Inimesed sõnade taga

Ma ei ole päris kindel, kas ma oskan oma tänaseid mõtteid kirja panna, aga ma püüan. Mulle tekkis see mõte pähe kui mu vaikuselaagriga seotud mõtted jõudis ka sealsete osalejateni läbi mu blogi. Ma ei oleks osanud seda oodata, muidu oleks ma pigem luba küsinud, kas üldse tohin. Igatahes minu emotsioonid jõudsid osalejate ja korraldajateni, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Vaid sellest, milline inimene on sõnade taga. Oleku ja tegude taga. Te olete mu blogi lugenud kaua, eksju? Teate, et ma olen sõjakas, sõnakas, otsekohene, vali ja vastuoluline. Olete nõus? Ometi  olen ma päriselus tihti (rõhutan, et tihti, aga mitte alati) teistsugune. Laagris osalejad olidki üllatunud, et minus oli peidus keegi teine – blogija. “Ja muidugi see üllatus, et ühes tagasihoidlikus ja malbes naisterahvas peitub tegelikult suure lugejaskonnaga blogija” kirjutasid nad. Tagasihoidlik ja malbe. Uskumatu, kas pole?

Eile sattusin ma õhtul tsättima ühe vana sõbraga, meie teed läksid ammu lahku ja ausalt öeldes ei oleks ma kunagi arvanud, et me võiksime uuesti jumalast lambist tsättima hakata. Lastest, meestest, peredest…Niisama suvaline tsätt. Kogemata saatsin ma talle ühe pildi. Selle sama, mis päisepildiks. Tahtsin seda endale Instagrami samal ajal saata. Ma polnud selle sõbraga rääkinud umbes 15+ aastat. Ta ütles, et mõned asjad ei muutu iial. Väljast olen ma “kõva küpsis”, aga sisimas romantiline naisterahvas, seda teavad need, kes teavad. Jällegi, kas pole kuidagi vastuoluline minu blogi-minaga?

Et ennetada seda, et keegi kommenteeriks jälle, et seda postitust ei saa lugeda, et kuidagi eneseupituslik, siis ma ütlen, et tegelikult ei tahtnud ma selle pika heietusega üldsegi endast rääkida. Need kaks näidet panid mind lihtsalt mõtlema. Kas te olete kunagi päriselt mõelnud, milline võib inimene, keda te olete harjunud igapäevaselt nägema kontoris/telekas/sõprade sõpradena, sisimas olla. Kas ta on Perekooli kägu, kas ta on pesco-vegetarian, salajane pornosõltlane, koduvägivalla käes kannatav, depressioonis alfaisane, väsinud pereema, blogija… Saate aru, mida ma mõtlen? Üks asi on see, mida me avalikult endast näitame, teine asi on see, millist elu me tegelikult elame. Blogijana olen ma semi-avalik, aga samas ei ole see semi-avalik inimene kõik, millest ma nö koosnen. Ma justkui elan end internetis välja. Sama teeb ka perekooli kägu. Kuidas mina erinen sellest, mida teeb tema? Nimi või mitte nimi. Mis vahet seal on. Te teate, et mu nimi on Eveliis. Te teate mind blogijana. Mõni sõbrana. Mõni tuttavana.  Mõni kolleegina. Mõni tagasihoidliku tõeotsijana. Mõni endise pruudina. Mõni endise sõbrana. Mõni endise kolleegina. Mõni sugulasena. Üks emana. Üks abikaasana. Kaks vanemana. Jah, mul on kindlasti läbivad iseloomujooned, aga iga inimese jaoks võin ma tunduda erinev. Loogiline.

Ma vaatasin eile poole silmaga diivanil tukkudes “Radarit”, kus üks naine rääkis oma lapsele puude määramisest. See naine jättis nii ebameeldiva mulje. Oli sõjakas ja ülbe. Kas see oli kaitserefleks? Vajadus näidata, et ta on tugev?  On ta päriselt ka selline? Milline oleks mina ise samas olukorras? Kaamerate ees ja murega? Täna EMO-s istudes vaatasin ma inimesi ja mõtisklesin selle sama asja üle. Mõni tundus sõjakas-sõnakas. Kas ta on seda päriselt ka või oli see vaid koht, kus end välja elada? Teine tundus abitu ja mures. Aga milline on see inimene tavaolukorras. Töö juures? Kas ta kommenteerib internetis? Millised on ta kommentaarid? Eile käisin ma “Sarapuu” kirbukas. Ostsin blogiauhindade jaoks pintsaku. Ei läinud sinna selle mõttega, et EBA jaoks, aga nägin seda pintsakut ja tundsin, et ohhoooo, sellega võib minna ju. Minu ees ostis üks noor naine punased peokingad ja punasekirju seeliku. Ma mõtlesin huvitav, kas ta võiks blogija olla. Ostis riided peo jaoks. Sellisel juhul oli ta ka malbe ja tagasihoidlik.

Kas te olete kunagi selle peale mõelnud, kes on need inimesed päriselt, kes meid igapäev ümbritsevad? Poejärjekorras, tööl, laulupeol, ööklubis, bussis? Kas nad on igal hetkel samasugused? Või jätavad mulje, et on keegi teine? “Leaving Neverlandi” vaatsite? Mida te arvate Michael Jacksonist?

 

Advertisements

8 thoughts on “Inimesed sõnade taga

  1. mulle tundud sa üsna haavatav ja õrn… meetodid ellujäämiseks on kõigil erinevad, kes tõmbub endasse, kes haletseb ennast, kes asub tegudele, kes teeb kõike eelmainitut jne jne jne ega selle järgi saa inimese kohta hinnangut anda, see on vaid 1 nägu paljudest. meil kõigil on omad käivitajad ning omad mustrid, lihtsalt ühes keskkonnas tuleb välja üks ja teises teine. lisaks veel kontekst ja vaataja/vaatleja/arvaja meeleolu või seisund sinna juurde. me kõik näeme ju teisi läbi oma kõverpeegli või moonutavate prillide.

    Liked by 2 people

  2. Mulle meeldib inimesi jälgida. Vahel mingil üritusel sätin end kuhugi seina äärde või nurka ja vaatan inimesi, kuidas nad käituvad ja mida teevad. Ja siis pool aega peletan ära “heasoovijaid”, kes keelduvad uskumast, et inimesel võib ka omaette huvitav olla. Ja täitsa tunnistan, et loen Perekooli. Ka see on üks omamoodi inimvaatlus, kust saab teada millele tuginedes erinevad inimesed oma arvamusi ja arusaamu kujundavad.
    Teiste arvamust enda kohta on ka huvitav teada. Kui üritad teatud seltskonnas ka sõna sekka öelda siis kuuled hiljem, et oled ülbe targutaja, kellel peab alati õigus olema. Kui sõna sekka ei ütle ja niisama juttu jälgid siis oled nii uhke, et ei kõlba suheldagi… Katsu nii kellegi meele järele olla 🙂

    Like

    1. Mina loen ka Perekooli, isegi ei häbene (enam), sest tead, esiteks mõnikord on seal nii huvitavad vaidlused, mitte üldse halvas mõttes, vaid just vaatan sama, kuidas inimesed asju erinevalt tajuvad. Näiteks on seal teema “kleit ja püksid koos”. See on nii huvitav, kuidas osadele tundub see täiesti normaalne mood, teised aga võdistavad õlgu. Poliitika teemasid, kuni need ei lähe niisama lahmimiseks, loen huviga, hästi põnev on neid inimesi seal nö jälgida. Endal mul kasutajat seal pole, mõnikord tahaks küll teha kui olen lugenud, et ise käin seal kommenteerimas, aga see oleks ilmselt lõks, siis hakkaksingi seal inimestega vaidlema ja seda pole vaja:D

      Liked by 1 person

  3. Mind hämmastab, et see minu arvamus millise mulje su tööalane postitus mulle jättis, avaldas nii sulle kui paljudele teistele nii palju negatiivset mõju, et seda lahati isegi teises blogis. Olen sinu suur fänn ja naudin sinu kirjutisi väga ja pole kordagi sind ega sinu kirjutatut kritiseerinud, aga see kõnealune kirjutis tõesti jättis mulle eneseupitusliku mulje ja mis oli selles halba, et oma muljet jagasin? Kas kommentaaride mõte blogides ei olegi võimalus kas teemal kaasa rääkida või avaldada oma muljeid loetu kohta? Ma ei teadnud, et peale Malluka blogi kehtib see “ärajumalaeestmidagipeale(takka)kiitmise kirjuta” ka teiste kohta. Eks püüan edaspidi arvesse võtta 🙂

    Liked by 1 person

    1. Ei, ma ei oelnud kindlasti seda, et ei tohi muljet jagada, selleks kommentaarid ongi. Mina võtsin isiklikult, et seda eneseupitamiseks pidasid, teistest ei tea midagi. Teema “mis mind motiveerib” on jutuks olnud palju ja panin ausalt kirja oma tunded.

      Liked by 1 person

    2. mulle tundus see tööalane postitus vägagi normaalne ja üldsegi mitte mingit mõju avaldav… kui siis positiivset, et inimene teab mis talle meeldib ja hindab ennast. ja see on absoluutselt eluterve ja mõistlik suhtumine. eneseupituslik tundub see vaid siis kui ise ennast hea inimesena odavamalt müüa kui hinges sooviks…. ja kui seda lauset nüüd paar korda lugeda, siis saab aru kui palju vastuolusid seal on. vähemalt minu jaoks, sest ma olen selles “hea inimese” lõksus olnud kus teha midagi odavalt seepärast et muidu peetakse bitchiks kui enda õigust nõuda. kui asi mulle mõnu ei paku, st et ma naudiks seda norm tasustatuse puhul aga muidu pigem tegeleksin oma lastega või nuusutaksin aasal lilli, siis ei pea midagi tegema, sest see tundub kellegi jaoks õige. aga see juttu läheks tegelikult väga pikaks ja parem võõras blogis mitte liig laialivalguvaks minna. seda enam, et mina oskan näha vaid nii, nagu ma vanasti oleksin näinud ja silma hakkab see, mis mind oleks mingis ajas häirinud ning Marget võisid mõjutada hoopis muud asjad.

      Like

  4. Vaatlen ja analüüsin ümbritsevate inimeste (kolleegid ja tuttavad) käitumist pigem vaatenurgast: miks ta nii teeb või ütleb, kes on olnud tema mõjutajad kasvamisel/arenemisel. Seeläbi on lihtsam mõista tegude tagajärgi ja inimese (ise)loomust 😉 Igal tagajärjel on põhjus ja samuti on ette hoomatav, mis järgmiseks tuleb…

    Teen nüüd küll üldistuse, sageli kiputakse inimesi “arvustama” lähtudes enda tõeks pidamistest ja väärtushinnangutest, valdavalt on fooniks negatiivne alatoon (etteheitev stiil). Mulle meeldib inimesi tunnustada ja rõõmustada, kui inimene ennast kiidab/tunnustab…miks vahel leitakse, et tegemist on eneseupitamisega? Olen kirjutanud oma headele tuttavatele ja sõpradele soovituskirju, tagasisidena saanud, et nad ise küll ei oleks osanud end niimoodi kiita – miks varjata omadusi, mis on olemas ja teatud situatsioonides tulevad kasuks, sh ka nö tavapäraselt negatiivsena tunduvad käitumisjooned, mis situatsiooni kirjeldades näitavad inimest hoopis positiivses valguses. See on üks lõpmatult huvitav valdkond…juttu jätkuks kauemaks…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.