Mõtted

Miks mu laps kõike, mida hing ihkab, ei saa?

Sellele võiks vastata ühe lausega: siis elaksime me juba kodus, mis meenutaks mänguasjaladu. Ma ei taha mänguasjalaos elada. Ma olen niigi palju järgi andnud ja ei sure enam ära kui ka elutoas, meie voodis, vannitoas, garderoobis, esikus vaatavad mulle vastu ladybug´id, Barbied, trollid, smurfid, Ty kaisukad. Kui ma annaks järgi igale Ida soovile, siis oleks meil vist kodus olemas nii ponid, alpakad, karussellid (kusjuures, äge vintagekarussell keset hoovi oleks ülicool, kust neid saab, huvitav?), mänguautod ja eranditult kõik kaup, mida telekas multikate vahele reklaamib. Palju sellest kraamist tegelikult ongi meil olemas, sest sünnipäevad, jõulud ja terve hunnik tädisid, kes tahavad lapse iga soovi täita.

Lisaks sellele, et ma ei soovi mänguasjalaos elada, ei taha ma lapsele õpetada, et elu ongi nii lihtne, et saad absoluutselt kõik, mida tahad. Ei, ma ei taha talle õpetada, et elu on kannatuste rada ja kõige pärast peab muretsema ning sada aastat koguma, aga ma tahan küll, et ta õpiks asju hindama. Last ei saa ära rikkuda kui talle pakkuda õnnelikku lapsepõlve osta kõike, mida ta soovib, ütlete te? Teate, mina arvan, et saab ikka küll. Mina julgen öelda, et mina olen saanud praktiliselt kõik, mida ma soovisin ja see on mind natukene ära rikkunud küll. Ma olen asju võtnud iseenesestmõistetavalt. Ka täiskasvanuna. Kui ma tahtsin viimase mudeli Nokiat, siis ma “laenasin” tädilt raha ja ostsin selle endale. Tädilt, kelle pension oli neli korda väiksem kui minu palk, aga kellel oli oskus rahaga ringi käia. Koonerdada naersime me, aga tegelikult oli ta lihtsalt rahatark. Täna ma enam asju nii iseenesestmõistetavalt ei võta. Ma teadlikult püüan vähendada ja säästa, et lubada endale seda, mis mulle rõõmu pakuvad. Asjad (on muidugi erandeid ja aegajalt ikka tunnen ka mina, et aga nüüd ma lihtsalt tahan seda või toda, isegi kui mul pole seda vaja!) mulle rõõmu ei paku. Mulle pakuvad rõõmu elamused. Ma julgen arvata, et lapsel, kellel on kõik olemas, on ka nendest asjadest lõpuks suva ja ta tunneb puudust ning hindaks hoopis midagi muud. Ida teab, et me ei osta iga kord poest midagi. Sätendavaid patju, uusi kaisuloomi, plastiliini, juuksekumme, šokolaade. Ta püüab iga kord, aga on leppinud, et iga kord ei saa. Et mitte olla mingi eriliselt range ema, luban ma aegajalt, talle täiesti ootamatult, midagi, mitte preemiaks või et teda ära osta, lihtsalt niisama. Ma ei ole mingi kasvatusteadlane, aga mulle tundub, et selline spontaanne ost rõõmustab teda palju rohkem. Paneb uut kaisulooma hindama rohkem kui kahekümneks minutiks.

Mis puutub riietesse ja muudesse asjadesse,  siis õnneks on meil Idaga paljus ühine maitse ja väga palju me kaklema ei pea, kuid ma pean ka tunnistama, et mõnikord ma pean kulmu kortsutades järgi andma ja tal lubama otsustada. Kui kõrvuti on roosad Elsa pildiga saapad ja pruunid karvase äärega matkasaapa moodi saapad, siis kahjuks (minu jaoks) jääb peale Ida maitse. Tema on ju lõppude lõpuks see, kes neid saapaid kandma peab ja oluline on see, et talle meeldib. Kui aga asi on ikka liiga “hull” minu arvates, siis peab Ida kahjuks hetkel leppima sellega, et mina olen vanem ja tean paremini. Saab täisealiseks, otsustab ise. Mu meelest peavad lapsel ka siin soovides olema mingid reeglid ja piirangud. Ma tean juba ette, et ma hakkan vaeva nägema sellega, et Ida sooviks liiga vara juukseid värvida, end meikida, aga ma kavatsen neid “lahinguid” pidada ja üheksa-aastaselt tal juukseid roosaks värvida ei luba, lihtsalt sest “laps ju tahab ja kes see keelab”. Muidugi oleks mu elu ka praegu palju lihtsam kui ma lubaks talle kõike, aga ma olen valinud teatud reeglid ja piirangud. Ei luba telefoni ja ipadi vahtida päevad läbi, ma tahan, et tal püsiks see lapselik fantaasia ilma nutiseadmeteta. Ida on kehv sööja ja toituks vist ainult kommidest kui tal lubataks, aga me oleme valinud “et täna sööme kommi ja homme sööme kommi” ei ole õige. Ma olen vanem ja mina otsustan siin majas, millest laps oma kõhu täis sööb. Kui kõht on täis õhtusöögi jaoks, on kõht täis ka kommi jaoks. Lihtne loogika!

Intriigi siit postitusest otsima ei pea, ajendatud loomulikult ühest teisest blogijast, kes on lapsekasvatuses hoopis teisel arvamusel kui mina, kuid see pole kriitika ega “ärapanemine” või rinnale rusikaga löömine, et “mina tean paremini”. Ilmselgelt ei tea mina paremini, kasvatan last oma põhimõtete ja maailmavaadete järgi (ja nagu me teame arvan ma, et olen kohati päris korralikult emana läbi kukkunud), kuid ma olen viimasel ajal aru saanud, et ma ei mõistagi enam endast nooremate suhtumist asjadesse. Ega nende maailmavaateid, suhtumist ellu. Ilmselt on mõistlik leppidagi sellega, et erinevad põlvkonnad ja erinevad suhtumised, mitte püüda üksteist ümber veenda. Näiteks olen ma arvamusel, et kui kõik kohe sülle kukub, siis kuhu kaovad unistused ja millegi poole püüdlemine? Elu ilma unistuste ja soovideta tundub nii igav.

Advertisements

33 comments on “Miks mu laps kõike, mida hing ihkab, ei saa?

  1. Helena

    Ma arvan, et mitte sa ei mõista endast nooremaid, aga sa ei mõista lihtsalt “lollimaid” inimesi 😀 Vabandust, aga see on minu arust lihtsalt rumal, et laps saab kõike mida tahab maast madalast. Ja siis imestatakse veel, et miks laps ei räägi, on arengust maas jne.
    Ja siis veel ollakse pahane, et ” Mina kasvatan OMA last nii kuidas MINA tahan” ja ” Miks teisi huvitab kuidas mina OMA last kasvatan”. Mu arust on ka lapsel õigused ja see tähendab pigem seda, et tema eest tehakse mõistlikke õtsuseid mitte ei lasta lastel seda ise teha..

    Like

    • Ma olen nõus, et see “OMA last kasvatan nii nagu tahan” on üks tobedamaid vastuseid/vabandusi. Ses mõttes et jah, iga pere teeb omad reeglid jms, aga kui oleks nii et “teen, mis tahan”, siis voiks ju mina ka oma last iga paev “nupeldada” ilma et lastekaitse peaks sekkuma, sest MINU laps ja MINA tean.
      Mulle ka ei meeldi teatud reeglid – arveid maksta kasvõi – ometi ma saan aru et ilma reegliteta asjad päris ei toimiks ju?

      Like

    • Karolin

      Ehk laps ei räägi, sest talle lubatakse kõike? 😂 Mida vaesem olla ja mida vähem lapsele lubada, seda kiirem on areng jah? 😂 palun selgita seost, midagi nii jaburat pole ammu kuulnud 😃

      Like

      • marimell

        Ma arvan, siin on silmas peetud pigem seda, et kui sa aastasele telefoni näppu surud, siis ta ei räägi sinuga, vaid on ninapidi telefonis ja seega areneb nats teises suunas.

        Like

      • Ma olen nii nagu aru saanud, et ühe blogija laps oli veidi arengust maas, kuna ema ei teadnud mida laps teha võiks teatud vanuses. Lapse arengut hinnatakse teatud oskuste põhjal siiski kindlal põhjusel- veidi keskmisest ees või maas pole hullu, loomulikult. Aga suuremaid/pikemaajalisi kõrvalekaldeid tuleb siiski kontrollida. Lapse aju areneb kiiresti ja kui seal teatud “sillakesi” ei teki, on abi vajalik. Et hiljem poleks probleeme mäluga, loetust arusaamisega jne. Et laps ikka kogu oma potensiaali kunagi rakendada saaks.
        See et fännid hüüavad lollusi nagu “mu vend hakkas 11-aastaselt rääkima, nyyd täitsa ok ehitaja Soomes” või “ju tal pole midagi öelda” ei ole ju tõsiseltvõetav.

