Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

Kuigi minu lapsepõlves ei olnud ei arvuteid, nutitelefone ega isegi jäätist ja komme, siis tundub mulle aina enam, et mu lapsepõlv oli õnnelikum kui praeguse aja lapsed kunagi kogeda saavad. Ma ei pea silmas asjade ja lõbustuste küllust, mis pärsib loovust ja lapselikkust, ma pean silmas inimesi ja seda, et meil ei keelatud lapsed olla. Keegi ei kirjutanud majade ustele, et kallid lapsed, palun mängige hääletult, kuigi uskuge mind terve Kivi tänava täis lapsi või Mõisavahe 46-47 kahe maja trepikodade lapsed suutsid teha koos põrgulärmi ja ilmselt oma “naljadega” süüa ära nii mõnedki närvid. Need olid lapsepõlve süütudmuretud mängud, jajah nagu ütleks vana Gren. 2019. aastal vana Gren enam nii ei ütleks, ta paneks uksele sellise sildi:

9b8425d1b590fa33e2-86711801.jpg

Minu lapsepõlve üks lemmikmänge oli luurekas. Meid oli kokku umbes kümneliikmeline poiste-tüdrukute kamp, kes me elasime kõrvuti majades samas tänavas. Kivi tänav Tartus oli selline mõnus puumajade ja tagahoovidega tänavake, mis omakorda lõi ideaalse keskkonna luuremängudeks. Maja, kus mina elasin, oli üks ideaalsemaid peidukaid, sest sinna sai sisse-välja nii ees- kui tagauksest, lisaks oli meie aed ühenduses kolme teise aiaga, mis andis lõputuid võimalusi põgenemiseks. Muidugi ei olnud ei mu ema ega ilmselt ka naabrid väga õnnelikud, et me majas ringi trampisime, aga see tegi asja veelgi põnevamaks. Majast tuli läbi minna hiirvaikselt ja mitte valele naabrile vahele jääda. Kolmandal korrusel elas üks kuri vanatädi, kes lapsi väga ei armastanud, talle ei tasunud vahele jääda. Seevastu esimese korruse vanatädi aken oli tihti kutsuvalt avali ja mõnikord lubas ta enda juurde peitu tulla. Või niisama aknast külla ronida. Tal oli imelilus vanaaegse mööbliga kodu.

Eks ma mäletan ka seda kui ema vihaselt ukse avas ja hurjutas, et jätku me see majas ringi trampimine, aga järgmisel hetkel oli meil see meelest läinud ja ilmselt temalgi oli olulisemat teha kui laste lapsemeelsust ja mängulisust keelata. Oli maju ja hoove, kuhu me ei roninud, igaks juhuks, aga Kivi  tänav ja koolihoov oli kogu aeg kilkeid ja kisa täis. Koolivaheaegadel hommikust õhtuni. Keegi ei öelnud meile, et lapsed, olge nii head ja mängige parem käest kinni hoides vaikides jalutades.

Seda ütles hiljem põhikoolis keemia õpetaja Kütt, kes meil vahetunni ajal käskis ringiratast jalutada.

Trihvaa mängimine oli vähemalt sama lärmakas. See oli meie põhimäng Mõisavahe tänavas. Peale seda kui naabrite uksekella laskmine ja ärajooksmine, suvalistele lauatelefonidele pilakõnede tegemine ja liftiga üles-alla sõitmine ära tüütas. Kõlab naljakalt, aga ma kasvasin üles just sellisel ajal kui laste mängud olidki sellised. Ma mäletan, kuidas me ringi jooksime ja kisasime nagu ajaks meid taga “sada punanahka” ning eks leidus ka mõni üksik täiskasvanu, kes oleks eelistanud, et me vaiksemad oleksime, olid ülekaalus need vanemad, kel oli hea meel, et lapsed väljas jooksid. Vastasel juhul oleks me neil toas lihtsalt närvidel käinud, sest polnud ju nutitelefone, millega meid vaigistada. RTL ja Pro7 näitasid ka multikaid vaid hommikuti. Tuppa hakati meid ükshaaval kutsuma õhtusöögi ajaks, see oli ainus aeg kui majaesisel oli vaikus. Õnnelikematel lastel lubati peale õhtusööki veel õue mängima minna.

Minu meelest on praegu probleem pigem selles, et liiga palju veedavad lapsed aega oma nutitelefonides ja ei liigu üldse õues, seega on ikka täielik absurd, et kedagi päriselt häirib laste mängimine ja kilked. Mis inimesed need on, kes selliste keeldudega välja tulevad? Mu meelest on meie, täiskasvanute, suurim viga, et me unustame ära, et me ise oleme ka lapsed olnud. Mõelge tagasi oma lapsepõlve peale? Mis teile rõõmu pakkus? Ma näiteks lähen hulluks kui Ida tahab kodus toolidest ja tekkidest ja patjadest onne ehitada, see ajab toa nii kohutavalt sassi. Minu kui täiskasvanu silmade läbi. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis mu lemmiktegevus oli onni ehitamine. Ma olin kõige õnnelikum kui mu ema lubas mul “toa sassi ajada”. Nii pigistan mina ka nüüd hambad risti ja luban aegajalt Idal teha onni nii nagu tema tahab, mitte nii nagu mina arvan, et on esteetiliselt ilus.

Väikesel printsil oli õigus: “Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud. 
Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: “See on kübar.” Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.”

Ärme ole need suured inimesed, kes tahaks lastega rääkida bridzist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Oleme need suured inimesed, kes mäletavad lapsepõlve süütuid muretuid mänge.

 

 

Advertisements

16 thoughts on “Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

  1. Käisin just nädal tagasi Kivi tänaval. Näitasin oma lastele oma lapsepõlve kodu 🙂 Kõik tundus palju väiksem.

    Like

    1. Ma näitasin eelmisel aastal ja pmst sama emotsioon oli. Pluss see, et kõik tundus palju rohkem linnas ja korras, asfalt ja majad korras jne. Aint Kirsi pood oli justkui puutumatu ajast:)

      Like

  2. Selle jutu peale ütlen lihtsalt aamen. Kuigi usklik pole. Loodetavasti pani see vähemalt ühegi inimese mõtlema ja laste kilgete üle rõõmu tundma selle asemel, et paragrahvidega kirju uste peale kleepida.
    Suht absurdne on see ‘paluge oma lastel mänguväljakul vaikselt olla’ kiri.

    Liked by 1 person

  3. Sellse teate peale jah ei oska midagi muud arvata kui et PÄRISELT?
    Aga jah, meie esimese klassi lapsele on koolist antud tagasisisdet et koolis oli probleem, nimelt laps esimese lumega viskas teist last lumepalliga, ja teine laps hakkas selle peale nutma… Õige käitumisviis oleks väidetavalt et laps kõigepealt küsib teise lapse käest: “kas sa soovid minuga lumesõda mängida?”

    Liked by 1 person

    1. Sry, aga kõige pealt ma hakkasin selle “probleemi” peale naerma kõva häälega, sest vau🙄 siis aga mõtlesin, et kui kurb tegelikult! Mitte et ma arvaks et kedagi peaks jääkamakast lumepallig vastu pead visates nö karastama, aga PÄRISELT???

      Like

  4. ma oleks rõõmus, kui maja ümber kargleksid ja karjuksid lapsed… nagu eelmisel aastal… kahjuks on kõiki vallutanud Fortnite ja isegi alevik on suvel jalgratastel/tõuksidel jauravatest mürsikutest tühi… kurb 😦 lähen panen nüüd XBox’i müügikuulutuse üles 😛

    Like

  5. Mäletan ka lapsepõlvest pidevat luureka mängimist, ratastega ümber maja kihutamist, suvel isegi maja ees murul telkimist (väikese koha rõõmud). Ja siis seda ühte vanamoori, kes pidevalt õiendas, miks me lärmame, kuigi tema enda lapselapsed olid ka kambas. Aga samas mäletan ka seda, kuidas kõik teised täiskasvanud ütlesid, et mängige aga edasi, lihtsalt ärge tema akna all karjuge.

    Üritan praegu ema ja tädina samuti meeles pidada seda, mis mind lapsena vaimustas ja vastupidi, kurvastas. Natuke lisavabadust otsustamisel, natuke rohkem moosi pannkoogi peal, natuke kauem suveõhtul ärkvel olekut – suures plaanis väiksed asjad, aga väikese inimese jaoks mega.

    Mul on praegu vennapoeg külas ja ta palus teha Õiget Kanasuppi. Sisse lähevad kõik need asjad, mida ta soovib (brokoli, mais, hernes, kartul, porgand, rohelised oad ja muidugi kana), vahepeal käib nuusutamas ja kommenteerib vaimustunult, et see lõhnab väga õigesti. Ja ma ei topi sinna ühtki muud asja, mis minu arvates sobiks, sest seekord on lapse Õige Supp. Ja see ei maksa mulle midagi, aga kunagi aastate pärast tunneb ta sama lõhna ja mõtleb tagasi tänasele päevale.

    Okei, ma olen romantik 😀

    Liked by 1 person

  6. Käisin eile äärelinnas elaval sõbrannal külas ja tema kortermaja ees murulapikesel, välisukse ees ja ka trepikojas sees oli üle viieteistkümne lapse, vanuses 5 – 10. See kamp oli mu jaoks kuidagi veidralt võõras. Ammu pole kuskil majade juures suurel hulgal lapsi näinud. Treppidest üles ronides tuli oma lapsepõlv meelde, siis olid kõik kohad selliseid lastekampasid täis. Selles majas olen sõbrannat külastanud 7 aastat, üpris sageli, seni on laste olemasolu näidanud ainult kriidijoonistused kõnniteekividel ja paar korda olen trepikojast nuttu kuulnud. Ja nüüd oli seal terve parv lapsi, kes kõik mängisid. Kust nad tulid, niimoodi äkki?
    Sõbranna ütles, et kuidagi ootamatult ilmusid tõesti. Ümbritsevatest naabermajadest enamjaolt. Et ei tea, kuidas neid eelnevatel aastatel pole olnud, aga nüüd on. Osad on muidugi mõnesse värskeltvalminud majadesse vastalt sisse kolinud, osad on aga küllap teiste laste kilgete peale oma urgudest välja roninud.
    Istusime rõdul ja meie all mängiti luurekat. Ja keksu. Ja veel midagi. Laste kisa ja naer põrkus asfaldilt vastu kortermaju. Täiesti võimas tunne tuli peale, nagu isamaalisi laule kuulates, mul võttis veidi seest hellaks kohe. Hea, et veel pillima ei kukkunud heast meelest 🙂

    Liked by 1 person

  7. Ja veel. Meie kass kadus ära kaheks nädalaks. Elame väikses kohas ja panin kohaliku poekese ette kuulutuse, et leidjale 50€ vaevatasu. Kass tuli eile koju (!!!) ja teatasin poes käies uudist ka müüjale, kes siis naljatades ütles, et kahju kohe, sest kõik küla lapsed olevat päevad läbi mu kassi otsinud. Ehk siis kõik lapsed tuustisid õues ringi, aga nüüd kaovad tagasi kodudesse, ekraanide embusesse. Mõtlesin, et peaks mingi väljamõeldud kassi kaotsi laskma ja vaevatasu ta kuulutusi üle Eestikese kleepima, saaks lapsed suveks toast välja 🙂

    Liked by 2 people

      1. Oih, peab uuesti lugema ☺
        Lapsed on lapsed ja peavadki “elama”, keegi meist ei tahaks vist sellist diivaninurgal kõikuvat oivikut. Ka targad lapsed saavad olla lõbusad.
        Aga samas laste lärmamine võib olla häiriv küll, olin isegi lastetuna sellisel arvamusel ja sp saan isegi aru inimestest, kes pole teiste lastest vaimustuses. Eriti neist lärmavatest, eks. Ma soovin (mõttes) alati neile, et koligu metsa elama, saab rahu nii palju et igav ja paha hakkab 😂

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.