Born hostess

Ilmselt olete te seda blogi lugedes aru saanud, et mulle täiega meeldib kui majas on inimesi ja elu. Selline omamoodi segasummasuvila, kus kõigil on lõbus, aga kõik saavad samal ajal ka puhata ja akusid laadida. Seepärast oligi meie jaoks peale Norrast tagasi kolimist kui me maja airbnb-s välja üürisime, loomulik sellega jätkata ka siis kui me ise majas elame. Kriitikat olen ma muidugi kuulnud. Kuidas ma julgen ja kuidas ma usaldan ja kas ebameeldiv pole.  Eks sellega ongi nii, et osadele sobib ja teistele mitte, mõned on sellised suhtlejad ja otsivadki teistmoodi ööbimiskogemusi, mõnel tuleb kananahk peale kui mõtleb, et majas on võõrad inimesed. Mulle meeldib mõelda, et inimesed on siiski ilusad ja head ning samamoodi olen ma endale selgeks teinud, et kui keegi peaks meie lahkust kuritarvitama, siis ainuke, mis meie kodust saab kaasa võtta, on asjad. Mul ei ole asjadest kahju. Ja mõelge ise, ma sain Satuga tuttavaks raudteejaamas, ta usaldas peale paari õhtusööki mulle oma koduvõtmed, paroolid ja lasi mu oma ellu, ilma et ta oleks mind üldse rohkem teadnud kui see, mis mulje me jätsime. Tema õpetas mulle usaldust.

Hiljuti oli meil majas viis päeva Ameerika päritolu kirjanik. Ta oli nagu sõber, kes on külla tulnud, me käisime koos linnas, restoranis, poes, jõime koos veini ja pläkutasime, tegime plaane, kuidas me majad ühel suvel ära vahetame ja kuidas me teda Seattle´is külastame. Ta oli üks selline külaline, kes tuletas mulle meelde, miks me airbnb-ga tegelema ja miks mina kaugemale unistan. Kui ta lahkus, kirjutas ta meile arvustuse, et “Eveliis on sündinud võõrustaja” ja selle pika sissejuhatusega just sellest ma tahangi rääkida.

See ei ole esimene kord kui ma seda kuulen. Ausalt. Aga ma ei kirjuta sellest selle pärast, et enda saba liputada, vaid sellepärast, et see ajab mind naerma. Mu meelest olen ma ausalt üks kõige kehvem võõrustaja üldse. Näiteks samal päeva kui oli laulupeo rongkäik, kutsusin ma meile külalised. Nii siis juhtuski, et selleks ajaks kui me ise koju jõudsime, olid külalised juba laua katnud ja ootasid meid hea ja paremaga. See on meie majas tavaline. Eelmisel aastal jõudsin ma Tallinna maratonilt koju alles siis kui külalised olid juba majas ja kammkarbid taldrikul ootamas.  Või siis tulevad meile külalised ja meil pole nende jaoks aega. See tähendab kui inimesed jäävad meile pikemaks, siis me toimetame oma tegemisi ja külalised peavad ise hakkama saama. Siiani ei ole keegi muidugi kurtnud, sest meie majas ongi mõnus lihtsalt lebotada, olla ise ja oma mõtetega, tunda end nagu omas kodus. Suur on tõenäosus, et meie külalised teevad meile ka süüa. Mitte vastupidi. Ausalt on olnud ka sellised kordi, kus mina vahin diivanil Netflixi, Marek niidab muru, Ida ajab ülemist korrust segamini ja külalised teevad süüa.

Või koristavad.

Sel nädalavahetusel olime me kodust ära ja ma ei tahtnud, et Hugo üksinda oleks. Mõtlesin, et pakun sõpradele, kas nad ei tahaks seal olla. Õnneks tahtsid. Natuke tundsin piinlikust, et jätsin neile segamini maja, aga ausalt, suvi on nii pööraselt kiire aeg, et ei jõua lihtsalt kõike. Mõnikord tuleme töölt koju ja teame, et peaksime hakkama maja värvima, terassi ehitama, sisetöödest ja koristamisest rääkimata, aga keerame lihtsalt teleka ette pikali. No ja nii ma oma sõpradele segamini maja võtmed jätsingi.

