Mis värvi on armastus?

Ma olen viimasel ajal olnud kuidagi unistav või isegi unelev, kipun end ära unustama pea pilvedesse ja mõtisklen omaette kummalistel teemadel. Või isegi mitte kummalistel, vaid teemadel, mille peale ma  väga mõelnud ei ole. Näiteks armastus.

Kunagi noorena arvasin ma, et armastus on nõretav romantika. Te ei kujuta ettegi kui palju ma tegin tobedaid “žeste” oma peikadele, sest popid naisteajakirjad kõik lubasid, et tee nii ja sind ootab ees igavene armastus. Teate küll – à la stiilis “viska end paljalt köögilaule, kata keha mereandidega ja üllata oma kallimat küünlavalgel inimsushiga”. Rääkimata kõikidest nendest lõpututest tähistamistest. Ikka küünlavalgel, Barry White ballaadid taustal mängimas. Liivarannad, päikeseloojangud, piknikud. See on armastus – mõtlesin ma. Kuigi ma olen hingelt võib olla keskmisest romantilisem, siis tagasi vaadates (ja tegelikult juba ka tookord) oli see kõik isegi minu jaoks imal. Mida need vaesed peikad siis veel pidid tundma, kes minu õnnelikuks tegemise nimel igasugu tobedusi pidid välja kannatama ja ise genereerima, sest “muidu sa ei armasta mind”. Veidike hiljem arvasin ma, et armastus = seks. Väga avameelselt ma sel teemal rääkida ei kavatse, aga ma olin kindel, et kõige olulisem on kirg ja seks. Okei, oleme ausad, ilma hea seksita ei ole suhet  tõepoolest, aga ajaga olen ma aru saanud, et seks on vaid üks osa suhtest ja armastusest. Palju olulisem mu jaoks on olemasolek ja lähedus.

Viimasel ajal on paljud pikaajalised ja väliselt justkui ideaalsed paarid lahku läinud. See on mind mõtlema pannud. Igas suhtes on probleeme, igas suhtes on neid hetki, kus mõtleks, et võtaks oma kohvri ja lööks ukse enda tagant pauguga kinni. Ma olen ise nii mõelnud n+1 korda ja ilmselt on seda teinud ka Marek.  Mulle tundub, et lahkuminek on nagu moodi läinud. (ja ma ei pea siin silmas inimesi, kes tõesti on avastanud, et raiskavad vale inimese kõrval oma elu.) See on nagu omamoodi uus trend, et lahku minnakse sõpradena, jäädakse sõpradena, jagatakse üksteisele sotsiaalmeedias oode armastusest, ent siiski lahkukasvamisest ning minnakse edasi eneseotsingutele. See on pannud mind mõtlema selle üle, miks siis suhtes üldse ennast ära kaotatakse.

Mina ei ole end suhtes ära kaotanud. Vastupidi, olles kohe 12 aastat abielus, olen ma end aastatega  hoopis üles leidnud. Kasvanud iseendaks. Sobitunud nö rolli. Võib olla on aidanud kaasa ka see, et ma olen aru saanud, et ma olen aegajalt palju eeldanud ja ise meid unarusse jätnud.  Ka ennast unarusse jätnud. Teinud võib olla klassikalise vea, et ah mees on ju olemas, mis ma ikka neid küüsi lakin, ta ju ei pööra niikuinii tähelepanu nii nagu vanasti. Aga ma ise? Ma olen õppinud hindama ja saanud aru, et suhtesse peab võrdselt panustama. Ma olen jätnud kõrvale kõik need “sa-pead-tegema-nii-et-su-abielu-oleks-õnnelik-nipid-ja-soovitused”, ma ei mõtle üle teemadel “vaata-viit-ohumärki-kui-su-kaaslane-ei-tee-nii-siis-ta-ei-hooli-sinust”, ma ei püüa vastata ideaalse abikaasa ja koduperenaise standarditele. Ma ei püüagi. Vaid lihtsalt olen. Keskendun endale kui naisele.

