Uncategorized

Kuidas ma paljajalu Genfis ei käinud

Hiljuti tõstis keegi Perekoolis teema, et millega ma tegelen, et nii palju reisin. See oli huvitav teema püstitus, sest tegelikult ei reisi ma üldse palju. 20 aastat tagasi oli Norra/Rootsi  reis võib olla tõesti midagi, millega uhkustada. Tänaseks päevaks on sinna reisimine nagu naabri-Marile külla minek ehk ei midagi erilist. Tööalaselt satun ma ehk isegi paljudesse riikidesse, aga need ei ole reisid reisimise mõttes, need on lennujaam-messikeskus-kliendi kontor-lennujaam-külastused.

Jah, võimalusel ma muidugi leian aega, et ka sihtkohaga natukenegi tutvuda, loomulikult. Näiteks eelmisel aastal Chicagos. Mu keha oli surmväsinud ja oleks hotellitoas lihtsalt vedelenud, aga mu vaim ütles, kammmooon, naine, sa ei kavatse ju tagasi lennata, ilma linna nägemata. Oo ja kuidas ma ei kahetse, sest niivõrd äge linn! Ja ma nägin linna vaid poole päeva jagu. Ma ei jõudnud isegi Kevin McCallisterile külla. Küll aga jõudsin ma poolgettos ära eksida.


DSC01954.JPG

Või Dubai. Me kolleegiga keeldusime enne lennujaama minemast kui olime Burj Khalifa ära näinud. Mitte et ma ei võiks Dubaisse puhkuseks tagasi lennata, aga kui juba seal oled, siis mõtled, et mis sellest, et ma olen väsinud ja tahaks tegelikult ka minna enne lendu veel hotelli duši alla ja sööma, aga põrgusse…natuke on vaja ka linna näha.

DSC00933

Samas on ka reise, mis ei lase mind kaugemale lennujaamast. Näiteks teisipäeval käisin ma Genfis, et külastada üht oma klienti kohalikul IT-messil. Või kas ma käisin Genfis või vaid Genfi lennujaamas? Messikeskus asus nimelt lennujaamast kümne-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Aga ma ei kurda. Vastupidi, ma olen lausa tänulik. Miks? Las ma seletan.

Kuna tegu oli olulise külaskäiguga, mõtlesin ma, et võiks vahelduseks soliidne välja näha ja panin õhtul valmis kostüümi, mille juurde kahjuks tossud ei sobinud, ükskõik kui wannabe-hipster ma oma hingelt olen. Hommikul kell neli end riidesse pannes, sain ma küll juba aru, et seelik on vale valik, sest see läks koos sukkpükstega elektrit täis, aga mul ei olnud ka aega midagi uut selga valida. Poolöösel on iga minut arvel, lisaks ei ole nii, et võtan lihtsalt garderoobist esimese kleidi, mis võiks selle asemel sobida. Mingil kummalisel põhjusel on 80% riideid mu kapis numbri võrra väiksemaks kahanenud. Ühesõnaga, ma läksin õhtuse valikuga.

Vahemaandumisel Kopenhaageni lennujaamas oli mu  seelik nii elektrit täis, et see lihtsalt liibus mu jalgade ümber. Jah, ma võiksin olla samasuguse suhtumisega nagu üks teine blogija, kes alles kirjutas, kuidas ta ei kavatse kunagi hakata mõtlema, mida keegi tema riietusest arvab, mina aga tundsin end maksimaalselt ebamugavalt. Õnneks jäi mulle tee peale H&M, kus minu rõõmuks olid allahindlused. Palun-palun-palun leia midagi sobivat (ja soodsat!) mõtlesin ma sinna sisse astudes. Leidsin allahinnatud seeliku, millele ma juurde pidin ostma ka (allahinnatud) pintsaku, sest mu olemasolev pintsak ei oleks lihtsalt kuidagi sobinud rohelise-triibulise seelikuga. Mul on hea meel, et selle hädaostu pidin tegema, sest mu meelest sain ma endale kaheksa euro eest ühe ägeda kevadsuvise seeliku. Kui ma lähen teadlikult poodi, siis ma valin ikka minulikult mustad-hallid-beezid toonid. No ja et liiga värviline ei oleks, siis pintsak oli õnneks ikka hall, mis hall.

56793251_404288293698370_7699482644840448000_n

Mugavalt riides liikusin ma edasi Genfi lennukile. Kui juhtus midagi ootamatut. Kingad, mis on muidu megamugavad, muutusid totaalselt ebamugavaks. Otseselt ei hakanud ei hõõruma ega pigistama, aga lihtsalt väsitasid jalga nii metsikult, et enne kui ma olin messile jõudnud, olid mu jalad juba valusad ja väsinud. No jah, ma ei olnud nendel kingadel kunagi otseselt kõndinud ega veel vähem nendega reisinud, ma olin nendega koha peal seisnud/istunud. Nüüd  sain ma teada, et need on maailma kõige ebamugavamad kingad ja mul ei olnud midagi teha ka kui kannatades edasi liikuda. Mind ootas ees kuus tundi nendel põrgulikel kingadel seisimist.

Ma seisin ära, aga lennujaama poole tagasi longates tänasin ma jumalat, et see messikeskus nii lähedal oli. Ma ei oleks olnud võimeline rohkem kõndima. Mul oli lennuni veel kolm tundi aega ja ma oleks vabalt võinud istuda bussile/rongile, et ka linnale pilk peale visata, aga ma ei olnud lihtsalt võimeline. Kümneminutilisel jalutuskäigul tegin ma KOLM peatust, et jalgadele puhkust anda. Lennujaama jõudes viskasin ma kingad jalast ja puhkasin esimesel ettejuhtuval pingil. See oli viga! Mu jalad olid ka paiste läinud ning need kingad tegid põrgulikku valu. Mu reied valutasid ja tallaalused olid RULLIS. Fakkit, mõtlesin ma ja kõndsin edasi kingad näpus. Mul oli suva, mida inimesed minust Genfis, Kopenhaagenis, Tallinnas arvasid, ma lihtsalt kõndisin sukkpükste väel, ühes käes arvutikott, teises kontsakingad, sest ma ei oleks neid paganama kingi ka raha eest enam jalga pannud.

Tallinnasse jõudes sadas vihma, lund ja lörtsi. Kell oli pool kaks öösel. Parklani oli paarsada meetrit. Ma olin peaaegu murdumas ja ka läbi lume ja lörtsi minemas paljajalu, kuid surusin valust hambad huulde ja pigistasin saatanlikud kingad siiski jalga. Vahemaa kodus autost majani tundus kilomeetrite pikkune, kuigi on tegelikult maksimaalselt 50  meetrit. Ma viskasin kingad kapi alla. Järgmised kolm päeva käisin ma tossudega. Ja lonkasin valust.

Järgmisele reisile lähen ma tossudega. Ma ootan seda reisi. Mitte selle pärast, et mugavate jalatsitega minna, vaid sellepärast, et tegu saab olema ühe äärmiselt vahva üritusega. Loov Eesti ja  EAS-i algatusel oleme me 23-25.mail koos viie ägeda ettevõttega, sh näiteks Reddot Award 2019 võitja Groveneeriga, 3days of Design raames väljas näitusega Eesti suursaatkonnas Kopenhaagenis. See saab täiega äge üritus olema! Kui te olete Taanis, Kopenhaagenis sel ajal, siis tulge meile külla. Kui tihti üks suursaatkond ikka oma uksed kõigile avab ja Eestimaise disaini ja toidu/joogiga kostitab?

 

Advertisements
%d bloggers like this: