#childhoodunplugged

Lugesin Perekoolist* inimeste lapsepõlvemälestusi ja mul hakkas natuke kurb. Ma olen veendumusel, et lapsepõlv mõjutab meie tulevikku olulisel määral ja kui lapsepõlves tunnetavad lapsed, et nad ei saa piisavalt tähelepanu või mäletavad negatiivseid asju, siis pole ju ime, et meie ümber on nii palju katkisi ja kibestunud ning kurjasid inimesi.

Minu lapsepõlve mahtus ka palju asju, mida ükski laps ei peaks üle elama ja kui nendele mõelda, siis võiks öelda, et mul oli õnnetu lapsepõlv, ometigi on kõik need lapsepõlvemälestused, mis mulle esimesena pähe tulevad, hoopiski helged ja kui te minult küsite, milline oli minu lapsepõlv, siis ma ütleksin teile kõhklemata, et õnnelik. Eile mõtlesin, millised on esimesed mälestused, mis mulle ilma pikalt mõtlemata pähe tulevad. Esimene mälestus on see, kui onu tuli tagasi sõjaväest. Ta tõi mulle vildikad, sellised paksud ja mõnusad ning te ju teate, millist rõõmu tõid 30+ aastat tagasi vildikad. Samal õhtul (vähemalt nii ma mäletan) läksime me kõik koos tädile külla. Väljas sadas paksu lund ja onu vedas mind kelguga enda järel, jooksis nii kiiresti, et lumi ta taldade alt lendas mulle näkku. Ma ei öelnud midagi, sest ma mäletan, et ma olin nii õnnelik. Teine mälestus, mis kohe pähe tuli, oli see, et ma ei mõistnud, kuidas päkapikud, kes tädi pool käisid, alati teadsid, mida ma tahan. Muidugi olid nõukaaja päkapikkudel limiteeritud võimalused, aga ma ihkasin üle kõige endale Hiina kleiti ja päkapikk tõi selle mulle. Kuidas ta teadis?  Kolmas mälestus on Kauksis telkimas käimine. Ma mäletan eriti eredalt ühte korda kui kusagilt oli kaasa õnnestunud hankida Fantat. Ma sain terve pudeli Fantat üksinda ära juua. Veidi hilisemast ajast kui me olime juba Annelinna kolinud, aga vanaema elas ikka Kivi tänavas kooli lähedal, mäletan ma kui vanaema peale kooli koridori aknast lehvitas. See tähendas, et ta oli teinud kas pannkooke või praekartuleid. Vanaema praekartulid olid maailma parimad. Kõige krõbedamad. Vaid tädi Helju pannkoogid ja marineeritud liha olid neist kartulitest ehk edetabelis eespool. Tädilastega mööda puid ja aedu jooksmine, herneraksus käimine, punaste sõstrate korjamine, puude ladumine (alati pidime me mingi töö ära tegema enne kui võisime ülejäänud päeva veeta nii nagu me tahtsime), lauatelefonilt võõrastele numbritele helistamine ja oma naljade üle itsitamine, triigitud saiad – üks parim osa lapsepõlvest. Ja õe sünd. Te ei kujuta ettegi kui uhke ma olin. Mul oli oma enda väike õde. Issand, ja Panda kampsun – vist üks imelisemaid riidetükke mu lapsepõlvest. Kui täna võib sellise WWF logoga sviitri osta ilmselt igast netikaubamajast, siis tol ajal oli see kampsun midagi nii erilist, et seda on raske sõnadesse panna.

10352570_10201892127343875_5627726499666719517_n

Kokkuvõttes ikka no paganama ilus lapsepõlv. Parim. Kaalub üle kõik need negatiivsed kogemused.

Aga kõige negatiivsem mälestus? Ma ei valeta, aga ausalt see tuli mulle esimesena meelde, sest ma mäletan kui pettunud ma olin. Praegu tundub see muidugi jabur ja naljakas, aga siis oli aasta 1989. Emme ja vanaema tulid Rootsist tagasi  ning rääkisid, kuidas nad laevas banaane sõid. Emme oli ühe pannud oma käekotti, et mulle ka tuua, aga hommikuks oli see olnud mustaplekiline ja plödine, et ta otsustas selle ära visata. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pettunud. Miks ta selle ära viskas? Banaani! Ma oleksin seda ju ikka süüa saanud. Mis sellest, et nad tõid mulle hunnikutes riideid, vildikaid, komme, jäi mulle meelde see banaan, mida ma ei saanud. Ma sain banaani proovida alles aastaid hiljem. Vanaema tuli linnast jooksuga koju ja ütles, et sai banaane! Vot elu.

Nüüd ise ema olles püüan ma Idale ka pakkuda võimalikult õnnelikku lapsepõlve. Laias laastus arvan ma, et ma olen hakkama saanud, aga sama palju arvan ma ka, et ma olen seda ära rikkunud. Detailidesse enam ei lasku, sest kõik on juba varasemalt öeldud ja ausalt öeldes ei ole ma valmis, et Dagmar Lamp saaks jälle ainest oma kliklugudeks. Eile läksime me Idaga õhtul tülli. Ma lähen endast välja kui ta ei kuula mu sõna ja mulle vastu vaidleb, ma karjusin (või peaksin ma igaksjuhuks poliitkorrektselt kirjutama “häält tõstma”, et vältida võimalikke probleeme?) ta peale. Kui ta siis oli mõnda aega nutnud/jonninud ning mina allkorrusel kõva kivi mänginud, läksin ma üles, et ära leppida. Me läksime veel rohkem tülli. Kuigi teoreetiliselt oli Ida valesti käitunud, sain ma ju täiskasvanuna aru, et tema ei oska olukorda nii analüüsida ning mina kui ema ja täiskasvanu pean vabandama, et karjusin. Ma viskasin Ida kõrvale voodisse pikali ja palusin talt vabandust. Ütlesin, et ta on kõigest hoolimata maailma kõige armsam, parem ja toredam laps ja et me armastame teda väga väga väga väga. Kuuni ja tagasi. Ida nuuksus veel nutta. Ma silitasin ta pead, tegin talle musi ja võtsin ta kaissu. Vaikselt andis Ida mulle andeks, et ma karjusin. Me rääkisime sosinal juttu. Ma püüdsin selgitada, mis mind ärritas ja Ida rääkis oma muredest, soovidest ja kodujuustu-paprika salatist, mida me kindlasti homme peame kodus tegema. Ma silitasin veel ta pead ja minut hiljem nohises see väike kõva kivi- oma ema koopia mu kaisus. Veidi hiljem tõstsime me ta magama meie voodisse, meie keskele. Ma ei tahtnud, et ta ärkaks öösel või hommikul üksinda peale tüli, mulle tundus, et lapsele on oluline, et ta teaks, et ükskõik kui palju pahandust me teeme, siis me oleme ikka ja alati üksteise jaoks olemas. Ja võib olla ka mõned tänapäevased “hiina kleidid”. Selle Belle kleidiga ta vist magaks ka hetkel.

Ma ei ole kasvatusteadlane, mul ei ole lastega kogemusi, aga oma sisetunde, kogemuste ning lapsepõlvemälestuste põhjal julgen ma loota, et kõige olulisem on õnneliku lapsepõlve juures, et laps teaks, et ta on armastatud, no matter what. Kas ma eksin? Olen (vähemalt pooleldi) õigel teel?

*Jah, ma käin Perekooli foorumit lugemas. Blogijate teemad mind ei huvita (õnneks neid pole ka enam olnud), aga huvitav on lugeda inimeste arvamusi erinevatel ühiskondlikel teemadel. Kohe päriselt, see on nagu omamoodi blogi, mida õhtuti sirvida enne magamajäämist. 

Advertisements

4 thoughts on “#childhoodunplugged

  1. Pole never kommenteerinud siin aga kui enne mõtlesin, kelle nägu Ida on, siis nähes sinu pilti lapsepõlvest – sain vastuse 😀. Copy-paste!

    Like

  2. ” läksin ma üles, et ära leppida. Me läksime veel rohkem tülli.”- meil on sama lugu, lähme tülli ja kui ma mõne aja pärast olen ise maha jahtunud ja lähen lepitust ostima siis on kutt nii kõva kivi, et me lähme uuesti tülli 🙂

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.