Ma olen Facebookis erinevates toiduga seotud gruppides ja on üks asi, mis mind pidevalt hämmastama paneb. Inimeste lemmikkommentaar on “palun retsepti” isegi siis kui pildil on kihiline võileib, keedetud kartulid või midagi kõrgema pilotaažiga nagu kanasupp külmutatud juurviljadega.
Ma ise ei ole eriline söögivõlur. See tähendab, et mulle meeldib süüa teha ja aegajalt ma ikka katsetan erinevate retseptidega, kuigi oluliselt vähem kui varasemalt, aga ma pean silmas seda, et meie kodus ei valmi õhtusöögiks iga päev restoranitoit. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et nemad ei saa restorani minna, sest nad oskavad ise palju paremini süüa teha. Mina nii öelda ei saa ja nii valmibki suurema osa ajast meie kodus kodutoit ja peenemateks maitseelamusteks läheme me retsorani. Mulle sobib selline tasakaal.
Ometi pean ma ütlema, et ma oskan süüa teha selle kõige lihtsamas tähenduses. Mul on meeles kui ma kunagi 16aastaselt Norras esimest korda perele süüa pidin tegema. Noh ütleme nii, et pitsataigen ei kõlvanud kuhugi ja viimasel hetkel jooksin ma poodi, ostsin külmutatud pitsad, vahetasin pealt ära täidise ja serveerisin pitsat kui enda tehtut. Pere, kus ma elasin, kaasas mind hästi palju toidutegemisse ja üsna pea avastasin ma toidtegemise võlu. Minu ülesandeks sai perele leiva küpsetamine. See oli üks paganama hea leib, kahju, et mul retsept kadunud on. Hahhaa, näete, ka mul on retsepti vaja. Ilmselt guugeldaks ma selle ka välja, sest ega see raketiteadus ei ole, ju ma lihtsalt olen piisavalt laisk olnud. Minu spetsialiteet on “s…ast saia” teha. Kuna me siin naljatades räägime, et tädi Helju elab minus edasi, siis ma julgen öelda, et eriti tugevalt elab minus edasi tema sarkasm ja oskus teha olematutest komponentidest süüa. Tema lihapirukatele mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Tema nõukaaja naisena oskas muidugi reaalselt gurmeetoidud välja võluda peaaegu et kõigest, mina oskan pea olematutest asjadest teha piisavalt heal tasemel kodutoitu.
Tuleme nüüd tagasi nende gruppide juurde. Ma ei arva, et kõik inimesed peaksid armastama toidutegemist või seda ka oskama, aga elementaarsed oskused peaks küll iga ühel olemas olema kui mitte kaasasündinuna, siis juhendi järgi makarone keeta peaks oskama…eeeemmm….ka esimese klassi laps? Usukuge mind, see ei ole nii. Kui mõnes sellises grupis oleks kaunis pilt tavalistest keedumakaronidest, mis on kaunistatud rohelise oksaga, leidub ikka geeniusi, kes küsivad: “Palun retsepti!”. Oh edasijõudnud taset kui seal pildil peaks olema ka lihatükid ja/või külmutatud juurviljad. Siis on vaja samm-sammult õpetust. Ausalt? Kas inimestel ei ole üldse aju? Kuidas sellise asja valmistamiseks on vaja retsepti? Ma ei naeruväärista selliseid tavalisi makaroniroogasid, meie toidulaul on selliseid toite piisavalt tihti, kuid no mis on see keeruline asi makaronide keema panemisel ja liha pruunistamisel, millega inimesed ise hakkama ei saa.
Muide, ma hiljuti kuulsin, et kingapaelade sidumise oskus on kaduv kunst. Et lapsed ei oska enam paelu siduda, sest seda pole lihtsalt enam vaja. Paelad on asendatud krõpsude ja muude lahendustega. Okei, eelistad muid asju, aga paela võiks ju ikka osata siduda? Kui inimesed ei oska enam makarone keeta ja paelu siduda, siis pole ime ka, et aina rohkem inimesi õpib sõitma vaid automaatkastiga autoga. Mitte et ma ka ise ei eelistaks iga kell automaati, aga ma ei tea, kuidagi okei on “kaduvaid kunste” ka osata. Ei?
hahaaa, see kingapaelade teema:D Mul sai laps üheksaseks ja siiani on kõik jalatsid krõpsudega olnud, aga no jalanumber on juba 42… Rahvatantsuks oli vaja musti tenniseid ja viimasel õhtul enne esinemist meenus, et ta ei oska ilmselt paelu siduda, sest pole ju vaja olnud… selle asemel et öösel üritada lapsele paelte sidumine selgeks teha, asendasin ma paelad kummiga……
Hahaa, no vot, mida oli tarvis tõestada😂😂😂
Neid kunste, mida võiks osata, aga paljud enam ei oska on tegelikult palju palju rohkem, kuid nende oskamist ei peeta sageli enam elementaarseks. Võtkem või soki kudumine, kirikinda kudumine, kudumine üldiselt, õmblemine, heegeldamine.
Minu üle naerdakse tihti, kui ütlen, et teen pannkoogi taigna ka retsepti järgi. Ei ma ei küsi seda internetis pannkoogipildi all, ma oskan googeldada. Aga teen enamasti retsepti järgi. Tegelikult valetan, pannkoogitaigent teeb meil juba mitu aastat laps (hetkel 8, aga alustas vist viieselt), sest tal tuleb see suurepäraselt välja, meie nii ei oskagi. 😀
Ma teen ka pannkooke retsepti järgi – päriselt ka läheb muidu tuksi… iga kord googeldan 😛 Eriti tihti ei tee ka neid (ei ole eeskujulik pereema).
Mina ei teaa üldse pannkooke, sest ma ei oska (okei, olen valinud, et ei oska, mulle lihtsalt ei meeldi neid teha), aga need korrad kui olen teinud, siis ka retsepti järgi. Pannkoogi pildi all küll kelleltki retsepti ei küsi, aga kokaraamatust vaatan küll, mis kogused on.
Lapsepõlvekodust meenud, et emal oli mingi lõpp hea nõukaaegne kokaraamat (kaaned olid kadunud, ofcourse), kus oli ulme häid retsepte. Näiteks, kuidas supi sisse klimpe teha või mannavahtu jmt klassikalist. Aga seal oli ka selliseid retsepte, et kuidas poest ostetud külmutatud pelmeene keeta. Juba lapsena mõtlesin, et kas selle jaoks on siis retsepti vaja? Aga ju siis oli. Tikuvõileibade raamat oli eraldi näiteks 😛 Ja Salme Masso “Laste kokaraamat” on ka parim! Ma ostsin selle endale mõned aastad tagasi kusagilt kirbukalt lihtsalt nostalgia mõttes.
Lapsena oli see Masso raamat mu lemmik, ma nååd muiudgi ei mæleta enam, mis “retseptid” seal olid, aga olid vist jah sellised a la pane voileivale vorst jms;)
Ikka keerulisemaid retsepte on ka – supid ja magustoidud jmt. Ja kuidas üleüldse köögis tegutseda. Aga need illustratsioonid on nii ägedad! Otsisin kohe välja – Elle Tikerpäe illustratsioonid.
jah, ma vist pigem illustratsioonide pärast seda raamatut armastasingi. Peaks endale ka uuesti hankima. Nostalgia möttes.
Jaaaa! Mul on sama tunne selle retsepti küsimisega… Iga kord mõtlen, et MIKS te küsite. 😀
Alati, kui keegi minu käest ka retsepti küsib (nt sünnipäeval töö juurde viidud suvaline toorjuustukook), siis ma tahaks kohe esimese asjana vastata, et no kui suur on tõenäosus, et sa seda retsepti päriselt ka kasutad. 😀 Ja ma reaalselt ei viitsi rääkida, sest tean juba ette, et see rääkimine on mõttetu… Aga kuna ma olen viisakas inimene, siis enamasti ikka räägin kalanäoga jälle ära selle ja-siis-lisasin-toorjuustu-ja-panin-ahju-bla-bla-bla. Ise sisemiselt surres samal ajal. 😀
Aga eks kohati on tunne, et see “palun retsepti” on nagu mingi viisakusväljend, mis justkui peaks näitama seda, et miski paistab isuäratav. 😀
Aaa, aga võib – olla tõesti viisakusväljend, selle peale pole tulnudki. Noh sellisel juhul isegi mõistan, aga no pagan võiks ju öelda lihtsalt, et näeb hea välja,s eda tahaks veel, teeks isegi vms. See retsepti küsimine esimese asjana on nii naljakas:D
Internetis see ei saa ju viisakusväljend olla.
Sedasi teistele pakkudes ehk tõesti. Kuigi mind ka ärritab, kui küsitakse. Enamasti siiski piirdub see sellega, et kiidetakse ja suusoojaks küsitakse stiilis, et mida sa sinna sisse panid, et see nii hea on. Sel juhul on see tõesti pigem viisakuseks.
Mind ajab lihtsalt naerma, et mis mõttes retsepti kui pildil on näiteks praekartulid 🤔
Kui kartulikoorimusnuga pole, siis surevad ka vähemalt pooled noored nälga, ka üks kaduv oskus tavalise noaga koorida.
Suures plaanis see nõukaaegne oskus asendusi ja altrrnatiive leida on ka pea olematu, seda näen oma laste pealt küll. Kui nn õiget asja pole, siis ei saa/ on võimatu.
Ma ära ei sure ilma kartulikoorimisnoata, aga jummel kus mulle ilma selleta ei meeldi koorida kartulit. Voi noh mulle ei meeldi üldse kartulit koorida kui aus olla.
Jep, ma olen yks nendest. Juba lapsena koorisi. Sellega ning teen seda tänase päevani. Saaks ka vast ilma hakkama, aga no mis sellest kartulist siis järgi jääb 😀
Mul on vastupidi, tavalise noaga pole probleemi koorida kartulit, koodimisnuga on pigem piina instrument 😀
Kusjuures 1 teine grupp on “sisekujunduse jutunurk 🙂 ehitus, remont, sisistus ja disain” vms.
Reaalselt iga teema all on küsimus, kust miskit pärit, kui isegi kirjelduses olemas, kust see pärit.
Ja vähemalt 3x nädalas küsib keegi:
Kellel IKEA köök, palun näidake.
Kellel köögikapid laeni, palun näidake.
Kellel elutiba hallide/roosade/valgete seintega, palun näidake.
Otsingust pole keegi midagi kuulnud jne… oeh.
Kingapaelte teema on küll üllatav tegelikult. Käisin suve lõpus 7aastasega kooliks viisakamaid tenniseid otsimas (no et esimeseks päevaks ka sobiks kui korralikel lastel lakk-kingad jalas on). Valis ise omale jalatsid, proovis jalga ja minu ülesanne oli vaid maksta. Kassas müüja vaikselt kommenteeris, et tal käivad 14-aastased, kes ei oska kingi proovida, ei saa ise jalga, ei oska öelda kas paras või suur ning peamine – paeltega jalatsite poole isegi ei vaadata, liiga keeruline.
Aga kurat küll kui ma lasen poisil suureks kasvada nii, et külmkapi kõrval nälga sureks, korralikke kingi (need käivad päriselt paeltega) või ülikonda kanda ei oskaks. Ahjaa.. lipsusõlme peab ka siduda oskama muude pisiasjade kõrval.
Vaatasin seda pealkirja ja minu jaoks sümboliseerib see mis iganes asja “retsepti” küsimist. Paralleele saab palju tõmmata. Inimesed on nii pagana abitud (või laisad või veel midagi muud?), samal ajal kui kogu info on olemas. Küsitakse asju, mis on kirjas – selgelt, üheselt mõistetavalt, ja tihti on mul tahtmine saata vaid link ning ei ühtegi kommentaari. Aga ma olen viisakas. Ma ei tea miks. Kas see pole mitte aja raiskamine (nii enda kui teiste tegelt) ja teise inimese mitte austamine? Võta vaevaks, loe natuke, süvene. Kui arusaamatuks jäi, siis küsi. Ma ei tea, kas sa saad aru, mis ma mõtlen, aga….Vähe sellest, et küsitakse keedetud makaronide retsepti, ei suudeta leida ka kõige lihtsamat infot, pole vaja isegi 38795378 “retsepti” kokku panna, et “kook” kokku saada. Võib siis vist öelda, et see on metafoor üleüldise abituse kohta infoajastul.