Mõtted

Eestis olles Eestist eemale//Home & Away

Juba 1997.aastal rääkisin ma vahetusõpilasena uhkelt kõikidele, keda huvitas või kes oskasid huvi teeselda uhkelt kui tore Eestis elada on. Muidugi lähen ma Eestisse tagasi, vastasin ma natuke solvunult, kui mult küsiti, kas tahaksin Norrasse elama jääda, nüüd kui ka keelt oskan. Miks ma peaksin tahtma mujal elada olles eestlane, pööritasin ma silmi. Ega see tunne kuhugi ei kadunud, olen ikka Eesti patrioot ka edasi olnud – pean au sees laulupidusid, arvan, et meil on kõige ilusam hümn (peale Soome võib olla), olen uhke eestlaste saavutuste üle ning armastan Eesti kööki, muusikat, kunsti. Alati on hea koju tulla.

Viimasel ajal olen ma aga hakanud mõtlema, et mulle meeldibki mõte tulla koju, mitte tulla Eestisse. Seda on tegelikult endale ja teistele kurb tunnistada, aga ma olen hakanud Eestist kaugenema. Kodu ja pere on tähtsad, aga Eestiga on mu armastussuhe jahenemas. Ma ei tea täpselt, millest see on tingitud, aga viimasel ajal on mind midagi häirima hakanud. Sõitsime eelmisel nädalal laevast maha ja õde ütles õigesti “jälle see hall Eesti”. Võib olla häiribki mind see Eesti viiskümmend halli varjundit. Mitte ainult ilm, vaid olek ja hoiakud, suhtumine. Kõik on ükskõikne, morn ja õel. Eestis elades ei saa sellest aru, sest ise muutud samasuguseks. See üldine õelus neelab kõik endasse. Sellet saab eriti aru kui oled eemal olnud Eestist.

Eile seisin ma Chicagos keset tänavat ja püüdsin telefonist aru saada, mis suunas ma minema pean. Ma nägin turist välja, loomulikult. Juba esimene inimene, kes must möödus, peatus ja küsis, kas ma vajan abi ja juhatas mind lahkelt õiges suunas. Kodutut Anthonyt, kes mind hotelli juhatas, mäletate? Samal ajal loen ma Eestis uudist, et möödakäijad ei peatu isegi vanainimesest, kes libedaga on pikali kukkunud ega saa püsti. Joodik või kodutu, mõeldakse ja kõnnitakse mööda. Hall sügis ja vihmane talv ei aita minu tunnetele just kaasa. Dubais lennukisse istudes mõtlesin ma kadedusega nende eestlaste peale, kellega seal kohtusin ja kes seal elasid. Veab neil, mõtlesin ma. Ma tahaksin ka, et töö mind sinna elama viiks. Või jumala eest, miks mitte USA-sse. Ei, ma ei ole pimestatud suurlinna tuledest, ma mõtlen lihtsalt, miks me üldse Eestis elame. Sest meie kodu on siin?  Aga kodu ei pea ju Eestis olema?

Veidrad mõtted (mitte esimest korda) koduteel kui mu ainus mõte on, et palun Nordica hiline, sest ma ei taha viimasest lennust maha jääda. Ma olen eilsest saadik liiga palju lennujaamades oodanud (dämn droonid!), ma tahan koju. Ma tunnen puudust oma jonnakast kelmikast sarmikast Idast ja Mr. Poppinsist ka natuke. Aga ma ei tunne puudust inimestest, kes mornilt poes kassasabas seisavad ja müüjale naeratada ei oska.

//

Already on 1997, when I was an exchange student in Norway, I told proudly everyone who wanted to listen or pretended to be interested in listening how good it is to live in Estonia. I always replied “of course I will go back”, sometimes feeling a bit insulted, when I was asked whether I wanted to stay in Norway. “Why would I want to live somewhere else if I’m Estonian” I couldn’t stop but wonder. This feeling has not gone anywhere, I am still patriot to Estonia – I enjoy the singing festivals, think that our national anthem is the prettiest (expect for Finnish maybe), I am proud of what Estonians have achieved and absolutely love Estonian cuisine, music, art. It always feels good to come home.

