Lapse armastus

Ma leian end tihti mõttelt, et meil, täiskasvanutel, on lastelt nii palju õppida. Siirust, soojust, armastus, kirge, hoolivust. Lihtsad ja loomulikud asjad, ometigi täiskasvanuna nii lihtsad meelest minema. Lapse maailm on lihtne, aga nii ehe.

Mu joogast kannatada saanud jalg tegi eile mulle põrgupiina ja nägi välja umbes sama paistes kui siis kui ma viimaseid tunde rase olin. Ma olin pikali diivanil ja püüdisn kuidagi ellu jääda. Kõlab nagu oleksin ma olnud umbes sama haige kui külmetunud mees!  Iga kord kui ma pidin diivanilt püsti tõusma, tundsin ma, et ma ei taaaaahhhaaaa! Siis tuli mulle appi Ida. Võttis mul käest kinni ja talutas mind näiteks wc-sse. “Nii on sul turvalisem,” lohutas ta ja ütles, et tuleb igaks juhuks minuga wc-sse ka kaasa, et äkki mul on seal ka abi vaja. Talutas mind käest kinni hoides tagasi elutuppa, pani mind pikali, sättis mulle padjad jala alla, lasi jala peale “imerohtu” (tegelikult värskendav veesprei, aga kipub lapse valudele ka toimivat), pani mu teki alla ja tõi mulle kaissu kaisuka. Istus mu kõrval diivanil ja paitas mu kätt, ise muudkui rääkides, et ta homme kindlasti ärkab koos minuga, et mind trepist alla aidata.

Kui Marek teda magamamineku ajal juba kurjalt voodisse kamandas, ütles Ida talle: “Rahu, sa pead natukene ootama! Emmel on valus ja ma pean teda aitama!”.Marekil ei jäänud muud üle kui oodata kuni Ida oli mulle kuue hernekauna herned ükshaaval suhu pistnud. Herned pidid ravima, teadis Ida. Lõpuks voodisse minnes musitas ja kallistas ta mu üle mitu, mitu, mitu korda. Võttis mu isegi riidest lahti, et ma ei peaks ennast liigutama liigselt. Manitses, et ma ikka jalga hoiaks, pikali oleks, puhkaks ja läks siis lõpuks magama.

Kas see polnud mitte armas?

Ma unustasin valu, sest mu hing oli armastust täis. Lapse armastust. See on nii võimas tunne kui sa saad aru kui palju laps sind tegelikult armastab. Kui siiras on laps  oma olemises ja mõtetes.

Tahate mu jalga ka näha? Ega ma kade ei ole!

Advertisements

4 thoughts on “Lapse armastus

  1. Aww, armastus on vahel parim ravim üldse 🙂
    Ise ma just väänasin eelmisel laupäeval oma jala ära. Tantsupidu tuleb, eks…
    Vedasin mulda ja hüppasin auto kärust välja. Kallak, pehme sammal. Hetk enne maandumist teadsin, et nüüd see siis juhtub, siis kostus ragin. Õnneks vaid väänasin, luid ei murdnud. Ja mis ma lollpea pärast esmaabi tegin? Nagu vana hea laomees Lagunov (kreisiraadiost) – andke mulle tööd! Kukkusin trimmerdama. Järgmisel päeval olin liikumisvõimetu. Mind aitas hädast välja Traumeel. https://www.apotheka.ee/traumeel-s-salv-50g-pmm0020764ee

    Like

    1. Hahhaaa! no ma sama rumal, kappasin aina edasi oma jalaga ja sellega tegingi ilmselt rohkem viga. Vana inimene, aga ei õpi. Täna lähen igaks juhuks emo-sse, kindluse mõttes.
      Aga selline lapse armastus on nii armas ravim, okei päris ära ei vii ju valu ja häda, aga seest teeb nii soojaks, kuidas üks pisike inimene hoolib ja muretseb.

      Like

  2. Ida on nii armas! Ja tema sõnades on 100% tõtt ja armastus tõesti on parim ravim!
    Samas, enne kui me hakkame ennast võrdlema laste avatuse, positiivsuse ja uudishimuga, tuleb endale aru anda, et maailmas, kus me elame ei ole ainult kallistused ja käest hoidmised, mis kõik paremaks teevad. Kui selline maailm eksisteeriks, ma pakiks kohvrid ja oleks kohe sinna teel – laste maailm on ideaalne! Aga kuniks me täiskasvanud sealmaal ei ole, ei ole põhjust ka ennast negatiivsuses/stressis halvasti tunda. Läks vist veidi lappama see kommentaar, loodan, et saad aru 🙂 Lihtsalt jäin täna mõtlema, miks ma ise oma elus kohati nii pinges/närvis/emotsionaalne olen ja miks mitte rohkem lapsemeelne… liialt kohustusi ja vastutust mis ei anna ruumi lapsemeelsele päris elule.

    Like

    1. Eks ta loomulikult on nii, et täiskasvanute maailm ei ole vaid käehoidmine ja kallistused, ma pakiks ja kohe kohvrid ja läheks sellisesse kohta elama kui see eksisteeriks, aga sellegi poolest tasub lastelt õppust võtta. Rohkem avatust ja siirust ning elu tundub kohe ilusam. Mul on kombeks hästi kiiresti ärrituda ja endast välja minna kui midagi ei meeldi, see on tegelikult nii tobe, võiks püüda rohkem mõista, miks, õlgu raputada ja edasi minna ilma liigse kärata.
      Aga mis Idasse puutub, siis ta on metsikult armas ja hästi hooliv, aga rumal ka pole. Ta kogub oma hoiupõrsasse raha, meil on kokkulepe, et iga kord kui ta on hea laps, st aitab või teeb midagi, siis me paneme kassasse raha. Täna hommikul aitas mind jälle trepist alla ja küsis siis siiralt, et kas selle eest ka põrsasse raha pannakse:D

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.