid, et seda välja ütlema hakata. Mida see sellele inimesele annab, kui sina pead vajalikuks suu avada ja välja öelda, mida sa näed? Hakkab ta järsku kaalu langetama või end muutma? Kas ta üldse peaks seda tegema? Puhtalt kellegi teise arvamuse põhjal…
Keegi siin rääkis koolikiusamisest ja sa küll väitsid, et ei tolereeri sellist asja, aga sellisel juhul pead sa endale siiski aru andma, et see mis sa teed (või mis sinu mees teeb) on siiski sellele väga lähedal. Kui sa näed, et kellelgi on riietes auk või plekk, et see keegi on sinu hinnangul liialt juurde võtnud või oma juuksed mitte just kõige õnnestunumalt värvinud, siis sa ÄÄRMISEL JUHUL lähed ja ütled sellele inimesele nelja-silma all, võimalikult viisakalt ja vaoshoitult, et sa oled sellist asja märganud (kuigi ka siin on tasuks eelnevalt pikalt mõelda, kas ikka on vaja). Kõva häälega teiste kuuldes sellise asja välja ütlemine ongi automaatselt kiusamine, sest sellel ei ole muud eesmärki kui sellest inimesest halva mulje jätmine, st teise inimese pisendamine.
Oh issand neid lumehelbekesi, viimasel ajal on kõik koolikiusamine ja ahistamine, jube kuhu elu jõudnud on.
Ehk siis selle asemel, et oma seisukohta põhjendada või minu oma ümber lükata, otsustasid sa minna kergema vastupanu teed ja maha teha minu väärtushinnaguid/olemust (vt. lumehelbeke)? Jõuame tagasi sinna, et probleem on nendel, kes sinust aru ei saa või end sinu sõnadest puudutatuna tunnevad, sina oma käitumist ei muuda, sest see ju ometi ei saa vale olla. Tuleb nii tuttav ette…
sellega olen küll absoluutselt päri, et asja võti on selles, kuidas asju välja öeldakse. musta huumorit ei tohiks ebaviisakusega segi ajada.
Eveliis, keskealine naine, sa lihtsalt haugud nagu 13aastane pubekas. Ärahellitatud jõmpsikas, saa täiskasvanuks juba!
Vaata ärahellitatust on küll asi kaugel. Täiskasvanu koha pealt juba hoopis teine teema – tegelen sellega.
Aga samas võiks välimuse kommenteerimist ka selles valguses “Kroonika” lugemisega võrrelda, et see ei anna sulle mitte midagi intellektuaalset. See ei muuda teist inimest ilusamaks ega huvitavamaks.
Pigem vastupidi, esmärk on ju muuta seda, keda kommenteeritakse labaseks ja mitte tõsiselt võetavaks. Kui märkad Riisalu paksust, kas siis märkad ka samaväärselt millest ta räägib intellektuaalses mõttes ja oskad seda konstruktiivselt ja kriitiliselt kommenteerida? Ma pakun, et ei oska, sest kõrvad lähevad paksust nähes kohe lukku…(iroonia, aga tõsi)…. seepärast laskubki inimene niiöelda madalale tasemele ja kommenteerib pigem teise välimust, et näidata, et ta ikka midagi kommenteerida oskab ja päris suu peale kukkunud pole, kuigi teemast ei tea essugi.
Ja muidugi on õige vastus see, et kommenteerija on ise labane, sest temas pole piisavalt intelligentsust muude argumentide leidmiseks, et (üldises ühiskondlikus või ka konkreetses) diskussioonis kaasa rääkida.
Klassikaline retoriline moonutus, mis juba kirjeldatud vanakreeka demokraatias, ja mida paljud poliitikud (aga ka meie, tavainimesed) tänapäeva populismis harrastavad.
Tead anna andeks, aga see on lihtsalt nii loll järeldus. Et kui näen enda jaoks mitte atraktiivset meest/naist rääkimas poliitikast või mõnel muul teemal, siis ma ei suuda teda kuulata? KUST sellise järelduse saab teha? Püha jumal hoidku, hulluks hakkate inimesed minema või?
Marju Lauristin, Ene Ergma nt ei ole ka just missikandidaadid, aga ometi olen ma kuulanud neid RÄÄKIMAS JA ARUTAMAS, ühte isegi loengus KUULANUD ja tema õpetuste järgi oma ettekandeid teinud ka peale ülikooli.
Bähähäähh. Asi pole ju mitteatraktiivsuses vaid välimusele rõhu panemises üldiselt. Pole üldse vahet kuhu kohta esteetilisuse skaalal see välimus langeb. Järelikult sa ikka ei ole nii pinnapealne inimene ja suutsid vastavas loengus lõualoti asemel süveneda sisusse. Võibolla Carmen Kassi loengus oleks aga see keerulisem olnud, sest pikad jalad on ehk veelgi pilkupüüdvamad kui ebaatraktiivsus ja inimese suust tulev jutt jääb kuulamata.
Osavad retoorika kasutajad populistid oskavad muideks välimust väga osavalt ka enda kasuks keerata. Näiteks tutvusin hiljuti Eesti noorte vlogijatega ja täiesti hämmastav kuidas pesu väel tehtud video puhul pole üldse vahet millist jama ajatakse, sest jälgijate nimekiri ainult kasvab. Ma ei usu, et need jälgijad väga intelligentsusega hiilgavad, kui just ainult esteetikat ei otsi ja videot vaadates hääle maha keeravad.
Hea Eveliis,
Sa oled üldse esimene inimene, kellele ma kunagi olen kommentaari jätnud. Seega on see juba suur kompliment ja tundsin, et soovin Sulle kirjutada 🙂 Mulle on meeldinud Sind lugeda, sest tundud olevat avatud maailmaga inimene, kes julgeb proovida ja katsetada. Heas mõttes võitleja ja tugev isiksus, kelle elu ei ole alati olnud mee lakkumine, kuid kes on suutnud väljakutsuvad olukorrad oma elus siiski seljatada. Aga viimaseid postitusi lugedes pean ka mina kahjuks mainima, et Sinu kirjutamised peegeldavad palju teemasid, mida kannad endaga kaasas, kui ankrut, mis ei luba Sul vabalt edasi liikuda. Mida Sa tegelikult ei ole enda sees lahti lasknud…Ja ilmselt Sa seda ka tegelikult tead. Kuid minu soovitus on (milleni loodan, et Sa ka ise jõuad ühel hetkel)…võta lihtsalt mingi aeg iseendale. Puhka interaktiivsest maailmast ja lihtsalt tegele teemadega enda sees, mis aeg-ajalt annavad endast märku ja mis ikka ja jälle korduvad. Soovin Sulle palju jõudu ja ikka edu oma unistuste elluviimisel! 🙂 Sealjuures nautides ja nähes head, mis on Sinu ümber 🙂
Mina ei tea milline on õige mees või õige naine. Aga. Sul on kodus tütar, kelle eneseteadvusele võibolla ei mõju väga hästi see kui ta viimased kolm aastat on oma ABSOLUUTSELT mitte ülekaalulise ema käest pidevalt kuulnud kuidas too on paks.
Olen ise teinud sama vea ja ühel hetkel kui nelja aastane laps ütles, et ma ei saa seda ja toda süüa, sest ta läheb muidu paksuks, jõudis reaalsus kohale.
ma ei ole ülekaaluline, olen vormist väljas ja see on isegi koledam kui ülekaalulisus, sest ma pean kogu aeg nuputama, kuidas varjata riietega oma lodevat kõhtu, käevarsi jne jne jne. Ma ei saa selga panna ühtegi veidikenegi liibuvamat asja, sest ma oleks nagu michelini mehike. See ei ole ilus:)
Iga inimene tahab ilus olla. Ka 100-kilone naine. Kui see naine alla võtab, siis on lihtsalt rohkem neid riideid, mille hulgast ta saab valida oma figuurile ilusaid.
Jah, mehed armastavad silmadega. Aga inimsuhted (kooselu, abielu) on ikkagi natuke sisukamad kui partneri väljanägemine. Abielul, mis keerleb vaid ümber välimuse, ei ole pikka pidu. Kestavad ikka need suhted, kus abikaasad on tõelised partnerid ja teineteist aktsepteerivad. Seksi headus ei sõltu nende inimeste jaoks sellest, kas nägu on endiselt kortsuvaba või keha 50-aastaselt samasugune nagu 20-aastaselt enne esimest rasedust. Välimus on kinnismõte neile, kes ei suuda leppida oma surelikkusega, ja neile, kes on tühisuseni pealiskaudselt. Need samad tüübid arvustavad ka teiste välimust.
Kui mees telekat vaadates naisi ei mõnita, siis see ei tähenda, et talle ei ole välimus tähtis. See on täiesti arulage väide. Teiste pisendamine ei tee oma juukseid ju vähem halliks või oma naist uuesti nooreks miisuks. Seega, mis on sellise jutu point?
Riisalust mõeldes mõtlen talle kui poliitikule. Miks peaks mulle esimese asjana pähe tulema tema kehakaal? See, mida sa teistest mõtled ja millest räägib, näitab su huve, silmaringi ja prioriteete elus.
Kuidagi kibestunud ja hale tundud, kurb. S
Su ettevõtlikkust, seiklusi ja vaatlusi on muidu päris vahva lugeda aga vahepeal keerad ikka täitsa ära. Mallukaga taidlemine on lihtsalt piinlik. Samamoodi on veider lugeda su kirjeldusi oma abikaasast. Usun, et tegelikult on ta täitsa normaalne ja tore mees, seda veidram ongi lugeda, et miks sa tema kohta nii nõmedaid asju kirjutad ja sellist kuvandit lood.. Okei, üks kord läks valesti aga järjepidevalt ?
Ütlen ausalt, et see “tundud kibestunud ja hale” on juba liiga eilne päev, ka natukene tüütuks muutunud:)
Aga mis mõttes ma loon järjepidevalt oma abikaasast mingit kuvandit? Räägin ka argipäeva pahupoolest, kus aegajalt tuleb ette erimeelsusi, tülisid, pahandust, ärritust, arusaamatusi, see et ma blogis seda välja toon, ei muuda meid kumbagi lootusetuks juhtumiks abikaasana. Kaks kõva kivi oleme, aga kui on vaja siis hoiame nii kokku ja toetame teineteist, et küll ei ole. Muidu poleks me raskeid aegu üle elanudki ju:)
See paksuse teema ammendus Riisalu jaoks juba seitse aastat tagasi ära:
http://kroonika.delfi.ee/news/inimesed/aivar-riisalu-olen-paks-edasi?id=44171423
Nüüd küll ootan blogi Disney printsist, mis on illustreeritud fotodega, kus mehelik torso ilutsemas. Pole midagi öelda, ise sain lahti sellisest sôbrannast, kes olengutel ütles, et kuulge rääkige “sellest” ja “tollest”, ss ma ei tunnegi end nii “s…. ti”, kohe enesetunne tôuseb.
Ma ei suutnud edasi lugeda peale pilti punastest kingadest. Kust need pärit on? 😊
uuskasutuskeskusest:)
HOULIMOULI!!! Siin istub vist kari vihaseid ja ootab millal järgmine postitus tuleb ja saaks hakata lampi ja ilma süvenemata sitta pilduma.
Kõik mehed kommenteerivad ja nii mis vähe. Vahe on selles kui viisakad nad on. Töllid tänaval ütlevad möödaminnes näe kui paks eit. Viisakamad kommenteerivad kodus oma seltskonnas et oi näed ta ka nii käest ära lasknud ennast.
Head mehed ütlevad oma naisele juurde et küll sina oled mul ikka ilus naine. Olenemata oma naise kaalust, sest tema naine on ilus igatemoodi ja täpselt tema maitse.
Ärge tulge keegi ütlema et mõnda avaliku elu tegelast üle tüki aja nähes kui ta on oluliselt juurde võtnud ei mõtle keegi peas et paksuks läinud.
Üle viskab see vihane mass siin kommenteerimas. Tõesti ma ei saa aru kui ikka üldse ei meeldi miks te käite siin. Sest teile meeldib ennast piinata, meeldib mõttetuid mõtteid ja lollide inimeste möla lugeda. Lugege midagi muud siis. Midagi harivat ja ülevat. Midagi mitte madalalaubalistele.
Kõik MEHED ei kommenteeri seda, et mõni naine on nende arvates kole, isegi enamus mehi ei tee seda. Väga võimalik, et kõik töllid igal juhul kommenteerivad ja arvavad, et maailm peaks olema ikka seda nägu nagu nemad on tellinud. Paljud lapsikud inimesed arvavad ka, et kui nende arvamus kogu maailmale ei meeldi, siis maailm on lollakas. Viisakamad ütlevad igale põhjendatud vastuväitele vastu, et “vabandust, see on nüüd eriti loll jutt” ja vähem arenenud kaader teatab, et “jälle pilluti süvenemata sitta” (sellise sõnavaraga naisel on kahtlemata see esimest sorti töll, kes otse tänaval ütleb suvalistele naistele oma arvamust otse näkku, sest LOOMULIKULT on iga naine unistanud just sellest vastutuleva tölli sisuka arvamuse kuulmisest ja see arvamus on tema jaoks isegi olulisem kui tölli enda jaoks).
Sellised inimesed usuvad, et avaliku elu tegelaste põhifunktsioon on aegajalt oma pilt lehte saada. Kui pilt juba artikli juures on, siis tuleb muidugi mõelda (ja ka öelda!), et kas on paks, kas on koledasti riides. Eks need avaliku elu tegelased ainult sellepärast ju ongi avaliku elu tegelased. Mitte mingi panus ühiskonda pole oluline – ja ausalt öelda mingist panusest rääkimine on ka jube tüütu. Need valetavad, kes ütlevad, et neid huvitab selline igav heietamine. Ei, meid kõiki huvitab ikkagi, mis seljas, mis jalas, kui paks. Need on esimesed mõtted, Teisi mõtteid ei viitsi mõelda. Pealegi – kui kommenteerida poliitiku kaalunumbrit, siis on ju ka oma viis senti sellega antud poliitilisse arutellu? Edasi tuleb järgmine pilt, järgmised kommentaarid.
Mõnda huvitabki ainult see, mis kellelgi seljas-jalas, ja kui mingeid muid huvisid lihtsalt pole, siis muidugi tuleb ükskõik keda nähes esimese asjana pähe, et kas on paks, kas on vana, kas on muid puudusi. Kui see nii on, siis tundub ka uskumatu, et keegi teine võiks üldse midagi muud inimestest mõelda või et kodus mehega saab veel millestki rääkida kui enda ja teiste väljanägemisest. Kõik need naised loomulikult valetavad, kes ütlevad, et nemad räägivad oma mehega ühiskonnast, poliitikast, kultuurist, enda ja mehe tööst. Sest esiteks kõik ju teavad, et naine on liiga loll, et neil teemadel kõnelda. Teiseks – iga normaalne mees eelistab sellisele tüütule jutule ikka võhivõõraste inimeste tagarääkimist.
Igaühele oma, nagu minust palju tolerantsemad inimesed siin teemas juba mitu korda öelnud on.
Aga maailm on suurem kui meie elutuba.
Viisakad ütlevad telekat vaadates: “Nojah, pole minu maitse”. Või telekas mängib mõni paksusaade ja viisakas mees väga närvi läheb sellest, siis: “Issand, ära SÖÖ SIIS NII PALJU, kui see sulle niipalju meelehärmi teeb! Ära istu paigal, mine kõnni, kui su lodev keha sind nii väga häirib, aga ära RÄÄGI sellest nii palju!”
Ning jah muidugi, heas vormis naisel pole rohkem valikuivõimalusi mitte ainult kleitide vaid ka meeste hulgas, aga see hea vorm ei ole ainult füüsiline asi. Vaimne ka ikka.
Aaaaa kas see oli meikar K. T kes su mehele hambusse jäi? Kosund nats oli, aga ei midagi nii hullu ju.
Jah, nagu siin juba mõned ütlesid – ausõna kõik inimesed ei kommenteeri teiste välimust. Meil pole isegi sõbrannadega KUNAGI olnud juttu kellegi välimusest negatiivses võtmes. On olnud küll seda et “oo, Maie nägi megailus välja täna”. Jah, ma märkan teiste välimust. Kas see on mulle oluline? Ei ole. Olen lihtsalt rõõmus kui keegi hea ja rahulolev välja näeb. Ilmaski ei läheks kellegi välimust oma blogisse kommenteerima. See on avalik kiusamine. Ei, see ei tähenda, et olen lumehelbeke. Olen viisakas.
Miks sa õpetad oma tütart kuidas mustanahalisi korrektselt kutsuda? Et ta kellelegi haiget ei teeks oma sõnadega, eks? Ja samal ajal oma blogis nimeliselt solvad inimesi nende välimuse põhjal. See ei ole midagi muud kui solvamine. Sellel puudub igasugune muu eesmärk. See, mis teie suhtes ja koduseinte vahel toimub on teie valik. See, mida sa oma tütrele eeskujuna näitad samuti. Kuid su blogi on avalik ruum.
Kaalukaotus nõuab distsipliini, regulaarsust, koguste ja toorainete teadmist ning järjepidavust. St et söödki näiteks iga 2,5 h tagant. On üks huvitav saatesari vikerraadios, mis on iga neljapäev kl 19 ja kus räägib ka psühholoog Katrin Saali Saul. Igatahes saade on peresaade ja seda saab ka järele kuulata. Jutu point on see, et kuulates seda saadet tabas mind üllatus, kui sealt tuli välja, et ka selline lihtne jutuajamine/vestlus kus üks partner kord räägib “ma tahan sinuga abielluda” ja järgmine “ei, ma ei taha” on vaimne vägivald. See pani lihtsalt mõtlema, et me ei pruugi mingitel hetkedel isegi aru saada, mis toimub või kuidas miski meile mõjub. Ja kui psühholoogi juurde minna, siis mingi hetk jõutakse ikka inimese päritolupereni. Ja nüüd ei teki minul enam küsimust, et miks see nii on.
Välimuse arvustamise ja kommenteerimise osas. Sellised inimesed, kes teiste inimeste välimust ei arvusta, on päriselt olemas. Võib-olla tõesti on nad vähemuses ja seda minu suureks kurvastuseks, aga neid on. Ma ise pean ennast üheks neist ja võin kindlalt öelda, et minu koolieelikust laps ei ole mind või meid abikaasaga mitte iial kuulnud hinnanguid andmas teiste inimeste riietuse, kehakaalu või muu säärase kohta. Samas mulle kangesti meeldib inimesi jälgida, aga vanuse või elu keerdkäikude tõttu kaob lõpuks ära ka see isekeskis hinnangute andmine.
Käisin hiljuti ühel lasteüritusel, kus kaks täiskasvanud inimest arvustasid väga otseselt ühe kolmanda täiskasvanud inimese välimust, keda minu arusaamist mööda üritusel ei viibinud ja neist kedagi mina ka ei tundnud. Kogemata pealtkuuldud jutuajamine võttis seest õõnsaks küll ja märkasin ennast päevi hiljem sellele situatsioonile mõtlemast. Õudsalt kurvaks ja jõuetuks tegi. Ja andis taaskord kinnitust, et inimesed on ikka äärmiselt erinevad.
On päris oluline vahe, kas ma lihtsalt registreerin – häälekalt – “Issand kui paksuks ta on läinud” teleekraani ees – või teen kiire järelduse, et Riisalu naine peaks sellise paksu hülge kiiremas korras maha jätma ainult selle ühe välimuse komponendi tõttu.
Ja kas ma (me) oleme midagi sellist öelnud? Ärge pange sõnu suhu meile eksju
Sõnu suhu, proua? Ise kirjutasi(te) nii: “Eile vaatasime telekat ja Marek muudkui kommenteerib üht paari, no sa vaata seda naist, kui paks ta on, miks see mees selle naisega koos on, nad ei ole õnnelikud ja muudkui jaurab. Et tema jätab mu küll maha kui ma niiiiiiiiiiiiiiiii paksuks lähen. Ja et naistel ikka käsivarred nii koledad ja paksud.”
Võrdub ju samaga.
Ah mida ma seletan kui sa päriselt arvad, et mees mu kaalu pärast maha jätaks. Ma olen viis aastat olnud 5-12kg ülekaalus (enda jaoks), siiani oleme abielus🙄
Mina ei arva midagi, teie pereelu ei huvita mind. Teiste inimeste eraelu ei huvita mind üldse eriti.
Küll aga mõtteviis, mida peegeldavad väljaütlemised.
Sina kirjutasid seda, mida tema ütles. Sedasorti väljaütlemiste puhul pole ju vahet, kas neid rakendatakse mingi ekraanil nähtud naise või Riisalu suhtes.
Küsimus on vastavas hoiakus, mida sa(te) rakendate kõikide teiste inimeste suhtes totaalselt ja mida sa oma blogi kaudu levitad. Meemide sõjast oled midagi kuulnud? Meem, et teatud standartitele mittevastav füüsiline pakend tingib otsekohe selles pakendis liikuva isiksuse väärtuse langemise kuni inimeste hulgast väljaarvamiseni, on vägagi elujõuline ja seda meemi paljundad sa praegu täiesti vabatahtlikult korduvalt. See mõtteviis ongi põhjuseks, miks siin on praegu võrdlemisi palju pahaseid kommenteerijaid – oletan, et see pilt on tavaliselt siiski pisut teistsugune.
Oh okei, nii palju kui inimesi, nii palju ka arvamusi. Mina jään igatahes arvamusele, et välimus on tähtis, mees tohib naise välimuse kohta märkusi teha, naine tohib mehe välimuse kohta märkusi teha ja lõppkokkuvõttes ega minu elus midagi ei muutu sellest, mida minust arvatakse selle põhjal, et julgen nii öelda. Välimus ei ole kõige olulisem asi elus, aga kindlasti oluline.
Vaata… sa ei ole ikka veel aru saanud. Üks asi on märkuste tegemine ehk märkamine. Teine asi on nende märkamiste põhjal kaugemaleulatuvate järelduste tegemine, kusjuures need järeldused sisaldavad teise inimese õiguste ühes, teises või kolmandas suunas vähendamist.
Sinu mehe märkuse puhul näiteks seati väga tugevalt kahtluse alla paksu inimese õigus intiimsuhtele. Intiimne või romantiline suhe on miski, mille omamise vajalikkuse ja õiguse üle ei peaks kolmandad isikud otsustama – ja normaalsed inimesed ei otsustagi.
Väga tihti siia ei satu, aga meeletu hulk negatiivset kommentaarides pani ka mõtlema. Jah, nõustun – ma ei kommenteeri valjuhäälselt inimesi ja usun, et paljud seda ei tee, sest nad ei pane tähele. Küll aga, enda kohta panen tähele, et olen väga visuaalne – panen tähele detaile, antropoloogiline huvi jne. Meeldib jälgida inimesi ja kõike nendega kokkupuutuvat. Kommentaare kunagi ei jaga, sest see tundub ebaoluline. Vahel mõtisklen geneetiliste mängude üle (kui ühe perekonna inimeste välimused jne). KUID peamine asi – jah, ma panen tähele inimeste välimust, kohe esimesena. Miks? Sest meil on teatud stereotüübid ja intuitsioon, ning nagu paljude asjade puhul – stereotüübid, mis on ise oma peas loodud (mitte omandatud meedia, sotsiaalse mõju põhjal jne), lihtsustavad aju tööd. Ma olen oma elus pidanud VÄGA palju otsuseid tegema just nähes inimese fotot või 2sek kokkupuudet (näiteks hääletades reisides, CS kasutades) – ja mille põhjal pean oma otsuse tegema? Enamasti välimus ja kehakeel. Seetõttu ma tunnen, et see on üks oluline asi. Teiseks, minu jaoks paljud välimuslikud asjad peegeldavad mingeid muid väärtusi – jah, ma ütlen – mis on paksuse taga? Suurel enamusel on elustiili valikuid ja kontrolli puudumine. Minu jaoks ütleb see päris palju inimese kohta. Väike võimalus, et tegemist on tervisliku probleemiga, aga nagu stereotüübi puhul kipub kombeks olema, see on erand. Aga minu jaoks paks inimene seega võrdub inimesega, kes on mugav ja ei suuda end distsiplineerida, oma elus TEADLIKKE valikuid teha – minu jaoks negatiivsed väärtused. See tähendab, et inimesega, kes on paks enda valikute pärast, ma koos olla ei suudaks – liiga nõrk inimene. Ja ausalt, teine asi, mida ma näen ülekaalulisi inimesi vaadates – on see, et tegemist on tuleviku kuluga tervishoiusüsteemile.