Meeleheide, segadus, uued tuuled// Desperation, confusion and new breeze

Mäletate seda lauset, mis mu tuttav mulle ütles, et “tuleb leida üles, kes sa oled, mitte olla see, kes sa arvad, et sa oled”? Pikkadel lennureisidel ja ajavahe tõttu keset ööd üleval passides olen ma selle peale palju mõelnud. Teine tuttav lisas sellele lausele, et minu puhul on olemas kolm mina – pärismina, töömina ja blogimina, viimane neist erinev sellest, kes ma olen, ja need kolm mina paratamatult hakkavad teineteist segama. Ma ise ei ole ausalt kunagi arvanud, et blogimina on pärisminust erinev, kuid see ei ole siiski esimene kord kui ma kuulen, et endast läbi blogi teise mulje jätan. Kus suitsu seal tuld.

Lisaks pani mind mõtlema üks tuttav, kes on nii sügaval oma mugavustsoonis ja meister leidmaks vabandusi, et ta ei jõua ilmselt oma elus kunagi oma unistuste ja mõtete täitmiseni, lihtsalt kulgeb ja raiskab oma elu seda maha magades, sõna otseses mõttes. Temaga juhtuvad pidevalt igasugu äpardused. Äpardused juhtuvad selleks, et inimene midagi oma elus muudaks, eksju? Kellega veel asju juhtub? Eriti viimasel ajal. Minuga muidugi. Märk, et ma teen midagi valesti ja peaksin midagi muutma? Ilmselt küll, sest vähe sellest segadusest, mis valitseb mu peas, ei ole viimasel ajal olnud meile võõras ka meeleheide.

Minu suurim viga on olnud see, et olen sel aastal olnud egoistlik. Arvanud, et minu mured on kõige suuremad ja mitte pööranud tähelepanu teistele. Eelkätt oma abikaasale. Kui tema on tahtnud oma muredest rääkida, olen ma talle nähvanud ja ta peale vihastanud, see kõik on lõppenud tülidega ja ilmselt me mõlemad oleme oma peas salaja mõelnud, et ega see kõik siin hästi ei lõppe. Asi poleks selles, et me ei armastaks teineteist, vaid selles, et mina olen murede ja probleemide eest tahtnud pea liiva alla peita, Marekit üldse kuulamata. Ma olen ise tahtnud kõike otsustada. See ei ole olnud ei aus ega õige.

Minu teine suur probleem on uhkus. Kui ma olen haiget saanud, siis ma ei suuda seda alla neelata, vaid tahan tõestada, et aga mulle tehti liiga. Saamata aru, et kedagi ei huvita see. Igaühel on oma vaatenurk. Mõlemad võib olla võrdselt õiged. Miks muidu see paja ja katla vanasõna. Mul on näiteks väga raske inimestele andestada. Ma ei saa öelda, et uhkus on halb iseloomuomadus, aga mõnikord oleks lihtsam ja õigem uhkus alla neelata ning näiteks abi paluda. Abi paluda on minu jaoks viimasel ajal olnud nii raske. Ma ei ole tahtnud endale tunnistada, et mul on seda vaja ja kuidas sa siis abi küsid. Peidad lihtsalt pea liiva alla ja loodad, et probleemid kaovad. Täiskasvanulik? Isegi mitte lõbusalt pipipikksuklik. Pipi leidis lahenduse. Kõik leiavad lahenduse. Mina pigistasin silmad kinni ja lootsin, et kõik läheb iseenesest mööda. Mõned nädalad tagasi, pidin ma oma uhkuse alla neelama ning abi paluma. Teate kui piinlik see oli? Mul oli korraks tunne, et olengi 40-aastane läbikukkuja. Ema, abikaasa, ettevõtja ja inimesena. Aga ma pidin, sest ma olin mures ja enam mitte enda pärast, vaid selle pärast, kuhuni ma olen viinud oma abikaasa. Minu depressioon hakkas tekitama temas depressiooni. Ma pidin silmad lahti tegema.

“Sa oled nagu Kiir Venemaal, kellega juhtub,” ütles see inimene, kelle poole ma pöördusin. Pagan, jällegi ju õigus. Minuga juhtub. Viimasel ajal. Sest et? Ma olen valesti elanud. Kuigi ma siiani arvasin, et olen end, oma põhimõtteid, eluviisi üsna palju muutnud. Mitte piisavalt. Esimene samm suuremate muutuste poole oli oma ego ja uhkuse alla surumine. See võib tunduda nii naeruväärselt lihtne, aga mitte mulle. Mulle oli see raske. Ma sisimas loodan, et sellest saab uus algus. Ma tegelen selle nimel, et sellest saaks uus algus.

Ma olen olnud mugav ja ma olen elanud eluvales arvates, et ma olen keegi, kes ma ei ole. Näiteks? Ma ei ole blogija. See, et panna oma instapiltidele hashtag #influencer ei tee minust influencer´it. Ma võin ise arvata, et kirjutan jube hästi ja kõigile peaks see meeldima, aga tegelikult kirjutan ma sama keskpäraselt nagu kõik need teised kümned ja sajad #influencerid. Ma olen pidanud ennast planktonist paremaks. Mis mind nendest paremaks teeb? Kõrgharidus (kõigest baka, mis on uus keskharidus juba ammu!) ja firmamärgiga käekott? Oma maja ja hea maitse (alati kaheldav!)? Hea töökoht ja reisimine? Kammoon, hea töökoha võib saada igaüks, kes seda tahab! Ja pealegi – inimeste ambitsioonid on erinevad. Mitte midagi ei tee mind paremaks Soome ehitajast või Norra koristajast. Kellegi jaoks olen ka mina plankton. Kõik on vaatenurga küsimus.

Vaatenurga küsimus on ka see, milline mina olla. Viimasel ajal on mind kõige rohkem hakanudki häirima blogimina. See on hakanud mu elu segama. Don´t get me wrong – ka mulle meeldivad need sülle kukkunud kingitused ja kutsed, mis panevad mind mõtlema, et ää, ikkagi #influencer, aga mind on hakanud häirima tähelepanu. See, et inimesed teavad, mida ma teen, mida ma söön, mida ma arvan paksude käivartega naistest, miks ma olen depressioonis (olnud), mis on mu pereelus valesti, miks mu laps mind aegajalt närvi ajab (lapsele mõeldes, siis selle reisi ajal on mu süda murdumas, et ma ei saa tema juures olla. Vaeseke sai endale just enne jõulupidusid tuulerõuged ja peab nüüd kodus piinlema.) Mind on hakanud häirima, mida inimesed, minust arvavad, sest mulle tundub, et see ei ole minu suhtes aus. Kuigi ma pean tunnistama, et olen selle tõepoolest ise endale kaela kutsunud.

Ma olen vastu võtnud otsuse, et 2019 saab olema uute tuulte aasta. Isiklikest eesmärkidest ma rääkima ei hakka. Ma ei taha, et inimesed, kellele ma ei meeldi, saaks ilkuda või oodata, kuna saab midagi halvasti öelda. Küll aga võin ma rääkida blogi vaatenurgast. Ei, nii suuri lubadusi, et blogi panen kinni, ma tegema ei hakka. Ma ei suuda seda niikuinii, ega ka ei taha, aga ma olen püüdnud välja mõelda, mis suunas edasi minna. Mulle tundub, et ma olen selle enda jaoks välja mõelnud. Suures osas pean ma selle eest tänama oma blogi lugejaid ja ka neid, kes mind blogipõhjustel foorumites kritiseerivad. Mulle jõudis peale kaheksat aastat blogimist kohale, et minu blogilugeja on minust targem. Mul ei ole piisavalt teadmisi, et pakkuda oma lugejale intellektuaalset lugemist, mul ei ole mõtet seda arvata. Mul ei ole mõtet ka kirjutada teemadel “kus-ma-käisin-mida-sõin”, sest see vihatud plankton ei tule siia blogisse kunagi seda lugema. Nendel on teised blogid, kust nad seda meelelahutust pakuvad. Mina neile mahlakalt seda pakkuda ei oska. Ma ei püüa enam olla blogija. Ma jätkan virtuaalset kritseldamist vaid seepärast, et see on mu hobi. Ja võib olla saab sellest ka teekond egost lahtilaskmiseni ja oma pärismina leidmiseni.

Naljakas, et ma siiani arvasin, et ma tean päris hästi, kes ma olen. Tundub, et siiski mitte.

//

Remember that sentence I was told that “you need to find WHO you are not who YOU THINK you are”? As I have been on long flights and struggling with time differences recently I have given a lot of thought about this. There was another sentence from an acquaintance “that there is three me – the real-me, the professional-me and the blog-me whereas the latter is different from me and these three will start to interfere to each other one way or another.” I have never thought that blog-me is that much different from real-me, but then again this was not the first time when somebody told that in real life I am so much different compared to the one I appear in blog. Where there is smoke, there is fire.

One person I know made me think – he is so into his comfort zone and master in making excuses, that most likely he will never reach his dreams and goals, but rather just exists and waists his life on sleeping, literally. There is constantly something going wrong for him as well. Mishaps happen to the person to change something is his life, isn’t it so? Who else has had misfortune in her life? Especially recently? Me of course. Is this a sign that I am doing something wrong and should make some changes? Probably, because not only am I confused in my head, but also the feeling of desperation is becoming familiar again.

The biggest mistake I have made this year, is being way too selfish. Thinking that my problems are the worse and not paying attention to others. Specially to my husband. Whenever he has wanted to talk about his problems, all I have done is snapped and become angry at him which all lead to arguments and probably made us both worry that this is not going to end well. It’s not that we don’t love each other, but when it comes to problems, all I have wanted to do, is hide my head under the sand and not listen to Marek at all. I have wanted to make all the decisions. That has not been fair and right on him.

Another big problem I have been struggling, is pride. If I have been hurt, I cannot let it go, but instead want to prove that I have been hurt. Not realizing that nobody really cares. Everybody sees things differently and all views can be equally right. For example I find it very hard to forgive. I cannot say that having pride is bad, but sometimes it would be better to swallow your pride and ask for some help. And asking for help has been very challenging for me recently. I haven’t wanted to admit to myself that I need help or even how to ask for it. Instead I have hidden my head in hope that problems will disappear. Acting like a grown-up? Not even close. Everybody around me seemed to try and find a solution, I closed my eyes and hoped that everything will pass. Couple of weeks ago I had to swallow my pride and ask for help. Do you know how embarrassing it was? For a moment I felt like 40-years old failure. Failing as a mother, a wife, an entrepreneur, and a person. But I had to and not even for myself anymore, but because where I had driven my husband. My depression had started to make him feel depressed. I had to open my eyes.

You are just one of those people to whom something constantly happens”. Again, so true. Things happen to me, especially recently. Why? Because I have lived my life wrong even though I thought to have changed myself, my principles and my lifestyle a lot. Well, not enough. First step towards bigger changes was to suppress my ego and pride. It might sound so simple to others, but not for me. For me it was hard. Deep inside I hope, that this is the new beginning. I am working for this to be the new beginning.

I have been comfortable and living in a lie thinking to be somebody I am not. You want an example? I am not a blogger. Just because I post a photo in Instagram with a hashtag #influencer doesn’t make me one. I might think that I write really good and everyone should like it, but all I do is writing average texts like others, all these hundreds #influencers. I have thought to be better than majority of followers in the blog world. What makes me better than them? Higher education (only a bachelor degree that is the new higher education) and a branded handbag? Own house and good taste (always debatable!)? Good job and possibility to travel? Seriously, anyone can get on a good position if they want it! Besides – people have different ambitions. Nothing makes me better from Finnish builder or Norwegian cleaner. I am just another follower to somebody else. It’s all about your standpoint.

Also. it’s just about the point of view when you ask who am I? Recently I have been really disturbed by the blog-me. It has started to disturb my life. Don’t get me wrong – I do like the presents and invitations that make me feel like #influencer, but I have been annoyed by the attention. The fact that people know what I do, what I eat, what I think about women with fat arms, why I am (have been) depressed, what is wrong in my family life, why my child gets on my nervs every now and again (thinking of her now, my heart is broken that I cannot be with her now. She has picked up chicken pox just before Christmas and has to suffer at home now). I have started to feel uncomfortable by what people think of me, because I don’t think it is fair on me. But again, I have to admit that I caused all this myself.

I have decided that 2019 will bring new breeze. I am not going to talk about personal goals. I don’t want the people who dislike me, to have a go at me or wait for their opportunity to insult. But I can reveal the blog point of view. No, I won’t give as big promise as shutting this blog. I wouldn’t be able to do it anyway and I don’t want to, but I have tried to figure out which way to move on. I think I have figured it out. All in all I have to be thankful to my readers for that and for those who have criticized me in different forums. After eight years of blogging I have finally understood that my readers are smarter than me. I lack in knowledge to provide intellectual texts for my readers, I shouldn’t kid myself here. There is also no point in writing posts about “where-I-went-and-what-I-did” because nobody will ever come to read these. We have other bloggers for this, who can spice up their texts. I am not trying to be a blogger anymore. I am only continuing to scribble virtually because it’s my hobby. And maybe it will help me to let go of my ego and find real-me.

It’s funny how I thought that I know pretty well, who I am. I guess I don’t after all.

 

 

 

Advertisements

18 thoughts on “Meeleheide, segadus, uued tuuled// Desperation, confusion and new breeze

  1. Minul on blogi selle jaoks, et endale mingeid asju selgeks kirjutada-mõelda. Kui vana kinni panin, oli uut vaja. Samal ajal proovisin blogida nö välisest elust aga ei ole juba pool aastat mingit viitsimist. No küllatulijaid huvitaks aga parem küsigu otse või räägime siin veiniklaasi taga.

    Aga see abipalumise teema kõnetas, ma tegelen sellega nüüd eriti septembri lõpust, mil olin seljanärvivaluga mitu päeva täitsa abitu. Aga võtab veel aega, et kohe öelda, mis muret teeb jne. Ma see tagantjärge tark, kes alguses on vait ja alles tükk maad hiljem suudab välja öelda, mis toimub ja milles too hetk probleem oli aga selle aja peale on lumepall veerema hakanud ja probleemide hulk juba paljupalju suurem. Eks ma juba natuke küsin aga kuidagi ümber nurga, pean kuidagi rohkem otse tegutsema, noh et oleks nagu ausam või nii.

    Uue aasta lubadusi pole mul enam mitu aastat, kõiki muudatusi saab teha kohe või noh, enamvähem kohe. Mõte, et teen – see on tihti päevi või nädalaid või isegi kuid kuklas tiksumas aga ma tegelen nende teemadega ja muutustega. Kui vaid julgeks kiiremini peale hakata, mitte pea ees vette hüpata (mis tuletab meelde, et võikski ühe talisupluse teha … aga nii, et müts on peas) vaid pärast paaripäevast seedimist peale hakata, mitte oodata ja oodata.

    Minu selle aasta õppetund oli see, et kõik juhtub õigel ajal või natuke hiljem, samas lõpuks kõik laabub ning vahepealne aeg pole närviminekuks vaid õppetunniks.

    Liked by 1 person

    1. Mul ka üldiselt ei ole uue aasta lubadusi, sest milleks. Kui on vaja, siis saab tehtud niikuinii ja omal ajal. Aga nüüd tundsin, et ei, midagi peab muutuma ja uus aasta on lihtsalt nina ees juba. Hea aeg siis puhtalt proovida alustada.

      Like

  2. Loe “Kas see on rumal” läbi, paras eneseareng sulle pikkadele trippidele. Usu mind, sa saad selle blogi suhtes ka targemaks.

    Aastavahetusel lahkame 😘

    Like

      1. Mkmm, sul on sealt lapse teemadel jne lugemist küll ja veel. Ma ise just loen seda, varem ei suutnud, polnud õige aeg.

        Like

  3. Väga värskendavalt aus ja enesekriitiline! Teed väga õigesti, et oma isiklikke eesmärke detailselt ei avalda, säästad sellega kõvasti motivatsiooni ja närvirakke. Mis iganes need eesmärgid ka ei oleks, soovin, et kõik läheks nii nagu plaanid!

    Liked by 1 person

  4. Blogisina ja pärissina on väga erinevad, olen seda ennegi öelnud, mul on hooti raske neid kaht inimest ühendadagi. Minu arust on ülikihvt see sinu eneseareng ja eneseotsingud ja usu mind see on kõik tegelikult väga mõnus teekond. Ma olen täna juba ühe sõbrannaga vesistanud veits ja vesistan veel siingi vist. Minu enesearengu teekonna üheks osaks olete olnud teie Triinuga. See kaks aastat (kaks aastat juba!) olete te mulle nii palju andnud. Ma olen siiralt õnnelik, et me selle kohtumise sammu tookord tegime. Ma loodan, et sa tead, et ma olen sinu jaoks olemas! Kasvõi veini joomiseks…eee…veebruaris. Kallis oled! 😘

    P.S. Idale pai!

    Like

    1. Sama siin, see kaks aastat tagasi saanud veinijoomisest alanud sõprus on mulle palju andnud. Tore on leida uusi minu inimesi, kes on nii minu moodi, aga samas nii erinevad – see rikastabki ja on kindlasti üks osa minugi enese leidmisest.

      Idast on nii kahju, nüüd ma tean, mida tähendab olla haigest lapsest nii kaugel, et midagi ei saa teha. Emasüda ikka valutab.

      Like

  5. Kui sa leiad mõne inimese, kes ennast tunneb, siis tee temast blogipostitus. Ma tunnen päris mitmeid inimesi, aga selliseid küll ei tea, kes ennast tunneks. Sa kirjutad, kuidas sul on erinevad minad, et blogi jaoks ja töö jaoks. Enamus inimesi omab mina ka enda jaoks. Suht kõik omavad ettekujutust endast, mis ei pruugi üldse kokku langeda teiste ettekujutusega nendest, või tolle müstilise pärisminaga. Üldiselt on too ettekujutus endast enda jaoks umbes sarnane tollega, kes olla kellegi teise jaoks – mõnesid külgi ei taha näha, mõnesid tähtsustad üle. Aa need nähtavad-peidetud-mängitud küljed on erinevad. Ma üritan enda puhul saada jälile nendele külgedele, mida ma ise endas väga hästi ei tunne põhjusel, et need ei meeldi mulle. Lihtsaim võte on iga kord, kui keegi teine millegagi närvidele käib, endale tunnistada – mul peab see sama nõme külg olema, muidu see mind ei ärritaks. No kui ei leia endas, äkki siis polegi. Tegelikult on suht ükstapuha, mida teised sinust arvavad, enamus inimesi ei arva suurt midagi olulist, kuna neil on piisavalt tegemist küsimusega “mida teised minust arvavad”. Vot ise tahaks enda vastu arusaadav ja aus olla. Siis oleks ka hoopis lihtsam oma nõmedaid külgi varjata.

    Liked by 1 person

    1. “Tegelikult on suht ükstapuha, mida teised sinust arvavad, enamus inimesi ei arva suurt midagi olulist, kuna neil on piisavalt tegemist küsimusega “mida teised minust arvavad”. – väga hea tähelepanek. amen!

      Liked by 1 person

  6. Ma samastun selle tekstiga mitmes punktis. Viimasel ajal ma olen jõudnud ka tundmuseni, et ma ei ole see, kes ma arvasin, et ma olen. Ja see on olnud üsna valus õppetund. Mul on hetkel üpris raske aksepteerida seda tõdemust.
    Teiseks võtsin ma paar kuud tagasi julguse kokku ja tunnistasin, et ma vajan abi. Ma kardan täiega arstil käimist, kuid võtsin selle tee ette. Mõni päev tunnen endiselt, et olin rumal ja nõrk, et seda tegin, aga reaalselt ma tean, et ma ei saa oma probleemiga ise üksinda hakkama.

    Ma jääj ootama alati su blogikritseldusi. On lohutav lugeda, et näiliselt perfektses maailmas on tegelikult ka teisi, kes ei ole iga hetk #bestme ja #blessed. Mulle meeldib palju rohkem kui nn #influencer on keegi, kelle päris elu mind päriselt ka kuidagi mõjutaks 🙂

    Head kojujõudmist ookeani tagant ja pehmet jetlagi! (Ma arvasin varem, et jetlag on vinguviiulite väljamõeldis kuni eelmine aasta ise Ameerikas käisin… raisk, eksisin :D)

    Like

    1. Ma kõlan ilmselt nüüd eriti imalalt, aga sina oled naiteks selle blogi üks häid külgi. Just nagu oma ja vana tuttav:)
      Aga see arusaam, et me polegi need, kes arvame, et oleme, on selline veider. Oppetund kindlasti.

      Jetlag on julm. Ma arvasin ka siiani, et no mis seal siis on🙄 Eksisin. Ma täna hakkan Chicago rütmi jõudma, aga juba istun lennujaamas et ajas edasi sõita ehk siis koju jõudes ilmselt on ikka täitsa jõhker. Samas kõike seda väärt😂

      Like

      1. Mul on nüüd tagurpidi jälle sassis öö ja päev. Kaks pikka lendu (nö öist) maganud, nii et täna saab koju jõudes ilmselt öösel filme vahtida🙄😂

        Like

  7. Kõik ses elus ongi muutuv. Ja ma mõtlen, et kuni see on muutuv ja kuni inimene iseendas paigal ei tammu, on kõik väga hästi. Sest paigalseis on samahästi kui tagasiminek…. Mulle igatahes meenus selle su postituse peale kellegi luuletus mu kunagisest kooli almanahhist. Võtab teema ilusti kokku:)

    Iseenesega silmitsi

    Ärge küsige, kes ma olen.
    Ma ei tea.
    Ärge öelge, et tunnete mind,
    sest isegi mina ei tunne ennast.
    Tundsin ennast eile,
    sest nüüd ma tean, kes ma olin.
    Aga seda, kes ma olen täna,
    küsige mul’t homme.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.