Pühapäeva hilisõhtul tulime koju. Kapis ootas meid võrratu õhtusöök, joogid, vaasides olid värsked lilled, mind ootas üllatus  ja koristatud kodu. Nägi tunduvalt parem välja kui see, mis ma neile jätsin. (Igaks juhuks mainin, et ei ei jääks valemuljet, et otseses sealaudas ei ela me kunagi, aga tolmukiht on raamaturiiulitel suviti küll.) Eile õhtul peale poeskäiku panin asju sügavkülma ja just see hetk kui ma olin seda jalaga kinni löömas, sest see on meil sada aastat nii jääs olnud, et teisiti ei sulgu, mõtlesin ma, et oot-oot, see läks niisama kinni. Kutsusin Mareki kööki. “Jaa, ma tean, et see on jääs,” vastas ta sama tülpinult kui ma talle vastan kui ta mulle seda meelde tuletab. “Ei, see EI ole jääs,” ütlesin ma. Keegi hea inimene oli meie sügavkülma ära sulatanud.

Born hostess, indeed!

Palun rohkem selliseid külalisi.  Samas pean ma tunnistama, et hoolimata sellest, et ma olen laisk võõrustaja, inimesed peavad meie kodus ise hakkama saama, ei saa me kurta selle üle, et keegi meil külas käia ei tahaks. Ikka tullakse. Ikka chillitakse. Ikka tehakse süüa. Ikka koristatakse. Ikka jäädakse pikemaks ja tullakse tagasi. Võib olla siis inimestele meeldibki see, et nad saavad ise toimetada ja end koduselt tunda? Võib olla bad hostess = born hostess?

Täna on meil majas turistid Hiinast.

img_4435

You probably have read from this blog that I really like having people in the house. It’s kind of a Pipi Longstocking vibe where everyone has fun but can also relax and charge their batteries at the same time. That is why it was natural for us to continue with airbnb after we moved back from Norway. Of course I have heard critical notes from commentators of the blog. Isn´t it unpleasant? How do I trust people? I like to think that people are still beautiful and good, and  I have made it clear for myself that if someone were to abuse our kindness, the only thing they could bring from our home is things.Just things. And think for yourself, I met Satu at the train station, he trusted me with her house keys, passwords and let me in her life after a few dinners without even knowing me more than the impression we were making. Se taught me trust.

Recently an American-born writer stayed  in the house. She was like a friend who came over, we went to town,   drank wine and talked about life, made plans for how we would change houses one summer and visit her in Seattle. Shee was the kind of guest who reminded me why we were on airbnb and why I dream further. When she left, she wrote us a review saying “Eveliis is a born hostess” and with this long introduction, that’s what I wanted to talk about.

This is not the first time I have heard it. Honestly. But I do not write about it to brag, but because it makes me laugh. I think I’m honestly one of the worst hosts ever. For example, on the same day as the song festival procession, I invited guests. So by the time we got home, the guests had already decorated the table and were waiting for us with good and better. It’s normal in our house. Last year I  got home from the Tallinn Marathon when the guests were already in the house and the scallops were waiting on the plate. Or then guests come to us and we don’t have time for them. That is, if people stay longer, we will do what we do and the guests will have to manage themselves. So far, of course, no one has complained, because in our house it is nice to just relax, be yourself with your own thoughts, to feel at home. There is a good chance that our guests will also cook for us. Not the other way around. Honestly there have been times when I watch Netflix on the couch, Marek mows the lawn, Ida is playing and our guests cook.

Or clean the house.

This weekend we were away from home and I didn’t want to leave our dog Hugo alone. I thought I’d suggest to my friends to stay in the house.  I was a little embarrassed to leave the house in such a mess, but honestly, summer is such a busy time that it just can’t get everything done. Lazy as I am. Sometimes we come home from work and know that we should start painting the house, building the terrace, not to mention the interior work and cleaning, but we  just turn on the TV.  Well, so I left my friends keys to the messy house.

We came home late Sunday night. In the fridge we had a wonderful dinner and drinks waiting, fresh flowers in vases, a surprise for me and a clean home. It looked much better than what I left them. 

Born hostess, indeed!

Please more guests like this. At the same time, I have to admit that, despite being a lazy hostess, people always want to visit us. Could it be that people like the fact that they can feel themselves like at home? Could it be that a  bad hostess =  a born hostess?

Today we have tourists from China in the house.

Advertisements

6 thoughts on “Born hostess

      1. Nii armsad olete:) Kui köik hästi läheb, siis järgmisel aastal ehk saame juba ka natuke rohkem pakkuda kui lihtsalt üks tuba, aga sellest veel vara rääkida

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.