Mõtted

Aga me oleme ju abi pakkunud ehk kuidas 82aastane memm mind mugavustsoonist välja kiskus

Ma olen üsna kehv telekavaataja, eriti Kanal2 vaataja, kuid on saateid, mida ma ikka vaatan kui satun sel ajal kodus olema. Kahjuks paar neist kaovad õige pea, õnneks üks on veel alles. Või peaks ütlema kahjuks on alles, sest see on saade, mis mind paneb tihti elu üle mõtlema ja enda üle häbi tundma. Muidugi on see saade “Roaldi nädal”.

Täna oli eetris saade inimestest “kes ei ela päris sellistes tingimustes, nagu me üldiselt normaalseks peame. Miks nende elu nii on läinud? Kas nad vajavad abi või hoopis tahavadki nii elada? Ja kuidas tähistavad oma kodus saabuvaid jõule?” nagu ütleb saate reklaam, aga minu jaoks oli see midagi palju rohkemat. Just proua Iivi osa.

47576745_558530524608469_2261794992857022464_n.jpg

Ma ei ole metsik heategija ja püüan alles oma eluga järele saada, aga see saade oli nii kurb ja mõtlemapanev, et peksis mu mugavuste tagumikust välja. Saate lõppedes oli mul klomp kurgus. Kuidas ometi saaks seda inimest aidata? Ja mitte vaid teda? Vaesuses elavaid inimesi on Eestis…ma ausalt ei mäleta seda numbrit, aga liiga palju. Kuidas neid aidata? Aga alustame nähtud proua Iivist.

Ma tean kui keerulised on vanad inimesed. Ma tean kui raske neil on loobuda omast. Ma tean kui raske on neid veenda, et tahad vaid aidata. Ma ei tea, ent ma usun, et neil on raske uskuda, et keegi tahab pakkuda neile paremaid tingimusi. Tasuta. Mis mõttes paremaid?Niisama ei saa midagi. Elu ongi raske. Ma olen harjunud. Kuidas teisiti? Nii nad mõtlevad, ma olen kindel.Ma olin ka saadet vaadates kindel, et proua Iivile on kindlasti pakutud sooja ja puhast sotsiaalkorterit – abi, mida ta eelpool mainitud põhjustel vastu ei oska ega taha võtta. Lihtne on siis öelda, et me oleme ju pakkunud, aga ta ei taha. Nad ei taha, sest raskused on osa nende elust.

Mu enda vanaema on näiteks astmaatik ja ei kannata grammigi suitsuhaisu, ometi on ta istunud nii suitsuses köögis kui autos ja läkastades öelnud, et pole häda midagi, sest tal ei ole kombeks hädaldada. Veel paar aastat tagasi väitis ta haigusest hoolimata, et pole hullu kui peab ise libedaga endale vee ja puud tuppa vedama, et mis me aega raiskame, ta saab hakkama. Saakski. Ja saab proua Iivi ka. Olematutest elutingimustest hoolimata oli ta krapsakas ja tegus. Rolli ei mängi ka see, kas tal oli “kupli all” kõik korras või mitte. Selles vanuses inimesed saavad hakkama. Mu vanaema ja vanatädi saaks ka hakkama, nad on lehmapissi sees Siberis oma käsi soojendanud! Küsimus pole hakkamasaamises.

Küsimus on inimväärikuses.

Ta ei taha abi vastu võtta. Selge. Abi ei pea olema hooldekodusse kolimine. Abi ei pea olema midagi sellist, mida meie peame iseenesestmõistetavaks. Abi võib olla vaid koristamine ja “vaid” külma ja tuule eest varju pakkumine, uksest majja sisse pääsemine. “Aga ta ei taha seda ja hoidke oma hoogu ja ärge tülitage,” ütlevad kommentaarid juba. Teate. jällegi näide mu oma vanaemast, kes ON mõistuselt adekvaatne 86-aastane. Ta ka ei taha abi, sest talle tundub, et teiste mured on suuremad, tal ka on (üleelamiste tõttu) raske loobuda kogutud asjadest, aga ta on olnud äärmiselt rahul kui tema eemaloleku ajal on majas siiski muudatusi tehtud. Et elu oleks mugavam. Ja ongi. Ta lepib sellega ja on tegelikult õnnelik, mis sellest, et ta ütleb, et “ah, mis te kulutate, ma oleks ilma veeta ka hakkama saanud”.

