Mõtted

Kas lapsele antud lubadustest peab kinni hoidma?

“Kui sa oma pudru ära sööd, siis ma ostan sulle homme kutsika!”

“Kui sa praegu mind ei sega, siis läheme homme kinno!”

“Kui sa õigel kellaajal magama lähed, siis ma luban, et võid homme terve päev ipadis olla!”

Väga tihti võib vanemaid kuulda oma lastele katteta lubadusi andmas. Meil on majas lastekasvatuses üks reegel (obviously, sest nagu te teate olen ma vana hea lapsepeksja, lisaks sellele, et varasemalt teada tuntud loomavihkaja). Me ei anna Idale katteta lubadusi. Ei ütle, et läheme homme kinno/ujuma/teatrisse/võtame kassipoja/ poni /alpaka/ostame talle auto/ratta, kui me seda ei mõtle.

Tihti ütlevad vanemad, aga ta ju homme ei mäleta. Mina julgen vastu vaielda. Mul on meeles oma lapsepõlvest kui isa lubas mind oma töökoha peole viia, äkki oli isegi jõulupidu. Nagu te teate olen ma nii vana, et siis ei olnud telefone ja kokku oli see üritus lepitud ammu varasemalt. Ma ootasin seda päeva nagu hinge õnnistust. Ma usun, et ma ei olnud vanem kui viie-aastane, aga mul on nii selgelt meeles, et ma olin üksinda kodus, panin end õigeks ajaks riidesse ja ootasin. Ootasin ja ootasin ja oooooooooooootasin. Lõpuks istusin jope seljas meie maja pimedas trepikojas puutrepil ja ikka ootasin. Seda ma ei mäleta, miks see üritus siis ära jäi, aga võib olla oli see ka üks selline mokaotsast “ah, võib olla siis lähme”.  Ma armastan oma isa väga, selle postituse point ei ole vastupidisest arvamust kujundada, aga laps jätab meelde rohkem kui me arvame/tahaks/eeldaks.

Ida jätab meelde ERANDITULT KÕIK lubadused ja seepärast olen ma kodus ka nüüd väga ettevaatlik, mis ma talle vastan, sest vastasel juhul võib juhtuda, et ma olen talle lubanud midagi, mida ma teha ei tahaks. Näiteks suvel sõitsime me autoga mööda ujulast, liiklus oli täiesti ulme ja Ida rääkis mulle midagi ujumisest ja ujulast ja…Ma kuulsin ausalt tollel hetkel vaid “blaa, blaaa, blaa, blaaaa”. Vastasin süvenemata talle “jajah”. Kaks päeva hiljem tulid Marek ja Ida poest tagasi ujumisrõngaga, sest ma olin ju lubanud lapsele, et ostame talle ujumisrõnga ja siis lähme ujulasse ujuma. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et pagan, kuna ma ometi midagi sellist lubasin. Siis meenus mulle see “jajah”. Tema võttis seda kindla lubadusena ja mul ei jäänudki muud üle kui “lubatud” laupäeval ujuma minna. Mitte et see oleks midagi hullupööra rasket ja vastumeelset 30-kraadises kuumuses olnud, aga tegu oli just sellise laupäevaga, kus ma oleksin tahtnud lihtsalt niisama kodus vedeleda. Muidugi läksin ma ujuma. Õnneks sain ma kompromissile, et me ei lähe ujulasse, vaid kohaliku järve äärde.

Alles hiljuti kustuti Ida ühele pildistamisele Raekoja platsis. “Ja pärast seda võime siis uisutama minna,” lubasin ma ja vandusin end järgmisel hetkel maapõhja, sest ma teadsin, et nüüd peame me ka minema. Jällegi – ei midagi vastumeelset ja rasket, aga see oleks olnud umbes 8 ajal õhtul ja siis eelistan ma tegelikult juba kodus diivanil lösutada. Õnneks (jah, ütlen õnneks) hakkas Idal pildistamisel külm ja ta küsis, kas võiksime mõnel teisel päeval minna. Pakkusin välja, et võib olla teeme siis hoopis koju uisuväljaku. “Muidugi!” hõikas Ida rõõmust ja kui te arvate, et Marek ei veetnud nädalavahetust just selle ülesande täitmisel siis te eksite. Ida seletas mulle kõrvalt, kuidas tegelikult võib öösel minna uisutama, et siis saab küünlad ja tuled ja muud kaunistused panna ning ma äärepealt oleksin libastunud ja “jajah” öelnud, sest mul oli parasjagu käsil maailma kõige tähtsam tegevus ehk blogimine (jaa, iroonia!) ning ma ei tahtnud, et mind segatakse. Õnneks sain sõnasabast kinni. Ma tean küll, kust tal see kaunistamise mõte tuli. Ikka “Eia” filmist.

Ma vastasin “vaatame!”, mis ei ole lubadus, aga samas tunnen ma ikka süümekat, sest ma olen siiski talle ju lootust andnud ja peaksin nüüd tegelikult ju siiski sarnase lambiketi sinna organiseerima.

liuväljal_kaader_filmist
Foto: Filmi.ee

Ma ausalt tunnistan, et olen kehv lapsevanem, aga isegi minusugusel kehval vanemal on valus kuulata kui lapsele antakse katteta lubadusi. Julgen isegi minna nii kaugele, et see on kehvem kui ühekordne laksu andmine.

 

 

 

Advertisements

19 comments on “Kas lapsele antud lubadustest peab kinni hoidma?

  1. Ceissy

    Tead, pean ütlema, et olen nõus. Selles osas, et see (sõna mittepidamine) on vast isegi kehvem, kui ühekordne laksu andmine.
    Kindlasti ma leian selle kommentariga palju vaenlasi, aga mul on oma vaatenurk, st ka mina ei anna katteta lubadusi lapsele. Sellega ma õpetan lapsele sõnadest ja lubadustest kinnipidamist ja respekti. Laps teab, et mind ja minu lubadusi ja sõnu saab uskuda. Seda siis nii positiivses pooles ehk mingi meeldiv asi või ka negatiivses pooles- laps kuulab minu sõna ja mõistab, et mänguasjapoes EI tähendab tõepoolest EId.
    Kui on olemas lapsel respekt ja arusaam, et emme ei loobi sõnu niisama, siis on kordades lihtsam teda kasvatada ja võib koguni hakkama saada ilma “laksu vajaduseta”.

    Like

    • Ma arvan, et lubaduste mitte pidamisel on palju suurem mõju kui me oskame arvata. Ja nagu siin juba öeldud, siis tegelikult kehtib seesama ka täiskasvanute maailmas. On ikka kurb küll kui lubatakse ja siis ei tehta.

      Like

  2. Klaudia

    Meil pole see isegi mitte teema, sest see on iseenesest mõistetav, et lubadusi tuleb täita. Ootame ju lapselt sama.

    Like

  3. Olen ka seda meelt, et eriti peab hoidma lapsele antud lubadusi. Täiskasvanuga veel argumenteerid ja selgitad aga lapse maailmapilt kipub olema üsna mustvalge ja kindlapiiriline ning lubadus kas täidetakse või mitte (ja see pettumus kipub jääma lapse sisse kauaks).
    On täiesti müstiline milliseid fakte ja sõnakõlkse üks 5-aastane jaksab meeles pidada ja veel kui pikalt… 😀

    Like

    • See ongi, et nende maailm kipub selles osas olema must ja valge. ma olin Idale lubanud, et lähme laupäeval kinno, aga siis hakkasin mõtlema, et tegelikult sobiks pühapäev paremini. Küsisin, kas me saaks minna pühapäeval. Vastus tuli muidugi “ei” ja sinna juurde “aga siis sa ju valetasid”. Ma ei valeta oma lapsele ja kui laupäev, siis laupäev

      Like

  4. Muidugi tuleb lapsele antud lubadust pidada!
    Ja asi ei ole ju selles, et ta mäletab… Vaid nagu Klaudia välja tõi, oodatakse lapselt ju ka lubaduste pidamist, seega ei tule kõne allagi, et lapsele antud lubadus kuidagi väiksema kaaluga lubadus on või et sellesse kuidagi kergelt suhtuda võib…

    Like

  5. Ei tea nüüd kas Lamp nüüd emotsioonidest väriseb juba..

    Like

    • Mul on Lampi kohta nii palju huvitavat infot, et mina tema asemel väriseks küll. Häbematu kahepalgeline “inimene”

      Like

  6. Nii valusalt tundsin ära end selles ärajäänud jõulupeo jutus – väike tüdruk krepilokkide ja pidukleidiga ukse juures ootamas. Tunde ja tunde ja tunde – ei tea, kas isa tol päeval üldse koju tuli, ilmselt mitte… Ma suren seest iga kord kui ma mõtlen, et mu lapsed niiviisi tundma peaksid ja lubadus on effing lubadus.

    Liked by 1 person

  7. Ja nõnda tuli meie perre kass… Viiesele tüdrukule isa poolt antud lubadus, kui ta 8 saab, oli nii hästi meeles, et jäänud muud üle, kui lubadusest kinni pidada. Tütar ei maininud kordagi vahepeal kassiteemat. Alles siis, kui 8. sünnipäev lähenemas oli. Ja lubadus on lubadus. Ükskõik kas antud inimesehakatisele või vanemale.

    Liked by 1 person

  8. Viimasest lausest artiklis jääb mulje nagu keegi võiks end õigustada: “Annan küll vahel lapsele laksu, aga lubadusest pean alati kinni.” Nii see kindlasit olla ei saa. Mõlemas asjad on elementaarsed “eid ja kui juhtubki erandeid, siis õigustab neid ainult vanema ebaadekvaatne käitumine.

    Samuti tahtsin kommenteerida seda ujuma mineku näidet. Antud olukorras oleks olnud ka täiesti ok seletada lapsele, et ema oli tol hetkel liikulsesse süvenenud ega kuulanud, mida laps rääkis ning ei saanud aru, et on lubaduse andnud. Öeldagi: “Olin tol hetkel hajameelne, ning ei taibanud, mida sa uurid või küsid” Selliseid olukordi juhtub ju ka elus, täiskasvanute elus. Muidugi on võimalik taganeda antud lubadusest täiesti adekvaatsel viisil. Teine asi on see, kuidas lapsevanem suudab väljakannatada oma lapse pettumusereaktsiooni. Lihtsam on ju “lubadusest” kinni pidada ja lapse soov täita.
    PS: (mõned) lapsed on ka väga head manipulaatorid ja oskavad oma tahtmist saada.

    Mu jutt muidugi ei tähenda, et ka selliste hajameelselt antud lubaduste täitmises midagi halba oleks. Koos ujumas käia on ju alati tore! Kassid on toredad! Sagali tahavadki lapsed toredaid asju ja see on ju tore! Aga ei tasu karta lapsele ka vahel pettumust valmistada (muidugi mitte meelega). Pettumustundega hakkama saamine on suur oskus ja parem õppida seda lapsena kui jätta õppimata.

    Like

    • Mul on väga kahju kui viimasest lausest sellise asja välja lugesid, aga see selleks, las olla. Minul on põhimõte, et kui ei ole vaja pettumust valmistada, siis seda ka ei tee. Nt ka see ujumamineku vastus. Loomulikult kui ma oleks samas situatsioonis talle lubanud poni või ükssarve osta oleksin pidanud selgitustööd tegema, aga hetkel läks see küll kategooriasse “kui lubasin, siis lubasin”. Pealegi laps ostis selle pärast lausa ujumisrõnga!

      Like

      • Aga kui pärast minu kommentaari oma viimast lauset üle loed, kas siis ei loe sama välja… :)?

        Eks mu mõte oligi selles, et ei tohiks liialt karta lapsele pettumuse valmistamist. Ujuma minek oli tõesti ehk soft näide, aga nui neljaks ei saa ka ajada lubaduste täitmist, kui olukorrad ja võimalused vahepeal muutuvad. Kas ei oleks parem olla lapse kõrval ja lasta tal rahulikult pettunud olla, kõik need “leina” faasid läbi elada, kui et ta ükskord ehk alles täiskasvanuna istuks üksinda (sinu teadmata) koridors ja “ootaks isaga peole minekut” ning ahastaks üksi.

        Like

      • Ei, ma ei loe sama välja:) Ma loen välja, et ma arvan, et ühekordne ebaadekvaatne reageerimine on valem kui lapse petmine/talle valetamine pidevalt, et teda üht või teist asja tegema panna

        Like

      • Vot siis, nüüd sul läks hoopis lause sassi :). Ma ei saa tegelikult vist lihtsalt aru, miks neid asju on vaja omavahel võrrelda. Pidev lapsele valetamine on ju ka kehvem, kui üks kord (ehk harva ja kogemata ebaadekvaatses seisundis) lapsele valetamine.

        Like

  9. Nii ja naa .
    Ma tavaliselt katteta lubadusi ei anna ,aga 12 aasta jooksul on ikkagi mõlema lapsega tulnud ette seda et lubadust ei ole saanud /soovinud täita ja nad on kogenud pettumust (mis minu arvates on eluks vajalik kogemus) .
    Üks kommentaator ütles et laste vaatenurk on tavaliselt must ja valge . Vaidleks vastu! Usun et see on erinevates peredes erinev .
    Näide .Väiksem tuli koolist (kuuene) ja oli üliõnnelik. Üks vanem poiss oli talle “andnud” oma hokikepi (vabandust ,ei tea kuidas seda eesti keeles nimetatakse) .Ise ma sain aru ,et VAEVALT talle see anti ,seega ütlesin et ära siis pettu kui sa seda ei saa päris endale . Tema ikka raius et “aga ta ju lubas” .Seletasin et “vahel ei saa kõike ,isegi kui lubati sulle” .Järgmine päev tuli koolist ja ütles et “emme ,ta ei saanud mulle seda anda” ja oli täiesti tavalise häälega .Küsisin et kas sa olid kurb siis ? Vastas “ei olnud üldse ,vahel ei saa lihtsalt kõike ,mida lubati, peab aru saama !” .
    Üldiselt arvan et vähemalt pooled vanemate antud lubadused on üldse ülearused ja mõttetud .Sama mõttetud kui ähvardamises (kui tuttu ei jää siis sa ei saa homme seda ,teist või kolmandat) .Ähvardamine töötab sama halvasti nagu liigne lubamine ja planeerimine .Lapsel on lihtsalt ükskõik lõpuks ja teeb ikka nii nagu tahab .Arvan et lubadusi ei peaks andma lapsele liiga tihti .Üleüldine pidev planeerimine ja lubamine on täiesti ebavajalik ,eriti kui seda kasutatakse manipuleerimiseks (nt kui sööd pudru ära siis lähme homme kinno või kui lähed ilusti tuttu ,siis saad homme seda või teist ) . Mina usun pigem aususesse .Kui sa pudru ära sööd ,siis sa jõuad terve päev mängida ilma et sa tunneks end enne lõunat väga näljasena .Kui und ei taha tulla siis võib ju millegi mõtekamaga meelitada ,kui lubadustega .Nt kui ilusti tuttu lähed ,siis oled väga hea laps emmele ja ma olen su üle natuke extra uhke ! Lisaks siis on sul energiat mängida homme terve päev ilma et uni tuleks .
    Lubadus on ju hea kui see on millegi motiveerimiseks ,kuid kindlasti mitte igapäevaselt . Minu noorem laps teab et me läheme suvel legomaale .Tore on ,kui lapsel on mudagi toredat oodata ja midagi ,mille nimel ilusti kooliaasta läbida .Samas ta ei tea ,et me läheme täna peale kooli ujuma .Las see olla üllatus . Kui pidevalt ette lubada ,mida millal teha ,siis kasvavadki neist täiskasvanud ,kes ei oska üks päev korraga elada ja kes pidevalt vajavad midagi ,mida oodata ja loota .Parem on ju nautida tänast (nagu homset poleks) ja Homme teha sesa ,mida hing ihkab just sel päeval .

    Like

  10. Kätlin

    Minul on ka lapsepõlvest meeles lubadused, ootused ja siis pettumused.
    Ise emana ma mingi hetk tajusin, et minu käitumismuster emana on sarnane minu vanemate omale, kiirustades annad lubadusi, mille eesmärk tihti on laps nn “maha raputada”, et ta ei segaks, aga samas ise neid lubadusi tõsiselt ei võta ja meeles ei pea. See hetk oli nagu ämbritäis külma vett ja nüüd olen oma lubadustega ettevaatlik või siis kui lubatud, tuleb ka täita!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: