Mida mehed tohivad?

Kunagi kui me Marekiga alles koos hakkasime elama tundus mulle nii veider kui mõned kauem koos elanud paarid kõike kogu aeg koos ei teinud. Mulle tundus nii loomulik, et kõike peab kogu aeg koos tegema, sest hästääg romantika ja armunud ja kaplgõuls. Ma ei saanud paaridest, kes eraldi pidudel ja eraldi tuttavatega väljas käisid, aru. Või 24/7 diivanil teineteise kaisus ei olnud. Ja mis mõttes kõik tuttavad ja sõbrad ei ole ühised. Laias laastus tundus mulle, et mu abikaasa saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks. Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda, mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes. Mina laseks ministriprouana end hellitada ja kassiks kutsuda.

Olles nüüd üle kümne aasta abielus olnud, on mu arusaamad ja mõtted muutunud. Alustame sellest, et kunagi ammu ammu kui ma noor ja loll olin, olin ma tõeliselt armukade. Mu peikad ei tohtinud teiste naistega rääkidagi, ilma et ma sellest draamat ei oleks tekitanud. Tagantjärgi analüüsides saan ma ju aru, et armukadeduse põhjus oli vaid mu enda ebakindlusest tingitud. Ma ei tundnud end ei naiseliku, seksika ega kaunina ning loomulikult oli iga teine naine sellisele hädapätakale ähvardav. Jällegi veider – vaatan oma 20 aasta taguseid pilte ja mõtlen, et pekki ma olin jummalast püss, et mis naistel ometi viga on, et nad kunagi rahul ei ole, aga see selleks. Enesekindlus on minusse tulnud aastatega. Isegi kui ma peegelpildiga alati rahul ei ole. Eks see vist on ka osa naiseks olemise võlust.

Meie kooselu alguses oli Marek meeletult armukade. See ajas mind hulluks. Mul oli rohkem tuttavaid kui tal ning loomulikult ka sellevõrra rohkem väljas käimisi, iga kord kui ma tahtsin välja minna eelnes sellele mossitamine või tüli või arusaamatus, sest Marek ei olnud sellega rahul. Ütlen ausalt, et natuke armukadedust on tore ja nüüd kui ta on aastatega normaalseks meheks kasvanud, meeldib mulle kui ta aegajalt ikka natuke armukade on, aga too algusaastate Marek oli õudne. Mulle tundus see liiga kontrolliv ja kui on üks asi, mida ma suhtes ei kannata, on liigne kontroll.

Sõbranna saatis mulle väljavõtte ühest (vanast heast) foorumist, kus kellelgi on just kontrolliga seotud  mure. Aga mure, et kuidas kontrollida, mida mees ja laps internetis teevad:  Lapsele olen luku peale pannud, näeb ainult lubatud lehekülgi, aga mees saab selle ju maha võtta. Pornot ma tal vaadata ei luba, olen seda talle ka öelnud. Kas pean tal kõrval seisma, kui internetti kasutab?

See mure ajas mind ausalt lausa naerma. Lapse osast (kui ta ei ole just 18-aastane) saan ma aru, aga mehe kontrollimine? Kas tõesti täiskasvanud inimesed kontrollivad mida teine pool internetis teeb? Mul ei ole õrna aimugi, millega Marek arvutis tegeleb või telefonis. Mind absoluutselt isegi ei huvita. Tal ei ole ilmselt ka õrna aimugi, mida ma teen. Või noh on, sest ma ju laotan pool oma elu vabatahtlikult ise avalikult üles, aga selles mõttes, et kellega või mida ma suhtlen…miks see peaks teda huvitama üldse? Kui peaks, siis tal muidugi on selleks vaba voli, sest ma olen kodus nii oma Facebooki kontole, meilikontodele ja ma ei tea kuhu veel sisse loginud, aga issand jumal, ausalt, ma ei tuleks selle pealegi, et me võiks teineteise netitegevusi kontrollida. Ja olles siin (vist) keskealised, igatahes täiskasvanud inimesed, siis kui meid kumbagi peaks huvitama, mis selles porno vaatamises siis halba oleks? Nagu päriselt? Miks peaks üks naine või mees seda teisel täiskasvanul keelama? Karjun õhtul nagu õige naine ahastaval häälel nagu keegi seal foorumis ka vastas, et kas minust sulle siis tõesti ei piisa, et pornot vahtima pead? Ma keelan sul seda teha!” ja kui mees keelust kinni ei pea, siis ähvardan lahutusega.

Marek teeb aegajalt “salaja” suitsu.  Naljakas, kuidas ta kujutab ette, et mittesuitsetaja ei tunne suitsulõhna ära aga no, meeste loogika vist. Muidugi mulle ei meeldi see, ma olen seda ka öelnud, aga keelama ma ju ei hakka. Lahutusega ka ei ähvarda. Täiskasvanud inimene teab ise, mida teeb.

Ma ise sattusin mõni aeg tagasi kokku ühe vana tuttavaga, kes oma naisega parasjagu ehituspoest väljus. Mina olin lapse ja oma mehega, kuid viisakusest jäime seisma, et teretada ja paar sõna vahetada, oleks ju olnud naljakas lihtsalt mööda minna või pea kõrvale keerata. Jõudsime vaid paar lauset vahetada stiilis, te ka ilusa ilmaga ehituspoes, kui tolle tuttava naine mulle põlastava pilgu heitis ja demonstratiivselt mehel käest kinni võttis ning ütles, et lähme nüüd. Me jäime mehega selle situatsiooni üle naerma, aga tollest vanast tuttavast hakkas mul küll kahju. Ilmselt on tema naine üks nendest, kes arvuti kõrval seisab ja kontrollib, et mees “korralikult käituks”. Vaesed tuhvel-mehed!

Meie suhtes on olnud tõuse ja mõõne, on tõesti olnud aegu, kus me olime karvupidi koos nagu kass ja koer, kuid on üks asi, mida me selles suhtes mõlemad hindame. Vabadus. Vabadus teha, käia ja otsustada. Loomulikult mitte nii, et Marek tuleb õhtul koju ja ütleb, et davai, ma nüüd viieks päevaks Pranglisse või et mina lähen peale tööd välja ja helistan kell neli hommikul, et tsauuuuu, mussss, mul läks peol kauem, ma jään sõbranna juurde ja siis laekun kaks päeva hiljem. Kui meil koos plaane ei ole ja teisele sobib, siis ei näe ma mitte mingit põhjust, miks me peaksime teineteisi käimisi piirama. On kohti, kus me käime kindlasti koos, on aegu, kus me tunneme mõlemad, et vot nüüd tahaks koos minna, aga on ka asju, mida me naudime ilmselgelt rohkem oma sõpradega. Jah, meil on ka erinevad sõbrad, teame küll üksteist, kuid on ühised sõbrad ja minu ja Mareki sõbrad. Näide. Ma näriks enne oma käe otsast ära kui vabatahtlikult läheks Marju Läniku kontserdile, aga näed, Marek Pranglis oma sõpradega läks. Ma saan sellest aru, saarel on teine elu ja vaib, aga seepärast ongi kordi kui mul on hea meel kui ta seal minuta käib. Samal ajal läheksin mina hea meelega oma sõbrannadega I Land Soundile.

Meil oleme abielus, armastame ja naudime koos olemist, kuid me hindame ja austame ka teise soove. Me oleme mitte vaid abikaasad, vaid ka indiviidid. Meil on palju ühiseid huvisid, aga meil on ka asju, mis teist üldse ei huvita. Ma ei viitsiks minna rallit vaatama. Marek ilmselt ei tuleks kirjandusfestivalile. Mind ei huvita saarepeod. Marekit ei huvita blogimaailm. Ometi toimime me kooslusena. Keelata, kontrollida ja teineteise taga nuhkida? Milleks? Kui teie mees just kriminaalsete kalduvustega pole. Aga sellisel juhul – miks sellise mehega üldse koos olla?

*Päisepildil skrollib Marek minuga koos romantilisel Itaalia puhkusel oma telefonis. Ma ei tea, võib olla vaatab pornot. Kas see muudaks midagi meie suhtes?

 

Advertisements