Üle pika aja tunnen ma, et ma olen väsinud. Ma ei teagi, kas selles saab nö süüdistada puhkuse lõppu, mis läks üle intensiivseks töötegemiseks või on mul lihtsalt unevõlg. Ma olen umbes nädal aega megalt väsinud olnud, sest hommikud on alanud liiga vara. Viimased kaks hommikut olen ma ärganud kell kuus hommikul kellahelina peale võpatades ja lootes, et see õudne helin on uni ning ma saan veel magada. Ei ole uni olnud. Ma ei mõista üldse hommikuinimesi. Selles mõttes jaa, on tore kui kella kaheks on pooled asjad tehtud, aga kuidas üle elada ülejäänud päev nii, et magama ei jääks. Eile hoidsin ma metroos vaevu silmi lahti. Mulle meeldiks hommikud ikka poole rohkem kui need algaksid hiljem. Klientidele seda ei ütle. Kui neil on sinu jaoks aega enne kukke ja koitu, siis sa lähed kohale enne kukke ja koitu. Ma pean alati veel natuke varuga minema, sest eranditult iga kord suudan ma ära eksida. Kasvõi korraks. Aga fakt on see, et minu suunatajus ei saa absoluutselt kindel olla. Täna istusin ma näiteks vale metrooliini peale, mõtlesin küll, et vist ei olnud õige, aga see ei takistanud mul sinna peale istumast, valele poole sõitmast, siis tagasi sõitmast, valel pool teed uut metrood ootamast ja niimoodi 19 minuti asemel 39 minutit kliendi kontorini jõudmiseks kulutada.

Samas ega ma ei kurda. Need kohtumised on olnud edukad ja meeleolukad, ma ei taha uhkustada, aga ma oskan inimestega suhteid luua. Ja tegelikult ei tahtnudki ma oma väsimusest rääkida, sest ilmselt on kõigil meil elus perioode, kus ollakse rohkem väsinud ning see pole midagi põrutavat ega erakordset. Ma tahtsin rääkida hoopis sellest, kuidas ma väsinuna pööran rohkem tähelepanu asjadele, mida ma muidu üldse tähele ei paneks, ja mis mind ärritavad. Mitte nii, et ma pead vastu seina peksaks, aga lihtsalt kuidagi ärritavad. Üks konkreetne olukord ärritas, või pigem solvas, mind eile niimoodi, et ma veetsin umbes kaks tundi hotellitoas nuttes. Nutsin nagu väike laps ja lõpuks pidin isegi Marekile helistama, sest ta on ainus, kes suudab mu maha rahustada enne kui ma suudan midagi rumalat emotsioonide ajel teha. See põhjus, miks ma nutsin, ei olegi oluline, oluline on ehk vaid see, et ma tundsin ebaõiglust ja jõuetut viha. Kui see ärritus oli põhjendatud, siis järgmised mitte niivõrd.

• Mind ajasid närvi inimesed, kes mind ei tunne, aga tahavad ootamatult mu sõbrad olla, on ülevoolavalt sõbralikud ja poevad mulle külje alla. Sellised inimesed panevad mind alati mõtlema, mida nad tahavad, mis on nende agenda, kas see on siiras suhtlusviis või on sellise käitumise taga midagi rohkemat. Igal muul ajal panevad sellised inimesed mind kahtlustama, aga nüüd ajavad nad mind närvi. Ma õnneks ei pea vist nendega rohkem kohtuma, aga nendest kahest korrast on piisanud.
• Ma läksin endast välja kui üks perekond tankis oma auto ära ja suundus siis poodi. Kahe lapsega, kellest üks žestide järgi tahtis pissile ja teine läks kaasa, sest noh muidu on ju ebaaus. Ma ei saa aru inimestest, kes jätavad oma auto teistele ette kui on ära tankinud. Kui raske on eest ära sõita ja siis poodi minna? Jah, see kümme minutit ootamist ei tapa mind ära ja mind ei ajagi niivõrd närvi see, et mul oli kiire, vaid see teistega mitte arvestamine. Viis minutit ootasin ma kannatlikult, kuid siis mu kannatus katkes. Õnneks oli keegi autos ja ma lihtsalt sõitsin autoga nende autole lähemale ja lasin signaali. Naine autos näitas kätega, et mehel läheb poes aega, aga ma ei kavatsenud grammivõrdki kauem oodata. Lõpuks andis naine alla ja kutsus tanklapoest mehe, kes sauto ära liigutas eest. Ma sain auto tangitud ja isegi tanklast ära sõidetud kui nägin neid alles tanklapoest väljumas. Igatahes ajas see olukord mind meganärvi.
• Lugesin hiljuti, kuidas inimesed leiavad mooduseid Netflixi tasuta vaadata või kuidas nad filme alla laadivad mingitest x-kohtadest. On selle üle veel uhked. Ma olen Netflixi-sõltlane, telekast tulevad saated ei huvita mind üldse, aga Netflixis on nii palju head vaadata. Maksan kümme eurot kuus ja ei tuleks selle pealegi, et leida mooduseid tasuta vaatamiseks. Mu meelest on see piinlik. Kui tahad tarbida, siis maksa. See on sama piinlik kui need feik brändikotid. Kui ei ole raha, siis ära osta vuhvlit, vaid osta mingi suvaline lahe kiirmoe-brändi kott. Mind ajab närvi selline rotindus.
• Sattusin rääkima ühe influenceriga, kes väitis, et ta ei loe ega jälgi ühtegi teist blogijat/vlogijat/instagrammerit ja on iseenda iidol. Ma ei saa öelda, et ma ka väga paljudel silma peal hoian, aga siiski juba kasvõi “professionaalsest” huvist. Mu meelest oli see kuidagi nii üleolev nii öelda. Mis peaks siis olema see põhjus, miks meie peaksime sind jälgima ja sinu tegemistest hoolima? Ses mõttes, et kui tahad mega-suunamudija olla, siis peaks ikka natuke selles maailmas toimuga kursis olema. Ei? Närviajav.
• Mu juuksed ajavad mind sõnaotseses mõttes hulluks. Viimasel ajal on need hakanud veel rohkem lokki minema, aga see ei ole selline seksikas  lokk, vaid selline ebamäärane “azkabani vangi-look/lokk”. Need juuksed elavad täiesti oma elu! Mida ma nendega tegema pean? Ma olen isegi juuksepikenduste peale mõelnud, aga Marek lööks mind maha kui ma oma raha juustesse ja mitte maksmata arvetesse mataks. Ma isegi mõistaks teda.

https://www.instagram.com/p/B1ENJOgHHeT/

• Need paganama maksmata arved. Ma sain sel kuul tunduvalt vähem palka ja see ei tee elu üldse lihtsamaks. Ja mõelda vaid, leidus inimesi, kes arvasid, et ma võtsin hoolduslehe selleks, et suve pikendada. Hahhh, kui rumal ma peaks olema!
• Mu oma laiskus. Ma peaksin iga oma vaba hetke veetma kirjutades, sest juba kahe nädala pärast on ühe projekti tähtaeg, aga ma lükkan seda kirjutamist muudkui edasi. Mõtlen, et aega ju veel on. Tegelikult ei ole. Ma tean, et keegi ei tee seda minu eest ära ja kui ma tahan valmis saada, siis ma pean end kokku võtma, aga ma olen väsinud. See ärritab mind kõige rohkem.
• Lõpetuseks mu lemmikkäekott lagunes ära. No mis saaks veel rohkem närvi ajada.