Proua Iivi on ilmselt kangem tükk, aga see ei tähenda, et teda ei saaks aidata. Tuleb vaid osata aidata. See EI PEA olema hooldekodu, see ei pea olema euroremont, see ei pea olema midagi suurt. Võib olla piisab vaid sellest, kui vaadata üle ta maja, teha see natukene prahist tühjaks, panna lobudlikule ette uks, nii et proua saaks lihtsalt oma vanemate ehitatud majja sisse astuda uksest, mitte rotikombel pisikesest praost. Pole vaja suuri ümberkorraldusi, pole vaja metsikut rahvamassi, pole vaja liiga palju tähelepanu, et vaadake mind, ma aitan. Oleks vaja lihtsalt julget pealehakkamist. Proua on Keskturul ära mitu tundi, kui muidu ei saa, siis kasvõi selle aja jooksul saaks majja sisenemise teha vähegi inimväärseks ning veenduda, et proual on mingigi ase külma ja tuule eest.

Lihtne on öelda, et me oleme proovinud ja ta ei taha. Vanad inimesed ei tahagi. Aga mõelge, et see oleks teie tädi, vanatädi, vanaema, ema, kes seal viletsuses elab. Kas te annaksite alla, sest ta ei taha? Muidugi mitte. Mõelge, kuidas te käituks siis kui tegu oleks teie sugulasega. Ärge pakkuge talle asenduskodu, vaid mõtleme koos välja, kuidas ta kodu muuta vähe aga piisavalt. Mina olen nõus kaasa lööma igas aktsioonis, mis aitaks. Võtame end kokku ja teeme midagi KOOS. Ärme kogu vaid raha ja toitu, saatest jäi mulje, et sellega saab proua ise hakkama, omal moel.

Muidugi ei kutsu ma inimesi üles prouat lihtsalt tülitama oma abistamise ja heade soovidega, see võib vanainimesele olla arusaamatu ja stressitekitav, kuid võtke ühendust Maardu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhi Reet Aljasega – sao@maardu.ee või kirjutage mulle – eveliis.kundzujev@hotmail.com- ma kogun kokku mõtted ja edastan need ise Maardu sotsiaalosakonda. Üksinda me keegi prouat ei aita, küll aga saab midagi ära teha koos.

Ja jumala eest, ,ärge mõelge, et mis seal teha, ise ta ju ei taha abi. Ei taha jaa, aga kui see oleks teie enda tädi/vanaema, kas te siis ka ütleks, et ahh, -20 kraadi külma on tulekul ja tal ei ole elamistingimusi, aga ta ju ei taha abi?

47501164_558530551275133_1054894579792216064_n.jpg

Postituse fotod: “Roaldi nädal” Facebooki leht.

Advertisements

8 comments on “Aga me oleme ju abi pakkunud ehk kuidas 82aastane memm mind mugavustsoonist välja kiskus

  1. kylaline

    Olen sarnast olukorda näinud lähedalt, ühe vanamemme ja ühe vanataadi põhjal. Vanamemm koliti uude majja, mis hakkas aina enam eelmist meenutama. Ma ei tea, mis see on. Mind ka kodus segadus ei häiri, aga mingi hetk käib krõks ja see hakkab närvidele ning teen suurpuhastuse. Neil ilmselt seda krõksu enam ei käi. Lisaks asjade kogumine. Arvan, et nende jaoks ongi see normaalne. Vaata mõnda saadet asjade kogujatest, ilmselt sama teema siin. Nad ise ei saa aru, et abi vajavad. Kas nad üldse on nõus, et keegi aitab?

    Like

  2. Vanaproual ei kai prygiautot, kes prygi ara viiks. Ja 6ue peal olevad kilekotid olid ju rooside kaitseks.
    Ma ei saanudki aru, et kas ukse ees olev takistus on eemargil, et kylm majja ei laheks? v6ib-olla tal vaja lihtsalt yhte normaalset ust sinna.

    Like

  3. Anti pagul

    See saade tekitas minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt peaks mammile viima soojaku sinna rooside keskele ja lisaks vajab ta nn. Tugiisikut. Vaevalt proua nõustub kuhugi kolima aga nähes kui kaugele ta ajast jäänud on siis jah, kellegiga maximasse jalutada ta ehk ikka tahaks. Oli näha, et liiga üksik inimene. Vajaks juba tuge, ja olen kindel et Eesti peal on kellegil soojak ülearu, teleka, raadio ja küttega et ei peaks kõledas külmas olema. Väga tore mammi paistis. Jõulud on imede aeg ja ka väga nukker paljudele.

    Like

  4. Laiendaks arvamuste ringi

    Ma natuke ei ole sinuga nõus, kui selliselt inimeselt lauajupp (sisesta siia suvaline sõna, mis meile seostub prügiga) ära koristada/visata, siis võib see neid ikka väga kurvaks teha. Kui on juba proovitud aidata u 100 korda, siis tuleks mingi hetk rahule jätta. Me küll arvame, et me teame mis talle hea on, aga tegelikult? Ei väida, et minu arvamus tõesem on kui sinu, aga üks lihtsalt juurde.
    Mis mind natuke tähelepanelikuks tegi ja äkki sa saad uurida: mis selle pensionirahaga on? Kui palju ta täpselt saab ja kui palju ta kätte saab. Vaatasin Omniva lehelt järele, 6.60 on kojukande tasu, kas summa mida ta saates mainis on loogiline. Ilmselt sotsiaalosakonna juht võiks korra pilgu peale visata, tavainimene vaevalt sellist infi saab.

    Like

  5. Vanaproua on dementne.Siin peaks küll omavalitsus kui omakseid pole sekkuma.Tema elab omas õhulossis ja see ka jääb talle kuni surmani.Aga eesti -“kui raha pole kõnge pöösa all mis sest et eluaeg rabanud.”

    Like

  6. Minu jaoks oli ka see saatelõik jube. Eriti see, kus ta kõndis pikka vahemaad ja teda lihtsalt filmiti. Oleks võinud siis viia ta keskturule. Aga jah see asjade kogumine on keeruline, ilmselt pole nii kerge teda muuta. Kurb, tahaks küll aidata, aga ei tea kuidas.

    Like

  7. Meeli Kaljusaar

    Jah… Ka mind tegi nähtu kurvaks… Tõepoolest, kuidas tänapäeval see võimalik on? Jusiis pole piisavalt õigesti aidatud või siis pakutud abi memmele. Lugesin ka teiste kommentaare… Ja rõõmu tegi, et häid inimesi on olemas…. Kui vaid need ainult siia ei jää, vaid muutuksid reaalseks… Päris tõsiselt! Tänud saatejuhile, et tood meieni, mis tegelikult Eestis toimub!

    Like

    • Kurb tõesti,miks ei tee valitsus mingeid õigeid otsuseid,et aidata oma eesti rahvast,kes siplevad tõsistes raskustes ja vaesuses, vaid nähakse ainult väljaspool meie riiki” abivajajaid” ja neile leitakse igasuguseid rahalisi ja muid abistamiseks vajavaid võimalusi….meie oma rahvas vajaks ju eelkõige abistamist,midagi on ikka väga mäda siin meie riigis!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: