Arutelu pörsast ja juustupirukas

Ma usun, et enamik lapsi armastab millegipärast söögitegemist. Nii ka Ida. Ega seda tihti just abistamiseks kutsuda ei saa, aga kuna ta nii püüdlikult endale antud ülesandeid täidab, siis ma ei pane pahaks, et tegelikult läheb nii hoopis kauem aega. Kuhu meil kiiret? Pealegi nagu ma olen korduvalt öelnud, et ma ei ole eriline mängija-meisterdaja ema, mulle ei meeldi lihtsalt, ma olen liiga kärsitu ja saamatu, mulle meeldib Idaga muid asju koos teha.

Söögitegemine on ausalt öeldes üks neist asjadest. Ma annan talle noa kätte, et ta saaks tomateid lõikuda, sibulat hakkida ja kuigi Marek (ja ilmselt ka mõned blogilugejad) saab iga kord väikese südamerabanduse, et kuidas ma lapsele terariista kätte annan, ei näe ma selles midagi halba, seni kuni ta selle noaga niisama sihitult ei vehi või ringi ei jookse. Ei jooksegi ega vehi, vaid lõigub ja hakib nagu oleks see kõige tähtsam ülesanne.

dsc02949dsc02956

Viimati kui tegime koos mu “laisainimese-pirukat” käis taustal telekast saade, kus räägitakse eestlaste lihasöömisest. Juttu illustreerib pilt tervest põrsapeast ja tükeldatud põrsast. “Miks nad pörsa* tükkideks on teinud?” küsis Ida. Seletasin, et põrsast tuleb liha,et sina ju sööd ka liha. “Aga ma ei söö ju pörsast liha!” hüüatas ta. Selgitasin uuesti, et sööd ikka. “Aga ma ei taha, et nad ta ära tükeldavad, me ei söö ju elus notsut.” Selgitansin veelkord, et kui ta ei taha, et põrsas tükkideks tehakse, siis ei saa me vorsti ja liha süüa, siis peame me hakkama sööma teisi asju nagu näiteks tädi Kaisa.  “Aga ma tahan liha süüa,” ütles Ida  ja lisas, et ainult mitte sellisest pörsast. Ma püüdsin veelkord selgitada, aga Ida löi käega. “Las ta jääb. Teeme pirukat edasi.”

Sellised lühikesed, ent huvitava vaatenurgaga vestlused on köögilaua taga tavalised.  Me tegime pirukat edasi. Ma pean tunnistama, et kuigi kaalulangetusperiood, siis aegajalt on ohtra (sulatatud ja täispiima) juustu ja vahukoorega “paturoad” lihtsalt liiiiiiiiiiiiiiiiiga head, et neid endale mitte lubada. Sulatud juust…mmmm…teate mida ma aegajalt salaja teen? Söön sulatatud juustu külmkapist. Ausalt.

Aitäh Valiole, kes meid just õigel päeval kui ma üldse ei viitsinud poodi minna, vajalike toiduainetega varustas. Rohkem toidupakke siia majja paluks! Nii et ma ei peaks peale tööpäeva poodi minema, ma ei kannata absoluutselt poodides käimist. Piin. Puhas piin.

dsc02976dsc02988dsc03018

*Ida asendab millegi pärast õ-tähe tohti ö-ga.

 

Advertisements

6 thoughts on “Arutelu pörsast ja juustupirukas

  1. Aga kas sul ei ole sulatatud juustuga patustades oluline k u i d a s sa seda sööd? Minu jaoks ei ole suuremat naudingut just noaotsaga söömisest 🙂 Mitte ükski leib ega sai ega lusikas ega kahvel ei valmista sellist rõõmu kui just noaga. Ja mida pikem ja teravam, seda parem 🙂

    Like

  2. Lapse tunded ja mõtted sellel teemal on väga puhtad, siirad ja ausad. Lapse suu ei valeta. Teiste mõtlevate, emotsioonidega, tunnetega elusolendite mõrvamine maitseteelamhste nimel ongi ääretult kurb ja kohutav

    Like

  3. Kas Sinuni Selveri kuller ei ulatu? meieni nüüd käib, ikka täiega mõnus on. Coop käib ka, aga nad ei tunne kella (ikkagi mõnusam, kui peale tööd poes aega veeta).

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.