Niisiis oli mul Chicagos olles kindel plaan enne äralendu Marekile kaasa elusuuruses Grinch kaasa osta. Uurisin välja, et neid on Walmartis, avastasin, et jalgsi on sinna liiga kaugel minna ja tellisin Uberi. Läksin rõõmsalt poodi sisse ja avastasin, et olen vales poes – kust mina võisin teada, et seal vaid toidukaupu müüakse. Pagan noh! Lähim päris Walmart oli 20 minuti sõidu kaugusel. Ega ma enam pooleli ka ei jäta, mõtlesin ma ja tellisin uuesti Uberi. Jõudsin kohale ja julgen öelda, et nüüd olen ma käinud maailma kõige kummalisemas ja koledama kaubaga poes. Jaa, hinnad olid odavad, aga kaup lausa kohutav. Lisaks oli seal raskusi inglise keeles suhtemisega. Hispaania keeles oleks libedamalt läinud. Keeleoskusest/oskamatusest hoolimata sain ma teada, et Grinchi enam pole. Ma olin täiega pettunud. Ma olin raisanud ära tund aega ja 22 dollarit. Mitte millegi nimel. Sõitnud kuhugi pärapõrgusse koledate riiete poodi kummaliste inimeste keskele.

Minus lõi välja kooner ja ma keeldusin uuesti 22 eurot taksosõidu eest maksmast. Kuidagi peab siit ju ka ühistranspordiga minema saama, mõtlesin ma. Pealegi ma tahtsin natuke seda kahtlast piirkonda ka uudistada, hea meelega oleksin natuke jalutanud. Vaadata neid ehtsaid ameerikalikke väiketänavaid kummaliste jõulukaunistustega. Ma jalutasin umbes pool kilomeetrit kui sain aru, et võib olla ma kaamera ja kohvriga ei ole just kõige paremini ümbruskonda sulanduv. Ma ei teadnud, kas see piirkond oli tegelikult midagi getolaadset või mitte, aga päris turvaliselt ma end seal jalutades siiski ei tundnud. Ma ei tea, kas ma tahaks mõnes sellises kohas breketeid panna või oma last imelise välimusega keskusesse viia? Kahtlane kant. Parem bussiga edasi minna. Äärepealt oleks ma muidugi esimese hooga valele poole sõitnud, jumal teab, kuhu ma jõudnud oleks.

Metroopeatusesse jõudes olin ma kahe vahel. Kas riskida sinna sisse minna või tellida siiski Uber. See lihtsalt tundus selline pisike pime inimtühi maa-alune koht, teate küll, selline, kus “Kontides” või muudes kriminaalsarjades keegi sind uimastab ja mahajäetud laohoonesse viib, et seal katseid tegema hakata. Ma siiski otsustasin metroosse minna. Kurat see oli kõle koht! Isegi mina (peale Kopenhaageni vargust) tõstsin telefoni ühte püksitaskusse, kaardi pintsaku taskusse, kaamera peitsin salli sisse ja sisenesin metroosse. Jube koht!  Ja siis selgus, et seal sai raudväravast läbi vaid olemasoleva kaardiga, pietit ei saanud kusagilt osta. Mida ma siis nüüd tegema pidin? Üks inimene lasi oma piletiga mind ja veel üht teist reisijat läbi, aga kuna see paganama raudvärav oli nii kitsas, siis ma jäin oma kohvriga lihtsalt sinna kinni ja edasi ei saanud. Mul käis juba peast läbi, et sinna värava vahele ma mõrvaritele ja narkaritele lihtsaks saagiks saangi. Õnneks tagasi ma sain. Mis siis edasi? Nägin üht inimest lähenemas ja palusin, et saaksime koos läbi minna. Võimalik, et ta ei saanud inglise keelest aru, igatahes ei vastanud ta midagi, aga ma keeldusin ka sinna metroosse kauemaks jääma. Nii ma siis lihtsalt viskusin sellele inimesele selga ja surusin end koos tema ja oma kohvriga läbi väravast. Üritasin talle selgitada, et ma ei ole napakas sarimõrvar või ei kavatse teda röövida, aga ta lihtsalt vaatas mind põlgliku pilguga ja eemaldus kiiresti. Ma mõistan teda. Ma ka eemalduks kui mingi crazy lady mulle selga hüppaks kõledas metroopeatuses.

Ma pean ausalt tunnistama, et mul oli hea meel kui ma lõpuks sellest kuse järgi haisevast ‘rongist välja sain. Võimalik, et ma teen tollele piirkonnale liiga ja tegelikult oli see kõik vaid minu ettekujutus, et tegu oli vaese ja koleda kandiga, aga vahet ei ole -turistina on mul see õigus valida, kus oma selle reisi viimased tunnid veeta. Dowtown tundus palju mõistlikum valik.

Koperdasin veel natuke linnas ringi, aga tundsin korraga end nagu Forrest Gump – “I´m pretty tired, I think I will go home!” Ma oleksin tegelikult tahtnud linna veel ja veel uurida ja sellega tutvuda, erinevate rongidega sõita ja seigelda, kuid võib olla selleks korraks siiski piisas. Kes teab, kuhu ma jälle sattunud oleks. Kohvriga polnud ka kõige mugavam seigelda. Pealegi ma ei saanud enam aru, kuna ja kas ma üldse maganud olen. Mu keha oli väsinud.

Rongiga lennujaama sõites möödusin ma uuesti tollest getolaadsest piirkonnast. Ma jõudsin mõtteid mõlgutada. Mulle meeldib selline natuke (?) organiseerimata seiklemine ja uudistamine, kuid ma kujutan täitsa ette, et teistele selline seiklemine ei sobiks. Ilma planeerimata, lihtsalt kuhugi minna. Kui ma olen üksinda reisil, siis ma teen seda alati ja igas sihtkohas. Lihtsalt lähen kuhugi. Seekord oli mul siiski isegi sihtkoht, nii et lausa planeeritud sightseeing.