Milline on õige ja vale heategevus?

Ma pean aus olema ja tunnistama, et ei ole väga palju heategevusega tegelenud. Selles mõttes, et jah, annetan ära riided, mida enam ei vaja ise, ning toetan aegajalt emotsiooni ajel üht või teist organisatsiooni, kuid mitte järjepidevalt ja teadlikult. Nagu ma paar postitust tagasi kirjutasin, siis noorena mõtlesin vabatahtlikuna Aafrikasse mineku peale, aga siis tulid koolid ja muu elu peale ning ühtäkki olin ma vana. Nali, ei ole vana, lihtsalt see ei sobitunud kuidagi plaani. Nii olengi ma olnud üsna heategevuskauge inimene, kuni sain tuttavaks trööstiplaastrite naistega, kes mind uuesti tagasi suunasid mõttele, et minu elul ei ole midagi viga, me peame aitama endast nõrgemaid. Aga kes on need minust nõrgemad, keda aidata?

Näiteks “Kodutunne” on minu arvates ääääärmiselt tänuväärne saade, ometi ei ole ma (vist?) nende tegevust rahaliselt toetanud. Mul on natukene tõrge paljude sealsete peredega (ON erandeid! ja palun vabandust, et praegu siin kõik üldistavalt ühte patta panen!), sest tihti ei suuda ma nende mõttemaailma mõista. Ma olen sellest ka varem kirjutanud.  Vaid nende laste pärast, kes vaesusesse on sünnitatud, tahaks “Kodutunnet” toetada. Kuid tahan veelkord rõhutada, et mul on siiralt hea meel, et selline saade olemas on.  Mina aga pole ikka leidnud seda päris õiget, enda jaoks õiget, heategevuslikku organisatsiooni, mille kohta süda ütleks kohe, et vot, kallis Eveliis, seda siin pead sa toetama hakkama.

Ja siis nägin ma Tuuli Roosma saates Samburu tüdrukuid ning ma tundsin kohe, et ma tahaksin aidata, nende tegevust toetada, kui nägin, et selle organisatsiooni heaks kogutakse raha, TUNDSIN ma, et PEAN ka oma tillukese panuse panema ja et ilmselt jään seda ka edaspidi tegema. See traditsioon ja nende naiste elu murdis mu südame rohkem kui Notre Dame põleng (ja viimane, nagu teate, tekitas minus ka tunde nagu hakkaks maailma lõpp kätte jõudma) ning kutsusin teisigi üles organisatsiooni toetama. Külma dušina tuli mulle aga see, et seda silmakirjalikuks saab pidada. Või et seda tehakse sooviga end näidata heategijana.

Capture.PNG

Las ma selgitan, miks ma tundsin, et tahan just “nende probleemidega tegeleda”. Olen nõus, et Eestis on palju vaesust ja kindlasti on oluline ka meie probleemide ja inimestega tegeleda, meil on olemas võimalused ja õigused ning toetused. Meil ei ole laste seksuaalne väärkohtlemine osa kultuurist ja traditsioonidest; meil on tasuta kooliharidus ja keegi ei pea mõtlema sellele, mitu lehma tuleb maha müüa, et lapsele koolivorm osta ega ei pea me valima, milline laps kooli saata; meil on lastekaitse, naiste turvakodud, meil on toimetulekutoetused. Muidugi ei ole see mingi taevast süllekukkunud manna, aga siiski on olemas võimalused. Naised ei sure keskmiselt 15-19-aastaselt, sest neid on raseduse katkemiseks vigaseks pekstud.

Ja lähme nüüd Samburu hõimu juurde. Ei saa valida, kuhu sa sünnid, eksju. Sünnid Sumburu hõimus ja õnnetuseks naisena. Su vanavanaema, vanaema, ema on olnud helmestatud, nad näevad seda kui traditsiooni ja paratamatust, järgmiseks saab helmestatud väike 5-9-aastane tüdruk, kes muudetakse seksorjaks. Sa ei saa mitte midagi teha, sa oled lihtsalt sündinud ääretusse vaesusesse ja hõimu, kus seda peetakse normaalseks. Aga leidub üks südikas noor naine, tänapäeva Pipi, kes tunneb, et see ei ole õige ning hakkab kohalike naiste eest seisma ning nende õiguste eest seisma. See on nii suur samm edasi. Traditsioone ei ole lihtne murda, seda enam, et näiteks naiste ümebrlõikamist pooldavad nendes hõimudes kõige agaramalt vanad naised. Vanad naised, kes ise teavad, kui valulik see protseduur on ja millised on selle protseduuri tagajärjed. Ei ole lihtne võidelda aastasadade pikkuste traditsioonide ja ilmselt ka arvamusliidritega, aga ta teeb seda ikkagi. Ma tunnen, et mina tahan just teda toetada. Ma tahan toetada sealsete tüdrukute võimalust saada haridus. Haridus (nagu viimaste päevade kommentaaride valguses Notre Dame teemadel stiilis “sain alles täna teada, et see polegi raamatu pealkiri”) on oluline.

Ma ei taha siinkohal öelda, et kõik, kes ei tunne samamoodu kui mina ja panustavad pigem Eesti heategevusse, teevad valesti. Ei ole olemas õiget ja vale heategevust. Ei ole olemas silmakirjalikku heategevust. Hetegevusest, st enda panustest ei pea rääkima, nõus, see ei ole üldse oluline. Küll aga on minu arvates täiesti mõistlik kutsuda inimesi üles toetama heategevust. On see siis Aafrika tüdrukute hariduse või Kilingi-Nõmme pere köögi ehitamise toetuseks.

11 thoughts on “Milline on õige ja vale heategevus?

  1. Heategevus on paljuski nagu patulunastuskiri, kas sa ei leia. No sellisel moel nagu see esineb tänapäeval. Ma ei mõtle, et seda selles normaalses vormis ei esineks, aga sellest me ju tegelikult teada ei saa, nimelipikut pole küljes.

    Like

    1. Laias laastus küll, aga samas leian ma ka, et kui on lihtsalt üleskutse kaasa toetama, tuues ennast näiteks, siis see peaks nagu täitsa normaalne heategevuse vorm olema, st et toimub üleskutse ja edasi lihtsalt heategevus ilma sellest pasundamata igal sammul?

      Like

  2. Mina ei arva, et heategevus on patulunastus. Ma arvan, et see on mõnes mõttes normaalne ja mõneti ka enesestmõistetav, kui oled elus teatavale tasemele jõudnud, tuleb aidata neid, kes ise veel/piisavalt/kunagi ei saa.
    Ja igaühel on õigus valida selleks sobiv viis – olla abipolitseinik, et aidata luua turvalisust või toetada loomade varjupaiku, sest loomad sõltuvad suuresti inimtegevusest jne jne

    Kui heategevusest saab näitemäng, ei ole just hästi, aga lõppude lõpuks ehk võidavad siiski kõik seni, kuni reeglitest kinni peetakse

    Liked by 2 people

  3. Meile näidati täna koolis huvitavat filmi, kus kujutati neljast erinevast riigist pärit lapse ( Namiibia, Jaapan, USA ja Mongoolia) elu sünnist kuni aastaseks saamiseni. Namiibia lapsel ei olnud mängimiseks mitte midagi muud kui liiv, kivid ja üks vana kont. Hästi palju môtteid tekkis. Nn. lääne ühiskonna lapsed kasvavad väga looduskaugelt, aga samas on nende kehalisse ja vaimsesse arengusse palju panustatud. Eks see ole ka tsivilisatsioonide küsimus. Valge inimene ei saa kogu maailma enda normide järgi nö. päästa. Aga see ei ole nii väga see, mida Eveliis silmas pidas. Mis kôiksugu organisatsioonidesse puutub, siis ma ise tahaks, et kogu abi jôuaks abivajajani. Nt. Saksamaal jooksevad telekas reklaamid nälginud Aafrika lastega ja kutsutakse üles iga kuu min. 5.- panustama. Samas on teada, et suurtel organisatsioonidel kulub suur osa annetatud rahast halduskuludele ja palkadeks. Minu käsi siis ei tôuse…

    Like

  4. Ma olen ilmselt kõige rohkem Tallinna Lastehaiglat toetanud. Ja vahel Hooandjas mõnele projektile hoogu andnud. Elan Kanadas, aga toetan Eesti asja 😉 Meil on siin vahel ka räägitud, et kuidas see õige on, kui saadetakse raha Aafrikasse või ükskõik, kuhu mujale, aga hoolimata nn rikkast riigist elab kohapeal 25% lastest vaesuses, minnes iga päev kooli tühja kõhuga. Eriti suur on probleem muidugi põlisrahvaste hulgas… Nii et mine võta kinni, mida ja keda aidata. Nii ma siis hoopia aitan eestlasi Eestimaal. Ka justkui ülemere toetus.

    Like

    1. Hooandjas annan ma ka aegajalt hoogu projektidele. Ega siin ei olegi ju tegelikult õiget ega valet vastust, et mille järgi siis valida, keda toetada. Aga kindlasti ei ole üks ega teine toetus silmakirjalik:)

      Like

  5. Heategevus peab olema vabatahtlik ja tulema südamest. Kui ta seda on, siis on ka õige. Kellegi teise arvamusi selles osas, keda sina pead abistama, lihtsalt eira. Sa abistad seda, keda ise tahad.
    Mina panustan vähihaigete ja laste heaks. Paljud toetavad kodutuid loomi. Tean ka üht inimest (peale sinu), kes abistab Aafrika tüdrukuid. Igale oma. Iga heategu teeb maailma paremaks.

    Like

  6. Mul on tehtud püsikorraldus annetamaks loomade varjupaikadele. See ei tähenda, et mul vahel ei oleks kahju mõnest perest või lapsest või veel millestki, aga olen jõudnud arusaamisele, et kõiki siin elus ikka toetada ei jõua. Ja kuna mina olen koera-inimene, toetan loomi. Nii et jah, ma usun, et peabki enda jaoks ära tundma, mis hinge puudutab.

    Like

  7. Mul on püsikorraldus SA Kadunud toetuseks. Olen Aare tegemisi ikka jälginud ja tema kires seda asja vedades kohe on midagi… Ise arvan ka, et kui endal tunne õige sees, kedagi või midgi toetades, siis pole absull vahet, kes kus mida arvab sellest 🙂 kriitikuid oli, on ja jääb alatiseks.
    Pai!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.