English Mõtted Sweden

Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

Kojusaamiseks oli mul üleeile ja eile kokku neli lendu. Chicago-Reykjavik, Reykjavik-Dublin, Dublin-Stockholm ja Stockholm-Tallinn, lendude vahel oli piisavalt aega, et ei oleks pidanud end vigaseks muretsema ja oleks aega olnud ka natuke lennujaamapoodides ringi vaadata (kust ma mujalt need selleaastased jõulukingid ikka osta jõuan muidu?).

Aga…Kui lendudega midagi viltu saab minna, siis viltu ka läks.

Esimese lennu väljumine hilines kaks ja pool tundi, mis ootamatult muutis ka järgmisele lennule jõudmise aja kriitiliseks. Aega oli umbes 15 minutit, et lennule jõuda. Sinna sisse pidi mahtuma ka bussisõit. Ma väga ei muretsenud, sest üldiselt sellisel juhul oodatakse ikka hilinejad ära, aga no ikkagi…Mul ei oleks otseselt midagi Islandile jäämise vastu olnud, kuid see oleks siiski tähendanud liiga palju sekeldusi, parem lennule kiirustada. Läks nii hästi, et minu värav oli kohe seal, kuhu buss meid viis. Ma oleks jõudnud isegi pissil ära käia.

Ma olin alustanud oma reisi tagasi tulevikku. 8+ tundi järgmise päeva suunas. Ma olin just saanud öö ja päeva USA-s korda, kuid pidin nüüd uuesti ümber harjuma teistpidi tagasi. Esimesed kaks lendu ma magasin nii, et ma ei tundnud ei õhkutõusu ega maandumist.  Dublinisse jõudes olin jõudnud hommikusse, minu aju jaoks oli täiega öö. Ajas edasi-tagasi rändamine on üks omaette kogemus. Etteruttavalt võin öelda, et Stockholmi jõudes ei saanud ma enam aru, mitu päeva ja mis kell ma reisinud olin, kas ma olin söömas hommikusööki, lõunat või õhtust. Mu aju oli üsna sodi.

Dublini lennujaam on üks nõmedamaid, kus ma käinud olen. Või harjumatum. Nii segadusse ajav. Õnneks oli mul siin aega segaduses olla, sest otseloomulikult lükati edasi ka järgmine lend Stockholmi. Kõigepealt tund, siis kaks, siis veel veerand tunni kaupa kolm korda. No vähemalt on aega siin  jõulukinke otsida, mõtlesin ma. Päris oli. Kui kosmeetikat, iiri suveniire ja viskit ei tahtnud, olid väljavaated kinkide leidmiseks kasinad. Mul ei jäänud muud üle kui oodata. Te ei kujuta ette kui hea meel mul oli, et ma USA-s olin olnud sunnitud ostma kogu maailma adapterite komplekti. Ma ei teadnud, et ka Iirimaal on teistmoodi pistikud, kuid pole probleemi – mul oli kohvris olemas seitse erinevat otsikut akude laadimiseks. Üks neist pidi ka siin sobima. Ma olin päästetud.

DSC02066

Kui täis oli saanud kolm tundi ootamist, hakkas asi kuidagi kahtlaseks kiskuma. Lende ei paistnud kuidagi toimuvat. Kaks lendu pidid väljuma ühest ja samast väravast, ei pidanud üldse väljuma, väravaid muudeti edasi ja tagasi. Ma ei suutnud enam järge pidada. Rahvast ja möllu ja segadust oli nii palju. Lihtsalt hoidsin pilgu väraval peal, sest viimase info järgi oli lootust, et peale Helsingi lennu väljumist hakkab Stockholmi lennu boarding. Midagi ei hakanud. Klõbistasin arvutis. Magasin rahvamassi suminas maha, et väravat oli muudetud.

DSC02082

Stockholmi jõudes sain ma lõpuks jälle pihta sellele, mis kell on. Boarding Tallinnasse pidi algama 18:20, lend Dublinist maandus 18:24. Ma ei oleks väga muretsenud, sest ikka oodatakse hilinejaid, mind tegi murelikuks see bussiga lennukini viimise osa. Kas nad siis ka ootavad hilinejaid? Mõned minutid kindlasti, aga kui kaua? Lisasin lennukilt maha jõudes tempot ja avastasin end ühtäkki passikontrolli järjekorras, mis oli üüüüüüüüratu pikk. Seal oleks raudselt 10-15 minutit läinud. Seda aega mul kindlasti polnud. Ülbelt palusin ma inimestelt, kas tohiksin ette saada. Keegi ei olnud vastu.

Ja siis algas minu reisimise ajaloo üks hullemaid võidujookse ajaga. Infotabloolt leidsin Tallinna lennu, kus oli kirjas, et boarding toimub 18:35 bussiga. Ma vaatasin kella. Ei olnud just liiga palju võimalusi sinna õigeks ajaks jõuda, aga ma lidusin lootuses, et mind ikka oodatakse. Loogika ütles, et ma peaksin saama transfer väravat kasutada. Ei saanud, sest Tallinna lend läks välja terminalist kaks. Mina olin terminalis viis. Nende kahe terminali vahe on ilma liialdamata sama pikk kui lennujaamast Ülemiste keskusesse. Nende kahe vahel käib rong! Erinevad terminalid tähendasid ka seda, et ma pidin uuesti läbima turvakontrolli. Kui ma lõpuks hingetu ja higisena terminal kahte jõudsin, nägin infotabloolt, et ooteaeg seal on 15 minutit. Mul ei jäänud muud üle kui jälle kord paluda end teistest ette. Iga minut oli kulda väärt. Kell hakkas saama 18:50, lend pidi väljuma 18:50. Üks kord elus ei olnud Nordica lennu taga kirja, et see oleks edasi lükatud. Minu õnn, eksju? Jõudsin väravasse ja leidsin eest grupi rahulikult istuvaid inimesi. Ma ei saanud midagi aru. Ometigi oli tablool kirjas “boarding 18:35 bussiga”. Tuletan meelde, et mu aju oli täiesti sodi ja korraks tundus mulle, et Nordica ja Air Baltic on ka üks ja seesama lend. Poteito potaato. Kui ma lõpuks aru sain, et olin infotablood valesti vaadanud, olin ma meeleheitel. Siin mu reis siis tänaseks tõepoolest lõppeb ja omast rumalusest. Lende oli kaks – 18:50 Nordica lend ja 19:35 Air Baltic lend. 19:35 asemel olin ma kogu aeg lugenud 18:35 ja kuigi mul käis peast läbi mõte, et miks 18:50 asemel on kirjas 18:35 mõtlesin ma, et see on seotud bussisõiduga.

Kell oli 18:55 ja ma olin vales terminalis!

Nordica lennu, mida ma nüüd õigesti vaatasin, ei olnud mingit märkust, et see oleks edasi lükatud nagu ma naiivselt lootsin. Mul ei olnud mingit šanssi sellele lennule jõuda.  Mäletate jah – kahe terminali vahel käib rong! Ma olin alla andmas, kuid mingi osa minust mõtles ikka, et “it ain´t over until it´s over” ja ma hakkasin TAGASI tormama. Kuna lootus oli niikuinii juba peaaegu surnud, keeldusin ma uuesti maratoni jooksmast ja sõitsin õigesse terminali rongiga. Turvakontrollini pidin ma ikka poolmaratoni jooksma. Krt, kus need suured lennujaamad ajavad hulluks. Kell oli juba seitse läbi. Ehk nad ikka ootavad, lootsin ma sisimas ja kujutasin ette, kuidas hetkel juba 63848 korda “final call for Eveliis Kund-Zujev” hõigatakse ja ma jõuan väravasse täpselt nii, et lennuki saba vaid näha.

Minu õuduseks pidin ma jälle turvakontrolli läbima. Rahvamass, mida ma nägin, andis kiiresti aimu, et kui ma tahan kuidagigi veel lennule jõuda, siis pean ma jälle ülbe olema. Palusin end jälle ette, turvatöötajad olid äärmiselt abivalmid ja aitasid mind kiiremini väravast läbi. Minu taha seisma jäänud vanem abielupaar porises pahaselt. “Tal on väga kiire,” vabandas turvatöötaja minu eest. “Meil on ka kiire,” porisesid nad vastu. “Tõsiselt? Kas te olete ka higist tilkuvad ja hingetud ja meeleheitel  ja kaks päeva reisinud, surmväsinud, segamini ja lennust maha jäämas?” mõtlesin ma sisimas. Sain turvaväravast läbi rekordkiirusega, et siis jääda ootama oma asju lindil, mis edasi ei liikunud. Ma olin nii lähedal, ent samas ikka veel nii kaugel. Porisev abielupaar sai oma asjad enne mind kätte ja möödusid minust vaadates mind õela pilguga justkui öeldes “nanaanaanaaanaa, me saime ikka enne”. Iga sekund ja minut oli oluline. Ma olin nutma puhkemas. Võib olla ei pidanud ma seal ootama rohkem kui 2-3 minutit, aga see tundus terve igaviku. Lõpuks sain ma oma asjad kätte ja hakkasin uuesti liduma.

Viskasin pilgu infotabloole. Veendusin, et seekord vaatan õiget lendu, nägin väravat ja lennu taga märkust “eeldatav lahkumise aeg 20:10”. Vana hea Nordica tegi seda jälle. Ma olin jooksnud nagu hull, ma reaalselt tilkusin higist – mantel, pintsak, kohver ja kott ei ole maratoni jooksmiseks just mugavaim varustus- et jõuda lennule, mis oli tund aega edasi lükatud. Ma jäin seal samas seisma, viskasin oma kotid maha, et hinge tõmmata. Minust möödus üks paar. Nad naeratasid mulle. Mees tuli mu juurde ja kallistas mind. “Kumb on – kas juba väljunud või tühistatud?” küsis ta. “Edasi lükatud,” hingeldasin ma vastu. “Parem niipidi, eksju?” naeratas ta ja soovitas mul nüüd esimesse baari minna.

Aga enne oli mul vaja uut pluusi. Ma haisesin higi järgi nii, et pidin ise selle kätte ära minestama. Seadsin sammud esimesse poodi. Leidsin pluusi. Allahindlused ka. Jeeei, vedas. Või siis mitte. 179 eurot. Meeleheitel või mitte, higine või mitte, aga mitte raha peale nii vihane. Minu rõõmuks oli kõrval kohe järgmine pood, kus müüdi bambusviskoosi ja siidisegust VALGEID t-särke (minu lemmikud!), lisaks olid kõik asjad 25% soodsamad. Ma sain puhta pluusi 23 euroga. Vana palusin ma prügikasti visata. See oli üks odav valge pluus, mille ma olin Dubai jaoks ostnud (kuu aega tagasi!) ja kinnitas jälle seda, et pole vaja osta odavaid hilpe, sest need on vaid korraks kandmiseks. Peale paari pesu oli see muutunud topiliseks ja mul ei olnud kahju seda minema visata, pealegi haises see rämedalt higi järele, sinna oli päev tagasi läinud kohvi ja hommikul tomatit. Lisaks oli see vastikust sünteetikast, mis keha sügelema pani ning ilmselt aitas kaasa ka liighigistamisele. Ma nägin selle pluusiga välja nagu kodutu. Oli aeg pluusist vabaneda. WC-s piserdasin ma end üle lõhnaõliga tundes end nagu 16.sajandi aadlik, kes pesemise asemel end lõhnaõliga üle valab. (Okei, et see nii rõvedalt ei kõlaks, siis ma siiski enne püüdsin end natuke ka pesta kraani all.) Ma tundsin end uuesti poolinimesena. Hingamise rütm oli taastunud ja nägu, mis oli jooksmisest punane ja leemendav, hakkas normaalset värvi tagasi minema.

Kokkuvõttes hilines Nordica lend veel kaks tundi.

Advertisements

13 comments on “Kuidas ma koju…Sain või ei saanud?

  1. Isssand… Ma lugesin ja puhkesin pisaraisse seal kohas, kus lõpuks selgus, et Nordica hilines ja sa oma asjad maha viskasid, et hinge tõmmata…. Aga lõpp hea, kõik hea, eks? 🙂
    Kauneid pühi su perele!

    Like

    • Tead, see oli tõesti selline hetk, kus ma ise tahtsin ka rõõmust nutma hakata. Mitte et ma oleks teisel pool maailma kusagil vangis olnud, aga noh nii lähedal, aga samas nii kaugel ikka.
      Sulle ka häid pühi!

      Like

  2. Päriselt oled pärast sellist maratoni valmis kohe jälle koti selga viskama ja hommmepäev uuesti reisima? Lugesin ja õudne hakaks, nagu oleksin ise seal olnud. Nutma ei hakanud :-). Ma vihkan lennujaama ja lennujaamaprotseduuri ja lende, mis kestavad üle kolme tunni. Pean nagunii liiga palju lendama ja just lennujaamavastumeelsuse tõttu on käimata paaris kohas, kuhu muidu tahaksin (La Reunion, Guadeloupe, Martinique). Kui just peab, lendan Eestisse. Euroopas olen kirglik rongireisija, aga rongiga paraku üle ookeani ei saa (ja Eestisse ka mitte). Kui ma ülivägaaus olen, siis turvakontrolijärjekorras käitun ilmselt nagu see vanapaar :-(. Ilusaid pühi ja kodu nautimist!

    Like

    • Korraks ma ikka nüüd puhkaks kodus, aga põhimõtteliselt juba uue aasta alguses on seljakott uuesti seljas. Lennujaamad mulle meeldivad, aga turvakontroll mitte. Nii väsitav on see asjade lahti ja kokku pakkimine, ses mõttes on käsipagasiga reisimine kehv.
      Mina ise olen turvajärjekorras mõistlik, mõnikord on ju tõesti näha, et inimene kiirustab ja siis ei ole mul mingit probleemi neid ette lasta. Seda enam, et ma tean ise, mida see tähendab.
      Aga häid pühi Sullegi:)

      Liked by 1 person

      • Ma lasen ka inimesi ette, kui keegi palub, aga vahel olen ikka tige vanamoor (poeg kutsub kogu aeg korrale ja seletab stiilis “emps, ega tigetsemine sind kuidagi ei aita.”) Ei aita tõepoolest, mõistlik pool minust saab ju aru.

        Like

      • Me kõik oleme vahel “tigedad vanamoorid”:)

        Like

  3. Ihsand, ma hoidsin hinge kinni lugedes ja jooksin mõtetes kaasa. Kui sa koti maha viskasid Nordica juurde jõudes, ma hingeldasin, nagu oleks ise jooksnud.
    Die Hard Eveliisi jõulueri 🙂
    Häid valgeid jõule! (Ja kui valge otsa saab, siis joo punast edasi)

    Like

  4. Paras närvikõdi, aga tore, et loo lõpp ikkagi positiivne 🙂

    Ma küsiks, kuidas sa tagasi harjusid ajavahega USAst Eestisse? Nii palju kui ma lugenud olen, siis n-ö tulevikku reisimisega on keerulisem harjuda? Mul on veebruaris üks reis ees USA poole ja puhkuselt naastes pean ülejärgmisel päeval tööle minema – mõtlengi, et kas peaks ülemust hoiatama, et töövõime jätan Kariibi merele ja mu töökohustuste eest vastutab zombie 😀

    Like

    • Just sõbrannaga rääkisime, et minevikku reisimine tunduvalt lihtsam, tagasi tulles nö tulevikku palju raskem mingil põhjusel.
      Tänane päev, just hommikupoolik, olen ma zombie olnud, käisime Idaga poes ja ma tundsin, et tegelikult olen täiesti ebaadekvaatne (pole ka ime, sest eilse siinse päeva ma magasin lendudel), nüüd hakkan vaikselt ärkama. Sõbranna ütles, et ta nädal aega tagasi juba, aga ikka täiega sassis ajavahest. Mul natuke ses mõttes veab, et pole võimalust magada, muidu ilmselt läheks taastumiseks rohkem, praegu loodan, et paari päevaga taastun.

      Ülemust hoiata kindlasti, et zombie tagasi tulemas umbes nädalaks:D

      Like

  5. Selle tralli peale mõtlen, et mis kasu ettevõte sellisest reisist saab… Lennupiletite hinnad ja ööbimised, lisaks ühistransport, pärast reisi tükiks ajaks zombistunud töötajad… Sa täpselt ei kirjutanud ka, et mis selle reisi point oli… Sa olid kohapeal nii üürikest aega ka, et ei kujuta ette, mis tähtis asi seal ajada oli, mille nimel selline teekond ette võeti 😀

    Like

    • Pärast reisi hakkas jõulupuhkus, nii et selles mõttes ei ole tööandjal küll midagi kaotada:) Ja ilmselt ikka mingi kasu ja põhjus on, et selline reis ette võetakse, ega siis ettevõtte omanikud lollid pole ja niisama lõbu pärast selliseid asju teevad. Mis see eesmärk ja põhjus oli, ei ole selle blogi teema:)

      Like

  6. Uuuhh…mu pulss hakkab vaikselt taastuma. See oli küll epic jõulumärul. Millegi pärast kujutasin ma ainult terve aja oma peas ette “Sõprade” Rachel Greeni, sest see kõik oli kuidagi nii temalik 😀
    Tere tulemast tagasi ja häid pühi!

    Like

  7. Pingback: Märgid vol1 – estonianwithabackpack

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: