Ta tahab küpsist!

Ma käisin esmaspäeval täiesti ootamatult teatris. Sõbrannal jäi laps haigeks ja et mitte piletit raisku lasta andis ta selle mulle. Mitte et mul oleks hea meel, et ta laps haigeks jäi, aga mul on hea meel, et tema asemel sain minna. Ta oli ise löödud, et ei ole kunagi VAT teatri etendusi vaatamas käinud, püüdes teda lohutada ütlesin ma talle, et ah, VAT ongi nii ja naa, et mitte kõik etendused ei ole head. Hetk hiljem tuli mulle meelde, et ajasin selle sassi NO99, paljud  minu parimatest teaterikogemustest on just VAT teatrist.  Brand näiteks. Mul tuleb siiamaani kananahk peale kui ma mõtlen Ivo Uukkivi rollile selles lavastuses. Ja nüüd siis “Kolm versiooni elust“.

Ma natuke alustan lõpust. Tunnetest peale etendust. Esiteks pidin ma guugeldama, kas selline kirjanik ikka on olemas, sest mul oli tunne, et keegi on käinud meie akna taga ja toonud teatrilavale meie elu. Natuke vürtsi lisades, aga eks seda oligi sinna vaja panna, et me Marekiga päris äratuntavad ei oleks. Mareki kõik staadiumid, kui ta on natukene rohkem švipsis, olid sisse kirjutatud, ja minu kõik küljed ema ja naisena. Mul on linnast koju sõita 30-40 minutit, mõnikord, kui mul on vaja midagi seedida, meeldib mulle see kaugus. See aeg, kus ma saan analüüsida ja seedida, seda, mida just kogesin. Ühelt poolt oli „Kolm versiooni elust“ justkui komöödia, aga mida rohkem mõtlesin, seda filosoofilisemaks mõtted läksid. See ei olnud lihtne komöödia, lihtne lavatükk, kuigi sisu oli lihtne. See oli nagu „Naiv.Super“. Lihtne teos keerulistest asjadest. Eksistentsiaalne.  Filosfoofiline. See pani mõtlema, kuidas oma elu vaadata, kas nagu tragöödiat või komöödiat või lihtsalt kui elu, kus on mõlemat. Kõik on suhtumise küsimus. Näide meie elust. Ma näen kuivamisrestilt ära korjatud rätikuid. Mul on reageerimiseks kolm versiooni. Ma võiksin olla vihane, et Marek on need valesti kokku voltinud. Ma võiksin need ise kokku voltida. Ma võiksin olla tänulik, et ma ei pea neid rätikuid ise kokku voltima. Millise suhtumise ma valin? Saate ju isegi aru kui palju sellest muutuda võib. Pisiasi, mis on tegelikult suurem kui esmapilgul tundub.

Aga tuleme algusesse. „Ta tahab küpsist!“ jookseb tuppa närviline ja veidike enesekindluse ning eluga kimpus olev keskealine pereisa. „Ta ei saa küpsist!“ karjatab neurootiline pereema, kes on ametis tähtsate töödokumentide lugemisega. „Aga ta ei jää magama,“ lisab pereisa kui on 6aastasele lapsele teada andnud, et küpsist ei saa, „mine ütle ise, et küpsist ei saa!“  Kui laps lõpuks on rahule jäänud ja leppinud küpsise asemel viilu õunaga (millele muidugi eelnes pikk vanemate vaheline vaidlus, kas tohiks teha erandi või mitte), tahab ta emalt kalli. Ema, kes isegi kõndis samamoodi kui mina kui ma  olen ärritunud Mareki ja Ida peale, läks poolvastumeelselt lapsele kalli-kalli tegema, mis lõppes sellega, et laps hakkas uuesti nutma. „Miks ta alati nutma hakkab kui sina tuppa lähed, aga maha rahuneb kui mina lähen?“ küsib pereisa. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. „Mida sa sellega tahad öelda?“ on naine hüsteeriasse minemas.  Õhustik vanemate vahel muutub pingelisemaks, nende vaated lapsekasvatusele on erinevad, lisaks on ema hõivatud oma tööga. Mees on kahe tule vahel – kumma sõna kuulata? Pinget ei aita vähendada ka valel päeval külla tulnud mehe (ilus) edukam kolleeg. Veini juues kisutakse maskid endalt ja teistelt.

Harriet Toompere Ines meenutas mulle samuti mind. Ma võin olla naiivne ja ebakindel, aga mõnes teises rollis võin ma olla enesekindel ja võimukas (nagu Elina Reinoldi tegelane). Inese suust tuli etenduse jooksul selliseid pärle. Nagu minul, mõnikord. Mis oleks universum ilma meieta? Nukker, pime paik ilma grammigi poeesiata. Meie oleme universumile nime andnud!

Sama õhtu kordub veel kahes erinevas versioonis. Nagu „Viimane küünlapäev“ ainult et muutused ei ole nii suured nagu tolles populaarses filmis, vaid muutused on pisiasjades. Suhtumises. Selles, kuidas me reageerime asjadele. Need samad eelpool mainutud käterätikud.  Ma ei hakka sisu teile ära ette kirjeldama, sest aprillis-mais on teil veel võimalus seda etendust vaatama minna (PALUN MINGE!), aga ma luban teile, et peale etendust tulete te saalist välja ja olete natuke šokis, sest keegi on teid portreteerinud.

Päise foto: VAT TEATER, fotograaf Siim Vahur

2 thoughts on “Ta tahab küpsist!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.