Piece of s***t

Ma olen viimased päevad end tõeliselt kehvasti tundnud. Ma olen tundnud, et ma olen väärtusetu. Ma olen tundnud, et ma olen halb. Ma olen tundnud, et ma ei saa millegagi hakkama. Ma olen tundud, et ma vaid võtan ega anna. Ma võiksin neid negatiivseid tundeid siia ritta panema jäädagi.

Põhjuseks on tüli ühe väga lähedase inimesega. Me oleme varemgi tülitsenud, aga seekord on see selline tüli, kus sõnad esiteks tegid mulle haiget ja teiseks panid mõtlema. Panid mõtlema, kas nendes sõnades on tõde ja samal ajal panid need sõnad mind tundma nagu väikest väärtusetut s***tükki. Ma selle tüli olemusse ei lasku, see pole isegi oluline. Oluline on see, et ma olen mõnda aega endaga tööd teinud, et ennast mõista, et saada aru, miks ma olen nii vastuoluline, miks ma olen nii…vihatav? Lase lahti mõttest, kes sa arvad, et sa oled ja ole see, kes sa oled, ütles üks tuttav mulle hiljuti ja see mõte on mind painama jäänud. Võib olla kõik mu probleemid algavadki sellest, et ma kujutan ette, et olen keegi? Kui ma lepiks sellega, et olen keskpärane, siis võib olla mul ei oleks neid probleeme, mis mul on. Miks ma tahan midagi rohkem? Miks ma arvan, et ma olen kellestki parem? Miks ma arvan, et ma tean paremini? Miks ma arvan, et mina väärin rohkem? Kui ma näeks ja tunnistaks, et olen lihtsalt üks keskpärane egomaniakk, võib olla siis näeks ma endast õiget peegelpilti. Siiani olen ma arvanud, et olen keegi (teine?).

Lõpeta see “influencer shit” ja lase oma lapsel laps olla, ära kasvata temast endasugust kõndivat õnnetusehunnikut, ütles see lähedane inimene mulle tüli käigus. Su laps kasvab vales suunas, õpib meestes nägema sugar daddy kvaliteeti, lisas ta. Ma pean ausalt ütlema, et ma ei ole Idat kunagi sundinud pildile jääma või poseerima või teda riietanud (enda arvates) kenasti, et seda kuidagi omakasupüüdlikult ära kasutada. Ma siiralt ei ole osanud mõelda, et minu blogi võiks talle kunagi kahjuks tulla, teda kahjustada. Ta on terav ja vaimukas tüdruk, kes on lihtsalt ka tüdrukulikult edev. Viimane ei tähenda aga sugugi, et temast tuleks naine, kes vaid välimusele mõtleks. Ma olen ka arvamusel, et välimus ja tarkus ei välista teineteist. See on klišee. Ma näen, kuidas Ida lennult haarab asju ja on tihti viieselt säravam pliiats kui mina 38-aastaselt, aga ma ei keela ka talle ilu ja tüdrukute rõõme. Mulle meeldib mood, Idale meeldivad riided. Pinnapealsed asjad. Kas see välistab sügavuse inimesena? Olen ma inimesena pinnapealne ja kasvatan oma last pinnapealseks. Ma olen siiani uskunud, et õpetan talle väärtusi, mis on elus olulised ja viivad edasi. Ma väärtustan palju muud kui vaid ilusad asjad (millest ma siiski kunagi ära ei ütle!) Aga selle koha pealt on mu sõbral muidugi õigus, et minu “influencer shit” ei anna kellelegi midagi. Kellelegi peale minu. Alles hiljuti küsis üks sõbranna minult, et kuidas ma ometi jaksan blogida, nii palju blogida. Mu vastus on lihtne. See on mu ainus hobi ja pakub mulle rõõmu. (Ja edevalt pean lisama, et mulle teeb ka rõõmu see, et lisaks vihkajatele, on mulle tekkinud nii palju kaasarääkijaid. See ei ole kunagi olnud eesmärk omaette, aga pagan noh…kihvt on samas). Ma võiksin lugejate käest vabandust paluda, et oma s**aga teid päevast päeva tüütan ja elan eluvales, et olen Blogija, ma võiksin ülbelt öelda, et minu netikodu ja teen, mis tahan, minge Kanadasse kui teile ei meeldi, mis ma ütlen, aga ma ei tee kumbagi. Jällegi lihtsal põhjusel. Ma olen egoist. Ma mõtlen kõige pealt endale, sellele, mida see blogi mulle annab.

Sa ei ole ikka aru saanud ega õppinud, et sõbralikkus vähendab kadedust ja muudab ühiskonda paremaks, ütles mu tuttav mulle. Teate, ausõna, ma püüan teha head ja aidata, ma püüan olla sõbralik, ma olen elanud ilmselt jällegi eluvales, et ma olen sõbralik ja heatahtlik, ometigi kukub see kõik alati välja kuidagi teisiti. Vastupidiselt sellele, mida ma mõtlen või tahan. Kukub välja omakasupüüdlikult. Ma väljendan end valesti ja minust saadakse valesti aru. Ei, see ei ole teiste inimeste probleem, ma ei süüdista teisi, ma süüdistan ennast, et ma lihtsalt ei oska. Mul ei tule välja. Ma teen valesti. Pagan noh, mu peale on isegi lastekaitsesse kaevatud. Kõndiv õnnetusehunnik on õige väljend.

Uhh, ma tean, et on viga neid negatiivseid tundeid siin blogis jagada, ma juba tean ette, et see hammustab mind kunagi tagumikust, et järgmine kord kui ma kirjutan, et okei, tegelikult ma ju saan aru, et mu elul ei ole midagi viga, kirjutab keegi kommentaari, et kas sa ise ei saa aru kui ebastabiilne sa oled. Tunded üles ja alla. Melanhoolne ja depressiivne ja siis rõõmus ja ülevoolavalt õnnelik. Ma olen alati selline olnud. Mõnda asja võtan hästi hinge, põen kaua ja see paneb mind tundma kõige mustemaid mõtteid (nagu täna ja viimased päevad), siis aga leian ma midagi, mille üle tõeliselt rõõmustada ja ma raputan (jälle) põlvedelt tolmu, viskan pea kuklasse ja ütlen endale “fuck it, I´m fabulous!”.

Aga mitte täna.

Hetkel lubage mul end haletseda, endast mure välja rääkida ja tunda end natuke väärtusetu ja halvana. Analüüsida neid sõnu ja mõelda, kas olla see, kes ma arvan, et ma olen, või leida see, kes ma olen.

Advertisements

30 thoughts on “Piece of s***t

  1. Tead, mina näen siin mõtlemise viga ehk siis tuttava ütlusel „Lase lahti mõttest, kes sa arvad, et sa oled ja ole see, kes sa oled,“ on tõepõhi all. Ei tasu endale ise mingeid võimatuid ootusi, norme, reegleid vms seada ja elu on kohe palju ilusam. Ja keskpäraseks ei tasu kellelgi end pidada. Kui tunne on karjääri mõttes, siis on ehk vale valdkond, muus osas ütleks, et võta või jäta, mina olen enda parim versioon ja nii on. Ah, ma olen kehv sõnaseadja. Ehk peaks ka teine kord matkama tulema, oleks aega pikemalt seletada 😀

    Like

    1. Karjääri mõttes olen ma hetkel täiesti omas elemendis, muus osas on hetkel ilmselt endale otsa vaatamise aeg, et kas elan vales ja olen vale.
      Matkama võiks koos minna küll, mul nüüd ongi juba liiga pikk paus sees, saan teiste elutarkusi kuulata:)

      Like

      1. ma arvan, et sealt mõttest tasub võtta see, et sa ei pea pingutama mingi ettekujutuse poolest endast, sa oled juba kohal, sa oled juba eriline, fantastiline jne.
        Kuula Louise Hay’d natuke, mõttega (mitte pinnapealselt nagu mitmed teevad. ta viga on see, et ta on lihtne kuulata, tõsised asjad peaks nagu keerulisemad olema). See on mugav kuulata või lugeda ka siis kui süvenemisvõimet väga pole ja mõtted tahavad rändama minna.

        Like

  2. Minule on ka natuke vastumeelne see laste eksponeerimine sotsmeedias.
    Mul endal on 7-aastane ja vahepeal panin isegi temast instasse pilte ja videosid, minu insta on küll privaatne ja näevad seda ikka päris sõbrad ja pereliikmed. MIngil hetkel koristasin tema pildid ära, sest tundsin, et mul ei ole tema piltide postitamiseks õigust. Sinu pildid on kõigile näha ja igal teisel pildil on Ida. Ida on väga tore laps ja eks sellised värvikad lapsed annavad värvi ka instakontole ja võluvad followere (kellel on sama vanad lapsed või kellele lihtsalt meeldivad lapsed), aga minu arvates ei ole tema internetti laotamine siiski vajalik… Olgu ta edev või fashionista või mis iganes… Mõni võib lausa väita, et aga laps ise ju tahab olla videos või et tema pilti näidataks… Vabandust, aga lapse “tahtmist” küll tõsiselt võtta ei saa, sest ta ju ei saa sellest teemast arugi… Edev saab olla ka ilma instata, vähemalt nii kaua, kuni ta ise pole piisavalt vana, et otsustada.
    Ma ei võta seda teemat sugugi traagiliselt ega lasku äärmustesse, kujutades ette, et Idat koolis keegi narrima hakkab mõne pildi pärast või midagi sellist… Aga mul on lihtsalt natuke kahju kõikidest influencerite lastest. Seal nad kõik on, poseerivad riietes ja demonstreerivad mänguasju, reklaamivad madratsit, vitamiine või halval juhul lausa kohviube……

    Aga üldiselt… Ära tusatse! 🙂 Kõik on tegelikult sul hästi ja pilve taga on päike ja blablabla 😀

    Like

    1. Ma olen tegelikult sinuga nõus, et laste kaasamine ei ole ühtepidi absoluutselt vajalik, et see et mina blogin, ei peaks tähendama automaatselt, et ka mu laps blogib. Teistpidi olen ma sedameelt, et nii kaua kuni laose üle ei naerda pahatahtlikult või teda ei kasutatagi ära lapsele eakohatult, siis need “influencer-lapsed” on nii suur osa argipäevast ja elust, et kuidagi raske on välja lõigata blogist.
      Samamoodi nö reklaamimistel ära kasutamine. Jah, olen nõus, et mingil määral on see nõme, eriti kui asjad ei lähe lapse vanusega kokku (a la kohvioad), aga muidu on reklaamides alati ju lapsi kasutatud. Pole “influencer-lapsed” midagi hullemat või uut selles mõttes.
      Olen ise mõelnud, et pigem võiks ka lapsel (räägin siis konkreetselt enda näitel) huvitav hiljem näha, kuidas ta on maailma avastanud, uudistanud, ringi käinud. Samamoodi kõik need riided ja sättimised. Toon näite – https://www.instagram.com/p/Bt8HJ2nAGMi/ – ei ole mina teda siin sättinud ega pärleid kaela pannud ja ma usun, et ka see osa on “lase lapsel laps olla”. Kes meist poleks kontsakingi tahtnud jalga panna ja ema pärleid kanda?
      Pildil (igas mõttes) tahab ta tõesti ise olla, aga otseloomulikult on see ikka puhtalt vaid minu otsus kõik pildid netti laotada. Kui ma Ida tahtmiste järele tegutseks, siis oleks meie elu üldse juba ammmmmu ammmmu peapeal, tal oleks võib olla juba ka tatoveering ja nabarõngas, sest “telekas ju tollel multikategelase oli”. See pole muidugi argument.

      Like

    2. Laste piltide koha pealt… Piret, kui vana on siis piisavalt vana, et ise otsustada? Valimisealine? Mis vanusest saab lapse tahtmist tõsiselt võtta? 18? 21? Meil käib siin varateismelisega pigem kakelung selle pärast, et paneb ise netti (loe: app nimega toktok )üles igasugu kamarajura, mis minu, vanainimese, meelest sinna ei kõlba. Nii et nautige seda aega kui netis on teie lastest vaid teie enda valitud, ilusad ja maitsekad pildid, mitte videod “one, two, seven, three, down the rockefeller street” saatel suud liigutavast ja kentsakaid tantsuliigutusi tegevast pandapidžaamas lapsest.

      Ja teine asi – Eveliis, kust Sa sellised sõbrad hangid, kes Sulle selliseid asju ütlevad? Ma ei kujutaks ettegi, et sõber mulle selliseid asju ütlema hakkaks. Ja ei kujutaks ette, et ise kellelegi, sõbrale või vaenlasele, midagi sellist teatama läheks. See on lihtsalt nõme.

      Kolmandaks, aitäh et Sa blogid! Mulle see meeldib, loen juba iidamast-aadamast. Alati ei nõustu, vahel tundub suisa tobe, aga tihti noogutan ka kaasa. Oled, mis sa oled, aga keskpärane sa küll ei ole. See teebki elu keeruliseks. Kõige lihtsam on olla keskpärane, ujuda kaasa halli massiga, nõustuda kõigi ja kõigega, vait olla ja edasi teenida. Seda Sa kohe kindlasti ei tee 🙂

      Like

  3. Kas pole naljakas, et sa siinsamas blogis mulle sama “ebastabiilsust” ette heitsid, et kord on hea tuju ja kord paha? Ju siis ikka peab paika, et teiste juures häirivad samad asjad, mis enda juures 🙂 Loodan, et su tuju sellegipoolest varsti parem on, tean väga hästi, kui kehv on, kui halva tuju korral targemad psühhoanalüüse pagutama kukuvad.

    Like

    1. Kui sa pead silmas seda masendus-naer-üles-alla-eluilus-eluhalb-“ebastabiilsust”, siis ei, sinu puhul see mitte ei häirinud mind, vaid vastupidi meeldis. Ma tundsin selles end ära. Seepärast me kunagi ilmselt ka läbi saime, et (kunagi) olime sarnasemad kui me tahaksime (tunnistada).

      Sinu puhul häiris (häirib) mind üks teistsorti “ebastabiilsus”, aga ma ei oska seda ilmselt siin lühidalt kirja panna, et see oleks ühesti mõistetav ja et sellest ei tuleks mingi järjekordne blogidraama, milleks mul hetkel ei ole lihtsalt jaksu.
      Psühhoanalüüsid on selliste ebavajalikult isiklike postituste paratamatu osa mulle tundub ja need tuleb…eeemmm…üle elada? Et ise end üle ei psühhoanalüüsiks.

      Like

      1. Ei näe isegi põhjust mitte. Erinevad inimesed, erinevad arusaamad, kõik mis on vaja (ja poleks vaja olnud) on juba öeldud. Siinkohal kordamine tarkuse ema ei oleks.

        Like

  4. Ma lihtsalt pean kommenteerima. “Influencer sh*t” juttu ajavad need, kes seda ei mõista, et sa oledki influencer, aga kuna see ala on suhteliselt uus ja samas ennast täielikult välja pannes, arvavad kõik, et võivad arvata, naeruvääristada jne seda, mida sa teed, kuidas teed, mis sul seljas on või milline su tütar on. Umbes, et see on pinnapealne ja naiivne, ära ole eiteakes, vaid ole sina ise ehk ära väärtusta end, masetse kuskil üksi, tee mingit “pärisasja”, allu üldsusele, oota käske kuskilt ülevalt, ära usu endasse ja anna sellega “õiget” eeskuju lapsele – see on siis õige. Mida k*rat iganes. Ma imetlen ja olen natuke kade, et nii tihti, ladusalt ja ehedalt kirjutad. Täiega oled influencer, nii et jah, ära kujuta ette, et oled keegi, kes sa ei ole.

    Like

  5. Mina arvan, et kõik algab iseendaga sõbraks saamisest. Probleem ei ole suhe maailmaga, vaid iseendaga. Peaksid õppima end aktsepteerima koos oma tugevuste ja puudustega. Alustuseks tuleks need endale ausalt loetleda, aga silte mitte külge panna. Kui ei sildista, siis suudad tunnistada. Kui suudad tunnistada, siis näed ieennast sellisena, nagu sa oled, ilma et sa oleksid “hea” või “halb”. Sa oled lihtsalt inimene. Minu nägemuses algab niimoodi vabanemine.

    Like

    1. Anna andeks kui minu vastus tundub sulle nüüd üleolev või sarkastiline. See on täpselt see psühhonalüüs, mis selliste postituste juures tuleb üle elada.
      Ma olen endaga väga sõber, ma olen täiesti aktsepteerinud, et olen inimene “heade ja veadega”, aga täpselt nii ongi, et ühel päeval löövad lained pea peal kokku ja kui teha listi enda kohta, tulevad vaid vead. Teisel päeval on teisiti.
      Blogimise viga on see, et selliste postituste juures ei tooda kunagi ära kogu lugu, sest mängus on ka teised inimesed ja teiste tunded, nii ei saa tegelikult blogilugeja aru, kust probleem algab. Seda ei saa ka ette heita! Antud juhul sai minu enda psühhoanalüüs ja sildistamine halvaks, egoistiks jne alguse sellest, et sain väga healt sõbralt sõnumeid, mille sisu järgi olen ma inimene, keda lausa peab vihkama ja kes “kellekski olemise” nimel on nõus oma lapse kasvõi Berlusconile maha müüma. Need on väga intensiivse sisuga sõnumid,millest tingitud ka minu hetke tunded enda kohta.

      Like

      1. Ei tundu vastus sarkastiline. Loomulikult ei saa ükski teine inimene kunagi täpselt aru, kust probleem algab. Selles pole ka midagi valet.
        Minu arvamus on, et inimene peaks püüdma oma suhteid kasutada peeglina selle kohta, mis häirib. Häirib tavaliselt see, mida enda juures alla surutakse. Mina näiteks olen targutaja. Mind ei häiri, kui keegi mind selleks nimetab, alates sellest, kui ma selle teadlikult ära tundsin ja hakkasin seda tunnistama. See võimaldas kaitsesse asumise asemel analüüsida, kas sellest joonest on ka mingit kasu. See võimaldab mõnikord tagasi tõmmata. Aga ennekõike võimaldab enda parem tundma õppimine lõpetada mõttetu võitlus iseendaga.
        Kui võtta konflikte, ka väga teravaid, õppimisvõimalusena, siis mõjuvad need vähem rängalt. Samas on loomulik end s…lt tunda, kui tüli käigus on erilisi jõhkrusi öeldud. Öelda teisele naisele, et ta kasvatab oma 5-aastasest tütrest naise, kellele mehed on sugar daddyd, on minu standardite järgi ikka päris jõhker. See teeks igaühele haiget. Blogikuvandi põhjal on see põhjendamatu rünnak. Ja arvestades, et jutt käib 5-aastasest tüdrukust, on see ka lubamatu. Kas on hädavajalik suhelda inimesega, kes endale selliseid asju lubab?
        Minu kommentaari ei pea üles laskma. Minu eesmärk ei ole mitte sind kuidagi mõjutada või psühhoanalüüsida, vaid lihtsalt jagada oma mõtteid.

        Like

  6. Lisan, et kirjutasin eelmise kommentaari enne kogu postituse läbilugemist. Nii et kommentaar ei olnud suunatud ühegi konkreetse asja pihta su postituses.
    Posti enda kohta ütleksin, et minu meelest ei ole Eestis influencereid, sest Eesti on selleks liiga väike. Kui mõned on, siis ilmselt nad on turunduslikult suuremad tegijad. Mis ei tähenda, et ka sinu blogi ei võiks kedagi mõjutada, ikka võib.
    Laste pilte ei pane ise ka sotsiaalmeediasse, sest ei pea õigeks, aga arvan, et oma laste osas saab otsustada vaid iga vanem ise.

    Like

    1. Mul ei ole oma blogiga üldse eesmärk kedagi mõjutada, mu meelest see on juba eos surnud mõte või kehva blogija tunnus, et vot nüüd ma hakkan megainfluenceriks ja hakkan inimesi mõjutama. See “influence” osa on minu arvates vaid üks osa blogimisest.
      Selles mõttes ma muidugi nõus ei ole, et Eestis ei ole influencereid, on lihtsalt väiksema mastaabiga ja sellised kodukootud suuresti, aga olemas nad on.

      Like

  7. Ma saan aru, mida sa tunned. Olen ise ka olnud depressioonis ja ravimeid võtnud ja teraapias käinud, aga hetkel elan ilma ravimite ja teraapiata. Mis ma öelda tahan, on see, et teistel on väga raske emotsioone ja läbielamisi mõista. Ma ise nüüd juba saan paremini aru, kui hull kass peale tuleb, et mida teha või tegemata jätta, aga see arusaamine alati ei jõua tegelike tegudeni (teoorias oleme kõik tugevad 😉 ) Ja siis ongi hea, kui saab end välja elada (Ma ei blogi ja sageli keeran end lihtsalt lukku või plahvatan väikeste asjade peale), sul on selles mõttes lihtsam, et on blogi, kus end väljendada (ja no siis kommentaare läbi töötada 😀 ), aga vähemalt on see parem, kui niisama end haletseda… Ja tegelikult on ju kasulik aeg-ajalt oma väärtushinnanguid üle vaadata. Kas just iga kord peab end kardinaalselt muutma? Seda ma ei usu, aga korra endasse vaadata on värskendav. Isegi siis, kui kõik omadused endale (või teistele) ei meeldi. Nii lihtsalt on. Kui leian midagi, mis on väärt muutust, siis on võimalik end muuta, aga võib ju ka lihtsalt endaga leppida ja jääda järgmist kriisi ootama. See tuleb nagunii 😛

    Like

  8. No ma ei tea nüüd… Sa ju oledki eriline. Iga inimene peab iseenda silmis veidi eriline olema. Mina olen ka eriline. Me kumbki pole keskpärased ja minu meelest on halb, kui keegi üldse end niimoodi tunneb.
    Ka see su lähedane on eriline ja peab end sealjuures piisavalt heaks, nii heaks, et õpetab sindki elama. Eeldatavasti tal endal pole “palki silmas”, tema ümber pole tänu sõbralikkusele konflikte (kuigi teie tüli või paar räägivad juba muud keelt), elutee on igati õnnestunud, võimalikud lapsed ilma vähima kõrvalekaldeta ja üldse.

    Jah, nii mõnedki sinu vead tulevad korduvast käitumismustrist, mida sa ei kipu muutma. Noh ja siis? Nii on teistel ka. Ajab närvi vahel tõesti, nii võõraste, lähedaste kui ka iseenda puhul. Aga kui väga vaja, küll tulevad ka muutused. Ja kui ei tule – ju siis pole piisavalt vaja. Lisaks – need väga sõbralikud inimesed kipuvad elult palju peksa saama, paras ports muretust ja ülbustki on palju parem stardipositsioon.

    Laste puhul ei tea kunagi ette, mis neist kasvab. Näe, võilill tuleb läbi asfaldi, nii et tükid taga, samas rododendronil on kõik tingimused täidetud ja ikka ta kiratseb ning kipub kuivama. Ja mõnikord on jälle vastupidi. Neid tibusid ei loeta kevadel, vaid alles siis, kui lapsevanem hakkab silmi kinni panema.

    Lapse blogis eksponeerimise kohta võib samuti öelda nii ja naa. Noh, koolis narrimine… see tuleb ikka muust, mitte sellest, et blogis pilte on. Ja selle põlvkonna lapsed on vist üsna harjunud, et elu on piltide ja juttudena ekraanilt leitav, nende jaoks pole see midagi erilist. Uut infot tuleb igapäevaselt nii palju peale, et ei jõua tulevikulapsed mingi võõra tädi blogi põhjalikult läbi mäluda. Juba praegu käib nende elu enamjaolt väikesel ekraanil (mitte laias läpakas) ja millegi otsimises on nad kehvemad kui nende vanaemad.
    Mina oleksin väga rõõmus, kui minu emal oleks olnud võimalus sellist veebipäevikut pidada, kus mu elulugu tema silmade läbi nähtuna kõik sees oleks ja siis tema enda oma muidugi ka. Vahetud emotsioonid, mitte minevikuhägus mälestused. Sinu lapsel see võimalus on, säilita see võimalus igal juhul.

    Ja lõpetuseks kerge targutus ka 😀
    Kõht pidada teine aju olema. Kiirelt kõikuvaid meeleolumuutuseid saab ka sellega seostada, PMS-iga vahel samuti. Selle viimase jaoks on omad ravimid, aga teise aju jaoks on olemas probiootikumid. Proovi mõned kuud järjest, vaata, kas on seos. Minu lähikonnas on kahe inimese pealt näha, et seos on olemas ja tulemused on vapustavad, just stressileevenduse koha pealt.

    Like

  9. aga lihtsalt üle ei mõtle? Ma näen üht sõbrannat, kel tujud hüppavad ja kargavad täiesti omasoodu, kust tuul sealt tuju… ja kõrvaltvaatajana jääb vahel küll mulje et pooled teemad on on ülemõtlemine. Vahel lihtsalt ongi mõni kehvem päev ja kogu lugu..

    Like

  10. Kas see on hetkel mingi mood? Miiu kirjutas mingi täiesti arusaamatu endahaletsuspostituse. Nüüd sina.
    Ma ei saa aru sellest. Kui tahad musta pesu pesta, siis kirjyta avalikult. Kui ei taha (mina kindlasti ei tahaks näiteks), siis milleks kirjutada jutt, mis on poolik. Või noh, mulle nii vähemalt tundub. Ei saanud su murest eriti aru. Tundub, nagu oleks sul liialt vaba aega. Kui midagi pole teha, hakkavadki peas tobedad mütted ketrama.

    Like

    1. Palun vabandust, et sind oma enesehaletsusega häirisin. Loodan, et siiski ei rikkunud su päeva ära.
      Ja mitte et ma teaks hetkel, millest Miiu kirjutas, näed nii palju vaba aega ikka pole, et blogitrendidega end kogu aeg kursis hoida.
      Ma saan aru, et sa tahaksid teada kogu lugu, aga vat täpselt nii poolikult saan ja tahtsin kirjutada, sõpradele rääkisin muidugi kogu mure ära, ei ole asi hetkel minu liigses vabas ajas ja tobedates mõtetes. Aga see selleks.

      Like

      1. Vaata, mul on ausalt tätsa suva. Ei taha urgitseda ega “täpselt teada”. Aga kuna mulle su blogi üldiselt meeldib, siis tulin reklaami peale lugema. Nagu ka Miiu postitusega juhtus. 😂 No ja siis on pärast enda raisatud ajast kahju. Loen jutu ära, aga muhvigi aru ei saa. No mida paganat ma siis üldse lugesin. Aga näed, ei õpi ka kohe (mina siis). 🤔. Võiks ju tegeleda enda asjadega ja mitte blogide lugemiseks aega raisata. Ausõna, üritan ennast parandada! Ja nüüd tegelikult ei raiska ma enam mitte ainult enda aega, vaid ka sinu oma. 😜

        Like

  11. Just nii – I’m fcking fabulous! Igat moodi ja igas konditsioonis! Minu meelest on lahe ja austust väärt, kui inimesed oskavad näha enda negatiivseid/arendamist vajavaid külgi (mis ei pruugi nii negatiivsed samas olla, hinnanguid on ju lihtne anda), oskavad tahta ja tahavad areneda. Paljud seda ei suuda. Mul on igasuguseid sõpru ning tuttavaid ja üks joon, mis neid ühendab – kõigil on mõnikord s.tt olla, kõigil on midagi, mis vajab sisekaemust ja korrastamist. Seega – pea püsti!

    Like

  12. Olen siin kunagi sõna võtnud kui ühte teatud blogijat kirud, aga hetkel tahaks seljale patsutada ja öelda, et tüli käigus ikka öeldakse igasugu asju ning it gets better 🙂 Kõrvaltvaatajana jääb mulle vähemalt mulje, et Idal on väga vahva ja teistmoodi lapsepõlv ning õnnatusehunnikut küll temast ei kasva Sinu kasvatuse tõttu. Ei pea ka sind selleks. Igatahes ei oska mina sõnu seada nii nagu Sina, aga loen ka edasi huviga Teie segasummasuvila seiklusi.

    Like

    1. Mina just vastupidi – imestan, et lähedasele sõbrale öeldakse selliseid sõnu! Oma lähedasi hoitakse ja armastatakse, mitte ei valata neid verbaalse solgiga üle. Isegi mitte tüli käigus. Kui lähedane sõber on siiralt mures lapse tuleviku või mis iganes muu aspekti üle sõbra elus, saab seda selgelt ja rahulikult väljendada. Praegu tundub, et inimene tahtis lihtsalt oma viha, kadedust või mis iganes muud negatiivset tunnet kellegi teise peal välja elada. Minu meelest näitab see ennekõike ütleja enda kohta nii mõndagi.

      Like

    1. See tundub mulle mõttetu, sest esiteks pole ma (enda arvates) midagi last kahjustavad jaganud ja teiseks kui tahaksin näiteks kirjutada lasteaedadest, et vaat kui erinev, et lapsed Norras esimese paikesega poolpaljad (no siiski mitte so s otses mottes, loodan et said aru), siis selle kohta illustratsiooniks panen ka pildi (panin just instasse nt), muidu ju poolik lugu?
      Voi kui on suvine reis, siis Ida jatan välja voi panen suvalise pildiposti parooli alla, sest lapse pildid on?

      Like

  13. No ei saa kommenteerimata jätta. Teinekord võib end haletseda, oleme kõik inimesed. Haletsevat postitust teha on ka ok, saame aru. Aga see influenceri osa ja suhtumine “Kui ma lepiks sellega, et olen keskpärane”… Armas inimene, sa oledki keskpärane ja see on täitsa ok. Eeskuju näitamiseks (kasvõi oma lapsele), õpi hindama end teistega võrdse inimesena, kes on oma omaduste poolest niisama unikaalne kui iga teine. Olen suure empaatiavõimega ja samuti mitmetest raskustest läbi tulnud, aga see postitus ei tekitanud minus kaastunnet, pigem küsin endalt, miks ma loen postitust, milles on nii palju egoismi, üleolevat suhtumist, tähelepanuvajadust, ohvrirollis istumist, enda õigustamist? Ma ei oota, et blogijad kirjutaks vaid lilledest ja liblikatest, sest nii inimlik on olla ka kurb või ebakindel, aga need tunded puudutavad hinge, kui neis on sügavust, selles kirjutises seda pole.
    Sugar daddynduse kohta ei oska rohkemat öelda, kui et tutvusringkonnas on ema, kes oma tütreid selles vaimus kasvatab ja kahtlen, kas need lapsed tulevikus ka iseseisvalt toime tulevad. Igal asjal on hind, mõnikord tuleb ilusa elu eest maksta materiaalselt, teinekord mittemateriaalselt. Minu jaoks pole hinnasilti omavad ilusad asjad olnud kunagi väärt seda, et nende eest oma hing ja privaatsus maha müüa ja must pesu välja riputada. Kas sinu laps tahab seda hinda maksta?

    Like

    1. Tähelepanuvajadust, egoismi ja ohvrirolli ma selles postituses ei näe, just selle pärast et mina (ja mu lähedased) teavad selle halapostituse taustalugu ka ja usu mind, see paneb end haletsema. Üleolevuse osaga olen nõus, sest vaata siinkohal see probleem ju tekkiski minus, et ma EI TAHA olla keskpärane, aga võib olla peaksin sellega leppima ja mitte soovima rohkem. Aga ma soovin, aga ma tahan! Mis ma sinna parata saan. Ja kindlasti mitte ei ole see postitus kirjutatud selleks, et kõik mulle õlale patsutaks ja ütleks, et kuule, tegelikult sa oled üle prahi, vaid selleks et mõista, miks ma ei taha olla keskpärane.
      See näide mis sa sugardaddynduse kohta tõid, ei ole meie peres relevantne. Ilusad asjad on toredad ja kes neid ei tahaks, AGA mitte mingi hinna eest ei ole see eesmärk omaette. Minu suguvõsas on naised alati olnud hästi tugevad ja saanud ise hakkama, see on juba nagu selline uhkuse asi, et isegi kui mees kõrval, siis naine peab olema nii palju tugev ja iseseisev, et ükskõik, mis juhtuks, saab naine hakkama. Ja kõik. Sugar daddyd minu maailma ei mahu ja ma kavatsen ka oma last selles vaimus kasvatada.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.