Appi, ma olen nagu mu ema!

Kui ma peaksin vastama küsimusele, mis mu ema kõige veidram harjumus on, siis ilma kõhkluseta ütleks ma teile – teleka vaatamine kellaajast sõltumata. Ehk siis kui teised normaalsed inimesed lähevad magama, siis tema jääb ALATI mingit filmi vaatama, isegi kui on unine. Hommikul siis ärkab ja on esimese kaheksa tassi kohvini nagu zombie. Eile jõudsin ma lennujaamast koju natuke peale pool 12 õhtul. Normaalne inimene oleks magama läinud, sest järgmine päev on tööpäev. Mina aga kallasin endale klaasi veini ja hakkasin Netflixist filmi otsima. Mingil põhjusel ei saanud ma seda tööle ning sattusin vaatama Kanal2 pealt “Valgus ookeanide vahel”. Tiksusin pea üheni üleval ja taipasin magama minnes, et omg, ma olen nagu mu ema. Ma vaatan filme isegi siis kui olen väsinud, peaksin ammu magama jääma ja siis hommikul ei käivitu enne kaheksat kohvi. Ja nii pidevalt. Saadan Mareki ja Ida magama, et saaksin ise hakata filme vaatama. Lugesin kusagilt, et 40. eluaastaks muutuvad naised aina rohkem oma ema moodi. Ütleme nii, et ma näen juba liigset sarnasust enda ja oma ema vahel.

Kui juba filmi lainel, siis ma räägin natuke ka filmidest, mida selle nädala jooksul vaadanud olen. Kõige pealt see “Valgus ookeanide vahel”, mida ma eile kogemata sattusin vaatama. Romantiline draama on märksõna, mis alati mulle sobib. Siin filmis on kõike. Nii romantikat kui draamat. Viimast minu jaoks muidugi rohkem. Lugu keerles laias laastus  (ja väga pinnapealselt kirjeldades) lapse ümber, kes õnnetul kombel läks oma ema juurest kaduma ja keda kasvatas umbes kuus aastat teine naine, kes lapsele emaks sai. Ühel hetkel aga jõudis bioloogiline ema lapseni ja otseloomulikult võeti laps teiselt emalt ära. See oli nii südantlõhestav mitmes mõttes. Lapse, kes ei saa aru, miks teda ema juurest ära viidi ja miks teda korraga teise nimega kutsuti, segadus, hirm, kurbus, ja meeleheide. Last kuus aastat kasvatanud ema meeleheide, kellelt laps ära võeti. Last kuus aastat otsinud ema meeleheide, kelle juurest laps ära tahab põgeneda. Ma püüdsin end panna mõlema naise kingadesse. Kummal on õigus? Ja mind ajas nii vihale, et inimesed on nii egoistlikud ega suutnud lapse seisukohast kokku leppida, et laps võiks elada mõlema perega koos. Milline egoism, või siis soov kedagi karistada oma mehe surma pärast, et panna teist inimest valima, kas oma mehe või lapse vahel. Kelle valiksid sina. Kas lapse, kelle oled valedel põhjustel endale jätnud, ent armastama hakanud? Või mehe, keda oled armastanud ja kes sinu nimel on nõus vangi minema?  Ma ema ja abikaasana ei kujuta seda valikut ette, või õigemini öeldes ma kujutan ette sellise valiku raskust. Kurb film, minu arvates siiski väga hea, ma annaks rohkem kui 6,5 punkti kui see arvustus siin.

Teiseks filmiks muidugi “Sara võti”, millest ma juba rääkisin. Filmi vaadates (ja raamatut lugedes) tundsin ma kogu aeg jõuetut viha –  jõuetut viha ajaloo ja inimeste vastu, jõuetut viha, et ei saa midagi muuta ning kirjeldamatut südamevalu. Ma pean ausalt tunnistama, et ma suudan täiskasvanute suhtes korda pandud kuriteod kuidagi lihtsamini alla neelata, aga laste väärkohtlemine jääb mulle nii hinge kriipima, et ma ei saa seda pikalt oma mõtetest ära. See film on suurepärane, aga olge valmis, et te nutate oma silmad peast.

Kolmas film oli selline, mille valisin lihtsalt, et midagi taustaks käiks. Ma olin hotellitoas voodis siruli, väga keskenduda ei viitsinud, aga komöödiate tuju ei olnud. No ja teadagi. Kui ma midagi valida ei oska, siis ma valin mõne thrilleri. Valisin Roommate nimelise filmi. Selle võib kokku võtta ühe lausega – väga kehv, etteaimatav ja tunne, et sarnase süžeega filmi olen ma vähemalt 6575978 korda näinud. Mitte ühtegi üllatushetke. Mitte ühtegi ehmatavat hetke. Mitte midagi uut. Alles paar kuud tagasi vaatasin ma samasuguse sisuga filmi, ainult siis oli peategelane armunud klassivenda, siin filmis on toakaaslane obsessed teise naissoost toakaaslasesse. Igati iiiiiigaaaaaav film. Mis samas sugugi ei tähenda, et ma selliseid “so yesterday” sisuga filme uuesti ei vaataks. Mul on sellist tüüpi filmide jaoks mingi teatud tuju.

Selle eest “The perfection”, mis samuti thriller oli minu jaoks vastupidiselt eelmisele filmile täis ootamatusi ja keerdkäike. Lugesin arvustusi, et see ajas inimestel südame pahaks, sest seal näidatakse okset ja selle sees olevaid vaklu või putukaid. Ütleme nii, et ilus ei olnud, aga südant pahaks ka ei ajanud. Igasugu rõvedusi nendes filmides nähtud, väike okse ei ole just kõige hullem, mida ühel thrilleril pakkuda on. Hästi põnevalt ülesehitatud film, kus minu jaoks ei olnud kuni lõpuni aru saada, mis siis täpselt saama hakkab. Seda hakkasin ka üsna filisõhtul vaatama ja jällegi nagu mu ema, endal silmad juba väsinud ja tahaks magama jääda, aga ei saa. Film oli vaja lõpuni vaadata. Nagu ei saaks Netflixi filme pausile panna, eksju. Midagi selles filmis meenutas mulle väga “The Black Swani”. Ma ei oska selle filmi sisust rääkida ilma, et ma räägiks ära liiga palju, ma julgen vaid soovitada ja öelda, et see on vahelduseks natukene ebatraditsioonilise lähenemisega thriller. Vähemalt minu jaoks oli.

Täna ootab mind ees uus filmiõhtu. Kahtlustan, et venib pikale.

Päisefoto: Valgus ookeanide vahel/Kino Artis lehelt

15 thoughts on “Appi, ma olen nagu mu ema!

  1. mulle meeldib ka kaua vaadata televiisorit (siis kui teised juba tukuvad ning maja on vaikne) vaatamata sellele, et ma TEAN kui raske on hommikul jälle ärgata… eile vaatasin hilisel tunnil TLC pealt “Minu 300kg elu” ja mõtlesin kui hullult inimesed end notsuks ikka õgivad … ja ise sõin samal ajal kihilisi küpsiseid… voodis 🙂

    Liked by 1 person

  2. Mul oli ka samasugune loll komme. Asja iroonia seisis veel selles, et pärast 15 minutit jäin ma diivanil magama ning ärkasin koos lõputiitritega. Hommikul kirusin end maapõhja, sest 1,5 h head und jäi täpselt puudu.
    Kuidagi on õnnestunud minetada see komme. Vbl aitab kaasa ka see, et pole telekat. Samas arvutist vaatan ikka filme vahel ja magan pmst täpselt sama moodi. No lootusetu 😀

    Liked by 1 person

    1. Ma arvasin ka, et ehk aitab see kui telekat ei pane tööle, et teen arvutis asjad ära ja siis magma. No need neli filmi kõik arvutist vaadatud 😂
      Ma eriti nädalavahetusel ärkan lausa hommikul teleka ees diivanil, keha kange. Teleka olen kinni pannud aga vot voodisse enam ei jõua. Niiiiii tobe harjumus tegelt!

      Like

      1. Jap, ma mäletan seda ka, et palju kordi sai diivanil magatud. Eriti üksi kodus olles. Lisaks kõigele ei tohtinud mind sealt äratada. Kui keegi heast südamest püüdis seda teha, siis paraku oskan ma läbi une päris kuri olla. See äratamine ei meeldi mulle tänaseni, aga natuke on mingit mõistust vist kuskilt tekkinud 38 eluaastaga. Teisest otsast küll aeg-ajalt tundub, et läheb hullemaks.
        Oo, ja see stseen tuleb ka tuttav, mida Kadri203 kirjeldas…

        Like

      2. Mul siiani sama. Targem on lasta mul seal ebamugavalt magada. Ma lihtsalt ei tee kuulma voi olen kuri.
        Muide, hetk tagasi just tukkusin filmi vaadates teleka ees, aga mingi nipiga vedasin end magamistuppa ära. Edusammud. Või igav film.

        Like

      3. Ma ka 20 min tagasi magasin diivanil 😀 Käisin saunas ära ja nüüd istun silmad pulkas peas ning loen voodis blogisid. Muidugi, sellel, miks ma tahtsin filme õhtuti vaadata ja seal diivanil üksi olla, olid omad põhjused ka. Minu jaoks oli see hea variant mitte mõelda kogu stressile, mis mu ümber aset leidis. Ei pidanud mõtlema tööle, oma suhtele ega millelegi. Lihtsalt vahid kalapilguga. Ja magasin ma niikunii halvasti. Hommikune üles saamine oli puhas piin. Unetunde polnud kunagi küll. Täna on olukord küll teine, kuid kuri olen ikka, kui üles aetakse 😀 Kui nüüd hästi läheb, siis 15 min pärast magan, sest üks vahib kõrval filmi 😀 Sul oleks ka targem magama minna vist 😛

        Like

  3. Mul on ka mingi sarnane komme. See ei avaldu just filmide või teleka vaatamises tingimata, võib ka olla lambine telefonis scrollimine. Vabalt võib olla, et on eriliselt tegus ja kohustusterohke aeg ning ka eelmistel öödel olnud unetunde vähem kui ühel käel sõrmi, aga vot ei suuda seda teha, et kui hädatarvilikud asjad tehtud, lähen lihtsalt magama. Passib kas või klaasistunud pilguga paar osa “Sõpru” või kerin 9gag-i. Elukaaslane ei saa sellest aru, ta on üldse selline “äkkotsusega magamamineja”. Mina olen loomult aeglane, kui mõtlen, et peaks magama sättima hakkama, läheb mul reaalse tule kustu panemiseni ikka tunnike või nii, tema peseb hambad ära, on teki all ja magab 😀 Olen sellele mõelnud ja minu jaoks on sellele ebavajalikule ärkvelhoidmisele tegelikult väga asjalik seletus see, et kohe magama minnes tunnen puudust oma ajast. Et ongi maru kiire ja kurnav olnud ja kui siis KOHE magama minna, on sõrmenipsuga hommik ja hakkab jälle pihta. Et mulle ei jäägi seda aega, et lihtsalt olla… Olen ka loomupoolest ööinimene, seega hommikul olen nii ent naa zombi, eriti kui kella peale ärgata tuleb ja siis tundubki see niisama olemise aeg mingi kerge meelelahutuse taustal ellujäämiseks vajalikumana kui poolteist tundi pikem uni, vähemalt sel hetkel. Ega ta ratsionaalne ole, aga kuidagi annab mingi mininaudingu, et ma ei pea tundma, et koguaeg teengi ainult asju, mida on vaja teha.

    Like

  4. Vaatasin õe soovitusel just “Valgus ookeanide vahel” laupäeva öösel. Mees jäi poole filmi ajal magama ja sain rahumeeli üksinda nutta lahistada. Oleks ma teadnud, et see nii kurb on, ma poleks vist öösel vaadanud. Mul oli raskusi peale seda rahulikku ööunne jäämisega, emotsioonid ei lasknud. Ma sain aru, et Lucy elas nendega koos 4 aastat.. mitte 6. Igatahes oli see lugu väga emotsionaalne. Silitasin pärast tükk aega oma magava 5 aastase tütre pead.

    Like

    1. A okei, vbla oli neli ka, ma lihtsalt kuidagi automaatselt vaatasin, et Idavanune ja..Ah see polegi oluline. Oli tõesti nii emotsionaalne ja ma poleks ka vist vaadanud just öösel kui oleksin teadnud, et nii emotsionaalne. Ma olin just üksi kodus ja ka ei saanud uinuda, sest korraga tundsin oma lapsest nii puudust, oleks tahtnud teda kaissu haarata ja siis muidugi mõtlesin, et kui õudne kui ei saakski teda kunagi enam kaissu võtta ja sada muud mõtet.

      Like

  5. Aga tegelt. Tee tihemini filmipostitusi. Nii leiab huvitavaid asju. Vahel viib üks asi teiseni. Minu viimatised leiud on “Tully”, “Personal shopper”, “Lizzie” ja pooleli jäi eile “Stockholm”, sest noh, ma jäin magama jälle. See filmiblogi on ka tore, läks kohe lemmikutesse.

    Liked by 1 person

    1. Ma olen alati mõelnud, et keda ikka huvitab, mida ma vaatan ja mida soovitan, et pole mingi teab mis filmikriitik ja maitse on ka seinast seina. Mõnikord vaatangi lihtsalt tobedaid, sada korda nähtud süzeega filme, sest lihtsalt tuleb tahtmine. Täna õhtul hakkasin vaatama “House at the end of the street” vms. No tundub jälle klassikaline thriller mitte heas mõttes, kõik on etteaimatav, aga ikka hakkasin vaatama ja vaatan ka lõpuni ilmselt.

      Like

      1. Jaah, seda küll. Võib-olla mingit süvaanalüüsi polegi vaja. Ma olen alati lihtsalt tänulik, kui keegi räägib, mida vaadanud on, sest endal on tihti ideedepuudus. Eile ma vaatasin 2018. aasta filmi “Ladies in Black”. Selline lihtne asi, aga päris mõnusa huumoriga nunnu film. Happy end jms. Julia Ormond oli super, mu meelest.

        Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.