Mõtted Vanad lood

Inimesed meie elus

Olete te kunagi mõelnud sellele, kui palju inimesi meie elust läbi käib. Mõni on meie elus vaid hetke, tuleb ja läheb, ei jäta mingit jälge, samas kui teised, kes meie elus on samamoodi vaid viivuks, jätavad kustumatu mälestuse.

Minu tädil ja onul ei olnud ühiseid lapsi, aga onul oli tütar eelmisest abielust. Ühed toredamad mälestused, mida ma lapsepõlvest mäletan, ongi onutütre külaskäigud või neil külas käimine. Siis ei olnud telefone ja kõik sellised külaskäigud olid enne kokku lepitud. Kellaajaliselt. Ma mäletan nii hästi, kuidas ma alati tädi juures aknal ootasin kui kell hakkas lähenema õigele ajale, kõõlusin köögiaknal ja vaatasin, kas nad juba paistavad. Aknad olid valele poole, st mitte maja ette, aga köögiaknast suurte puude vahelt oli näha teed, kust kaudu bussipeatusest tädi poole tuldi. Samal ajal oli köök täitunud kõige imelisemate söögilõhnadega. Tädi tegi alati külaliste tulles Michelini tärnide väärilisi hõrgutisi. Trepikoda lõhnas alati tädi Helju pirukate järgi. See on minu lapsepõlve lõhn. Hiljem kui tädi oli vana ja haige oli toidulõhn kadunud, aga see lapsepõlve pirukate ja saiakeste lõhn on mul siiani ninas. Juba lapsena imetlesin ma tema oskust justkui olematutest toorainetest toite, mis viisid keele alla (välja arvatud piima-juurviljasupp, kes sellise õuduse üldse välja on mõelnud?). Lõpuks, peale pikka ootamist, oli külalisi näha. See oli alati nii tore. Tädi, onu ja onutütar istusid köögis, meie onu tütretütrega mängisime oma lastemänge. Ma (vist) olin temast natuke vanem, aga siiski oli ta minu lapspõlve üks parim sõber.

Me käisime nii tihedalt läbi. Tädi jaoks oli onutütar nagu oma tütar ja meie kõigi jaoks oli ta pereliige, kelleta nagu ei osanudki olla. Alati nii särav ja rõõmus. Ilus inimene. Ma mäletan seda šokki kui sain teada, et ta on haige. Ma olin täiesti laps, aga ma mäletan nii hästi seda segadust oma peas, mis mõttes ta sureb, mis mõttes just tema, aga ta on ju nii noor.  Tema surmaga kadus ka suhtlus onu tütretütrega. Me kohtusime uuesti palju kümneid aastaid hiljem onu matustel. Ma olen tihti mõelnud kui kurb see on, et see suhtlus kadus, aga samas ma ka mõistan. Tol ajal ei olnud kontakti hoidmine nii lihtne kui praegu.

Teine inimene, kes minu elu on totaalselt muutnud, on Norra Britt-Ida. Samamoodi justkui viivuks mu elus, aga kuidas üks inimene saab oma olemusega liigutada, minna nii hinge ja südamesse, et vaid temale mõeldes tulevad pisarad silma. Mul on nii kahju, et noor ja vana Britt Ida ei saanud kohtuda, aga ma usun, et vana Britt Ida oleks uhkusest lõhki läinud, et meie Ida just tema järgi on nime saanud.

Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlborot”“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada.  Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust.  Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. Mul on hea meel, et lisaks minule on see au olnud ka mu emal, õel ja onul, kes täpselt nagu mina, ei unusta Britt-Idat mitte kunagi.

Britt-Ida oli naine, kes täitis ühe mu suurima soovi. Kui ma olin 16 ja nende juures jõule pidasin, soovisin ma, et ka mu ema ja õde saaks kogeda muinasjutulisi Haugeni jõule. Aasta hiljem läksime me ema, õe ja onuga neile SUVEL külla. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile keset südasuve edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, Liisu,” naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti. „Mis see on?” küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”. Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause. Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Advertisements

2 comments on “Inimesed meie elus

  1. Oi aga siis onutütar ei surnudki haigusesse? Lihtsalt sa ehmusid? Ning kas pole nii, et tädil on siiski tädimees ja onul onunaine?

    Like

    • Suri ikka, oli vähk kui ma eksi. Jah, sul on muidugi õigus, et tädimees ja onunaine, aga ma olen terve elu kutsunud neid tädiks ja onuks, siis ongi tädi mehe laps mu jaoks onulaps::D Segane, ma tean, aga mitte mulle endale;)

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: