Miks?

Ma olen õudusfilmide fänn. Või pigem thrillerite. Tänu Netflixile olen ma nüüd oma õhtud veetnud õudukate seltsis. Marek ja Ida magavad ja mina vaatan allkorrusel õudukaid. Mõnikord muidugi pean vahepeal telefoni näppima, sest hirrrrmus hakkab. Ja mõnda kohta ma ei suuda lihtsalt vaadata. Teate küll neid kohti, kus muusika läheb intensiivseks ja on teada, et kusagilt nurga tagant hüppab keegi välja.

Viimasel ajal olen ma ära vaadanud Stepfather, Disturbia, The Glass house, Amityville Horror, I got you ja üks veel, mille nimi mulle meelde ei tule. Grupp noori lähevad salaja Pripjati, loomulikult ei saa nad sealt tulema ja avastavad siis, et linn polegi päris kummituslinn. Täitsa head filmid, etteaimatavad loomulikult, aga suur osa filme on etteaimatava stsenaariumiga.

Võtame need õudukad. Mul tekkis neid vaadates mitu korda küsimus, miks. Ma saan aru, et kõige jubedamad stseenid toimuvad öösel, sest ikka on ju hirmsam kui pime on, aga miks peab alati ka vihma sadama ja välku lööma? Eranditult igas vaadatud õudukas. No ja lisaks veel miljon muud miksi. Miks head alati pahade eest keldrisse või pööningule põgenevad. Okei, pööningult saad veel katusele ja sealt alla hüpata ja loota, et ehk jääd ellu, aga kui majas on kirvega mõrvar, siis miks peita end keldrisse, millel on puidust uks? Või miks lukustada end vannituppa? Miks nad kunagi majast välja ei jookse? Või  kui jooksevad, siis kindlasti kas metsa või mõnda mahajäetud hoonesse, et jumala eest oleks võimalikult inimtühi? Miks ei helista  inimesed kunagi politseisse vaid mõnele sõbrale (kes ka politseisse ei helista)? Miks alati minnakse mõrvarit üksinda püüdma? Ja ikka öösel? Miks politsei kunagi ei jõua kohale selleks ajaks kui põhimadin käib, vaid ikka on politseiauto sireene just sekund peale seda kui mõrvar on maha löödud?

Miks?

Advertisements

14 thoughts on “Miks?

  1. Mina vihkan õudukaid. St ma ARMASTASIN neid kuni ma olin 16 ja siis käis mingi switch ära ja rohkem ei suuda. Enne seda me vist vaatasime kasuisaga kõik maailma õudukad ära, kuni Emily Rose’i exorcism mu närvid jäädavalt ära rikkus ja ma ärkasin iga öö kell kolm üles (raekoja kell lõi), sest et saatana tund!
    Ja siis ma vandusin, et ma rohkem õudukaid ei vaata. Kuni eilseni, mil ma olin nõus vaatama vähe kultuursemat õudukat, sest seal oli lahe sisu ja head näitlejad – Velvet Buzzsaw, soovitan! Ainult et pool aega ma peitsin ennatlikult pead teki alla 😀 Ja need lollakad “õudukakohad” muusikaga olid kahjuks ikka esindatud.

    Like

    1. Ma armastan ja vihkan samaaegselt. Ses m¨ttes et pool filmi olen ka tihti silmad kinni ja siis motlen et no miks ma neid üldse vaatan kui ei suuda, aga samas ikka valin oudukad kui midagi vaatama hakkan:)

      Like

      1. Kas see: An aging porn star agrees to participate in an “art film” in order to make a clean break from the business, only to discover that he has been drafted into making a pedophilia and necrophilia themed snuff film.
        Lugesin wikipediast sisu ja mulle tundub, et seda ma vaadata ei suudagi.

        Like

      2. Seesama jah. Üritada võid ikka 😀 Aga on veider, et maailmas eksisteerib selline film…. kellegi fantaasia, eks… Mis on lausa näitlejate läbi näideldud ja värki. Ja siis kunagi oli meil siin see Kaur Kenderi skandaal……

        Like

  2. Minu jaoks on siiani kõige õudukam õudus Eden Lake. Inimeste kurjus on kõige õudsem, sest see on reaalne ja võimalik. Need õudukad, mille põhjal Scary movie paroodiad on tehtud, need “miks sa lähed sinna üksikusse majja, relvaks kaasas vaid banaan?” õudukad – neid ma ei pelga 🙂

    Like

    1. Mulle meeldivad ka need “üksikmaja + banaan” filmid, karta pole seal jah midagi, aga alles mingi hetk vaatasin “Linnalegende”. Samas ma muidugi eelistan pigem psühholoogiliselt “traumeerivaid”. Üks mu lemmikfilme on ka “The others” Nicole Kidmaniga, ei olnud õudukas ega midagi jubedat seal polnud ka, aga pinge püsis kogu aeg ja kuidagi kriipivalt hirmus oli. Superfilm!

      Like

  3. Mulle isegi õudukad meeldivad, mitte jälkused, aga just õudukad. Kõige jubedam film oli mu meelest “Ajahambad” 😨(originaal oli vist Gremlins(?)).
    Pole ühtegi kolli näha aga tule panin toas põlema.
    Raamatud on muidugi paremad, Stephen King Mobla, Udu, Hiilgus jne.

    Like

  4. Viimase aja lemmar Netflixist “Split” – lõhestunud isiksuse häirest, mega näitlejatöö James McAvoy poolt.
    Üleüldiseks lemmikuks tituleerin eelmisel aastal kinos vaadatud “Hereditary” — arvasin, et oma 20 aasta pikkuse õudukatefänni staaži juures mind enam miski ei üllata/hirmuta, aga see oli tõesti väga eriline, hea näitlejatöö, veidra sisuga ja lihtsalt üks kõhedusttekitavamaid filme üldse, soovitan! 😀

    Like

  5. Ma arvan, et kui tekkivad need “miks”-küsimused, siis järelikult polnud nii hea film. Heades filmides toimuvad küll asjad täpselt sama moodi, aga siis on nad nii sujuvad ja loogiliselt jälgitavad, et “miks” lihtsalt ei jõua tekkida.
    Muidugi, kui vaatad filmi analüütiliselt, siis näeb need elementaarsed põneviku story-lainid, trikid ja klišeed isegi parimates filmides kergelt läbi.

    Liked by 1 person

  6. Mul kodus vanem tütar eriline “miksitaja”, kuna ta mul liiga arukas. Mis tähendab, et kõik asjad peavad loogilised ning äraseletatud olema. Ma proovin küll öelda, et muidu ei olekski kogu lugu ja filmi. Ning et see on ju kõik väljamõeldis. Aga ta ei jää rahule. Ning ei vaatagi õieti midagi.
    Õudusfilmidest nii palju, et ma olen oma vaatamised ära vaadanud. Enam ei taha 🙂 Või kui, siis midagi sellist, mis justkui polegi õudukas. Nagu Santa Clarita Diet.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.