        Like

      • Teeme nii, et ei hakka siin teema all kellegi (laste) personaalküsimust lahkama. Ma ei taha, et sellest postitusest tuleks mingi “vihakõne”, tahtsin jagada oma arvamust, miks mina lapsele kõike ei luba ega hakka lubama. Millegi parast on mul ka tunne, et ma ei riku sellega ta õnnelikku lapsepõlve ära.

        Like

      • Lapse asjadega ära ostmise asemel võiks rohkem panustada tema arengusse, eriti kui juba on diagnoositud puue. Ja seda ei esine ühel lapsel,ka keskmisel lapsel on juba näha arengu maha jäämus.

        Like

      • Kuulge, see postitus ei ole kellegi lastest, palun jätke teemasse mittepuutuvad kommentaarid ära. Ma lihtsalt ei jaksa ega taha mingit “oled kade ja tahad ära panna” sõda.

        Like

      • Kuidas sa sellest postitusest nii jabura seose leidsid? See on omaette jabur oskus 😀

        Like

  2. Ma ei ole üldse mingi “muretsev ja kannatav” eestlane ja lõbu ja rõõmu vajan oma ellu nagu õhku. Lapsel on kôik olemas, mida vaja – uisud, ratas, mänguasjad – no kogu kupatus . Aga absoluutselt kindlasti kôiki soove ei täida. Samas peab meil igal nädalal olema mingi asi, mida oodata ja nautida, mingi mõnus rutiinitapmise ettevõtmine. Kelgutamine, kino, külaskäik sõprade juurde, väike väljasõit. Elu peab nautima, seda olen õpetanud väiksest peale. Veidi pingutama, veidi ootama, seda suurem rõõm pärast on! Ja no lillaks pole tüdruk kunagi juukseid värvida tahtnud – mingid salgud kûll suvevaheajal sai., kümneselt. A need õnneks kulusid hetkega. Värvitud juukstega lapsed – no halllooo.. me veidi teisest puust 😉

    Like

    • Mulle meeldib ka see suhtumine, et peab olema asju, mida oodata ja siis nautida. See annab elule nii palju rõõmu juurde. Kui kõik päevad on ühesugused, siis kaob see mõnus ootamise tunne ära. Elu on kindlasti nautimiseks, liigne muretsemine ning ülemõtlemine pole absoluutselt vajalik, aga nii ka ei saa, et elu oleks vaid üks igapäevane jäätis ja limonaad ja ükssarvikud ja vikerkaared:)

      Like

      • Elu ei pea loomulikult olema vaid millegi hea ootamine, pigem see “hea” on nagu preemia peale pingutust. Raske koolinädal ees, võtad end kokku, loed kohustusliku kirjanduse lõpuni, teed mata endale selgeks – ja juhhuu, reedel on pidu ja laupäeval uisutamine ja naudime täiega. Mul laps on sellest rahulolutundest peale pingutust aru saanud- ütles, et ülimõnus tunne on kui millegi suurega hakkama oled saanud.
        Juuksevärv – no mulle meeldib loomulikkus. Nii meigis kui juustes. Lilla ja roheline pole minu teema, ammugi mitte lapsel. Karnevaliks küll 😊

        Like

      • Ma mäletan kui ma tahtsin ka noorelt juukseid värvida ja siis ema ütles sama, et kui sa noorena kõik ära proovid, siis ei jää täiskasvanuikka midagi põnevat.

        Like

  3. Sest sa pole kaasaegne ja popp ema!

    Like

    • Võimalik. Üdini aus olles, ega ma ka ei tahaks. Ema ei pea mu meelest olemagi popp. Mulle endale näiteks pole kunagi need “ema rohkem sõbranna eest” suhted meeldinud, ema võiks ja peaks minu silmis olema autoriteet. Muide, kui mina lapsena mõtlesin, et minu ema võiks ka natuke selline “tavalisem” olla, et mitte nii tark ja nõudlik kogu aeg, siis minu sõbrannad, kel olid “sõbranna-tüüpi” emad, kadestasid mind mu pärast. Võta siis lapsi, pole kunagi rahul;)

      Like

      • misskrynvald

        Üldiselt olen nõus aga pean ütlema, et olles nüüd 30-aastane siis võin ausalt öelda, et mu ema on olnud minu jaoks ühtlasi nii suurim autoriteet kui ka parim sõbranna. Ja on siiani.
        Et üks ei välista teist 🙂

        Like

  4. Ma mäletan korda, kui ma emaga mingi asja pärast täiega jaurasin, oli ka mingi välimuse teema (juuksevärv?) ja ta rahulikult ja kindlalt mulle seletas, miks see mõistlik pole. Kuidagi kindel tunne tuli sisse – et mu ema teab, mis teeb. Teab, mida lubada ja mida ei.

    Like

  5. ritsik

    Igas peres on see “aga minu laps küll kunagi ei..” erinev. Nt meil on olnud nii arvuti- kui poenännipiirangud, aga juuste värv- sügavalt suva. Minu jaoks on see oma isikupära väljendamine ja üsna algklassidest alates on tütred seda teinud.
    A vbla me lihtsalt imelikud: isa ekspunkar ja ema eksboheemlane.

    Like

    • Kindlasti on igas peres oma “aga minu laps küll” ja “mina kindlasti ei” .
      Kui nüüd konkreetselt juuste värvimisest rääkida, siis ma ei tea, millal siis tohib lapse juukseid värvida või mitte, on see mürgine, on see kahjulik, on see isikupära väljendamine, küll aga tean ma oma seisukohta oma lapse suhtes. Ma ei tuleks selle pealegi lihtsalt, et lapse juukseid värvida lasta enne kui ta on…ma ei tea…16? Sama ka meigiga. Kahjuks olen ma aru saanud, et olen pool dinousaurus ja ilmselt pean vanusepiirangus mingi hetk järeleandmisi tegema, aga ma siiralt loodaksin, et ma ei pea nende teemadega enne põhikooli vähemalt tegelema väga tugevalt. Eks aeg näitab.

      Like

  6. Kelly Sildaru näiteks – milline rõõm ja uhkus, eks? Pingutamata ei oleks ka ühtegi saavutust. Oleks olnud 4-aastane lilla peaga Kelly.. kelle jaoks ühtegi reeglit ega keeldu ei eksisteeri . Aga ühtegi saavutust ja rõõmu kordaläinu üle ka mitte.
    Eesti on samasugune klassiühiskond varsti, nagu Inglismaa. On värvitud peaga “eile sööme komme, täna sööme komme” lapsed ja siis….need teised.

    Like

  7. Olen nõus, asjade üleküllus mõjub lapsele kindlasti pigem arengut pidurdavalt, segab süvenemist, pärsib kujutlusvõimet jne. Rafineeritud suhkru pidev lubamine lapsele on vägavebatervislik. Mina olen valinud selle tee, et laps saab suhkruga kooki vms ainult sünnipäevadel. Kodus neid asju ei ol – ei kohukesi, jäätist, komme. Ei huvita need teda ka eriti seal teiste sünnadel. Võtab paar ampsu ja mängib edasi. See on mu meelest vastutustundetu vanemana populaarsuse nimel lastele kahjulikke asju ette laduda. Ka nutiseadmeid ega telekat meil peres ei vaadata. Vaatame paar korda nädalas koos ühe multika aga enamasti ikka muud tegevused. Näha kohe et need on palju arendavamad.
    AGA üks kriitikanoot sulle -kui sa manitsed siin oma lugejaid mitte kommenteerima teise blogija laste arengut, siis sa ei pea ju neid inetuid kommentaare läbi laskma. Kellegi kõnepuuet seostada ta vanemate kasvatuslike valikutega on ikka väga põhjendamatu ja teeb asjaosalistele palju haiget.

    Like

    • Tead, olen kogenud, mis saab siis kui kommentaare üles ei lase. See annab hoopis teistsuguse paugu ja ütleme nii, et on okei kui avaldatakse oma arvamust, osa kommentaari on ju teemakohane, peaksin hakkama kommentaare muutma, et teema ei läheks mingiks isiklikuks vihkan-teemaks? kui kogu teema kommentaarium muutub hoopis teisel teemal vaidluseks, siis seda viimast ma ei taha ning kui hakkab lappama minema “manitsusest” hoolimata, siis pean hakkama kommentaare sõeluma.

      Like

  8. Mu laps on 12 ja ta peamiselt tahakski igasuguseid elamusi, nt maailma eri paigus reisida, kontsertidel käia (sh välismaal), igasugused üritused, tegevused on teemaks. Enamjaolt toredad soovid, aga raha ja aega on vähe, et kasvõi pooltki täide viia. Eks me käime-teeme ka, aga kohati on ikka kahju, et tema sellist tüüpi soove täita ei saa. Varem oli lihtne kommide ja mänguasjade osas ei öelda, aga nüüd….soovib enamjaolt toredaid asju ju…

    Like

  9. Kui Sa minu kommi silmas pead, siis selle võib vabalt ära kustutada. Kuigi ma ei tahtnud kedagi solvata. Kirjutati ju ise, et ei osatud tähelepanu pöörata lapse arengule ja kui juba kerge mure tekkis ja seda ka lugejatega jagati, siis kaotati veel aega (kuna kuulati kommentaatorite “pole viga midagi, ära ole kanaema” nõuandeid). No ma ei tea, ma tõesti omaarust väljendusin viisakalt.

    Like

    • Ma arvan,et siin ei ole midagi ebaviisakat olnud, mida peaks kustutama ja modereerima, lihtsalt ütlesin,e t ei taha, et pärast loeksin kusagilt, kuidas ma kadedusest vihkan midagi/kedagi.
      Ma olen arvamusel, et lastel peavad piirid olema ja lastele ei tohi kõike lubada. Tunnistan endagi pealt, et sellega saab last nö ära rikkuda küll. Ma ei arva, et olen halb inimene, aga olen pool elust ikka arvanud, et raha kasvab puu otsas ja vanemate asi on mulle kõike lubada.

      Like

  10. Olen ka varem sattunud aeg-ajalt sinu postitusi lugema ning kui aus olla, siis iga teemaga pole ma nõustunud ega samal arvamusel olnud.
    Samas on mitmeid sinu poolt kirjutatud postitusi, mis on mind kõnetanud ning millega olen 100% nõus olnud – käesolev teema on kindlasti üks neist! Olgugi, et olen sinust veidi noorem (31), siis tundub, et laste kasvatamise osas oleme oma vaadete ja põhimõtete poolest siiski küllaltki sarnased.
    Kindlasti jään su blogi ka edaspidi lugema 🙂

    Liked by 1 person

  11. Laps vajab piire, tal on siis turvaline kasvada. Kui ta saab aru, et vanemad ei tea mida teha ja lubavad talle kõike, siis tekib lapsel ebakindlus. Ebakindel laps ärritub kergesti iga pisema probleemi peale. Lapsed on targad ja nutikad ja oskavad suurepäraselt manipuleerida 🙂
    Vabakasvatus võib ju toimida, aga kui kooliaeg tuleb, siis peab laps oskama reeglitele alluda.
    Kuidas saab 45 minutiks paigale lapse, kes on seni võinud teha kõike mis tahab?

    Liked by 1 person

  12. Mina olen vist pigem see sõbranna tüüpi ema. Vähemalt ma loodan. Minu ema on kindlasti autoriteet, iseasi kas ma teda ka seetõttu austan…
    Tal on süda õige koha peal iseenesest ja tahab ta ju head aga kõik need piirangud ja keelud ja lollid reeglid, mille ainus põhjendus – nii peab, nii on vaja. Siiani tegelen mingite oma ebakindluste ja kompleksidega. Parimal sõbrannal on see sõbranna tüüpi ema, ämm on mul õnneks samamoodi. Nendega koos saan ka siis natukenegi seda tunnet, et kui minu ema ka ometi selline oleks. Tegelikult mu ema ei tunnegi päris mind, sest temaga koos olles ei saa ma kunagi päriselt vaba olla. Ikka viks ja viisakas ja pulk perses.

    Muidugi ei saa mu lapsed poest kõike aga kui laps on kenasti pika poetiiru kaasa teinud, tooteid piiksutanud ja abiks olnud, siis miks ta ei võiks midagi saada. Keskel on tuhat erinevat nänni, mille kohta seletan, et ei meil pole vaja ja me ei osta ja kui ta seda kõike kenasti mõistab, siis miks mitte preemiaks väike kõrrejook või kohuke või no midagi. Endale luban ju ka midagi head.

    Samamoodi ei saa ta lõputult arvutis passida aga vahepeal ikka võib multikaid ka vaadata, iga päev teeme ju ka muid toredaid ja arendavaid asju, veedame palju aega õues igapäevaselt jne.

    Juuksekarvade värvus ei saaks mind ausaltöeldes vähem huvitada. Juuksed kasvavad ju välja ja see tundub täiesti naeruväärne teematõstatus minu jaoks. Minu ema keelas muidugi kõiki neid asju, tegin kõike ja 10x hullemini veel. Juuksed värvisin ise ja suva poevärviga. Meik oli keelatud, lahkusin kodust meigita ja teel kooli meikisin end hoolega ja arvatavasti olin oma toonaste “oskustega” ikka täieliku noore prosti välimusega 13 aastaselt. Selle asemel, et kodus õpetada, kuidas end kenasti ja tagasihoidlikult jumestada.

    Üleüldse oleks elus väga väga palju vigu vähem teinud kui ma ei oleks koguaeg nii meeleheitlikult mässata tahtnud kõigi nende lollakate reeglite vastu. Õnneks lõppes kõik alati õnnelikult aga emal pole isegi õrna aimu KUI hulludes jamades ma ikka olnud olen.

    Liked by 1 person

    • Karoly

      Kas keegi palun seletaks mulle, miks peab laps pidevalt midagi SAAMA! Miks peab last premeerima, kui ta käitub rahulikult ja viisakalt? See on ju normaalne, asi mida peabki tegema. Siis võiks ju iga kord kui ta tagumikku pühib ka mingi kingituse saada. “Tubli tüdruk, tegid midagi iseenesestmõistetavat ja täiesti tavalist, näe võta kingituseks jäätist!”

      Liked by 2 people

      • Iga jumala kord ei peagi saama aga kui on võimalus, siis ma ikka päris tihti proovin ikka kiita ja premeerida. Miks? Aga miks mitte. Igakord ei olegi preemia nö raha eest ostetav, vaid teinekord hoopis lähme veel õhtul mängukale preemiaks vms.

        Minul ema ei kiitnud mind eriti. No kui midagi täiesti erakordset. Sain viie ja nägin vaeva ja olin väga uhke, läksin koju, ei oodanudki kingisadu aga oleksin olnud väga rahul kui midagigi. Viie eest öeldi, et see ongi normaalne ju 😊..mis seal ikka kiita. Mingi muu hinde eest olid muidugi jamad ja ega kolmega koju just tore ei olnud.

        Nüüdseks olen vaikselt sellest kõigest üle saanud ja pigem naeran, et kui teen suurepärase õhtusöögi aga mingi element ei ole 5+, siis ega muud kommentaari pole nagunii oodata kui see miinuspool tuuakse välja ja parimal juhul – normaalne. Peaasi, et jumala eest ühtegi kiitust niisama ei saaks.
        Ise olen õppinud elama teistmoodi, kui näen, et inimene on pingutanud, siis lahke sõna ja kiitus ei võta mul tükki küljest. Annab hoopis endalegi juurde kui näed rõõmu teises inimeses. Ja kui mu väike laps viitsib ja suudab pika supermarketi tiiru kenasti ja rahulikult käituda ehkki tal on megaigav, siis muidugi ma kiidan ja vahel ka premeerin.

        Like

  13. Magusaga premeerimine on hea töökindel viis ülekaalulisuse tekkeks. Olid normaalne ja said argiasjadega hakkama – söö kohuke, milles kaloreid nii palju, et täiskasvanugi peab tund aega trenni tegema.
    Asjadest – kui kõike kogu aeg saada, siis ei rõõmusta enam miski. Ei ole lemmikkaisukaru. Ei teki arusaama, millele on mõistlik kulutada. Hiljem raske majandada.

    Like

  14. Mu lapsed on nii suured, et see teema eriti ei puuduta. Lihtsalt tuli meelde, kuidas ma seda “tahtmise” probleemi lahendasime. Andsin valiku, et kui tahavad uut, siis peavad loobuma millestki, mis neil olemas on, ja me viime selle mänguasja taaskasutuskeskusesse, kus ta saab teistele head teha. Muidugi mitte alati. Kui ma teadsin, et seda tahetud asja ma mingi hinna eest ei muretseks neile 🙂 Nüüd, suurtena, ütlevad nad, et nad teadsid, et ega ikka alati kõike saa. Ja nii nad piirasid oma soove. Mingit traumat sellest ei tekkinud 😀

    Like

  15. Kellukas

    Kui ma kunagi lapse saan siis tean, et minu laps ei pea elama nii nagu mina lapsena. St et lapse turvalisus eelkõige.Tean, et ei ole kuri ilmaasjata aga pähe endale ka ei lase istuda.Muidugi poputan ja kõike muud aga arvan siiski ja olen Sinuga nõus, et laps ei pea saama kõike mida ta tahab. Lapse eest vastutab siiski lapsevanem ja tema otsustab mis on laps saab või ei saa, mitte laps.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: