Matemaatiliselt parem kui kõige parem blogija

Ma ütlen teile päris siiralt, et see pealkiri on lihtsalt nalja pärast pandud, mitte mingi intriigi kiskumiseks, teeme nii, et see seekord jääbki naljaks. Ma ei tea päriselt kui palju inimesi mu blogi igapäevaselt loeb, aga kui veidike meelevaldselt arvutada, siis ma võin öelda, et minu jälgijaskonnast hääletas minu poolt EBA-l 31% jälgijatest. Seda on niiiiiii palju! Sama meelevaldse arvutuse järgi andis oma hääle parimale ja suurima jälgijaskonnaga blogijale umbes 8% tema jälgijatest. Seda on šokeerivalt vähe.

Ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse kirjutan EBA muljetest, sest mul on blogiauhindadega natuke segased tunded. Ma vaatasin auhinna saajaid, kes olid siiralt õnnelikud ja mul oli nende võitjate üle nii hea meel. Näha oli, kuidas inimesed olid rõõmsad, elevil ja õnnelikud. Siiralt õnnelikud! Ärge saage valesti aru, mina olen tänulik, väga tänulik, et te viis aastat minu poolt hääletate, siiras aitäh teile selle eest. Teine koht Kirsti Timmeri järel on nii paganama šeff!

Aga ma ei ole elevil. Ma ei ole elevil, sest ma olen vist jõudnud punkti, kus ma tunnen, et mitte EBA ei anna mulle midagi juurde, vaid mina ei anna midagi EBA-le. Ma olen sotsiaalne hälvik mingis mõttes. Mulle meeldib tähelepanu (blogija!), aga mulle ei meeldi tähelepanu ja siis ma lähen närvi, ei taha suhelda, tunnen end võõrkehana. Igal aastal olen ma peale auhindade kätte saamist nördinud. Mitte korraldajate või korralduse üle, ma lihtsalt ei viitsi öelda, mida mina teeks teisiti, sest mina ei tee midagi, vaid blogijate üle. KÕIK tormavad kohe laiali. Minema. Kes koju, kes kuhugi sõbrannadega. Sel aastal oli öeldud, et pärast saaks Kärbses suhelda. Palju meid seal istus? Viis? Ma saan aru, et teised blogijad on ka võib olla sotsiaalsed hälvikud nagu mina, aga igal aastal ma loodan, et blogiauhinnad lähevad üle blogijate ühiseks peoks. Tantsuks. Ühes kohas. Aga ei. Selline tunne on, et kõik suhtuvadki teineteisse nagu konkurendid või ei taha suhelda omavahel. Meiega koos istus ka üks turundusinimene. Talle jäi sama tunne. See teeb mind kurvaks. Kord aastas võiksime me ühiselt pidu pidada, mitte steriilselt nagu kooliaktusel saada kätte tunnistus ja minna laiali. Ühesõnaga ma tunnen, et selleks, et oma sõbrannadega cava´t juua, ei pea ma EBA-le minema.

Kui ma siin juba naljaga alustasin ja väga kriitiline ei taha olla, sest tegelikult ma käin nii harva õues mängimas, et mul on hea meel, et EBA annab mulle võimaluse plätud jalast visata ja sõbrannadega täiesti filtrita pläkutada, siis ma traginaljaga ka jätkan. Oma häältega oleksin ma võinud 14-st kategooriast kümme kinni panna. Jällegi, ma ei kirjuta seda sellepärast, et endale vastu rinda taguda, vaid sellepärast, et mulle tundub, et blogiauhinnad ei lähe kellelegi korda. Noh et kui esimene koht saab 1291 häält ja kolmas 193, siis ma ei tea, kuidagi nii jabur tundub. Ja veel. Toon näite oma lemmikfoorumist – Perekoolist. Kui seal saab kellelegi halvasti öelda, kedagi kritiseerida või kellegi kallal norida, siis on kommentaare 30 lehekülge. Kui tehti teema “kelle poolt hääletate”, oli esimene vastus “ahah, ise tulite siia üritust reklaamima”, teine vastus ütles, et ei kavatse hääletada, sest ei huvita ja kommentaare jäigi kaheksa kanti.

Mulle meeldis sel aastal väga, et oli kaasatud žürii. Ma väga loodan, et hoolimata kehvadest esitatud töödest nagu ma tagasisidest aru sain, ei kaotata žürii osa ära. See annab üritusele nii palju juurde, muudab selle natuke rohkem pärisürituseks. Ma loodan ka, et blogijad ei solvu kriitika, tagasiside ja kommentaaride peale, vaid õpivad sellest. Kuidas muuta oma blogi selliseks, et see oleks nauditav nii lugejale, kirjutajale kui ka soovi korral koostööpartnerile. Blogijad tulevad, on omanäolised ja mingil hetkel kaotavad blogijad oma kire, oma näo, kirjutavad lihtsalt kuivi kirjeldusi, mida on igav lugeda. Ärge kartke, ka kriitikat! Ja jääge iseendaks! See ongi see, mis müüb.

Minu meelest ei ole vaja nii palju kategooriaid, ka mitte aasta uustulijat, mis oli lõppkokkuvõttes üks mu lemmikkategooria, sest kõik blogid mahuvad ju erinevatesse kategooriatesse ära. Lihtsalt võiks välja anda auhinna “aasta uustulnuk”. Või väikesed ja suured elulised blogid. Mis vahet seal on. Printsessi Jaanika kurtis, et ta on pettunud, et oma kategoorias viimaseks jäi. Kulla Printsess, vaata suuremat pilti. Su poolt hääletas 400(!!!) inimest, pooltes kategooriates tulid auhinnalised kohad ca 200 häälega. Pere-ja beebiblogides oleks sa olnud teine, arvamusblogides kolmas. Vali õige kategooria, nendega võib üsna loominguliselt ümber käia;)

Ma saan aru, et kõik tahavad auhinda saada, aga mu meelest oleks okei ka siis kui igal aastal Mallukas kõik kategooriad kinni paneks, sest mina ideaalis tahakski, et see üritus oleks rohkem pidu. Pidu, kuhu tahetakse tulla. Et nö kolleegidega koos aega veeta. Juua varajaste hommikutundideni vahuveini ja lõbutseda, koos. Nii nagu mujal maailmas. Seda aga ei juhtu ja ma saan aru mingil määral, miks Eesti blogimaastik on laias laastus kehva mainega.

Kui eelmisel aastal ühe blogija riiete/välimuse arvustus kõiki hingepõhjani solvas, siis mina tunnistan ausalt, et eelmisel aastal ma natukene nõustusin tema arvamusega. Kehakuju ja suurust ei arvustaks, aga riidevalikut küll. Sel aastal tahaksin mina oma “moepolitsei” pilguga peolisi kiita. Nii palju oli säravaid ilusaid inimesi. Ma ei too nimeliselt kedagi välja, aga üks roosakas läikiv poolboheemlaslik kleit püüdis mu pilku terve õhtu. Mina ise jälgisin oma “klassikalist kaltsaka” välimust. 119-eurone Kriss Sooniku “seelik” koos üheeurose Humanast ostetud kotiga. Perekool, go crazy – ma just lugesin kui jube on mood, kui kleiti pükstega koos kantakse.

Ma vabandan, et mu postitus EBAst, mille korraldajaid ma väga tunnustan viitsimise ja vaeva eest, et nad kannatavad ära kõik kriitika, kobina ja rahulolematuse, sai kriitiline. Kõige selle kõrval ütlen ma veelkord aitäh oma lugejatele. Aitäh, et te mind välja kannatate, aitäh, et te kaasa räägite, isegi kui ma teile väga palju nänni ei loosi ja teid oma toorete arvamustega närvi ajan. Tegelikult ka, aitäh selle teise koha eest! Mul on nüüd viie aastaga terve komplekt koos – kuues, neljas, kolmas, teine ja esimene. Ainult viies koht on puudu. Aa, kui selleaastased tulemused kõik kokku panna ühte patta, siis ma vist sain kõikide osalejate seas viienda koha. Krt, see tegelikult on ju mega?

Advertisements

27 thoughts on “Matemaatiliselt parem kui kõige parem blogija

  1. Kusjuures häältearvu vaadates olen ma nüüd küll rahul 🙂 Kui ma kirjutasin, et ma olen veits pettunud, siis ma teadsin ainult seda, et ma kirja ei saanud ehk siis jäin neljast neljandaks – ehk siis teised said kirja. Kui nüüd teada sain, et kolmanda kohaga jäi vahe ainult 75 häält, mis minu meelest pole üldse palju, sest mul pole ka ühtegi sotsiaalmeedia kanalit oma blogi jaoks, siis oli küll väga hea tunne 🙂

    Kategooria suhtes jah – ehk oleks võinud end mujale panna, aga kuna ma otseselt beebi-ega arvamusblogi pole, siis jäigi elulised üle. Kuigi ma selles suurte eluliste blogide grupis olin nagunii kõige väiksema jälgijaskonnaga blogija. Et selles mõttes kõige hullemini ei läinud jah 🙂

    Oleks ehk isegi kauemaks istuma jäänud, aga rasedus ja väsimus… Lihtsalt olin juba hommiku kella kuuest üleval (jumestus oli Põlvas kell 07.30 juba). Kui rase poleks, siis oleks hommikutundideni trallitanud nagu aastal 2016 näiteks 😀

    Aga palju õnne teise koha puhul! Timmeriga oli su vahe nii väike, et praktiliselt nagu esimene koht ju 🙂

    Like

  2. Timmeri blogi pole ju mingi arvamusblogi, pigem oleks see ehk võinud olla kasulike blogide kategoorias ja sedagi suurte mööndustega. Tegemist on ju mitte arvamuste, vaid esoteeriaga. Nii et sina võid julgelt ennast pidada parimaks arvamusblogiks. Kui vaadelda, mis on ajaleheportaalides arvamused, siis Timmer jääb oma blogiga sellest teemavaldkonnast ikka väga kaugele.

    Liked by 1 person

    1. Selles olen ma nõus, et ta blogi peaks olema pigem kasulike blogide kategoorias, absoluutselt. Nende kategooriatega ongi nii, et ma võiks pmst kultuuriblogi ka olla, sest aegajalt ju räägin sellest ka, või moeblogi, sest mood ka meeldib.
      Aga arvamusi on Timmeri blogis ka ja need on ikka täitsa head, ühesõnaga pole häbi teine olla. Tunistan ausalt, et kui ma poleks enne EBAt kõiki blogisid läbi lugenud, siis ma oleksin suhteliselt hämmingus, et ta võitis, aga kuna lugesin, siis teadsin, et pole vaid taroskoop.

      Like

  3. Palju õnne! Lemmik blogi. Tegelikult ei tohiks ma sinu blogi enam lugeda, sest sa oled liiga sobilik suunamudija minu jaoks. Oled liiga palju asju mulle maha mudinud 😂.

    Liked by 1 person

    1. Aitäh! No mida komplimenti, lahe ju et sind nii mõjutan:) Okei, nali, aga ma siiralt loodan, et sa ei ole pidanud pettuma mu soovitustes. Tean, et kõik ja kõigile ei saa meeldida, aga ma ikka püüan hoida seda joont, et mudin suunda ikka vaid sinnapoole, mis mulle endale õige ja aus tundub.

      Like

  4. Need sinu protsendid ei päde 😀
    Näiteks mina, Auka, andsin sulle viis häält. Usun, et mitmekordseid hääleandjaid oli teisigi.
    Timmeri võit tuli mulle isiklikult küll üllatusena, ühtlasi kinnitas veendumust, et eestlased on äärmiselt usukauge rahvas, aga ainult seni, kuniks asi jõuab ebausuni ja muu sääraseni. Siis jagub usku ja ülearust raha küllaga ja see on nii veider. Sinu blogi on sellest vahust mäekõrguselt üle.

    Like

    1. Hehh, eks need protsendid on ja sellised lambist võetud, lihtsalt ma ise olen nii hämmingus, et mul on tegelikult nii palju toetajaid. See on nii äge!
      Ja aitäh komplimendi eest! Natuke on ikka hea tunne kui blogi heaks peetakse:D

      Like

  5. Seni, kuni hääletamine on nagu on, võib pm. igaüks iseennast võitjaks, või vähemalt esikolmikusse, hääletada. Tean, et mu sõbranna andis oma lemmikblogija poolt ca 100 häält. Ma nii palju ei viitsinud, andsin sulle ja veel paarile inimesele 2-3 häält 🙂 Miks sinu poolt- nagu siin üks eelkõneleja mainis… sa ei tee mingeid 10% alede reklaame. Kui palju sul blogis hüpikreklaame on, seda ma nagunii ei näe- reklaamiblokeerija on peal 🙂 Seega puhas ja loetav blogi, ilma liigse plastmassi ja rämpstoidu reklaamideta.
    Oleks vähe ausam, kui ühest arvutist ei saaks anda üle ühe hääle või kui meilile tuleks mingi kinnituskiri vms. Muidugi pole see kokkuvõttes oluline- korraldaja asi, kuidas ta seda hääletust läbi viib ja kes võitjana need joguritd ja borjomid koju viib.

    Like

    1. 100 häält??? Issand jumal, see on juba ju natuke haiglane:D
      Hüpikreklaame mul ei ole siin, need tõid küll sisse päris hea lisaraha, aga ma ei taha, et mu blogi oleks lugejale ebameeldiv. Mind ennast häirivad ja nii ei saa ma neid ka siia lasta:)

      Like

  6. Mina tahan tähelepanu ainult mulle sobival kujul – ja üldiselt mulle ei meeldi uute inimestega tutvuda, seda enam, kui on ette näha, et ega meil ilmselt palju ühist pole. Mis on näiteks uhhuublogijal (no kui Mari Metsallikul oleks blogi näiteks) ühist keskmise emmeblogijaga? Või poliitblogijal keskmise spordiblogijaga? Ma istuksin isegi selle spordiblogijaga, pööritaksin silmi ja mõtleksin, et issand, miks ta OMA spordist jahub, MINU oma on ju palju huvitavam. Teisi feministlikest asjadest blogijaid mul nagu ei tulegi pähe esimese hooga. Nii et ma pigem loen kodus head raamatut või lähen trenni või kiusan kedagi internetis, mitte ei kuula, kuidas Marimell räägib sellest, et kiusamine halb on, enne kui nad taas innukalt tagasi siirduvad selle juurde, kes blogijatest ikka mõne kleidi jaoks liiga pekiste käsivartega on.

    Kusjuures teiste blogijatega olen ma kohtunud küll (Printsessiga ja Nodsuga ja M-iga ja Murcaga ja Kauriga, hiljuti oleksin peaaegu Ritsikuga ka kohtunud, aga unustasin ära, et blogijate istumine on), lihtsalt selline suure ja uhke ürituse tegemine tundub mulle isiklikult nagu sea selga sadula surumine. Mitte teiste kohta siis, vaid just minu enda seisukohast, et kui minu blogimine on üldiselt internetis küünilise sita nalja (või sitanalja) tegemine, siis hästi ei sobi säravas kleidis seltskonda minna. 😀

    Like

    1. Ma su mõttega olen nõus, et jaa, ega seda ühisosa ei ole lihtne leida just samal põhjusel, mis sa välja tood,aga samas ma mõtlen, et seda võiks vaadata nagu firmaüritust, kus töötajad, koostööpartnerid jne aastas korra pidutsevad koos. Pärast läheb igaüks oma urgu tagasi.
      Säravas kleidis ei sobi pooltele inimestele üritusele minna, kui seda nõuet poleks, siis sa oleks kohal? Kui väga ringmänge ei peaks mängima?

      Like

      1. Kui oleks vabama õhkkonna ja riietusega üritus, siis ehk huvi pärast uudistaks jah. Kusjuures tahtsin enne öelda seda, et saan sellest koosviibimisest aru siis, kui see on osaliselt äri ja midagi reklaamitakse – siis muidugi tasub kohale minna, roosat kleiti kanda (ideaalis auguga või vales suuruses, et teised õelalt kirjutaks ja ise saaks hiljem teha nutuvlogi – või padi kleidi alla, et hiljem raseduskõlakaid kummutada jne) ja üldse endale reklaami teha. Siis on tõesti rohkem nagu tööüritus ja sel juhul veaks ka end kohale, sest no raha tahab teenimist ja ega need “kogemata” välkuvate alukate pildid end ise ei lekita.

        Liked by 1 person

  7. Enne hakkab päike läänest tõusma kui blogijate vahel intriigid kaovad ja nad selliseid pidusid pidama, kus järelpeol koos lihtsalt jämmitakse. Ja miks peab järelpeol trenniblogijaga või toidublogijaga ainult trennist või toidust rääkima?! Juuksuris ei räägi me ka vaid sellest, mis šampooni kasutada või mitu korda nädalas tuleb juustesse maski panna. Ja mis teha, aga minu jaoks on osad blogijad lihtsalt spetsiifiline kamp tegelasi, kes hingavad ja toituvad klatsist ja seetõttu ka mõne aja tagant “suskavad” vôi “vihjavad” ja siis ohivad, kuidas kûll NII võis mõista. Ja see on ka ilmselt üks põhjus, miks ühed ühtesid ja teised teisi altkulmu põrnitsevad ja ühise laua taha ei istu. Ja see üldine žüriiliikme arvustus blogide kohta oli päris hea.

    Like

  8. Mari Metsallikul täitsa oli blogi. See eksisteerib ka praegu, aga sinna ei kirjutata enam midagi uut nii 3 aastat juba. See selleks.
    Mulle meeldib, et läbi selle ürituse sain palju uusi blogisid oma lugemisnimekirja (ja see on pikk). Palju toredaid inimesi ja huvitavaid mõtteid, vaatenurki ja eluteid.
    Arvamusblogide hulgas, minu meelest, sulle väga mingit konkurentsi nagu polnudki. Mitmed blogijad, kes ka huvitaval viisil arvamust avaldavad ja keda ma regulaarselt loen, ei kandideerinudki. Kirsti Timmer ei ole üldse “my cup of tea”.
    Ma ise sain vist 100 ja kopikaid hääi ning no vägev ju! 100+ inimest leidis, et neile meeldib minu blogi. Aitäh! 🙂

    Like

  9. Kuna ma ei osalenud sel üritusel, ei pannud ennast kirja ega käinud ka kohal, siis ei tohiks mul olla ka õigust arvamust avaldada, aga ma avaldan ikkagi 🙂
    Blogijate ühte kasti surumine on hästi raske, sest nii palju, kui on blogisid, on ka erinevaid inimesi, teemasid ja arvamusi, nii et lõpuks suhtlevadki omavahel need, kellel on mingisugune ühisosa või kes väga tahavad olla osa blogikogukonnast. Olgem ausad, praegune blogiauhindade üritus ei koonda kõiki blogijaid, vaid ikka mingit kindlat, veidi edevamat osa. Minu jaoks blogiauhindade jagamine oma praegusel kujul oma aja ära elanud, sest kuigi seda üritatakse igal aastal paremaks muuta, siis ikka on nii, et väga suur osa väga häid blogijaid ei osale (neist, keda mina igapäevaselt loen, ei osalenud näiteks mitte ükski). Ühesõnaga … ma ei teagi, mida ma konkreetselt öelda tahtsin, aga ilmselt seda, et sellist aega, mil kõik blogijad rõõmsalt koos pidutseksid ja pärast kellegi figuuri või kleiti ei kommenteeriks, ei ole ega tule. Üritati ju siin üksvahe mingit ühtset blogimaailma luua, aga tulemus oli see, et kõik solvusid ja läksid tülli.

    Like

    1. Ma olen sinuga nõus, et sellisel kujul on oma aja ära elanud, aga ma ei ole nõus sellega, et ei saa korraldada ühist blogijate pidu (kõik ei pea omavahel sõbrannad olema, ei ole ka mujal maailmas, ent ometi on päris ägedaid blogijate pidusid). Kommenteerimine on paratamatu. Kui seda ei teha blogis, siis omaette ikka – seda teevad ju kõik inimesed? Ja ma ei pea silmas koolikiusajalikku mõnitamist, vaid lihtsalt arvamust.

      Like

    2. Õnneks ma ei nõustu selle väitega. Just oli Ritsiku korraldatud väike blogijate istumine, kuhu kõik huvilised oodatud olid. Erinevus siis selles, et valdavalt minusugused 30+ vanurid, aga kõik sõbralikud, keegi hiljem internetis ei mölisenud. Nii et piiratud hulga kenade inimestega annab korraldada küll. Suurema seltskonnaga jah raske.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.