Kõlab egoistlikult, aga olete ju kuulnud ütlust “happy wife, happy life“. Ega see niisama tühjast kohast võetud ole, mina olen enda jaoks selle aastatega defineerinud nii, et mitte vaid abikaasa asi pole oma wife õnnelikuks teha, vaid see sama wife saab end ise ka õnnelikuks teha. Võib olla see kõlab segaselt, aga mida rohkem ma endale mõtlen, seda õnnelikum on mu abielu. Mõnikord Marek ikka küsib, et kelle jaoks ka kosmeetikus, pediküüris, depilatsioonis käin, ilusat pesu ostan. Kelle teise jaoks ikka kui tegelikult enda jaoks. Selleks, et iseennast hästi tunda. Ja sellevõrra tunda end hästi ka oma suhtes. Kõik see annab enesekindlust. Enesekindlus omakorda muudab seksikaks. Seksikas muudab atraktiivseks. Saate aru, eksju?

Mitte et ma ei tahaks teada, mis värvi on armastus.  kui teaks küll oleks hea! su aknad maaliksin kohe just seda värvi ma, et iga päev mu armastust siis näeksid sa, siis näeksid sa…

Advertisements

4 thoughts on “Mis värvi on armastus?

  1. Me oleme veel kauem abielus olnud ja on igasugu perioode olnud, mida koos üle elada. Ka sellised perioodid kui seks on keelatud, see selleks, eks. Aga seda ma ütlen küll, et kui ma endaga ei ole rahul olnud, siis ei ole ka suhtes hea. Ise pean selleni jõudma, et õnnelikuks teed Sa ise ennast, ei saa oodata, et teine teeb.

    Seoses nö lahkukasvamisega. Ma isegi usun seda. Kui me tuttavaks saime, siis me polnud päris noored, samas siiski päris noored. Mina sellel hetkel teadsin, mida ma ei taha. Ma tahan võrdset partnerit. Tol hetkel oli mul valida nii mitme suuna vahel ja ma valisin mehe, kellega me olime samas punktis. Me oleme koos edasi arenenud. Miks ma ei valinud teisi? Sest olime erinevas punktis oma eludega. Kes minust liiga ees, kes liiga taga. Aastatega oleme avastanud, et meil on väga palju sarnaseid asju, mida tutvudes poleks märganud. Pean silmas nii tausta kui ka huvisid. Mina küll julgen meie kohta öelda, et täiendame üksteist ja toome esile mõlema paremad küljed. Kui ühel on madalam periood, siis teine toetab jne.

    Like

    1. Ma olen selles mõttes sinuga nõus lahkukasvamise teemal kui ollaks erinevas hetkes/punktis kooselus. Minul oli enne Marekit ka pikaajaline suhe, aga me olime noored ja nii erinevate huvidega, et päriselt kasvasimegi lahku, polnud ühiseid pidepunkte ja eesmärke.

      Nüüd on ka nii, et ega me Marekiga kõike koos ei tee, vaid pigem lausa üks rohkem oma asju ja teine omi, aga täpselt sama, et me täiendame üksteist ja siht on ikkagi sama. See vist ongi kõige olulisem.

      Like

  2. alguses võib olla samas punktis ja pikalt areneda ka sarnaselt aga kui ühistest huvidest jäävad vaid kodu ja lapsed, siis on paraku ka lahkukasvamine kiire tulema.
    aga minu kogemuse järgi on lahkukasvamise üheks aluseks (kui keegi just ei alusta vaimset teekonda nagu Sõõrumaa vms) mingi pettumus või valu, millest on küll räägitud aga on jäänud lõpuni lahendamata ning elu kolibki kohalolust unistustesse. siht peab olema aga olulisem on hetk. see kohalolu või hetk sisaldab ka kuulamist … päriselt kuulamist. ei ole vaja mängida äraarvamismänge jms.

    Like

  3. Kui ma teaks, mis värvi on armastus, siis värviks ma hoopis oma prilliklaasid seda värvi, et ma ise iga päev armastust näeksin! Sest happy wife, happy life, ja olen nõus, keegi ei saa päriselt õnnelikuks teha ega mõelda sind, kuigi õnnetuks küll – sageli mitte isegi meelega, vaild lihtsalt kui ei anna aega ega võimalust kallile, mitte ainult naisele või mehele, et too ennast saaks õnnelikuks teha. Aga oma prilliklaasid jah, vaat selle mõtlesin vahvasti välja. Sest mul oli aega ja mahti.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.