Recently I have realized that I like the thought of coming home, but not coming to Estonia. It is actually sad to admit to myself and also to others, but I have started to move away from Estonia. My home and my family are important, but my love affair with Estonia is starting to fade. I am not really sure what is the cause for all this, but something has started to bother me. We arrived back to Estonia last week with my sister and when driving off from the ferry she said the golden words “this grey Estonia again.” Maybe this is what is bothering me, the fifty shades on Estonia? I am not only talking about the weather, but also the way people are and their attitude. Everything is numb and apathetic, angry and mean. When you live in Estonia, you don’t sense this, because you become one with all this. This overall bitterness is swallowing everything. And you understand this when you have been away.

Couple of days ago I was stood in Chicago in the middle of the street trying to understand which way my phone is directing me. Obviously I looked like a tourist. Already the first person, who passed me, stopped to ask if I needed any help and kindly led me into the right direction. He was a homeless guy called Anthony. Meanwhile I read news in Estonia about how people walked pass an elderly person who had slipped, fallen down and couldn’t get up. “Drunk or homeless” is what they were probably thinking and just kept walking. Grey autumns and rainy winters don’t really make things better. When I was flying back from Dubai, I was so jealous of those Estonians who I met and who lived there. How lucky are they. I wish my work could take me to live there or why not even to America. I am not blinded by the city lights, I am just thinking why do we live in Estonia? Because our home is here? But home doesn’t necessarily have to be in Estonia does it?

Weird thoughts (not the first time) on my way back home when my only wish was for the last connecting flight to be delayed, because I didn’t fancy spending a night in the airport. Since yesterday I have spent too much time waiting in the airports, I want to go home! I miss my stubborn crazy Ida and I miss Mr. Poppins too, a little bit. But I don’t miss all these people standing in queues with their long faces who cannot spare a smile to the cashier.

 

 

 

Advertisements

About Eveliis

I still don't know if things fit together, or if everything will be all right in the end. But I believe that something means something. I believe in cleansing the soul through fun and games. I also believe in love. And I have several good friends, and just one bad one.

20 comments on “Eestis olles Eestist eemale//Home & Away

  1. Klaudia

    Meie oleme Eestist ära olnud 4 aastat. Tuleks vist tagasi, kui palgad normaalsed oleks. Eks iga elu mujal ja iga äraminek ja iga koht mujal on omamoodi. Meie igatseme just oma inimesi, oma keelt ja oma kultuuri. Isegi venelasi vaatame siin andunud pilgul. Kui kodust välja astud, on kohe multikulti. Pole juuri, pole inimesi, kellel oleks “oma maa” tunne, töö juures, poes, igal pool on palju türgi ja araabia keelt, palju matslikkust, räpakust, ükskõiksust oma elukeskkonna suhtes, sest pole ju oma. Turistina jääb tunne, et teenindus on kõikjal hästi sõbralik. No ei ole. St. on, aga see on mask. Kui oled juba kohalik, siis tead, mitme inimese tööd teeb poes müüja või haiglas õde, tegelikult on kõik kurnatud, aga treenitud naeratama. Siinne palk on kõigil auga välja teenitud ehk kapitalism lokkab.
    Eks rahulolu eluga võõrsil sõltub stardipositsioonist ja tööst ka, millega alustada. Meil ei olnud alguses midagi. Kui kõik läheb plaanipäraselt, kulub veel 4 aastat, et mul oleks rahuldustpakkuv töö oma kabinetis ja teatav ühiskondlik positsioon, mille põhjal ei oleks esimene emotsioon, et mõttetu välismaalane, kellest võib üle ja mööda vaadata. Laps oleks siis gümnaasiumi lõpetanud ja siinsete kõrgkoolide uksed oleks talle mööndusteta valla…ja on selge, et kui oled nii palju endast andnud, et siin kuhugi jõuda, siis naljalt enam tagasi ei tule. Samas vaatan ma Tallinna lennujaamagi tohutu härdusega, mida kohalik eestlane ilmselt ei mõistaks: Estonia klaver, millel keegi mängib (märk rahvuslikkusest, noh, tänapäevases Euroopas natsismi ilming😂), siis lennujaama ja bussiterminali ühenduslülis Eesti inimesed oma koduses keskkonnas (Saksamaal ei tuleks selline valik kõne allagi! Esindatud peaks olema türklased, araablased, süürlased, sekka mõni neeger. Aga meil on meie OMA INIMESED! ) Eesti on nii väike ja samas nii suur! Poliitika on kõikjal jama, sellest saab ka eemal viibides aru ja vaesust on ka kõikjal, aga oma inimesed on ikka oma inimesed…pigem siis juba siiras ja tõsine kui võltsi naeratusega.

    Like

    • Nahavärvi järgi vaatate, kes on “oma inimene”? Mina olen ikka harjunud seda määrama väärtushinnangute ja läbisaamise järgi. Ei oska küll rõõmu tunda sellest, et “jube tore”, õnneks Eestis olen ümbritsetud valgete inimestega. Aga nüüd meenub, et päris paljud eestlased nimetavadki seda kui ühe boonusena Eestis elamisest. Ja mitte põhjusel, et “terrorism!”, vaid ongi sellepärast, et meeldib näha ja olla ümbritsetud kindlat valget värvi, tuttava füsioloogiaga inimestest. Siis nagu hakkab mõnel inimesel koheselt sees hea olla, kodune tunne jms. Ma pole sellest kunagi aru saanud, et mis boonus või rõõm see üldse on. Sellise maailmavaate pärast paljud meist eelistavadki elada ja reisida multikultuursetes kohtades Eesti asemel.

      Liked by 1 person

      • Klaudia

        Mir, ma rääkisin juurtest, kokkukuuluvustundest oma maaga, keelest ja kultuurist, mis teevad inimestest oma inimesed. Pole mitte mingisugust mõtet mulle nahavärvi teemat selgitama tulla. Mis siis on kultuur ja “oma maa” tunne? Ma julgen väita, et Eestis ei ole kombeks nt. bussi põrandale sülitada ja oma sodi (nt. näritud õun või saiake) bussiistmetele jätta. Need on küsimused üleüldisest mentaliteedist, mõttest, et oma kodu tuleb hoida. Mir, Sa võid ette kujutada, mida tahes, aga ka sakslane või prantslane mõtleb laias laastus teisiti kui eestlane. Sellel on sügavamad ajaloolised, sotsioloogilised, poliitilised jne. põhjused ja see on normaalne, aga see mõttelaad pole minule ja mu perekonnale omane (pareerimaks osatust teemal, mis sa vingud, tule siis tagasi, ma juba mainisin, et ei ela Eesti palgaga ära). See ei tähenda, et võõrsil pole võimalik kohaneda ja sarnaste vaadetega sõpru leida, aga see ei tähenda ka, et võtad hunniku palme, istutad need talvisesse kliimasse ning kõik lokkab ja haljendab. Minu meelest on see kurb, kui sakslane vaatab mulle nõutult otsa ja ütleb, et ta ei tea, mis põhjusel ta võiks oma maa üle uhke olla ning ta ei oska öelda, mis on saksa kultuur. Sellepärast ei saa tekkida ka fotogaleriid sakslastest oma koduses keskkonnas, sest see kodune keskkond ja elanikkond on nii muutunud ning ei osata oma väärtusi enam defineerida. Aga uued tulijad ei tule siia valdavas osas sulanduma ja ühiskonnale endast midagi andma. Oma töö põhjal näen seda selgelt. Tõsi, on erandeid ja neid tuleb aidata ning nende püüdlustes igati toetada.
        Nojah, mina küll oskan oma maa ja oma inimeste üle uhke olla. Aga ka sellel on ajaloolised põhjused, eks. Ja ma ei pea seda siiraks, õigeks ega vajalikuks, kui avalikkuses naeratatakse vasakule ja paremale, aga kodudes käib teine jutt (seda näeb koolis laste pealt, kuidas vanemad mõtlevad).
        Mir, ma kujutan ette, et me räägime erinevatest asjadest, seega püüa klišeedest kaugemale mõelda.

        Like

      • Ma ei saa küll päris hästi aru, millisel Saksamaal sa elad – seal kus mina olen üldiselt bussipõrandale ei sülitata. Tänavapilt on multikultuurne, aga mind ei sega, domineerib siiski saksa keel. Ja saksa kultuur on ikka olemas, ,eile oli ühe (kohaliku, saksa) sõbraga pikem vestlkus sel teemal, mis on saksa kultuur ja mida neile tähendab heimat nüüd, praegu. Kusjuures, mina olen väga integreerumata ekspat, sest mulle oli Saksamaal elamine alati ajutine. Klišee või mitte, aga tõepoolest, kui nii halb on ja keskkond segab, siis tuleb koju tagasi minna, ettevõtlik inimene saab ka Eestis end normaalselt ära elatada (vaata kasvõi sama blogi autorit, kelle postituse all me hetkel oma mõtteid vahetame).

        Liked by 1 person

  2. Mu jaoks on jäänud kõlama mõte, et kodu ja kodumaa ei pea geograafiliselt üldse lähedal paiknema. Minu kodumaaks on alati Eesti, aga ma tunnen, et mu kodu ilmselt seal pole. Kõige enam oma elus olen ma kodus tundnud ennast just siin Inglismaa kolkas. Kuigi siin on ka ilm enamasti hall, siis inimesed tunduvad soojemad. Ühtpidi on siin kandis raske olla omaks võetud võõrana (st isegi kui oled inglane, aga mujalt maakonnast), aga teisalt on üleüldine suhtlemine inimlikum.
    Teine asi, mis mulle siin meeldib on see, et ei pea tõestama ennast riietuse ja välimusega. Eestis tundsin ma alati pinget, et mida ma kannan ja kuidas ma välja näen ning ma tundsin alati, et keegi vaatab ja hindab mind. Siin pole mul mingit probleemi suvalises koduriietuses linna pubisse minna. Või üleni värvi- ja tolmusena poodi minna. Kedagi ei huvita, mis sul seljaas on.

    Liked by 1 person

  3. Suhtumise küsimus. Olen elanud päris mitmes riigis nii Euroopas kui mujal. Enamasti tundub esmapilgul igalpool nii tore ja nii tore aga kohapeal elades ei ole asjad üldsegi nii siirupised. Ei ole mina kohanud hullemaid rassiste kui igasugused värvilised ise teiste värviliste vastu. Või siis võtame nt Hollandi, tundub ju vahva riik, inimesed isegi meie masti pikad ja sihvakad ja mõistavad isegi sarnast nalja, reklaamitakse kui mega multikulti riiki – koduses keskkonnas laua taga kui keegi väljaspoolt ei kuule ja ei näe, siis alles näeb seda “sallivust”. Meie oleme lihtsalt venelaste ja poolakatega samas pundis mingid ida Eurooplased.
    Dubai on suht viimaseid kohti maailmas, kus ma elada sooviksin. American dream aga suur bullshit.

    Eesti on imeline! Nii väike ja seetõttu on siin ikka pea kõik võimalused olemas, ole ainult ettevõtlik ja töökas ja on reaalne võimalus oma ala tipuks saada. Meie haridussüsteem ja meditsiinisüsteem, bürokraatia. Või hoopis meie vanemahüvitiste süsteem – täielik luksus ju. Töötan rahvusvahelises firmas ja kui mu mujal elavad kolleegid said aru, et ma istun lapsega 1,5 aastat täispalka saades kodus ja sain veel ühe lapse ja seda aega veel pikendasin ja saan uuesti sama täispalka edasi – no neil oli ikka suu lahti.

    Palgad – no muidugi on palju valdkondi, kus ei ole asjad eriti roosilised ja lahendust ei paista lähiajal – igasugused õed, hooldjajad, lasteaiaõpetajad jne aga no kus riigis siis asjad igas valdkonnas lillelised oleksid. Meil saab noor inimene vähemalt tasuta hariduse ja saab oma elu alustada ilma hiiglasliku võlakoormata. Ei ole need palgad ka enam igalpool nii hullud. Enamus minu tutvusringkonnas, kes on vähegi asjalikum, saab ikka vähemalt keskmise kätte, paljud ka palju rohkem. Ei ole see riigikogulase palk ka midagi kättesaamatut. Reisitakse palju, ostetakse maju ja kortereid.

    Naerata ise ja sulle naeratatakse ka vastu. Minul igatahes on küll nii, jalutan iga päev lastega ringi ja vastutulevad inimesed ikka naeratavad, lähedal on pisikene poekene, müüjad kõik tuttavad ja lobisevad nagu oma inimesega, alati kui abi palun, siis seda ka saan. Ole ise see muutus, mida sa teistes otsid ja siis on see Eesti palju kaunim ka oma sombuses hallis olekus.

    Like

    • Ma arvan, et ma ka olen piisavalt mujal käinud ja elanud, et teada, et mujal ei ole kõik siirupine, asi polegi selles. Ma tean hästi, mis on Eesti eelised, haridus ja meditsiin jms, mille kallal me virisema ja võtame iseenesestmõistetavalt, aga mind häirib siiski midagi just siin ja praegu.

      Ma muide naeratan ja alustan juttu väga tihti täiesti võõraste inimestega, vestlen poemüüjatega, eelistan väikeseid poode jne jne jne. Püüangi olla see muutus, aga ma tunnen siiski, et Eesti rõhub mind. Hetkel. Võib olla see muutub, loodetavasti see muutub, praegu on selline tunne, et Eesti on kuidagi…liiga konnatiik?

      Like

  4. Ma olen sinuga täiesti nõus. Minu jaoks on Eesti kõige suuremateks miinusteks inimeste kitsarinnalisus, negatiivsus ja viisakuse puudumine ning see palju kiidetud haridussüsteem, mis vaid hinnetele keskendub. Igal pool omad miinused ja plussid, aga minu jaoks on elul Eestis palju rohkem miinuseid kui plusse. Ma tunnen ennast Eestist eemal palju rohkem koduselt ja turvaliselt, kui Eestis. Ning seda kõike märkabki alles siis, kui oled teatud aastad juba mujal elanud. Kohapeal elades pole sul millegagi võrrelda ning sa ei märka neid asju, sest sa oled sellise eluga harjunud. Ja eks loomulikult oleneb ju ka palju sellest, mis teise riigiga tegu on ja mis tasemel sa seal elad.

    Like

  5. Klaudia

    To sitsidsatsidpatsid:
    Ju ma siis ei ole nii ettevõtlik inimene😊. Olin nii ettevõtlik, et saime mehe ja lapsega täiesti võõrastena siin maal ning ilma igasuguse kõrvalise abita ja sentigi riigilt taotlemata oma elu siin sisse seatud. Ei olnud meil kellegi juurde tulla ning alguses polnud isegi sööginõusid, 4 kohvrit oli. Kes julgeb, tehku samas stardipositsioonis järgi. Aga ju siis jääb ettevõtlikkusest ikka puudu😂.

    Liked by 1 person

    • Ma võib olla ei jaga sinu seiskohta Eesti vs multikulti suhtes, aga täielik respekt, et julgesite nii alustada. Ma imetlen inimesi, kel selline ettevõtlikkus. Me ise elasime Norra kolides hästi kasinates tingimustes, jube keeruline oli. Kas tohib küsida, mis teid pani sellist sammu plaanima üldse või kust mõte?

      Like

      • Klaudia

        Tegime abikaasaga Eestis järjest rohkem tööd, et ära elada. Lõpuks kohtusime kodus üha harvem, lapsest oli ka kahju, et nii harva kõik koos olla saime. Mingil hetkel hakkad juurdlema, mis on elu mõte ja kas selline rabelemine lihtsalt selleks, et katus oleks pea kohal ja toit laual, üldse kuhugi viib. Tõsi on see, et töötame ka praegu palju, aga elu on elamisväärsem, aega üksteise jaoks rohkem ja raha saab ka säästa. Lisaks mõtlesime, et oleks tore, kui laps saaks nagu möödaminnes ühe võõrkeele lisaks suhu (seepärast toetan üliväga Ida Norra lasteaeda) ning et tal oleks soovi korral võimalus sujuvalt jätkata õpinguid mõnes Saksamaa ülikoolis. Lisaks peab ikkagi mainima, et Eesti tööturg on hästi väike. Minu töövaldkonnas siin on hetkel nii, kandideerid viiele kohale ja tööle kutsutakse seitsmele. Ma ei tunne, et kui ma töötuks peaks jääma, siis on maailma lõpp. Eestis see hirm kogu aeg oli.

        Like

  6. Ja siis ma vaatan telkust, kuidas Tareq Taylor räägib, kui toredad inimesed siin on ja kuidas ta pole kohanud soojemat vastuvõttu kui Eestis. No võta siis kinni 🙂

    Like

    • Kellegi tuntud välismaalase vastuvōttu Eestis ei saa vōrrelda eestlaste endi igapäevase omavahelise suhtumise ja suhtlemisega.

      Like

      • Kahjuks nii on jah, olen sinuga,Rita, nõus

        Like

      • Kas ma võrdlesin? Lisan veel ka, et minu kogemus ei ole selline nagu Eveliisil. Kas see on pädev Rita jaoks?

        Like

      • Sa ei pidanudki võrdlema, lihtsalt nii ju on, et Eestit külastav tuntud välismaalane näeb ja kogeb Eestit teistmoodi.

        Like

      • Eks me näeme enda ümber seda, mida me näeme enda sees. Suhtumise küsimus. On ka neid väismaalasi, kes ei näe eestlasi nii. Kuulsus pole siin oluline. See oli näide, et on olemas ka teine külg. Leidke see üles.

        Liked by 1 person

      • Kammoon, päriselt? Hakkab jälle pihta see, näed seda, mis enda sees?

        Like

      • No vot, selline on minu kogemus lihtsalt. Sa ei pea sellesse kuidagi suhtuma. Let’s agree to disagree ja peace 🙂

        Like

  7. Minul aastate pikkune (kuud ei lähe arvesse) võõrsil elamise kogemus puudub, aga tuttavate jutust olen aru saanud, et isegi nii palju kiidetud Skandinaavias ei võeta sind tegelikult omaks. Jah, ollakse viisakad, aga kunagi ei jäeta lisamata, no sa oled siin ju ainult 25 aastat elanud. Tahame või ei, meid võetakse rikkas läänes vaid kui ida-euroopa majanduspõgenikke. Kui sa just ei ole tippteadlane või eriti kõrge lennuga spetsialist, aga need elavad tavaliselt oma rahvusvahelises mullis. Just meiesuguste pärast britid hääletasid Brexiti poolt. Viisakas ollakse sinuga seni, kuni saadakse aru, et sa kavatsed ka lahkuda. Suhtumine välismaalastesse olevat läinud kehvemaks just viimastel aastatel.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: