Blogija on blogijale hunt

Ma alustasin blogimist kümme aastat tagasi enda jaoks. Blogimisest sai mu jaoks teraapia ja hobi. Aastaid hiljem otsustasin blogimist jätkata oma näoga. Ikka enda jaoks, aga ootmatult olin ma endale saanud terve käputäie jälgijaid, ma ei tea, kust nad tulid, ma ei tea, miks nad tulid, aga mul oli hea meel, et nad tulid. See kuidagi inspireeris. Ma mäletan kui rääkisin oma sõbrannadele, et mina küll kunagi ei hakka oma blogis raha eest midagi reklaamima, et see pole ju eesmärk ja mul pole seda vaja. Läks aastaid mööda ja ma sõin oma sõnu. Mul on ka siiralt hea meel, et on ettevõtteid, kes minu poole pöörduvad. Ja mitte nagu “blogija X” poole, vaid nad on teinud selgeks, kes ma olen ja mida ma pakkuda saan või oskan. * Olen vastu võtnud siiski vaid koostööd, mis mulle meeldivad ja mida julgen oma näoga reklaamida. **

Samas ütlen ka ausalt, et mingi periood mõtesin ma teisiti. Mõtlesin, et kui makstakse ja makstakse hästi, siis võin wc-värskendajat*** ka reklaamida. Mingil määral mõtlen ma hetkel ka nii, et no kui keegi tunneb, et tahab rahapatakaga vastu pead lüüa, et ma oma blogis näitaks wc-värskendajat näitaks, siis eks ma näitaks ka. Reklaam on nii laiahaardeline mõiste, et kõike annab teha nii, et ei ole justkui end otseselt reklaamikuradile maha müünud. Pikka kopi-peist juttu wc-värskendaja kodulehelt ma siiski oma blogisse panema ei hakkaks. Teeks endale toote selgeks ja leiaks oma mooduse seda reklaamida. Kodulehet võib kuiva reklaamteksti igaüks ise lugeda. Õnneks või kahjuks keegi mind rahapakiga oimetuks peksma ei tule ja on piisavalt neid, keda ei pea üldse rahapakiga oimetuks lööma. Viimasel ajal olen ma oma blogiga jõudnudki tagasi sinna punkti, kus ma tunnen, et see on mõnus hobi (jah, on ikka perioode, kus ma tunnen, et võib-olla ei peaks blogima, aga see selleks) ja ma ei pea seda tegema selleks, et see tooks mulle leiva lauale või et ma oleks mingi megainfluencer, kes peab olema kogu aeg pildis. Ma olen lihtsalt Eveliis, Estonian With A Backpack, not another social media influencer (wannabe). 

Miks ma sellest teemast üldse räägin? Ma olen viimasel ajal rohkem blogijate ja influenceritega suhelnud ja mulle on jäänud kuidagi mulje, et blogija on blogijale hunt. Kardetakse konkurenti, ollakse valmis teisi mustama, kasutatakse alatuid võtteid ja vähe sellest ostetakse/müüakse jälgijaid. Ja jumal hoidku, kus see viimane on mõnus närimata kont! Noh et kuidas saab nii olla, et on 15K jälgijat, aga vaid 12 laiki. Olen ühes blogijate grupis, kus antud teema ka püstitati ja inimesed läksid omavahel lausa tülli. Sina oled ostnud, mina ei ole ostnud, sina ei soovitanud mind, sina lubasid mind soovitada, sina said valesti aru, ei, sina said valesti aru, sina oled kahepalgeline, sinu pärast jäin koostööst ilma, sina saboteerid mu kontot…Nagu lasteaed.  Ma ei ole viitsinud sellel teemal sõna võtta ja ausalt, ma ei ei usu, et keegi suurest vihast/ kadedusest/kättemaksuks kellegi teise kontot saboteeriks, aga ma võin ka öelda, et mõnda aega tagasi oli näiteks kaaperdatud nii minu meiliaadress kui ka instakonto. Saatsin inimestele kirju, et olen Ukrainas, rahahädas ja kommenteerisin Instagramis booty565xx kontosid “ohlalllaaa, nice booty” ja nii edasi. Kust see tuli ja miks see tuli, ma ei tea, ehmatas ära küll. Meilboksi sain tööle, aga Instagrami suhtes on mul ikkagi kahtlused, et ma võibolla saadan inimestele sõnumeid “want followers, click on link“. Ma ei tea…Ma ei viitsi ka liiga palju süveneda. Minu elus ei muuda see tegelikult suures pildis mitte midagi, kas mu pilt jõuab 20, 200 või 2000 inimeseni.  Ei muuda minu elus midagi ka see, kas keegi on endale jälgijaid ostnud või mitte. Mis vahet seal on? Ausalt. Mida te tõmblete ja püüate üksteisele selgeks teha, et vat see konto on küll nõme ja tõmbab teiste koostöövõimalustele vee peale. Ega ikka päris nii ka ei ole. Kui üldse kivi kellegi kapsaaeda, siis turundajate, kes ei süvene, aga sel teemal pole mõtet vapsee rääkida.

Blogijad võiks blogimisse suhtuda tiba easy´malt. Või realistlikumalt. Las iga blogija ja megainfluencer leiab ise endale oma koostööd, kas ja kuidas. Ütlen ka ausalt, et nii kaua kuni ükski seadus seda ei reguleeri, siis jumala eest, las inimesed raiskavad oma aega vaid wc-värskendajas tasu saades. Kui tead ise oma väärtust, siis küsi tasu, mida pead oma aja ja töö vääriliseks. Jääd tasuta wc-värskendajast ilma, no siis mine 9-5 tööle. Et saaksid selle ise endale osta. Blogimine ei ole inimõigus. Blogimine on valik. Siinkohal ongi mul hea meel, et blogimine ei ole mulle töö ega ka ei tee ma seda eesmärgiga teenida. Kui teenin, on hästi, kui ei teeni, on ka hästi. Ei tunne kadedust kellegi teise koostööde peale (okei võib olla Marati koostöö oleks päris minu teetassike olnud:D) ja ei tuleks selle pealegi, et ütleks kellegi kohta halvasti, vaid selleks, et ise mingeid diile saada. Mind teeb selline kaigaste kodarasse viskamine tegelikult kurvaks.  Olen seda ise ka kogenud nagu teate. Eks ise olen muhku norinud, aga tunnistan ikka, et oli üsna šokeeriv lugeda, et nevvverrrevvvvver ei reklaamiks samu asju, mida Eveliis (samal ajal kui tegelikult…) aga see selleks, las olla. Nagu päriselt. Mida te tõmblete nende koostööde pärast. Üks ootamatu fakt veel kõikidele blogijatele. Loodan, et te istute. Mõni blogija lihtsalt on parem ja saab rohkem diile, tasuta nänni ja kutseid. Teine võib ükskõik, mida teha, aga ikka ei saa. Siinkohal on mul soovitus – tehke sellest omad järeldused. Eesti turg on nii väike, et kõikidest wannabe-infuenceritest ei saa niikuinii staar-blogijaid. Ei loe siin ostetud/mitteostetud laik, loeb hoopis midagi muud. Oskus publikut kaasa haarata. Selleks peab olema karisma. Mõnel on, teisel ei ole. Blogimist ei saa kellelegi keelata. Aga päriselt, inimesed, ärge tehke seda viie minuti kuulsuse või lootuse pärast, et teist võib saada Estonian Next Star Influencer. Peetri-meeme mäletate? Et Peeter teab, et kõigil on aknad ja kõik näevad et vihma sajab. Peeter ei kirjuta sellest Facebookis. Ole nagu Peeter. Ma teen Eveliisi-meemi. Eveliis blogib hobi korras. Ole nagu Eveliis. Blogi ka hobina. (Aga tea oma väärtust.)

*On ka neid, kelle pole ma olen ise pöördunud ja on ka neid, kellelt ma olen vastuseks saanud, et eip, ei kõneta, valisime teise. On ka neid, kellele olen teinud pakkumise ja näinud paar nädalat hiljem, kuidas mulle pole vastust tulnud, aga reklaam on mujal blogis üleval. Mis seal ikka. Elu. 

** Hiljuti sooviti, et ma reklaamiksin toidulisandeid. Ma ei saaks olla valem inimene. Ma ei tea neist mitte midagi. Kui nad oleks selle eest maksnud, oleks ma koostööd kaalunud ja end ehk kurssi viinud teemaga. Ei tahetud maksta. Jäi tegemata. 

***suvaline näide

 

 

 

Advertisements

6 thoughts on “Blogija on blogijale hunt

  1. Ma ka eile lugesin seda blogigrupi komejanti ja ma ei tea noh.. mida te tõmblete tõesti! Ühest küljest räägivad seal paljud, et teeme mõnusa kokkuhoidva blogijate seltskonna, aga teisalt ollakse üksteise peale niii kadedad, et valus lugeda.
    Ma saan aru, et kellel on huvi koostöödeks peaks tõesti ka ise aktiivne olema, aga teisalt – äkki ei pakuta seda koostööd, sest firma ei pea sinu blogi nende sihtgrupile piisavalt atraktiivseks. Tahad paremaks saada – pinguta rohkem. Õõõh, täiskasvanud naised, aga nii naeruväärne käitumine. 😀

    Like

    1. Ma ehmusin isegi ära, et issand, kas tõesti käib mingi jube konkurents. Ja täpselt nii ongi, et esiteks peab ise olema aktiivne ja teiseks ikka aru saama, kas ja miks blogi on reklaamisoovija sihtrühmale õige kanal.

      Like

    1. No selles mõttes, et lähen kodulehele ja loen, mitu lille on selle värskendaja valmimisel viga saanud ja kui looduslik see on ja kuidas see mu wc-s tunda annab, et looduslik/mittelooduslik. You know kogu see reklaamjutt:D
      (kasutamist ma eeldan et ei peaks õppima:D)

      Like

  2. Sul on niivõrd õigus praegu…
    Mina näiteks olen ainult lugeja, ise ei blogi. Võrratult parem on lugeda blogisid, kus blogi on hobi ja mulle antakse võimalus piiluda teise inimese “tuppa” ehk ellu, ajju, hinge. See pole mingi haiglane uudishimu, vaid nagu järjejutu lugemine. Kui on hea kirjanik, siis kõlbab järjejutt sama hästi kui hea raamatki. Reklaamid sealjuures ei häiri. Kui need reklaamid on huvitavalt kirjutatud ja neid on palju, siis ei häiri ka, juhul kui eluolu postitused on ülekaalus ja endiselt huvitavad. Siis olgu blogi või tööks. Mõne jaoks ongi töö hobi ja hobi töö. Ja mitte ainult blogimaailmas
    Aga see häirib, kui tuppapiiluja eest tõmmatakse kõik kardinad kinni ja avatakse üksainus näidistuba, kus lisaks muule klantsile on veel ka teler reklaamiga. Seal ei lasta järjejuttu lugeda, seal proovitakse sind lihtsalt tarbijana liimile tõmmata. Ühed su enda sõbrad on sellised. Loovad sisu, kunstlikult. Või vähemalt lõid, ma lõpetasin kevadel nende lugemise.
    Mu kõige lemmikumad blogid on siiani reklaamivabad püsinud, kuigi ma usun, et keegi püsilugejatest ei paneks mõningast reklaami pahaks. Hobi võib ka boonustega olla, ei pea olema nullkuluga või suisa miinustes. Eriti vahet pole ka, kas reklaamitakse wc-kraami või käsitööehteid – igale kaubale on tarbija. Ja mõned ei allu mingisugusele reklaamile, nemad siis ainult loevad.
    Olen vägagi seda meelt, et blogija võiks oma tegevusega mõne kopika ikka teenida küll-

    Liked by 1 person

  3. Jah, ma olen ka seda meelt, et kui juba blogida ja lasta lugeja nö oma tuppa, siis pole mõtet kardinaid ette tõmmata ja vaid klantspilti edastada. Samuti ei pea üldse blogijad häbi tundma, et sellega ka teenivad, aga see ei tohiks (vähemalt alustaval) blogijal olla esimene esmärk, siis kipub lappama minema. Kui see tuleb orgaaniliselt, siis on kõik khuul

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.