Kallid, noor-blogijad, ses mõttes, et mitte algajad blogijad, vaid vanuselt alla 18-aastased blogijad! Ma olen teist 20 aastat vanem. Põhimõtteliselt võiks see tähendada, et ma võiksin teile emaks olla. Hingelt tunnen ma end nagu Pipi, väike väänik, suureks ei kasu, aga samas pean ma siiski tunnistama, et ma olen natuke vana ka. Ehk siis ma tahan selle sissejuhatusega öelda, et ehk annate andeks, et ma ei ole väga suur teie blogide jälgija.

Samas ma ikkagi mõnes blogis leidsin selle midagi, midagi, mis pani natuke rohkem skrollima ja uudistama. Näiteks Liisa Kirju liblika blogi, oli ootamatult huvitav. Mulle meeldivad moodsad nohikud, nohikud absoluutselt mitte halvas mõttes, supernaistest nohikud nagu Anna Lutter, kellele meeldib kunst ja käsitöö. See on nii äge! Ei ole just palju noori, keda huvitavad lisaks kunstile ja käsitööle ajalugu, bioloogia, teadus, kirjandus, folkloor ja “teised sellised asjad, mis võivad tunduda neile, kellele need ei meeldi, erakordselt igavad, aga samas erakordselt huvitavad neile, kellele need meeldivad.” Ma olen täiesti vaimustuses, et mitte kõik ei pea vaid #ootd #newyorker stiilis blogisid. Thumbs up, Liisa!

The Proud King blogist leidsin ma hääle oma blogile. Teate, ma üten, et see on nii armas, et mitte kõik noored ei pea mind kohutavaks vanamutiks ja mõttetuks blogijaks nagu ma aegajalt ikka kommentaaridest enda kohta loen. Kui ma tohin ka sellele blogijale soovitusi anda, siis ma soovitaksin naaatukene rohkem blogi visuaalsele poolele rõhku panna. Suurem tekst ja suuremad pildid:) Ma käisin just silmaarstil ja sain teada, et mu silmanägemine ei ole enam (ühest silmast) nii hea, väikest kirja on nii raske lugeda ja suuremad pildid annavad lihtsalt nii palju juurde.

Oma hääle aga selles kategoorias annan ma Grete Pedakile. Ei ole tegelikult üldse selline blogi, mida ma jälgin/jälgima hakkaks, aga midagi selles blogis oli. Midagi, mis mind köitis. Midagi, mis jäi silma. Võib olla pealehakkamine? Igatahes tuult tiibadesse!

No ja kui ma siin juba ülbe olen, et ütlen, et üks ja teine blogi mind ei huvita, siis sama soojaga ütlen, et ega ma pole ka suurem asi pere-ja beebiblogide lugeja. Kuigi mul tekkis korraks küsimus, et mis vahe on elulisel blogil ja pereblogil kui mõlemas on juttu palju beebidest ja lastest. Kas pereblogi räägib vaid perest? Mitte elust? Ma täna ei ole vist kõige kirkam kriit karbis, aga no tööl oli hullumeelne päev ka. Ma palusin Marekil isegi endale veini osta, mis sellest, et on teisipäev!

Anneli Looritsa blogi on kohe esimene hästi huvitav leid selles kategoorias. Palun rohkem postutusi rubriiki street style. MEGAÄGE! On see siis nüüd pereblogi või rohkem elublogi kui mõni teine elublogi, vahet ei olegi. Niikuinii ma päris täpselt nendest kategooriatest aru ei saanud. Minu üks hääl läheb siia elustiil-pere-beebiblogisse.

Helen on blondiin. Kõige ehtsam blondiin. Ma loodan väga, et ta selle peale ei solvu, sest ma ei mõtle sellega üüüüüldse midagi halba. Ma nägin Helenit väljaspool teleriekraani ühel üritusel ja sealt ta mulle täieliku blondiinina meelde jäi. Siira ja armsana. Ei olnud loll nagu tedajanaised kommentaariumites räägivad, oli lihtsalt lihtne Helen. Mulle meeldis. Tema blogi ma väga ei loe, sest ilmselgelt mind enam beebijutud ei huvita, lisaks veel on Õhtulehe blogi tasuline, aga ma tahaksin Helenit siiski kiita. Ei, ma ei tunne teda, ma ei ole temaga isegi rääkinud, kui te nüüd seda arvate, et ah sai tuttavaks ja annab hääle selle järgi. Midagi meeldis lihtsalt.

Sama on ka Viivi blogiga. Ei saa kindlasti minu igapäevaseks lugemisvaraks, AGA ma täiega kiidan tema otsust jagada oma lapse geenihaiguse lugu. Nagu ta ise oma blogi tutvustab – “fenüülketonuuriast kirjutan missioonitundega, et anda esimene valgusekiir tulevastele saatusekaaslastele, sest ühtäkki olin ka mina sellesse tundmatusse maailma pöördumatult tõugatud ja mul oli tohutu hirm. Ma ei leidnud ühtegi kogemuslugu, mis oleks mu hirmu kahandanud ja samas tundsin suurt vajadust endast kõik välja öelda, et saada üleliigsest koormast vabaks.”  Sellised blogid on tänuväärt just neile, kes ootamatult satuvad sama tundmatusse maailma ja tunnevad hirmu. Ma kujutan ette kui hea tunne võib olla leida saatusekaaslasi ja näha, et kõik, mis esimese hooga tundus hirmutav, ei pruugi seda alati olla.